Kohtulahend

Tallinna Linnakohus asus seisukohale, et Tallinna Linnavalitsuse ja AS-i BR-Auto osas tuleb jätta hagi rahuldamata. Tallinna Linnavalitsus kui kaupluse "Volga" õigusjärglane ei kanna tsiviilvastutust TsK §-st 256 tulenevalt, sest autot ei võetud hagejalt ära kohtuotsuse alusel. AS-i BR-Auto suhtes ei kuulu hagi rahuldamisele, kuna kostja on tõendanud, et ostis Tallinna Linnavalitsuselt 12. oktoobril 1994. a. kaupluse "Volga" varad, omandamata mingeid rahaliselt hinnatavaid kohustusi AÕS § 30 lg. 1 tähenduses. Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohus leidis, et vastavalt 1991. a. Eestis kehtinud TsK §-le 387 läks varakindlustuse korral nõudeõigus tekitatud kahju eest vastutava isiku suhtes kindlustajalt üle kindlustusorganisatsioonile väljamakstud kindlustushüvise summa piirides. Sellest ei järeldu, et kindlustusorganisatsioon muutuks automaatselt vara omanikuks, kuna asja materjalidest ei nähtu, millise väljamakse ja millal Kindlustuskompanii Wasa tegi. Kindlustuskompanii Larmjänst AB ei olnud sõiduauto valdajaks KrPK § 62 lg. 3 mõttes, sest nimetatud kindlustuskompanii valduses ei ole vaidlusalune sõiduauto kunagi olnud. Tsiviilasja materjalide juurde pole tõendina esitatud Rootsi Kuningriigi kohtuotsust nimetatud sõiduauto varguse kohta. Prokuratuuri uurija ei olnud õigustatud kohtueelselt sisuliselt lahendama regressiõigusest tulenevaid nõudeid. Põhjendamatu on apellandi väide, et kohus pidanuks juhinduma TsK §-st 451, mitte aga 450. TsK § 451 alusel kuuluvad hüvitamisele kahjud, mis tulenevad kodanike ebaseaduslikust süüdimõistmisest, kriminaal- või haldusvastutusele võtmisest, mida hageja suhtes ei ole tehtud. Kassatsioonkaebuses palub Riigiprokuratuur ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tõlgendamise tõttu. Kassaator leiab, et apellatsioonikohtu seisukoht Riigiprokuratuuri vastutuses TsKS § 448 lg. 1 järgi, on ekslik. Eesti Vabariigi Prokuratuuri uurija on tegutsenud kriminaalprotsessi normidega kehtestatud korras ning puudub süü hagejale kahju tekitamises. Ringkonnakohus on ekslikult järeldanud, et auto (autode) vastutavale hoiule andmisega on prokuratuuri uurija ületanud oma volitusi ja on kohtueelselt lahendanud regressiõigusest tuleneva nõude. Seejuures on Tallinna Ringkonnakohus õigesti viidanud KrPK § 62 lg. 6, mille kohaselt asitõend säilitatakse kuni kohtuotsuse tegemiseni või menetluse lõpetamiseni. Alles Politseiameti Keskuurimisbüroo poolt kriminaalasja lõpetamise määruses 13. veebruaril 1996. a. määrati äravõetud sõiduautode (sealhulgas hageja poolt ostetud sõiduauto) saatus. Nimetatud autod tagastati omanikele Rootsis või kindlustuskompanii poolt vargusega tekitatud kahju hüvitamise korral vastavale kindlustuskompaniile. Samuti ei saa nõustuda ringkonnakohtu järeldusega, et antud juhul Riigiprokuratuur kannab vastutust TsK § 450 alusel. Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja esindaja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonikohus asus õigesti seisukohale, et Riigiprokuratuur vastutab TsK § 448 alusel hagejale sõiduauto äravõtmisega tekitatud kahju eest. TsK § 448 lg. 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Riigiprokuratuur ei ole

tõendanud, et ta ei ole hagejale kahju tekitamises süüdi. Asitõendina vaidlusaluse sõiduauto kriminaalasja juurde liitmise määrusega tunnistas prokuratuuri uurija hageja valduse sellele autole ebaseaduslikuks ja kindlustuskompanii Wasa auto seadusejärgseks omanikuks, jättes tähelepanuta, et nende otsustuste tegemine kuulus kohtu pädevusse. Autode üleandmise-vastuvõtmise akti koostamise ajal kehtinud KrPK § 63 lg. 3 kohaselt võis asitõendeid kuni kriminaalasja arutamiseni tagastada nende valdajatele, kui viimased seda taotlevad ja kui selle taotluse rahuldamine ei kahjusta kriminaalasja menetlust. Osundatud sätte kohaselt võinuks uurija vastava taotluse olemasolul tagastada auto hagejale, kes oli selle omandanud kauplusest tõend-arve alusel, seega õiguslikul alusel. Kriminaalprotsessi koodeksi asitõendi hoidmist reguleerivad sätted ei andnud uurijale õigust määrata asitõendi (sõiduauto) vastutavale hoiule andmist üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Autode üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtuvalt puudusid Kindlustuskompanii Larmjänst AB esindajal volitused vaidlusaluse sõiduauto kindlustuskompanii vastutavale hoiule võtmiseks ning asitõendi kriminaalasja juurde liitmise määrusega oli prokuratuuri uurija andnud sõiduauto vastutavale hoiule hoopis Kindlustuskompaniile Wasa. Kohtud on põhjendatult leidnud, et uurija ületas oma volitusi, kuna vastuolus KrPK §-ga 62 lg. 6 otsustas asitõendi saatuse enne kohtuotsuse jõustumist või kriminaalasjas menetluse lõpetamist, andes auto kohtuväliselt ning õigusliku aluseta üle Kindlustuskompanii Larmjänst AB esindajale. Seetõttu on alusetu kassaatori väide, et hagejale kuulunud sõiduauto saatus määrati alles Politseiameti Keskuurimisbüroo 13. veebruari 1996. a. kriminaalasja lõpetamise määrusega. Põhjendatud on kassaatori seisukoht, et hagi rahuldamisel on kohtud ekslikult viidanud TsK §-le 450. Nimetatud säte reguleerib kodanikele tekitatud kahjude hüvitamist, mis olid tekitatud ametiisikute ebaõigete teenistusalaste tegudega administratiivse haldamise alal üldistel alustel (§-d 448 ja 449) kui eriseadusega ei ole ette nähtud teisiti. Uuurimisorganid ei täida funktsioone administratiivse haldamise alal. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. aprilli 1996. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Luik Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.