3-2-1-5-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus, 18. jaanuaril 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hageja esindaja vandeadvokaat M. Lusti ja kostja F. Kase osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 8. jaanuaril 1996. a. kostja F. Kase esindaja vandeadvokaat M. Mängeli kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembri 1995. a. otsuse Naimi Vändra hagis Feliks Kase vastu pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamiseks ja pärandvara jagamiseks. Ilse Kask suri 6. novembril 1989. a. oma viimases alatises elukohas Tallinnas Nurme 22-7. Tema pärandvaraks oli pool majavaldusest Rapla maakonnas Kehtna vallas Koogiste külas ning vara seadusjärgseteks pärijateks abikaasa Feliks Kask ja esimesest abielust tütar Naimi Vändra.
kohaselt majavalduse turuväärtuseks 1. veebruaril 1995. a. oli 57 900 krooni ja sellest 1/4 14 475 krooni. Kassatsioonkaebuses palub F. Kase esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja asjas menetluse lõpetada materiaalõigusnormide väära kohaldamise ja protsessiõigusnormideolulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leidis, et pooled on pärandvaraks lugenud majavalduse, millest hagejal on õigus pärida 1/4 mõttelist osa. Tegelikult pidasid pooled pärandvaraks majavalduse realiseerimisest saadud rahalisi vahendeid. Tulenevalt võõrandamislepingust ja juhindudes TsK §-st 552 lg. 2, kuulus hageja kasuks väljamõistmisele mitte elamu 1/4 osa väärtus, vaid rahalised vahendid, mis saadi temale väljaandmisele kuuluva vara realiseerimisel. Ringkonnakohus märgib otsuses, et kostja ei ole rahalisi vahendeid saanud, sest kostja võõrandas majavalduse eluaegse ülalpidamise tingimusega ning sellest teeb kohus järelduse, et kuivõrd vara eest raha ei saadud, siis ei saa lähtuda elamu väärtusest 1990. aaastal, vaid selle väärtuseks on eluaegse ülalpidamise kohustus, mida on täidetud juba viis aastat ja kuna elamu on alles, siis tuleb tema maksumuse määramisel lähtuda esitatud tõenditest. Kassaator leiab, et selline seisukoht on vastuolus TsK § 552 lg. 2 sätetega. Realiseerimisest saadud rahaliste vahendite suuruse aluseks on leping 1. novembrist 1990. a., mille kohaselt vahetati kaks rahaliselt hinnatavat väärtust - elamu ja samas väärtuses materiaalne abi ehk ülalpidamine. Sisuliselt ostetimüüdi vara, mille väärtus oli 6 558 rubla ehk 655 krooni 80 senti ja see oli ülalpidamise väärtuseks. Sellisel seisukohal oli põhjendatult ka Tallinna Linnakohus. Ringkonnakohus on põhjendamatult pidanud ekspertarvamust õigeks tõendiks vara maksumuse määramisel. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja esindaja K. Visse, et kohtuotsus on õige. Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja jätta kohtuotsuse muutmata. Kostja palus kohtuotsuse tühistada kaebuses toodud põhjustel. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja kohtuotsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 alusel materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. TsK § 552 lg. 2 kohaselt pärijale, kes on pärandi vastuvõtmise tähtaja mööda lasknud, kuid kohus on seda tähtaega pikendanud, antakse ainult teiste pärijate poolt vastuvõetud varast see temale kuuluv osa, mis säilis natuuras, samuti rahalised vahendid, mis saadi temale väljaandmisele kuuluva vara realiseerimisest. Ringkonnakohus on meelevaldselt andnud TsK §-le 552 lg. 2 sisu, mis ei vasta seaduse tekstile, kirjutades otsuses: "Vastavalt TsK § 552 lg. 2 pärijale, kes on pärandi vastuvõtmise tähtaja mööda lasknud, mõistetakse temale kuuluva vara osa, milline on realiseeritud, rahalises vääringus." ja teinud sellest järelduse, et hageja kasuks tuleb välja mõista 1/4 elamu väärtusest. Samas on kohus pidanud tõendatuks, et kostja ei ole rahalisi vahendeid vaidlusaluse elamu võõrandamisel saanud. Kohtuotsus selles osas ei ole õige. Seadus ütleb, et pärandi vastuvõtmisele hilinenud pärijale antakse rahalised vahendid, mis saadi temale väljaandmisele kuuluva vara realiseerimisest. Kui kohus leidis, et kostja ei ole rahalisi vahendeid vaidlusaluse elamu võõrandamisel saanud, siis tulnuks sellele anda hinnang vastavalt seadusele. Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud (TsKS § 232 lg. 4). Ringkonnakohus leidis, et :
"Kuivõrd vara eest raha ei saadud, siis ei saa lähtuda pärandvara suuruse hindamisel 6 558 rublast ehk 655 kroonist. Võõrandamise tingimuseks on eluaegse ülalpidamise kohustus." Kohus on jätnud põhjendamata miks peaks lähtuma vara 1995. a. maksumusest, mille järgi pole kostja raha saanud. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et kostja saab selle vara eest ülalpidamist, mis ongi vara realiseerimisest saadu. Juhindudes TsKS §-dest 346 p. 2 ja 347 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembri 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Feliks Kasele 25. oktoobril 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed H. Jõks, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.