3-2-1-98-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus, 23. septembril 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 16. septembril 1996. a. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 1996. a. otsuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagis Aleksandr Pendovi vastu 3450 krooni saamiseks.
rikkunud protsessiõigusnorme. Õnnetuse hetkel kehtinud LKS § 29 lg. 1 on erisäte, mis piirab TsK §ga 460 garanteeritud regressiõigust teatud tingimustel teatud isikute suhtes. LKS § 29 lg. 2 on laiendava tähendusega erinorm lg. 1 suhtes ning teda ei saa rakendada erinormina TsK § 460 suhtes lahus LKS § 29 lg. 1. Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse muutmata jätmine on klassifitseeritav TsK § 477 kohaselt süüdlase vara alusetu säästmisena. Ringkonnakohus vaatas apellatsioonkaebuse TsKS § 298 p. 2 kohaselt läbi kirjalikus menetluses, mistõttu apellandi esindajal ei olnud võimalik anda kohtus täiendavaid selgitusi. PS § 24 sätestab, et kohtuistungid on avalikud ning igaühel on õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Seega on TsKS § 298 p. 2 otseses vastuolus põhiseadusega ning vastuolu korral rakendab kohus TsKS § 9 lg. 2 kohaselt põhiseadust. Ka on kohus vääralt kohaldanud TsKS § 324 sätteid, määrates edasikaebamise tähtajaks 10 päeva alates otsuse ärakirja kättesaamise päevale järgnevast päevast. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 alusel LKS § 29 väära tõlgendamise tõttu. Kahju tekitamise ajal kehtinud LKS § 29 lg.1 kohaselt piiratakse kindlustusseltsi ja liikluskindlustuse fondi regressiõigust üksnes LKS alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. See tähendab seda, et isik, kelle sõiduk oli kindlustamata, peab regressi korras vastutama kindlustusseltsi või liikluskindlustuse fondi ees kahju eest mida ta põhjustas, kuna teda ei ole vabastatud regressi korras kahju hüvitamise kohustusest, sest TsK § 460 kohaselt on kindlustajal, kes on kahju hüvitanud, regressiõigus. See on juhtum, kui kahju põhjustanud isik on jätnud oma vastutuse kindlustamata. LKS § 29 lg. 2 ei kuulu selle vaidluse puhul kohaldamisele, kuna see on erinormina käsitletav LKS alusel kindlustatud isikute suhtes, kes üldjuhul sama paragrahvi esimese lõike alusel ei vastuta, kuid neile laieneb regressiõigus üksnes LKS § 29 lg. 2 sätestatud juhtudel. Nimetatud lõige sätestab juhtumid, mille puhul kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja ei vabane regressi korras vastutusest kindlustaja ees. Kohtukolleegium ei käsitle selles asjas kirjaliku menetluse rakendamist teise astme kohtus (apellatsioonikohtus), põhiseaduse § 24 rikkumisena, millele on tehtud viide kassatsioonkaebuses, kuna apellatsioonkaebuses vaidlustati materiaalõiguse normi kohaldamist, mitte asja tõenduslikku külge. Ringkonnakohus on ekslikult märkinud kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtajaks 10 päeva, mis ei ole kooskõlas TsKS §-ga 324, mis sätestab 10 päevase edasikaebamise tähtaja üksnes selleks puhuks, kui otsus tehakse TsKS § 292 alusel. Ringkonnakohus tegi asjas otsuse kirjalikus menetluses TsKS § 298 alusel. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 1996. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile 21. mail 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.
Eesistuja J. Odar Liikmed L. Laarmaa, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.