3-2-1-61-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus, 9. mail 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, kassaatori esindaja vandeadvokaat U. Lõhmuse, vastustaja M. Tulnola ning tema esindaja vandeadvokaat K. Kuusmaa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 29. aprillil 1996. a. Külli-Kai Lauringu kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi 22. jaanuari 1996. a. otsuse Külli-Kai Lauringu hagis Maia Tulnola ja Ilmar Lillialliku vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest. Hageja isale Voldemar Koppelile kuulus talu Nöörimaa 2 Võru linna tagavaramaadel. Praeguseks on talu jäänud linna piiridesse ning sellel olev elumaja asub aadressil Võrus Vilja tn. 9, teised hooned on hävinud. Peale Voldemar Koppeli ja tema perekonna elasid 1941. a. selles talus ka tädi Adele Koppel ning vanaema Julie Koppel. 14. juunil 1941. a. Voldemar Koppel arreteeriti ning tema perekond küüditati. Majja jäänud Julie Koppel taotles 1951. a. kohtus fakti tuvastamist, et valdab Võrus Nöörimaa 2 asuvat majavaldust omanikuna, millise taotluse ENSV Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegium 30. oktoobri 1951. a. rahuldas. 22. novembril 1952. a. Julie Koppel suri, elamu jäi tema nimele 1977. aastani. 7. veebruaril 1977 tuvastati Võru rajooni Rahvakohtu otsusega, et Julie Koppeli tütred Meeta Lilliallik ja Adele Koppel olid pärast Julie Koppeli surma ainsad kohalolevad pärijad ning võtsid pärandi vastu. Käesoleval ajal on Vilja tn. 9 asuv elamu Meeta Lillialliku laste Maia Tulnola ja Ilmar Lillialliku valduses, kes said omandiõiguse 18. aprilli 1991. a. väljaantud pärimisõiguse tunnistuse alusel. Pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks olnud kohtulahendid on tühistatud. Hageja leidis, et Vilja tn. 9 elamu ei kuulunud Meeta Lillialliku ega Julie Koppeli pärandvara hulka ja seetõttu on nimetatud elamu suhtes Meeta Lillialliku laste Maia Tulnola ja Ilmar Lillialliku valdus ebaseaduslik. Hageja leidis, et temale kuulub Vilja tn. 9 elamust 8/9 mõttelist osa ning palus AÕS §-i 80 alusel temale kuuluva osa elamust kostjate ebaseaduslikust valdusest välja mõista, kuna kostjad ei ole nõus valdusest vabatahtlikult loobuma. Võru Maakohus tuvastas, et tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga ning juhindudes AÕS §-dest 35 lg. 1, 80, 82, 83 ja 95 lg. 3 ja 4, rahuldas hagi osaliselt, mõistes Ilmar Lillialliku ja Maia Tulnola valdusest välja 7/9 mõttelist osa Võrus Vilja tn. 9 asuvast elamust. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, jättes asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg. 2 ja ORAS § 17 alusel hagi rahuldamata. Apellatsioonikohtu põhjenduste kohaselt ei olnud maakohus pädev otsustama, et tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga. Asjas on Võru Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 1. juuli 1994. a. otsus nr. 6410, millega on kindlaks tehtud, et endisel kinnistul Nöörimaa 2 asunud ehitised on õigusvastaselt võõrandatud. Ringkonnakohus leidis, et kuna komisjoni otsuse kohaselt on tegemist õigusvastaselt võõrandatud
varaga, siis otsustatakse selle tagastamine asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-st 2 lg. 2 tulenevalt omandireformi aluste seaduses ja maareformi seaduses ja nendest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 23 kohaselt otsustab õigustatud subjektidele vara tagastamise vara asukohajärgne kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Asjas puudub kohaliku omavalitsuse täitevorgani seisukoht vara tagastamise või mittetagastamise kohta, seega ei ole KülliKai Lauringul veel tekkinud omandiõigust Võrus Vilja tn. 9 asuva elamu osale. Hageja tugineb oma nõudes AÕS §-dele 80 ja 82, kuid asja väljanõudmise õigus ebaseaduslikust valdusest on AÕS § 80 kohaselt ainult omanikul. Kassaator palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõiguse norme, arvates, et tegemist on õigusvastaselt võõrandatud varaga, mistõttu asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §167;-st 2 lg. 2 tulenevalt ei saa vaidluse lahendamisel juhinduda asjaõigusseaduse sätetest, vaid kohaldada tuleb omandireformi aluste seaduse sätteid. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt võib võõrast ebaseaduslikust valdusest vara välja nõuda ainult omanik. õigustatud subjekt saab omandireformi aluste seaduse kohaselt hageda vara alles pärast kohaliku täitevorgani otsust vara tagastamise kohta. Sellest tulenev ringkonnakohtu järeldus, et omandiõigus õigusvastaselt võõrandatud varale tekib omavalitsusorgani otsuse tegemisega, ei ole kooskõlas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 48 märgituga. Nimetatud sätte kohaselt läheb omandiõigus tagastatud varale üle mitte haldusorgani korralduse tegemise, vaid üldreeglina vara üleandmise akti allakirjutamise päevast. Kui vara, mille tagastamise kohta on tehtud korraldus, on registreeritud füüsilise isiku nimele ja see isik keeldub vara üle andmast, siis omandiõigust ei teki ja õigustatud subjekt ei saa pöörduda ei haldusega tsiviilkohtusse, sest vara üleandmise, s.t. omandiõiguse ülemineku vormistamine pole haldusakt ega -toiming, mida saab vaidlustada halduskohtus. Kuna ta pole ka omanik, siis ei saa ta esitada hagi asjaõigusseadusega määratud korras. Ringkonnakohus, jättes hagi rahuldamata, ei ole arvestanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 1995. a. määruses nr. III-2/1-105/95 antud tõlgendusega, mille kohaselt omandireformi aluste seaduse alusel esitatud nõue õigusvastaselt võõrandatud varale omandi saamiseks kas selle tagastamise või omandiõiguse tunnistamise teel ei kuulu maa- või linnakohtu pädevusse ning menetlus nimetatud nõude osas tuleb TsKS § 218 p. 1 alusel lõpetada. Ringkonnakohus rikkus TsKS § 301, kuna väljus kaebuse piiridest, leides maakohtu otsuse tühistamiseks põhjendused, mis ei tulene kummastki apellatsioonkaebusest. Vastustaja M. Tulnola leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse põhjendatult. Ringkonnakohus märkis õigesti, et vastavalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korrale tuvastab vara õigusvastase võõrandamise fakti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon. Võru Maavalitsuse
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsuse järgi on Vilja tn. 9 asuv elamu õigusvastaselt võõrandatud vara. Nimetatud otsust vaidlustatud ei ole. Seega ei olnud kohus pädev otsustama, et vaidlusalust vara ei ole õigusvastaselt võõrandatud. Tulenevalt ORAS-e §-st 3 lg. 3 tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi käigus õigusvastaselt võõrandatud vara samas seaduses ning muudes normatiivaktides sätestatud korras. ORAS-e §-de 12 lg. 5 ja 17 lg. 2 kohaselt kehtestab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisekorra ning otsustab sellega seonduvad protseduurilised küsimused Vabariigi Valitsus. Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 23 kohaselt otsustab õigustatud subjektidele vara tagastamise kohaliku omavalitsuse täitevorgan ning ühistatud vara suhtes vastav põllumajandusreformi komisjon. Seega toimub selle vara tagastamine halduskorras. Selleks pädeva organi vara tagastamise või tagastamata jätmise otsuse peale võib HKS § 4 lg. 1 p. 1 kohaselt esitada kaebuse halduskohtusse. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 48 kohaselt läheb omandiõigus tagastatud registreeerimisele kuuluvale varale õigustatud subjektile üle selle vara vastavas korras registreerimise päevast. Osundatud sätte alusel läheb õigustatud subjektile omandiõigus tagastatud varale üle olenemata sellest, et isik, kelle nimele see vara on registreeritud, keeldub seda üle andmast. Väär on kassaatori väide, et arvestades Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määruses nr. III-2/1-105/95 antud tõlgendust, mille kohaselt ORAS-e alusel esitatud nõue õigusvastaselt võõrandatud varale omandi saamiseks kas selle tagastamise või omandiõiguse tunnistamise teel, ei kuulu maa- või linnakohtu pädevusse, pidanuks ringkonnakohus asjas menetluse lõpetama TsKS § 218 p. 1 alusel. Nimetatud seisukohale asus kolleegium asjas, milles oli esitatud nõue omandi saamiseks omandireformi aluste seaduse alusel. Kui asi (omandireformi käigus vara tagastamine) ei kuulu kohtu pädevusse, siis TsKS § 218 p. 1 kohaselt kohus lõpetab menetluse. Käesolevas asjas on esitatud hagi aga omandi kaitseks asjaõigusseaduse alusel. Hagi vara, sealhulgas omandireformi käigus tagastatud vara, väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest, kuulub kohtu pädevusse (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. detsembri 1995. a. otsus nr. II-2/1-68/95). Kuna hageja nõudis kostjatelt välja elamut, mille tagastamist temale omavalitsuse täitevorgan veel ei ole otsustanud, siis jättis apellatsioonikohus, juhindudes asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-st 2 lg. 2 ja ORAS §st 17, õigesti hagi rahuldamata. Põhjendamatu on kassaatori väide, et ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse põhjendustel, mis ei tulene kummastki apellatsioonkaebusest. Maia Tulnola on oma apellatsioonkaebuses pidanud hageja nõude piiride ületamiseks maakohtu seisukohta, et tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. jaanuari 1996. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Luik Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.