3-2-1-46-96
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel Tartus, 27. märtsil 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 18. märtsil 1996. a. AS-i Talpak pankrotihalduri Peeter Valle kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. detsembri 1995. a. otsuse Aktsiaseltsi Talpak pankrotihalduri hagis Riikliku Aktsiaseltsi Kommer vastu 58 502 krooni nõudmiseks.
28.märtsil 1995. a. esitatud hagis palus pankrotihaldur vara tagasivõitmiseks tunnistada kehtetuks AS-i Talpak tehingud RAS-iga Kommer kogumaksumusega 58 502 krooni ja see summa kostjalt välja mõista pankrotivarasse. AS Talpak rikkus pankrotiseaduse §-de 43 lg. 1 p. 1 ja 43 lg. 2 nõudeid, teostades tehinguid kostjaga 10 päeva enne pankrotimenetluse algust ja pankrotimenetluse ajal. Tallinna Linnakohtu 4. oktoobri 1995. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt oli AS-i Talpak ja RAS-i Kommer vahel 28. jaanuaril 1993. a. sõlmitud leping, mille kohaselt kostja kohustus AS-i Talpak kindlustama elektri ja joogiveega ning osutama muid teenuseid. AS Talpak kohustus selle eest tähtaegselt tasuma ja tegigi seda kostja poolt esitatud arvete alusel. ASi Talpak pankrot kuulutati välja 28. märtsil 1994. a. Hageja ei ole tõendanud, et lepingujärgsete kohustuste täitmine oleks kahjustanud võlausaldajate huve. Apellatsioonikohus jättis linnakohtu otsuse muutmata leides, et pankrotiseaduse § 45 p. 1 kohaselt nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võlad, kui tasumine on toimunud viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algust, kui seda on tehtud enne maksetähtaega. AS-i Talpak tegevus arvete tasumisel oli õiguspärane. Kassatsioonkaebuses palus pankrotihaldur apellatsioonikohtu otsuse muuta ja teha asjas uus otsus. Kohus ei käsitlenud lepingut nr. 7 28. oktoobrist 1993. a., mis on sõlmitud pankrotimenetluse ajal ja seetõttu kehtetu. Lepingut nr. 7 28. jaanuarist 1993. a. ei ole kohtule esitatud. Maksekorraldustega 15. ja 24. septembrist, 7. oktoobrist ja 10. novembrist 1993. a. tasus AS Talpak RAS-ile Kommer 58 502 krooni. Kolm makset on toimunud enne lepingu sõlmimist ja need on fiktiivsed ning võlausaldajate huve kahjustavad. Neis ei ole märgitud, millise lepingu või arve alusel raha üle kanti. Kohus jättis analüüsimata pankrotihalduri esitatud tõendid. Apellatsioonikohus viitab PankrS §-le 45 p. 1, mida ei ole hageja taotlenud ja mille rakendamiseks pole vajadust. Vastuses kaebusele palus RAS Kommer jätta kohtuotsuse muutmata. Leping nr. 7 sõlmiti 28. jaanuaril 1993. a. AS Talpak on rea aastate jooksul kasutanud oma tootmisvajadusteks majapidamisja joogivett, kanalisatsiooni, kaabel- ja telefonisidet, elektrivõrke. Need võrgud kuuluvad riigile, mille eest AS Talpak peab tasuma. Kolleegium leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Apellatsioonikohus on õigesti märkinud, et kohtule on esitatud 28. jaanuaril 1993. a. sõlmitud leping. Lepingut, mis pankrotihalduri teada sõlmiti 28. oktoobril (apellatsioonkaebuse kohaselt 28.