3-2-3-5-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus, 6. märtsil 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, OÜ Tartoil esindaja vandeadvokaat U. Lõhmuse osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 26. veebruaril 1996. a. Vabariigi Valitsuse kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tartu Linnakohtu 19. mai 1995. a. otsuse Vabariigi Valituse pankrotiavalduses OÜ Tartoil maksejõuetuks kuulutamiseks. Tartu Linnakohus jättis 19. mai 1995. a. otsusega juhindudes pankrotiseaduse §-st 16 lg. 1 Vabariigi Valitsuse pankrotiavalduse OÜ Tartoil pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata. Pankrotiavalduse aluseks oli Vabariigi Valitsuse ja OÜ Tartoil vahel 25. augustil 1992. a. sõlmitud leping, mille kohaselt Vabariigi Valitsus andis oma Vene Föderatsioonis asuvate summade arvelt OÜ-le Tartoil laenu 400 000 000 rubla. OÜ Tartoil laenu tähtajaks ei tagastanud. Otsuse kohaselt ei saa sellise nõude alusel, mille üle võlausaldajal ja võlgnikul on õiguslik vaidlus, pankrotti välja kuulutada. Õiguslik vaidlus tuleb lahendada hagimenetluses ning seejärel on võimalik pankrotimenetluses tuvastada võlgniku maksejõuetus. Kohus mõistis TsKS § 58 alusel Vabariigi Valitsuselt välja tasu advokaadi abi ees 80 000 krooni OÜ Tartoil kasuks. Kohtuvigade parandamise avalduses palus Vabariigi Valitsus tühistada linnakohtu otsuse OÜ Tartoil kasuks väljamõistetud kohtukulude osas. Avaldaja leidis, et kohus on alusetult samastanud pankrotiavalduse hagiga ning seetõttu vääralt kohaldanud protsessiõiguse normi - TsKS § 58 lg. 1, mille kohaselt kohus mõistab poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud kulud tema huvide kaitseks asjast osavõtnud advokaadi abi eest kuni viie protsendi ulatuses hagi rahuldatud osast, kuid mitte üle seadusega kehtestatud määra. Avaldaja väidete kohaselt on seaduseandja sätestanud kohtusse pöördumise vormidena hagiavalduse ning pankrotiavalduse, mis ei ole identsed, sest on sätestatud erinevates seadustes: tsiviilkohtupidamise seadustikus ja pankrotiseaduses. Hagiavaldus ja pankrotiavaldus on ka sisuliselt erinevad. Linnakohtu otsusest ei nähtu, et OÜ Tartoil oleks teinud kulutusi advokaadile 80 000 krooniga võrdses või suuremas summas, samuti seda, et OÜ Tartoil oleks üldse taotlenud advokaadi abile tehtud kulutuste hüvitamist mistahes summas. Vastustaja esindaja leidis, et Tartu Linnakohtu otsus, mille vigu soovitakse parandada, jõustus 30. mail 1995. a. Vabariigi Valitsus kohtuotsusele apellatsioonkaebust ei esitanud. Tsiviilkohtupidamise seadustiku ideoloogia ei näe ette kohtuotsuste vaidlustamise alternatiivsete vahenditena apellatsioonimenetlust ja kohtuvigade parandamist. Võlgniku esindaja esitas taotluse kohtukulude osas kohtuistugil ning võlausaldaja esindaja ei vaidlustanud kohtukulude suurust ega vaielnud nende väljamõistmise vastu. TsKS §-is 355 ettenähtud alused kohtuvea parandamiseks puuduvad ja avaldus ei kuulu rahuldamisele. Kolleegiumi istungil jäi vastustaja esindaja oma vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et kohtuotsuse tühistamiseks kohtuvigade parandamise korras puudub alus.
TsKS § 355 p. 2 kohaselt võib protsessiosaline taotleda jõustunud kohtuotsuses kohtuvea parandamist, kui kohus on rikkunud § 318 1. lõikes sätestatud protsessiõiguse normi või oluliselt rikkunud muud protsessiõiguse normi ja see rikkumine tõi kaasa või võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Kohus mõistis Eesti Vabariigi Valitsuselt võlgniku advokaadi abi eest tasu välja TsKS § 58 alusel, mille 1. lõike kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud kulud tema huvide kaitseks asjast osavõtnud advokaadi abi eest kuni viie protsendi ulatuses hagi rahuldatud osast, kuid mitte üle seadusega kehtestatud määra. Pankrotiseaduse § 2 lg. 4 kohaselt pankrotimenetluses rakendatakse tsiviilkohtupidamise seadustikku, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Avalduse väide, et kohtuotsuses puuduvad andmed OÜ Tartoil poolt 80 000 krooniga võrdses või suuremas summas advokaadile kulutuste tegemise ja selle sissenõudmise taotluse kohta ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Vastava taotluse esitas võlgniku esindaja kohtuistungil summaliselt ja seda kajastab kohtuistungi protokoll. Võlausaldaja kohtukulude nõudele vastuväiteid ei esitanud. Kooskõlas TsKS § 232 lg. 5 on kohtu seisukoht kohtukulude (TsKS § 44, § 49 p. 7) jaotamise kohta märgitud otsuse resolutsioonis. Kohus ei ole vastuollu läinud TsKS §-ga 58 lg. 1 ega ei rikkunud protsessiõiguse norme. Apellatsiooni korras Vabariigi Valitsus kohtuotsust ei vaidlustanud. Juhindudes TsKS §-dest 357 ja 354, kolleegium o t s u s t a s: Tartu Linnakohtu 19. mai 1995. a. otsus jätta muutmata ja Eesti Vabariigi Valitsuse kohtuvigade parandamise avaldus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.