Kohtulahend

talu hooned. Kohtuistungil 5. detsembril 1994. a. palus hageja esindaja eraldadaJ. Vulfi vastu esitatud nõue iseseisvasse menetlusse, kuna selles asjas oli menetlus peatatud ning peatamise alused ei olnud ära langenud. Maakohus jättis taotluse rahuldamata ja lahendas hagid ühes menetluses. Maakohus, juhindudes TsÜS §-dest 73 ja 74 ning ORAS §-ist 12 lg. 3 p. 3, jättis 12. detsembri 1994. a. otsusega hagid rahuldamata. Otsuse kohaselt ei saa kolhoosi ja M. Antsovi vahel sõlmitud ostumüügilepingut kehtetuks tunnistada, kuna TsÜS § 175 ei näe ette TsÜS § 66 kohaldamist enne 1. septembrit 1994. a. tehtud tehingute suhtes. Hageja ja M. Antsovi vahel sõlmitud ostu-müügilepingu puhul ei ole tuvastatud asjaolusid, mis tingiksid tehingu kehtetuks tunnistamise TsÜS §-de 73 ja 74 alusel. Nõue J. Vulfi vastu ei kuulu rahuldamisele, sest ostu-müügileping on tehtud enne 1. septembrit 1994. a. (TsÜS § 66) ja vara on J. Vulfi heauskses omanduses (ORAS § 12 lg. 3 p. 3). Tartu Ringkonnakohus jättis TsKS §-de 58 lg. 1, 313 ja 319 p. 1 ja 2 ning AÕS §-de 80 ja 95 lg. 1 alusel A. Meose apellatsioonkaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on hagi rahuldamata jätmine kõigi tehingute kehtivuse osas seaduslik ja põhjendatud. Maakohtu otsust tuleb aga muuta põhjenduste osas, millega jäeti rahuldamata hagi J. Vulfi vastu, kuna maakohus on kohaldanud ebaõiget materiaalõiguse normi. Hagi on esitatud vindikatsioonihagina AÕS § 80 sätete alusel ning hagi tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole väljanõutava vara omanik ning seepärast puudub tal AÕS § 80 lg. 1 kohane nõudeõigus J. Vulfi vastu. J. Vulf on tõendanud, et ta on vara omanik ning tema omandiõigus on tekkinud õiguslikul alusel. Apellatsioonikohus leidis, et menetluse peatamine J. Vulfi vastu esitatud hagis ei olnud takistuseks asjade liitmisel ühte menetlusse, kuna see hagi ei ole oma olemuselt selline, mille läbivaatamine oleks võimatu enne kohtumenetluses olevate M. Antsovi vastu esitatud nõuete läbivaatamist. Apellatsioonikohus leidis ka, et 1982. a. ostu-müügilepingu kehtivuse küsimuse lahendamisel on kohus tõendeid kogumis õigesti hinnanud, sest TsÜS §-des 73 ja 74 märgitud asjaolud ei ole tõendatud. Samuti on õige 1981. a. ja 1986. a. sõlmitud ostu-müügilepingute kehtetuks tunnistamise osas hagi rahuldamata jätmine, sest TsÜS § 175 sätted ei näe ette TsÜS § 66 kohaldamist enne 1. septembrit 1994. a. tehtud tehingute suhtes. Nimetatu ei välista võimalust eelmainitud tehinguid vaidlustada nende tehingute tegemise ajal kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi vastavate sätete järgi. Kassatsioonkaebuses palus A. Meos tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. detsembri 1995. a. otsuse materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ning protsessiõiguse normide rikkumise tõttu ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaatori väidete kohaselt on hagide liitmine ebaõige, sest M. Antsovi vastu esitatud hagide lahendist sõltus, kas hagejal on alust esitada hagi J. Vulfi vastu. Hagide liitmisega on rikutud TsKS §de 214 lg. 1 p. 3, 215 lg. 2 ja 217 sätteid. Hagide liitmise ajal 14. aprillil 1994. a. ei olnud TsKS §-s 217 ette nähtud aluseid menetluse uuendamiseks ning ei olnud saabunud TsKS §-is 215 lg. 2-5 ettenähtud tähtaeg. 1982. a. ostu-müügilepingu kehtivuse osas on alusetult kohaldatud TsÜS § 73 lg. 2 sätteid, sest hageja ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kassaator müüs aidad vältimaks nende hävitamist. Ringkonnakohus ei ole arvestanud, et hagid olid esitatud tsiviilkoodeksi sätete alusel ning

tehingute mittevastavus nende tegemise ajal kehtinud seadustele tõendatud. Hagide aluse muutmise tingis seaduste muutmine, mis ei saa kaasa tuua seadusevastaste tehingute seadustamist. Apellatsioonikohus ei võtnud seisukohta apellatsioonkaebuse väite osas, et hagid on sisuliselt lahendamata, sest õiguslikku hinnangut tõenditele ei ole antud ning puudub seisukoht, kas tehingud vastasid nende tegemise ajal kehtinud seadustele. Vastustaja ei nõustu kassatsioonkaebuse väidetega ning leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Kolleegiumi istungil jäi vastustaja esindaja oma vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS § 347 p. 2 alusel tühistada osaliselt protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Hageja vaidlustas 3. juulil 1981. a. ning 2. septembril 1986. a. sõlmitud ostu-müügilepingute kehtivuse hagi esitamise aja ENSV tsiviilkoodeksi sätete alusel. Seaduse muutumisel muutis hageja hagi aluse kvalifikatsiooni. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et tulenevalt TsÜS §-st 175 ei kohaldata TsÜS § 66 sätteid enne 1994. aasta 1. septembrit tehtud tehingute suhtes. Põhjendatud aga ei ole ringkonnakohtu sellest tulenev seisukoht ja ettepanek, et kassaatoril on võimalik vaidlustada tehinguid nende tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi vastavate normide alusel. Hageja oli hagiavalduses seda juba teinud ning kohtul tuli asi sisuliselt lahendada, olenemata hagi aluse kvalifikatsiooni ekslikust muutmisest seoses tsiviilseadustiku üldosa seaduse kehtestamisega. Hagide põhjendused jäid hagejal samaks. Eelnimetatud ostu-müügilepingutele nende tegemise ajal kehtinud seaduse alusel hinnangu andmata jätmisega rikkus ringkonnakohus TsKS § 232 lg. 4 sätteid. Õiglase kohtumõistmise põhimõtte järgi pidanuks ringkonnakohus ise ülalkirjeldatud olukorras hageja nõude kvalifitseerima, sest hageja nõue oli selgelt väljendatud. Ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et asjade liitmisega ühte menetlusse ei rikkunud maakohus protsessiõiguse norme. Kui sama kohtu menetluses on üheagselt mitu üheliigilist asja, millest võtavad osa ühed ja samad pooled, või mitu ühe isiku hagiasja erinevate kostjate vastu või mitu hagejat ühe ja sama kostja vastu, siis võib kohtus liita need asjad TsKS § 149 lg. 3 kohaselt ühte menetlusse, kui see võimaldab asja kiiremat ja õiget läbivaatamist. Ühe ja sama kohtu menetluses olid ühe hageja nõuded erinevate kostjate vastu. Ka ei sõltunud hagide liitmisest hagi esitamine J. Vulfi vastu, sest hagi oli juba esitatud. TsKS §-ist 214 lg. 1 p. 3 tulenev menetluse peatamise alus oli sisuliselt ära langenud. Märgitud asjaoludel ei ole kassaatori väide asjade eraldi arutamise vajalikkusest põhjendatud. Kassasioonkaebuse väited ei anna alust otsuse tühistamiseks kassaatori ja M. Antsovi vahel 16. aprillil 1982. a. sõlmitud ostu-müügilepingu osas, kuna kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid, millised tingiksid tehingu kehtetuks tunnistamise TsÜS §-de 73 ja 74 alusel. Juhindudes TsKS § 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. detsembri 1995. a. otsus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata Adolf Meose hagi Martin Antsovi ja S. M. Kirovi nim. kolhoosi vastu ostu-

müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ning Martin Antsovi ja Jaan Vulfi vastu ostumüügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas jätta otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Alfred Meosele 20. detsembril 1995. a. tasutud kassatsioonkautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed L. Laarmaa, J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.