3-2-1-134-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus, 19. detsembril 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hagejate esindaja vandeadvokaat R. Teeveeru osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 9. detsembril 1996. a. Anne Ainsalu ja Karen Kirrotsoni esindaja vandeadvokaat Rutt Teeveeru kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 1996. a. otsuse Anne Ainsalu ja Karen Kirrotsoni hagis AS-i Oma ja Hea vastu töölepingu lõpetamise formuleeringu ebaõigeks tunnistamiseks, töölepingu lõpetamise formuleeringu muutmiseks ja hüvituse saamiseks töölepingu lõpetamisest etteteatamise aja, töölepingu lõpetamise ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Anne Ainsalu töötas juuksurina alates 12. juulist 1984. a. ja Karen Kirrotson alates 17. juulist 1986. a. Mõlemad viidi üle 1. mail 1992. a. AS-i Oma ja Hea juuksuriks. 2. augustil 1995. a. teatas kostja, et hagejad viiakse teisele tööle seoses tööseisakuga TLS § 66 lg. 2 alusel. Hagejad pidid hakkama korrastama aktsiaseltsi uusi tööruume. 15. augustil 1995. a. teatas kostja A. Ainsalule, et ta koondatakse alates 16. detsembrist 1995. a. ja K. Kirrotsonile, et ta koondatakse alates 17. novembrist 1995. a. seoses salongi reorganiseerimisega. 13. septembril 1995. a. teatasid hagejad kostjale, et nad on koondamisega nõus, kuid ei ole nõus teisele tööle üleviimisega ning tegid kostjale ettepaneku lõpetada töösuhted kohe pärast korraliste puhkuste lõppemist. 17. septembril 1995. a. lõpetas kostja hagejatega töölepingud, kuid mitte seoses koondamisega, vaid poolte kokkuleppel TLS § 76 alusel. 1995. a. oktoobris esitatud hagides palusid hagejad tunnistada nendega töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel TLS § 76 alusel ebaõigeks. Hagejad nõudsid töölepingute lõpetamise formuleeringu muutmist, paludes lugeda töölepingud lõppenuks seoses koondamisega TLS § 86 p. 3 alusel. Sellest tulenevalt palusid hagejad hüvitust koondamisest etteteatamise aja eest TLS § 87 lg. 2 alusel, koondamise eest TLS § 90 lg. 1 p. 1 alusel ja kuna hagejad ei soovinud tööle ennistamist, siis keskmist palka kuue kuu eest TLS § 117 lg. 2 alusel. Tartu Linnakohtu 25. märtsi 1996. a. otsusega rahuldati hagi osaliselt. Töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel loeti ebaõigeks; tööleping loeti lõpetatuks koondamise tõttu; kostjalt mõisteti välja hüvitus koondamise eest ja hüvitus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Kohus jättis kostjalt välja mõistmata hüvituse koondamisest etteteatamise aja eest. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli kostja teatanud hagejatele nende koondamisest. Hagejad soovisid töölepingu lõpetamist koondamise tõttu kohe, et nad ei peaks tegema mitteerialast tööd. Kohus leidis, et hagejad ei soovinud töölepingu lõpetamist poolte kokkuleppel, vaid kostja poolt algatatud koondamise tõttu, kuid enne koondamisest etteteatamise tähtaja lõppu. Kohus käsitles hagejate kirja kostjale ettepanekuna ja nõusolekuna lõpetada tööleping ennetähtaegselt. Kuna kostja
lõpetas töölepingu hagejatega ebaõigesti, siis otsustas kohus kostjalt välja mõista vastavad hüvitused, jättes välja mõistmata hüvituse etteteatamistähtajast puudujääva iga tööpäeva eest, sest hagejad ise soovisid töölepingu varasemat lõpetamist. Tartu Ringkonnakohtu 16. septembri 1996. a. otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel loeti ebaõigeks ja töölepingu lõpetamine koondamise tõttu õigeks ning mille tõttu mõisteti kostjalt välja hüvitus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Hagi jäeti selles osas rahuldamata. Linnakohtu otsus jäeti muutmata osas, millega kostjalt mõisteti välja hüvitus hagejate koondamise eest. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei luba TLS § 87 töölepingu lõpetamise etteteatamistähtaegu poolte kokkuleppel või töötaja algatusel lühendada. Kuna hagejad soovisid varem lahkuda, siis tuligi tööleping lõpetada poolte kokkuleppel, sest seda on lubatud igal ajal teha. Töölepingu lõpetamine TLS § 76 alusel oli seaduslik ja hüvituse välja mõistmine TLS § 117 lg. 2 alusel oli ebaõige. Kohus leidis, et töölepingu lõpetamisel poolte kokkuleppel, võivad pooled kokku leppida ka hüvituse maksmises ning selle suuruses. Kuna kostja lõpetas töölepingu poolte kokkuleppel ega teatanud hagejatele, et koondamise hüvitust ei maksta, siis on kostja nõustunud töölepingu lõpetamisega tingimustel, mida esitasid töötajad ja töölepingu lõpetamisel oleks pidanud kostja välja maksma hüvituse koondamise eest. Linnakohus on need summad õigesti kostjalt välja mõistnud. Kassatsioonkaebuses palus hagejate esindaja tühistada apellatsioonikohtu otsuse osas, millega linnakohtu otsus tühistati ja jätta muutmata osas, millega kostjalt mõisteti välja hüvitus hagejate koondamise eest. Apellatsioonikohus tõlgendas ja kohaldas vääralt materiaalõigusnorme. Kassatsioonkaebuse kohaselt tõlgendas apellatsioonikohus vääralt TLS § 87 sätteid, mis ei välista võimalust maksta hüvitust koondamisest etteteatamise aja eest, kui tööandjal ei ole võimalik koondatavale pakkuda erialast tööd. Asjas on tõendatud, et alates 1995. a. augustikuust ei olnud kostjal enam hagejatele erialast tööd pakkuda, mistõttu 15. augustil1995. a. teatati hagejatele, et neid koondatakse. Apellatsioonikohus on meelevaldselt tõlgendanud hagejate avaldust kostjale soovina lõpetada tööleping poolte kokkuleppel. Sellist kokkulepet ei saavutatud. Põhjendamatu on apellatsioonikohtu seisukoht, et kostja, aktsepteerides hagejate avaldust, nõustus maksma koondamise hüvitust. Kostja ei ole sellist soovi kunagi avaldanud, miks siis muidu pidi kohus koondamise hüvituse välja mõistma. TLS § 76 eeldab mõlema poole kirjalikku nõusolekut poolte kokkuleppel töölepingu lõpetamiseks, kusjuures kui kokkulepe sisaldab hüvituse maksmist, siis peab ka see olema väljendatud kirjalikus kokkuleppes. Sellist kirjalikku kokkulepet kohtule esitatud ei ole. Kolleegiumi istungil jäi hagejate esindaja kassatsioonkaebuses esitatud taotluste juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Töölepinguseadus sätestab töölepingu lõpetamise alused, mille kohaselt võib töölepingu lõpetada tööandja algatusel, töötaja algatusel, poolte kokkuleppel, jne. (TLS § 71). Tööandja algatusel töölepingu lõpetamise üheks aluseks on töötajate koondamine (TLS § 86 p. 3). Käesolevas vaidluses algatas töölepingu lõpetamise tööandja, kes teatas töötajatele peatsest koondamisest ja sellest
pidanukski kohus vaidluse lahendamisel lähtuma. TLS § 87 lg. 1 p. 3 sätestab töötajale töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtajad koondamise puhul sõltuvalt töötaja pidevast tööstaazist selle tööandja juures. Apellatsioonikohtu seisukoht, et TLS § 87 ei luba etteteatamistähtaegu poolte kokkuleppel lühendada, ei ole seadusega kooskõlas. Sellist keeldu TLS § 87 ei sisalda. Töölepingu lõpetamise algatas tööandja ja sellest tulenevalt on tööandjal õigus arvestada töötaja nende soovidega, mis ei ole vastuolus seadusega. Seadusega ei ole vastuolus töötaja koondamine enne etteteatamistähtaja lõppu, kui töötaja on kirjalikult sellist soovi avaldanud ja tööandja on sellega nõustunud. Tööandja nõustumist töötaja koondamisega enne etteteatamistähtaja möödumist ei saa vaadelda töölepingu lõpetamisena poolte kokkuleppel, sest tegemist ei ole mitte töölepingu lõpetamise põhjuse muutumisega, vaid töölepingu lõpetamise ühe tingimuse kokkuleppimisega. Töölepingu lõpetamise põhjuseks oli töötaja koondamine tööandja algatusel. TLS § 76 kohaselt võib töölepingu lõpetada poolte kokkuleppel igal ajal, kui üks pooltest esitab vastavasisulise kirjaliku taotluse ja teine pool annab lepingu lõpetamiseks kirjaliku nõusoleku. Apellatsioonikohtu seisukoht, et käesolevas vaidluses lõpetasid pooled töölepingu kokkuleppel ja kokku oli lepitud ka hüvituse maksmises ning selle suuruses, on meelevaldne ega vasta asjas esitatud tõenditele. Poolte kirjalikku kokkulepet töölepingu lõpetamiseks kohtule esitatud ei ole. Asja uuel arutamisel peab apellatsioonikohus andma tõenditele asjakohase hinnangu ning vastavalt sellele vaidluse lahendama. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 1996. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Rutt Teeveerule 16. oktoobril 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed L. Laarmaa, T.Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.