3-2-1-28-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus, 13. märtsil 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, H. Jõks ja L. Laarmaa, vastustaja E. Kaljusaare osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 4. märtsil 1996. a. Linda Pihlakase kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. novembri 1995. a. otsuse Linda Pihlakase hagis Emilie Kaljusaare vastu majavalduse ostumüügilepingu tühistamiseks ja omandiõiguse tunnistamiseks. L. Pihlakase abikaasale Rudolf Pihlakasele kuulus Rapla rahukohtuniku 8. oktoobri 1930. a. otsuse kohaselt Kehtna vallas Koogimäe külas Mäe A-2 talu (kinnistu nr. 3395). 1949. a. varjas R. Pihlakas ennast saksa okupatsiooni ajal omakaitsesse kuulumise tõttu, tema ema Leena Pihlakas ja õde Helene-Julie Pihlakas küüditati Siberisse. Mäe talu hooned ja vallasvara kirjutati 25. märtsil 1949. a. üles ning 13. aprillil 1949. a. anti elumaja koos rehealuse ja laudaga müügiks Kehtna Valla Täitevkomiteele. Helene-Julie Pihlakas vabanes 1956. a. asumiselt, pöördus tagasi Eestisse ning 1958. a. müüs talu hooned Rudolf Pihlakase teadmata Eduard Kaljusaarele. Hagiavalduses palus L. Pihlakas tühistada 1958. a. sõlmitud ostu-müügilepingu, kuna H.-J. Pihlakas ei olnud hoonete omanik ning tal ei olnud õigus neid müüa. Hageja palus ka tunnistada omandiõigust Mäe A-2 talu elamule koos rehealusega ning laudale. Hagi oli esitatud PS § 32, ORAS § 8 lg. 3 p. 1, TsÜS §-de 113, 114, 115, 116 ningAÕS §-de 80, 81 ja 82 lg. 1 alusel. Rapla Maakohus, juhindudes ORAS § 8 lg. 3 p. 1, AÕS §-dest 80, 81, 82, TsÜS §-dest 113, 114, 115 ja 116, jättis hagi rahuldamata hagi aegumise tõttu. Tõendamist leidis, et hageja sai maja müügist teada 1975. a. Tallinna Ringkonnakohus jättis L. Pihlakase apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu 11. augusti 1995. a. otsuse muutmata. Apellatsioonikohus leidis, et vastavalt TsÜS §-le 116 algab aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest, vastavalt TsÜS §-le 178 lg. 1 kohaldatakse varemkehtinud aegumistähtaega, kui see ei ole möödunud enne 1. septembrit 1994. a. TsK 81 kohaselt oli aegumistähtaeg 3 aastat. Seetõttu on maakohus viitega TsÜS §-le 114 lg. 2 jätnud põhjendatult hagi rahuldamata, sest hageja seletustega on tõendatud, et ta sai maja müügist teada 1975. a. ning kostja taotles hagi aegumise kohaldamist. Väide, et R. Pihlakas oli talu omanikuna kantud kinnistusraamatusse, mis TsÜS § 115 p. 1 kohaselt välistab hagi aegumise kohaldamise, ei ole asjakohane. Kassatsioonkaebuses palus L. Pihlakas muuta Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 1995. a. otsust ning teha asjas uus otsus, millega tunnistada tema omandiõigust Mäe A-2 talu elamule koos rehealusega ja laudale. Kassaator leiab, et kohus ei ole õigesti kohaldanud ega tõlgendanud materiaalõiguse norme, jättes eelkõige kohaldamata AÕS §-d 80, 81 ja 82. Kassaatori väidete kohaselt sai ta hoonete müümisest teada 1993. a. aprillis kui ta tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara osas õigustatud subjektiks ning talle selgitati, et Mäe talu hooned on müüdud Eduard
Kaljusaarele ning on praegu Emilie Kaljusaare omandis. Sellest päevast hakkab kulgema hagi aegumise tähtaeg, mis ei olnud hagi esitamisel, 17. mail 1995. a., möödunud. Ka leidis kassaator, et Kehtna külanõukogu 28. veebruari 1958. a. tõend nr. 104 hoonete kuuluvuse kohta ei ole millegagi põhjendatud. Mäe talu oli kinnistusraamatusse kantud ja kohus oleks pidanud kohaldama TsÜS § 115 p. 1. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 6 kohaselt kaitstakse alates 1. detsembrist 1993. a. omandit AÕS sätetega sõltumata rikkumise ajast. 1958. a. sõlmitud ostu-müügileping on TsÜS § 103 lg. 1 ja 2 kohaselt tühine ja sama seaduse § 66 lg. 2 ja 3 kohaselt on tühine tehing algusest peale kehtetu olenemata kas Eduard ja Emilie Kaljusaar tehingu tühisusest teadsid või mitte. Vastustaja ei nõustu kaebuse väidetega ning leidis, et 1957. a. pakkus Helene-Julie Pihlakas maja müüa ja Eduard Kaljusaar ostis selle. Kolleegiumi istungil leidis vastustaja, et otsuse tühistamiseks alus puudub. Kolleegium leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja kassatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et hagi on aegunud ja väide, et R. Pihlakas oli kantud kinnistusraamatusse kui omanik ja TsÜS § 115 p. 1 kohaselt nõue ei aegu, ei ole asjakohane. Osundatud paragrahvis on peetud silmas 1. detsembril 1993. a. jõustunud asjaõigusseadusest tuleneva kinnistusraamatu kandeid. TsÜS § 116 kohaselt algab aegumistähtaeg kulgema päevast, millal isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Kohtud on tuvastanud hageja seletuse alusel, et ta sai teada abikaasa õe poolt maja müügist 1975. a. Seega on kassatsioonkaebuse väide, et kassaator sai maja müügist teada pärast 8. aprilli 1993. a., paljasõnaline. Kassaatori abikaasa R. Pihlakas suri 7. juunil 1976. a. ja sellest ajast alates oli kassaatoril võimalik oma rikutud õiguse kaitset nõuda kui abikaasa vara pärija. Sellel ajal kehtinud TsK § 81 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud (hagi aegumine), kehtestatud kolm aastat. Kassaator aegumistähtaja jooksul oma õiguste kaitseks hagi ei esitanud ja ringkonnakohus on lõppjärelduses õigesti asunud seisukohale, et hagi on aegunud. Juhindudes TsKS § 346 p. 1, kolleegium otsustas: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. novembri 1995. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.