3-2-1-56-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus, 17. aprillil 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja E. Hussu ja tema esindaja advokaat N. Saare, kostja S. Hussu ja tema esindaja advokaat J. Alandi osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 8. aprillil 1996. a. Eino Hussu esindaja advokaat Nigul Saare kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi 18. detsembri 1995. a. otsuse Eino Hussu hagis Silvi Hussu vastu eluruumist väljatõstmiseks ja Silvi Hussu vastuhagis eluruumi sissepääsu võimaldamiseks. Eino ja Silvi Hussu kasutavad üürilepingu alusel 2-toalist korterit Kasemäe 5-12 Jüri alevis Rae vallas Harjumaal. Üürileping on sõlmitud 1. veebruaril 1988. a. Eesti Kolhoosiehituse Ehitus- ja Montaazivalitsuse ning Eino Hussu vahel. 1992. a. asusid Eino ja Silvi Hussu elama ja tööle Soome Vabariiki. Nende abielu lahutati Soomes 1994. a. ja Soome Vabariik on mõlemal võimaldanud elada ja töötada Soomes käesoleva ajani. Esitatud hagis palus Eino Hussu tunnistada Silvi Hussu eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks ja ta korterist välja tõsta ES § 53 alusel, kuna Silvi Hussu on eluruumist ära olnud alates 1993. a. maikuust ning alatiselt elama asunud Soome Vabariiki. Vastuhagis palus Silvi Hussu kohustada ES § 36 lg 1 ja 2 alusel Eino Hussut mitte tegema takistusi korterisse sissepääsemiseks. Harju Maakohtu 12.oktoobri 1995. a otsusega tunnistati Silvi Hussu korteri Kasemäe 5-12 kasutamise õiguse kaotanuks ning otsustati ta sealt välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Vastuhagi jäeti rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 1995. a. otsusega maakohtu otsus tühistati ja tehti asjas uus otsus, millega Eino Hussu hagi jäeti rahuldamata ja Silvi Hussu vastuhagi rahuldati. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei näe ES § 53 ette eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tunnistamist, vaid üürilepingu ennetähtaegset lõpetamist üürniku algatusel ning kohtul puudus alus nimetatud sätte alusel tunnistada, et Silvi Hussu on õiguse kaotanud vaidlusaluse eluruumi kasutamiseks. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et Silvi Hussu lahkus korterist alatiseks ning asus elama Soome Vabariiki. Asjast nähtub, et Silvi Hussu on küll korterist ära olnud, on töötanud nagu Eino Hussugi Soomes ja elanud sealses turvakodus, kuid millegagi ei ole tõendatud, et ta oleks soovinud korterist alatiseks lahkuda. Ta on soovinud ja soovib korterit edasi kasutada, korteris on osa tema varast ning ta on ka osa võtnud üüri tasumisest. Seega puudub alus tema väljatõstmiseks vaidlusalusest eluruumist. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et Eino Hussu poolt ukseluku vahetamine ei ole takistuse tegemine korterisse pääsemiseks. Kuna Silvi Hussule ei ole uut korterivõtit antud, siis ta ka korterisse ei pääse ning tema vastuhagi on põhjendatud. Kohtuniku eriarvamuse kohaselt on ekslik apellatsioonikohtu seisukoht, et teise elukohta lahkunud üürniku perekonnaliiget või endist perekonnaliiget ei saa tunnistada ES § 53 alusel senisele
eluruumile õiguse kaotanuks. ES § 53 viimase lause tekst sellise võimaluse annab ning selline on olnud ka kohtupraktika. Kassatsioonkaebuses palus hageja esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada materiaalõigusnormi väära tõlgendamise ja protsessiõigusnormi rikkumise tõttu, sest kohtuotsuse põhjendav osa ei vasta TsKS § 232 lg 4 nõuetele. Eino Hussu poolt esitatud hagi sisuks oli üürilepingu ennetähtaegne lõpetamine Silvi Hussuga alates tema lahkumise päevast. Sellise nõude rahuldamise korral on lõppenud lepingust tulenevad Silvi Hussu õigused ja kohustused (ES § 36). Lepingust tulenevate õiguste lõppemisel kaotab lepingupool ka eluruumi kasutamise õiguse (ES § 38 lg 3). Lõpetades üürilepingu lõpevad ka poolte õigused ja kohustused ning selliselt saab tõlgendada ka ES § 53 viimast lauset. Apellatsioonikohus on tulnud järeldusele, et Silvi Hussu lahkus korterist ajutiselt. Elamuseadus ei reguleeri mõisteid "ajutine" ja "alatine". Seetõttu tuleb lähtuda TsÜS §-st 21, mille kohaselt isiku elukoht on koht, kus ta alatiselt või peamiselt elab. Silvi Hussu elukoht on seal, kuhu ta Kasemäe 5-12 korterist lahkus, s.o. Soome Vabariigis alates 1993. a. maikuust. Väidetav soov tagasi tulla Eestisse ei ole aluseks järeldusele, et lahkumine eluruumist ei olnud alatine. Silvi Hussu elab ja töötab Soomes senini. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele tõenditele rajaneb kohtu järeldus, et vastuhagi on põhjendatud. Eino Hussu elukohaks on vaidlusalune korter ja ukseluku vahetamisega kaitses ta seaduslikult oma vara. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis Silvi Hussu, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tunnistamine toimub ES § 38 alusel. Kuivõrd maakohtus ei leidnud tõendamist üürilepingu tingimuste ja tähtaegade rikkumine Silvi Hussu poolt, mis annaksid alust tunnistada ta kohtu korras eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks, siis on apellatsioonikohus õigesti leidnud, et maakohtu otsus oli ebaõige. ES § 53 ei näe ette eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tunnistamist. Silvi Hussu on soovinud elada Kasemäe 5-12 korteris ning täitnud üürilepingust tulenevad kohustused üürileandja EKE Ehitus- ja Montaazivalitsuse ees. Silvi Hussu viibimine Soomes on ajutine ning seotud tema ravi ja tööga. Küll aga elab Eino Hussu ise pidevalt Soomes. Peale abielulahutust on Heino Hussu teinud Silvi Hussule pidevalt takistusi korterisse pääsemiseks ja oma asjade kasutamiseks. Eino Hussu käitumine on käsitletav valduse rikkumisena AÕS § 40 lg 3 mõttes. Eino Hussul ei ole seaduslikku alust keelduda Silvi Hussule korterivõtme andmisest. Kolleegiumi istungil palusid hageja ja tema esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada, kostja ja tema esindaja aga jätta kohtuotsuse muutmata. Kolleegium leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. ES § 5 kohaselt ei tohi mitte kedagi eluruumist välja tõsta või piirata tema poolt eluruumi kasutamise õigust teisiti kui elamuseaduses sätestatud alustel ja korras. Sellest tulenevalt saab eluruumist väljatõstmise materiaalõiguslikuks aluseks olla seadus, mis näeb väljatõstmise ette. ES § 53 sätestab üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise üürniku algatusel, mille kohaselt on üürnikul temaga koos elavate perekonnaliikmete kirjalikul nõusolekul õigus igal ajal eluruumi üürileping lõpetada, teatades sellest üürile andjale vähemalt kolm kuud ette. Üürniku ja temaga koos elavate
perekonnaliikmete lahkumise korral alatiseks elama teise kohta loetakse eluruumi üürileping lõppenuks alates lahkumise päevast. Ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et ES § 53 ei näe ette üürniku või temaga võrdsustatud isikute väljatõstmist eluruumist. Ka ei saa ES § 53 kahte lauset käsitleda teineteisest lahus ega mõtte vastaselt, mida sisaldab endas paragrahvi pealkiri - üürilepingu ennetähtaegne lõpetamine üürniku algatusel. Selle seaduse järgi saab üürilepingut lõpetada üürnik (või temaga võrdsustatud isik) ise teatades selles üürileandjale vähemalt kolm kuud ette ja lahkumise korral eluruumist loetakse üürileping lõppenuks alates lahkumise päevast. See seadus ei sisalda endas sundi eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tunnistamiseks ega eluruumist väljatõstmiseks. Üürilepingu ennetähtaegne lõpetamine saab ES § 53 alusel olla vaid üürniku (või temaga võrdsustatud isiku) vaba tahe. Samuti ei tulene ES § 53 mõttest, et kohus võiks ühe üürniku taotlusel tunnistada üürilepingu ennetähtaegselt lõpetatuks teise üürniku suhtes. Kohtud on tuvastanud, et Silvi Hussu soovib elada Kasemäe 5-12 korteris, ta on täitnud üürilepingust tulenevad kohustused üürileandja EKE Ehitus- ja Montaazivalitsuse ees. Viibimine Soomes on olnud ajutine ning seotud töö ja raviga. Kohtud ei ole tuvastanud, et Silvi Hussu elaks alatiselt Soomes. Apellatsioonikohus rahuldas põhjendatult vastuhagi, tuvastades, et peale abielulahutust on Heino Hussu teinud Silvi Hussule pidevalt takistusi korterisse pääsemiseks ja oma asjade kasutamiseks. Kolleegium leidis, et Eino Hussu käitumine on käsitletav valduse rikkumisena AÕS § 40 lg 3 mõttes, kuna ES § 36 järgi on üürniku perekonnaliikmetel (ka endistel) üürnikuga samasugused õigused, siis ei ole hagejal mistahes ettekäändel õigus teha kostjale takistusi korterisse pääsemiseks ega keelduda kostjale korterivõtme andmisest. Kassaatori viide TsÜS §-le 21 ei ole asjakohane, kuna eluruumidega seotud vaidlused lahendatakse elamuseaduse sätete järgi. Kolleegium leidis, et Eino Hussu esitatud hagi ei ole kooskõlas heade kommetega. Pooled kasutavad võimalusi Soomes elamiseks ja töötamiseks, kuid Eino Hussu arvates on Silvi Hussu Eestis eluruumi kasutamise õiguse kaotanud, tema ise aga mitte. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 1995. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J.Luik Liikmed L.Laarmaa, T.Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.