Kohtulahend

nad kuulusid natsionaliseerimisele vastavalt Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 31. oktoobri 1940. a. seadluse "Suurte majade natsionaliseerimise kohta" 5. juuni 1941. a. redaktsioonis ega saanud olla pärimisõiguse objektiks. Notaril ei olnud õigust välja anda pärimisõiguse tunnistusi. Kinkelepingud ja ostu-müügileping tunnistati 8. jaanuari 1952. a. kohtuotsusega kehtetuks põhjusel, et kui majad ei saa olla pärimise objektiks, siis ei või nad olla ka kinke- ja ostu-müügilepingu objektideks, vaid kuuluvad natsionaliseerimisele. Kohus viitas sel ajal Eestis kehtinud Vene NFSV Tsk §-le 30, mille kohaselt on tühine toiming, mis on teostatud seadusevastase sõi seadusest möödahiilimise sihiga; seda on ka toiming, mille sihiks on riigile ilmse kahju tekitamine. ENSV Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegiumi 4. märtsi 1952. a. määrusega jäeti 8. jaanuari 1952. a. kohtuotsus seadusjõusse. Kolleegium leidis, et kinke- ja ostu-müügilepingute kehtetuks tunnistamine põhineb asjaolul, et nende tehingute sõlmimise aluseks olnud omandiõiguse üleminek pärimise korras Johan ja Herbert Ottasele ning Hedvig Põderile on tunnistatud 19. mai 1951. a. kohtumäärusega ebaõigeks. Kolleegium leidis ka, et kassaator Herbert Ottase väide selle kohta, et elamud ei kuulu natsionaliseerimisele, ei oma tähtsust, sest selle küsimuse lahendamine ei kuulu kohtu kompetentsi. Vastuses kohtuvigade parandamise avaldusele leidis Linda Tirman, kes elab Staadioni tn. 32-1 erastatud korteris, et sellele korterile pole kellelgi peale tema õigust ja perekond Otter pole selles korteris kunagi elanud ega ole see korter ka neile kuulunud. Vastuses kohtuvigade parandamise avaldusele leidis Kristine Helemaa, kes on Rosalie-Marie Ottase pojatütar ja esitanud avalduse kinnistute tagastamiseks, kus vaidlusalused Staadioni 30 ja 32 elamud asuvad, et ta on nõus M.-H. Otteri taotlusega saada tagasi isa poolt ostetud majaosa Tallinna tn. 32. Kolleegiumi istungil palusid avaldaja M.-H. Otter ja tema esindaja vaidlustatud kohtulahendid tühistada. Kolleegium leidis, et kohtulahendid tuleb tühistada materiaalõigusnormide väära kohaldamise tõttu. ENSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 31. oktoobri 1940. aasta seadlusega "Suurte majade natsionaliseerimise kohta" kehtestati, et vastavalt ENSV konstitutsiooni §-le 6 natsionaliseeritakse linnades ja teistes asulates asuvad suured majad. Tartus loeti suurteks majad, mille kasuliku põrandapinna suurus ületas 220 m2. Seda seadlust täiendati 5. juunil 1941. a. ja selle seadluse kohaselt, kui omanikul oli kaks või enam maja, siis kuulusid kõik majad natsionaliseerimisele, kui nende majade kasuliku põrandapinna summa ületas 220 m2, olgugi et iga üksiku maja kasulik põrandapind oli alla ülemmäära. Rahvakohus juhindus 19. mai 1957. a. määruse tegemisel eeltoodud seadlusest ja jõudis järeldusele, et pärimisõiguse tunnistused tuleb kehtetuks tunnistada, sest majad kuulusid suurte majade hulka, kuna nende kasulik põrandapind oli 267 m2, mis ületas seadluses kehtestatud ülemmäära ja seega ei võinud majad olla pärimisõiguse objektiks, vaid pidid minema natsionaliseerimisele. Kohtu selline järeldus ei olnud õige. Vaidlusaluste majade omanik Rosalie-Marie Ottas suri 4. juulil 1940. a. ja samal päeval avanes pärand kolme pärija - Johan ja Herbert Ottase ning Hedvig Põderi jaoks. Suurte majade natsionaliseerimise seaduse täiendamise ajaks 5. juunil 1941. aastal, ei olnud

majadel enam üks omanik, vaid majad Staadioni 30 ja 32 kuulusid Johan ja Herbert Ottasele ning Hedvig Põderile. Rahvakohus jättis selle asjaolu tähelepanuta. Vaidlusaluseid maju ei natsionaliseeritud ja 13. veebruaril 1947. a. anti välja pärimisõiguse tunnistused. Rahvakohtu järeldus, et majad ei võinud olla pärimise objektiks ja pidid minema natsionaliseerimisele ei tulenenud 31. oktoobri 1940. a. seadlusest ega selle 5. juuni 1941. a. täiendusest. See seadlus ei sisaldanud korraldusi pärandvaraks muutunud suurte majade kohta. Eeltoodu kohaselt olid pärimisõiguse tunnistused õigesti välja antud ja puudus seaduslik alus nende kehtetuks tunnistamiseks. Kuna kinkelepingud ja ostu-müügileping olid kehtetuks tunnistatud omakorda põhjusel, et nende tehingute aluseks olnud omandiõiguse üleminek pärimise korras oli tunnistatud ebaõigeks, siis tuleb Tartu Linna I jsk. Rahvakohtu 19. mai 1951. a. määrus ja 8. jaanuari 1952. a. otsus ja ENSV Ülemkohtu 4. märtsi 1952. a. määrus tühistada ja teha uus otsus, sest asjaolud on selged ega vaja enam uut läbivaatamist. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-dest 357 ja 354 lg. 2, tsiviilkolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Linna I jsk. Rahvakohtu 19. mai 1951. a. määrus notari tegevuse ebaõigeks tunnistamiseks ja pärimisõiguse tunnistuste kehetuks tunnistamiseks. Jätta rahuldamata Tartu Linna Elamutevalitsuse kaebus Tartu Riikliku Notariaalkontori notari tegevuse ebaõigeks tunnistamiseks ja Johan Ottasele, Herbert-Joosep-Aleksander Ottasele ja Hedvig-Rosalie Põderile 13. veebruaril 1947. a. välja antud pärimisõiguse tunnistuste kehtetuks tunnistamiseks. Tühistada Tartu Linna I jsk. Rahvakohtu 8. jaanuari 1952. a. otsus kinkelepingute ja ostumüügilepingu kehetuks tunnistamiseks ja ENSV Ülemkohtu 4. märtsi 1952. a. määrus, millega jäeti muutmata 8. jaanuari 1952. a. otsus. Jätta rahuldamata prokuröri hagi Tartu Linna Elamutevalitsuse huvides Johan Ottase, Herbert-Joosep-Aleksander Ottase ja Hedvig-Rosalie Põderi vastu 12. septembril 1947. a. sõlmitud kinkelepingute kehtetuks tunnistamiseks ja 30. juulil 1948. a. sõlmitud ostumüügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada. Tagastada Margareete-Helge Otterile 23. mail 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eestistuja J. Luik Liikmed H. Jõks, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.