Kohtulahend

Kostja väide, mille kohaselt autovedude rahvusvahelise konventsiooni § 17 p. 3 kohaldamiseks on vajalik, et transpordi valdaja teaks või peaks teadma defektist tema poolt kasutatavas transpordis, ei ole põhjendatud. Nimetatud sätte kohaselt ei vabane vedaja vastutusest veol kasutatava sõiduki defektsuse tõttu. Seejuures ei ole vastutust mingil viisil seostatud sellega, kas vedaja sõiduki defektsusest teadis või mitte. Kuna sõiduki defektsuse kohta on konventsioonis erinorm, siis ei ole defektsus vaadeldav vääramatu jõuna. Vastuväiteid kahjusumma osas apellant esimese astme kohtus tsiviilkohtupidamise seadustikus sätestatud korras ei esitanud. TsKS § 289 kohaselt võib apellant kaebuses viidata uutele põhjendustele üksnes siis, kui ta põhjendab kaebuses, et tal ei olnud võimalik neid esitada esimese astme kohtus või tal oli esitamata jätmiseks muu kaalukas põhjus. Apellant ei ole seda põhjendanud. Kassatsioonkaebuses palus kostja esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni § 17 p. 2 kohaselt vabaneb vedaja vastutusest, kui kauba kaotsiminek või vigastamine toimus asjaoludel, millest vedaja ei võinud hoiduda. Liiklusõnnetuse põhjused on tuvastatud ekspertiisiga. Veoautos toimiv kontrollsüsteem ei võimaldanud ette näha kompressori rivist väljalangemist ega seda ennetada. Kostja veoauto oli tehniliselt korras ja tal puudusid defektid, mis oleks võimaldanud riket ette näha. Seega puudub kostja süü kahjuliku tagajärje saabumises. Apellatsioonikohtu väide, et kostja ei vaielnud esimese astme kohtus kahjusummale vastu, ei ole õige. Kostja ei ole kunagi hagi tunnistanud - seega ka selle summat mitte. Juba hageja poolt pretensiooni esitamisel viitas kostja arvestuste ebaselgusele. Kostja esindaja vaidlustas kohtuistungil hüvitamisele kuuluva summa. Kahju suurust peab tõendama hageja, aga mitte kostja. Apellatsioonikaebuses esitati võimaliku kahju arvutus. Linnakohus on oma initsiatiivil määranud muna maksumuse ja lõpliku kahjusumma 75 794 krooni. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta hageja ja linnakohtu erinevad kahjusumma arvutamised. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et linnakohus kohaldas materiaalõigusnorme, mis kohaldamisele ei kuulunud. Alusetult on kostja vastutuse määratlemiseks kohaldatud TsK § 458 sätteid. Vedaja süü peab olema lahendatud TsK §-de 227 ja 229 alusel. Kohus pidanuks rakendama rahvusvahelise konventsiooni norme, sest nendele on viidatud ka pooltevahelises lepingus. Konventsiooni §-d 23 ja 25 määravad kindlaks rahvusvahelises autoveos vigastatud veose maksumuse arvestuse korra. See kord erineb oluliselt sellest, mida näeb ette TsK § 222 ja millest juhindus kohus. Seega ei kohaldanud kohus seadust, mis kohaldamisele kuulunuks. Vastuses kaebusele leidis hageja esindaja, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Kostja ei ole kaebuses viidanud õigusnormidele, mida apellatsioonikohus on rikkunud. Apellatsioonikohus on konventsiooni sätteid õigesti käsitlenud. Kahju arvestust kostja esimese astme kohtus ei vaidlustanud, mistõttu puudub alus teistes kohtuastmetes selle juurde pöörduda. Tsiviilkolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormide väära kohaldamise tõttu. TsK § 378 lg. 1 kohaselt kohustub vedaja veoseveolepingu järgi saatja poolt temale usaldatud veose

toimetama sihtpunkti. Vedaja vastutuse veose kaotsimineku ja rikkumise eest sätestab TsK § 380. Apellatsioonikohus pidas õigeks linnakohtu otsust, milles juhinduti vaidluse lahendamisel TsK § 458 sätetest. Samas on linnakohus tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud kaubaveoleping, milles viidatakse ka rahvusvahelisele autokaubaveolepingu konventsioonile. Kohtud jätsid tähelepanuta, et poolte vahel olid lepingulised suhted, millest tulenevad vaidlused lahendataksegi lepingu, konventsiooni ja vedu reguleerivate tsiviilkoodeksi sätete alusel, vajadusel ka kohustise rikkumise puhul vastutust reguleerivate üldnormide alusel. Seetõttu kohtud kohaldasid vääralt TsK § 458 sätteid, millised ei ole kohaldatavad kaubaveolepingust tulenevatele suhetele. Apellatsioonikohtu seisukoht, et kostja ei ole vaidlustanud kahju summat, ei ole õige. Kostja vaidles hagile vastu tervikuna. Kuna kohtud kohaldasid vääralt materiaalõigusnorme, siis jäid kohaldamata ja tähelepanuta need konventsiooni sätted, mis reguleerivad hüvitamisele kuuluva kahjusumma määramist (konventsiooni art. 23). Asja uuel arutamisel peab apellatsioonikohus andma pooltevahelistele suhetele õigusliku kvalifikatsiooni ning hüvitamisele kuuluva kahjusumma määramisel kohaldama norme, mis reguleerivad kaubaveoga seotud kahjusid. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsus ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Tagastada Aktsiaseltsile Vikta kautsjon 758 (seitsesada viiskümmend kaheksa) krooni, mis tasuti 11. aprillil 1996. a. Põhja-Eesti Panka. Eesistuja J. Luik Liikmed: L. Laarmaa, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.