3-2-1-83-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus, 20. juunil 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, Riigi Tolliameti esindaja vandeadvokaat J. Leppiku, AS-i Baluris esindajate vandeadvokaatide A. Aaviku ja S. Levini, AS-i Tallinna Autoveod esindaja vandeadvokaat Ä. Rodi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 10. juunil 1996. a. Riigi Tolliameti kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 14. märtsi 1996. a. otsuse AS-i Baluris hagis Riigi Tolliameti vastu 1 762 276 krooni 50 sendi nõudes. AS-i Baluris 22. mail 1995. a. esitatud hagiavalduse kohaselt seisis auto hageja poolt ostetud 1810 kasti bulgaaria konjakiga Narva tollipunkti territooriumil 27. maist kuni 30. maini 1994. a. Kauba vastuvõtmisel ja kontrollimisel 30. mail 1994. a. avastati 33 kasti konjaki kadumine summas 3 953 krooni. 10. septembril 1994. a. saabus Narva tollipunkti veoauto koos poolhaagisega, millel oli 22 000 pudelit armeenia konjakit, mille hageja oli 8. septembril 1994. a. ostnud firmalt Konstanta 53 868 USD (620 300 krooni ja 79 sendi) eest. 12. septembril 1994. a. läks tollipunkti valvatavalt territooriumilt see poolhaagis kaduma. Konjaki ostmiseks võttis hageja 29. juulil 1994. a. AS-lt Poles laenu. Kuna kaup läks kaduma, laen on tagastamata ning laenult maksmata intressid ja viivised, palus hageja TsK §-de 423, 425 lg. 1, 426 ja 431 alusel välja mõista Riigi Tolliametilt tekitatud kahju 1 7762 276 krooni 50 senti, riigilõiv 53 568 krooni ja õigusabi eest 5 % hagihinnast. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis Riigi Tolliametilt AS-i Baluris kasuks välja 640 300 krooni 79 senti vara kaotsiminekuga tekitatud kahju hüvitamiseks, 19 909 krooni 20 senti riigilõivu ja 32 015 krooni advokaadi abi eest. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole 1994. a. maikuus 33 kasti konjaki kadumine Narva tollipunkti tolliplatsilt tõendatud, see on ainult autojuhi oletus, kelle ülekuulamist pooled ei taotlenud. Poolhaagise kadumise osas vastutab kostja TsK § 426 alusel hoiulevõetud vara kaotsimineku, puudujäägi või rikkumise eest, kuna tegemist on seaduse põhjal tekkinud hoiusuhtega. Tolliameti põhimääruse kohaselt on tolliametil õigus kaupu kinni pidada tollieeskirjade rikkumisel kuni põhjuste väljaselgitamise ja otsuse vastuvõtmiseni. Riigi Tolliameti Kirde Tolliinspektuuri korraldusega 2/94 ja lühiajaliselt kinnipeetud kaubaveokite laoplatsil töötavate tolliinspektorite ja valvur-laohoidjate tööjuhendiga on sätestatud tolliametnike kohustus tagada vara säilimine ning plommide ja veokite puutumatus. Vedajalt, Tallinna Autovedude autojuhilt, võeti ära kõik kaubadokumendid. Kaup kadus tolliplatsilt pärast seda, kui kauba valdus oli vedajalt tollile üle läinud. Hagi esitas hageja õige kostja vastu, sest kauba vargus leidis aset peale selle paigutamist valvatavale territooriumile ning kauba eest oli tasutud enne kauba üleandmist vedajale. Nõuet viiviste ja intresside osas ei rahuldatud, kuna hageja ei tõendanud, et ta kohtule esitatud laenulepingu järgi raha sai. Peale selle sätestab TsK § 426 hoidja vastutuse piirid, mistõttu ei saa talle panna teiste kahjude hüvitamise kohustust. Ringkonnakohus muutis linnakohtu 21. detsembri 1995. a. otsust advokaadiabi eest väljamõistetud
summa osas ning mõistis Riigi Tolliametilt 32 015 krooni asemel välja 26 331 krooni ja 15 senti. Muus osas leidis ringkonnakohus, et kohtuotsus on seaduslik ja piisavalt põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus tuvastas, et 10. septembril 1994. a. peeti Narva tollipunktis kinni poolhaagis 22 000 pudeli konjakiga seoses saatedokumentide mittekorrasolekuga. AS-le Baluris kuuluv kaup paigutati tolliametnike korraldusel nende poolt näidatud tollikontrollitsoonis asuvale tarastatud ja valvatavale tolliplatsile. Vedajalt (autojuhilt) võeti ära kõik kauba saatedokumendid ning teda kohustati veoki juurest lahkuma. 13. septembril 1994. a. kaupa AS-i Baluris esindajale välja ei antud, sest tollitöötaja oli kauba 12. septembril 1994. a. eksikombel kõrvalistele isikutele välja andnud. Otsuse põhjenduste kohaselt väljus kaup vedaja valdusest ning kostjal tekkis kauba hoiukohustus olenemata sellest, et tollipunktil ja hagejal ei olnud kauba suhtes mingeid lepingulisi suhteid. Hageja kauba eest tasumises viis ei oma mingit seost tolli tsiviilvastutuse küsimusega. Kauba müüja on kinnitanud, et ta sai raha kauba eest kätte ja hageja on esitanud kviitungi raha maksmise kohta. Apellandi väide, et AS Tallinna Autoveod on ebaõigesti asja kaasatud kolmanda isikuna, ei ole õige. Vedajaks oli AS Tallinna Autoveod, kellega hagejal oli leping. Asjaolu, et autojuhi töökohaks oli Harju Autobaas, ei oma asjas tähtsust, kuna vedu toimus alltöövõtu korras AS-i Tallinna Autoveod ja Harju Autobaasi vahelise lepingu alusel. Advokaaditasu väljamõistmise osas tuleb otsust muuta, sest hageja ei ole kohtule esitanud dokumente 32 015 krooni tasumise kohta advokaadibüroole. Kassatsioonkaebuses palus Riigi Tolliamet tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leidis, et apellatsioonikohus on vääralt kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme, ei ole järginud protsessiõiguse norme ning kohtuotsuse muutmine kohtukulude väljamõistmise osas ei vasta TsKS-s sätestatule. Veose sunnitud tollikontrolli territooriumil viibimine ettenähtud tollidokumentide puudumise tõttu ei ole aluseks hoiusuhte tekkimisele. Ka ei ole ringkonnakohus viidanud, millist hoidu käsitlevat sätet kohaldatakse. Tolliseaduse § 22 lg. 2 kohaselt vastutab kauba säilimise eest veoki valdaja. Kuna Vabariigi Valitsuse
vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Kohtud on tuvastatud asjaolude põhjal õigesti jõudnud järelduse, et Riigi Tolliamet vastutab kauba kaotsimineku eest seaduse põhjal tekkinud hoiusuhte alusel. Asjakohane pole kassaatori viide TS §-le 22 lg. 2, mille kohaselt tolli järelevalve alla kuuluva kauba transportimisel vastutab tolliterritooriumile toimetatava kauba kadudeta ja puutumata jõudmise eest tolli poolt aktsepteeritud mahalaadimise-, ümberlaadimis- või tolliterritooriumilt taasväljaveokohta kommertsveoki valdaja. Eeltoodu käsitleb kommertsveoki valdaja vastutust tolli järelevalve alla kuuluva kauba transportimisel, kui veok on vedaja valduses. Antud juhul läks tolli järelevalve alla kuuluv kaup kaduma mitte selle transpordi ajal, vaid ajal, mil veok kaubaga oli tolliametnike korraldusel paigutatud tolli poolt valvatavale kinnisele (juurdepääsud ööpäevaringselt suletud ja lukustatud) laoplatsile. Vedaja autojuhilt oli võetud kõik kauba saatedokumendid ja ta oli kohustatud veoki juurest lahkuma. Tolliametnike eeltoodud tegevus tulenes tolliseadusega ja Eesti Vabariigi Riikliku Tolliameti põhimäärusega neile pandud ülesannete täitmisest. Seega tekkis seaduse põhjal hoiusuhe tolliametnike tegevusest oma ülesannete täitmisel, mille tagajärjel veok koos kaubaga väljus vedaja valdusest kostja valdusse. TsK § 426 lg. 1 p. 1 kohaselt vastutab hoidja vara kaotsimineku ja puudujäägi eest kaotsiläinud või puudujääva vara väärtuse ulatuses ka siis, kui hoiusuhe on TsK § 431 järgi tekkinud seaduse põhjal. Kauba eest tasumise viis ei välista tolli tsiviilvastutust. Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a. määrusega nr. 4 kinnitatud "Alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ning müügi korraldamise juhendi" p. 9 (muudetud Vabariigi Valitsuse määrusega nr. 205 07. juunist 1994. a.) kohaselt alkohoolsete jookide ja piirituse hulgimüügi ja impordi korral tuleb arveldused teostada panga kaudu ja vastavad sularahaoperatsioonid on keelatud. Konjaki eest sularahas tasumine võib olla arvelduskorra rikkumine. Hageja esitatud tõendite alusel on kohus lugenud tõendatuks kauba eest tasumise. Kohtu poolt tõendite hindamine on toimunud kooskõlas TsKS § 92. Alusetu on kassaatori väide, et ringkonnakohus pole asja lahendamisel viidanud materiaalõiguse normile. Ringkonnakohus on linnakohtu otsuse põhjendustega nõustunud ja vastavalt TsKS § 313 lg. 2 ei pea apellatsioonikohus, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, kordama oma otsuses esimese astme kohtu põhjendusi. Kaubaveoleping oli sõlmitud hagejal AS-ga Tallinna Autoveod ning 3. isik on tunnistanud oma kohustusi ja õigusi vedajana. Kassaatori väide, et protsessi on kaasatud vale 3. isik, ei ole õige. Kassaatori väide, et TsKS § 57 lg. 1 kohaselt enne asja läbivaatamise lõpetamist kohtule kohtukulude nimekirja esitamata jätmisel kaotab pool õiguse nõuda kulude hüvitamist, on õige. Nimetatud säte näeb pooltele ette tagajärje nimekirja mitteesitamise eest, kuid ei keela esimese astme kohtul kohtukulude väljamõistmist. Hageja taotles kohtukulude väljamõistmist hagiavalduses ja suuliselt kohtuistungil ning linnakohus rahuldas nõude. Ringkonnakohtule esitati advokaadi abi eest kulu tõendavad dokumendid ning ringkonnakohtul oli õigus kohtukulude osas seisukoht võtta. Kui nimekirja esitamata jätmisel linnakohus ei oleks kohtukulu välja mõistnud, siis oleks hageja kaotanud
õiguse nõuda kulude hüvitamist. Juhindudes TsKS § 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. märtsi 1996. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja H. Jõks Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.