3-2-1-27-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus, 13. märtsil 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja esindaja vandeadvokaat A. Raigi ja kostja esindaja L. Biini osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 4. märtsil 1996. a. AS-i Propest kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. novembri 1995. a. otsuse AS-i Esmar hagis AS-i Propest vastu 210 710 krooni saamiseks . Harju Maakohtu 6. aprilli 1995. a. otsuse kohaselt moodustati põllumajandusreformi käigus OÜ Esmar juhatuse 4. märtsi 1993. a. koosoleku otsuse alusel ettevõtte Kemar propolise jaoskonna varade baasil AS Propest, kelle aktsiakapital vastavalt põhikirjale oli 208 000 krooni. AS Propest registreeriti Harju Maakonna ettevõtteregistris 5. aprillil 1993. a. Samal kuupäeval sõlmisid OÜ Esmar ja AS Propest varade üleandmise ja vastuvõtmise akti nr. 49, mille lisadeks olid põhivarade loetelu, käibevarade loetelu, laenuleping ja lõppbilanss. Sama kuupäevaga sõlmitud laenulepingu järgi võlgneb AS Propest seisuga 1. aprill 1993. a. OÜ-le Esmar 210 710 krooni tasumata kaupade, materjalide, tööde ja teenuste ning kohustuste eest. OÜ Propest kohustus laenu tagastama 1. aprillil 1994. a. Harju Maakohus jättis TsK § 272 ja 276 alusel rahuldamata OÜ Esmar hagi, milles paluti kostjalt välja mõista tagastamata laen 210 710 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja suutnud tõendada, milline vara ja millises väärtuses kostjale üle anti, mis kuuluks kostja poolt laenulepingu kohaselt tasumisele. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas OÜ Esmar õigusjärglase - AS-i Esmar hagi. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt tõlgendas maakohus valesti materiaalõiguse normi, jättes hagi rahuldamata seetõttu, et hageja ei tõendanud, millise vara ja millises väärtuses ta kostjale üle andis. Hageja tõendas hagi laenulepinguga. TsK § 276 lg. 1 kohaselt pidi hoopis kostja tõendama, et ta hagejalt vara ei saanud või sai väiksemas koguses kui laenulepingus oli ette nähtud. Kostja on õigeks võtnud, et ta sai hagejalt vara ja et OÜ Esmar asutas rea aktsiaseltse, mille puhul aktsiakapital näidati väiksemana ning osa üleantud varast vormistati laenulepinguna. Kostja on võlga tunnistanud ka hagejale saadetud kirjas. Seega möönis kostja, et ta laenulepingu rahatust tõendada ei suuda. Vaidlusaluse lepingu punkti 1 tuleb mõista nii, et võlasumma arvutamisel on lähtutud kostjale üle antud vara maksumusest 1. jaanuari 1993. a. seisuga. Kassatsioonkaebuses palutakse Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 1995. a. otsus TsKS § 347 p. 1 alusel tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator on seisukohal, et apellatsioonikohus on ekslikult hinnanud AS-i Propest asutamise protseduure ja vara üleandmise seaduslikkust. Kassaator vaidlustab kohtuotsust järmistel põhjustel: 1) AS-i Propest asutamisotsus on vastuolus
kehtinud aktsiaseltsi põhimääruse p. 14.4 ja 22.4, milliste kohaselt peab asutamisleping (asutamisotsus) mitterahaliste sissemaksete puhul sisaldama nende arvestamise korra ja asutamiskoosolek kinnitama mitterahalise sissemakse rahalise maksumuse. Kuna otsuses nimetatakse vaid aktsiakapitali suurus 208 000 krooni ning viidatakse mitterahalise sissemaksena üleantava vara nimekirjale, mida ei koostatud, siis ei ole teada, milline vara ja millise maksumusega mitterahalise sissemakse vormis aktsiakapitaliks asutaja poolt üle anti või pidi antama; 2) OÜ Esmar juhatuse 4. märtsi 1993. a. otsusega moodustati aktsiakapitaliks üleantava vara üleandmise-vastuvõtmise komisjon ning vara üleandmiseks anti volitused E. Püssile. 5. aprillil 1993. a. puudulikult vormistatud üleandmise-vastuvõtmise aktile on aga alla kirjutanud OÜ Esmar juhatuse esimees Visnapuu; 3) ettevõte Kemar, mille ühe tsehhi varade baasil AS Propest asutati, ei olnud kohtuliku arutamise ajaks likvideeritud. Tsehh ei olnud juriidiline isik ning varade, varaliste õiguste ja kohustuste üleandmist ei vormistatud. Seega ei ole tsehhi võimalikud varalised õigused ja kohustused AS-le Propest üle antud; 4) kuna võlg raamatupidamislikult ei kajastu, on vaidlusalune laenuleping rahatu. Sisuliselt on tegemist TsK §-s 237 sätestatud võlgniku ja kreeditori kokkulangemisega, sest laenu saanud juriidiline isik moodustati laenuandja otsusega, laenuandja juhatus täitis laenaja juhatuse funktsioone ning laenaja direktor oli laenuandja poolt määratud ja temaga töösuhetes; 5) apellatsioonikohtu otsuses nimetatud kiri on vastuolus eelneva ja hilisema kirjavahetusega poolte vahel, selles ei ole märgitud millisest võlast ja millises ulatuses on juttu ning ettepanek laenu tasumise tähtaja pikendamiseks on esitatud aktsionäride, mitte aktsiaseltsi nimel. Vastustaja ei nõustu kassaatori väidetega ning palub jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. TsKS § 336 lg. 1 kohaselt kontrollib kassatsioonikohus kassatsioonkaebuse alusel materiaalõigusnormide kohaldamise õigsust ja protsessiõigusnormide järgimist apellatsioonikohtu poolt. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt ei ole kassatsioonikohus seotud kaebuse piiridega siis, kui alama astme kohus on rikkunud TsKS § 318 lg. 1 sätteid. Kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsuse materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et TsK § 276 lg. 1 kohaselt peab laenulepingu rahatust tõendama kostja. Laenulepingu, kostja juhatuse esimehe poolt hagejale laenu tasumise tähtaja pikendamiseks saadetud kirja ning kostja esindaja vara saamist tõendava omaksvõtu alusel on ringkonnakohus leidnud, et kostja ei suuda laenulepingu rahatust tõendada. Eeltooduga ongi tõendatud, et kostja sai rohkem vara, kui aktsiakapitali mitterahaline sissemakse. Kassatsioonkaebuse väited ei tõenda eraldi ega üheskoos laenulepingu rahatust. Seega ei saa kassaatori väited tema asutamisdokumentide mittevastavusest kehtinud aktsiaseltsi põhimääruse p.-le 14.4 ja 22.4 tõendada laenulepingu rahatust. Laenulepingu rahatust ei tõenda ka see, et laenuandja poolt kirjutas pearaamatupidaja asemel varade üleandmis-vastuvõtuaktile alla juhatuse esimees. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et AS-i Propest juhatuse esimehena on I. Rubtsov 1994. a. veebruaris võlga kirjalikult tunnistanud. Kostja pole tõendanud, et lisaks vaidlusalusele oleks tal veel mingi teine võlg hagejale, mida selle kirjaga
tunnistati. Põhjendamatu on kassaatori väide, et kohustis on lõppenud TsK § 237 alusel võlgniku ja kreeditori kokkulangemise tõttu üheks isikuks. Laenulepingu sõlmimisel 5. aprillil 1993. a. oli tegemist erinevate juriidiliste isikutega ja asja materjalidest ei nähtu, et nad oleksid hiljem muutunud üheks juriidiliseks isikuks. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. novembri 1995. a. otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.