lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/3-2-4-1-16

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-4-1-16
Asja liik
Tsiviilasi
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1142
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

ERIKOGU

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-4-1-16

Määruse kuupäev

Tartu, 8. detsember 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Indrek Koolmeister, Jaak Luik, Nele Parrest ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Pädeva kohtu määramine

Menetluse alus Riigikohtus

Tartu Maakohtu 2. novembri 2016. a taotlus tsiviilasjas nr 216-9936

Asja läbivaatamine

29. november 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Tartu Halduskohtu 25. augusti 2016. a määrus haldusasjas nr 3-16-1337.
2.Saata asi Tartu Halduskohtule J. K kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.J. K (kaebaja) esitas 28. juunil 2016. a Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Tartu Vangla tegevuse meditsiinilise abivahendi (tugikorseti) väljastamata jätmisel õigusvastaseks ning kohustada vanglat see väljastama. Kaebuse ja selle täienduste kohaselt avaldusid kaebajal vanglas olles seljavalud, mis vaatamata ravile ei möödunud. Kuna kaebajale on näidustatud tugikorsett, lasi ta selle endale vabaduses viibides valmistada. Uut vanglakaristust kandma asudes kaebajal seljavalud jätkusid ning ta pöördus vangla meditsiiniosakonna poole, et saada luba tugikorseti vanglasse saatmiseks. 3. septembril 2015 anti kaebajale selleks luba, kuna meditsiiniosakonna arsti hinnangul on kaebajal selleks näidustus olemas. Kuna kaebajale valmistatud tugikorsett ei mahtunud maksikirja, pöördus ta uuesti vangla poole ja palus luba saada tugikorsett kokkusaamise või meditsiiniosakonna kaudu või panderolliga või muul viisil. Vangla direktor vastas 7. juunil 2016, et kui seljavöö ei mahu maksikirja, väljastab selle vajadusel talle vangla. Vastuse kohaselt on vangla meditsiiniosakond 22. mail 2016 kinnitanud, et kaebajal on meditsiiniline näidustus tugikorseti kandmiseks ja toetatakse selle vanglasse saatmist. Kaebaja pöördus uuesti vangla meditsiiniosakonda ning palus väljastada talle tugikorsett. Vangla meditsiiniosakond keeldus 15. juunil 2016 tugikorsetti väljastamast, selgitades, et selle kandmine on meditsiiniliselt soovituslik ja vangla meditsiiniosakond toetab selle tellimist vabadusest. Vangla tagastas meditsiiniosakonna 15. juuni 2016. a vastuse peale esitatud vaide vaideõiguse puudumise
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel

tõttu.

2.Tartu Vangla vastuste kohaselt kohtunõuetele on kaebajal tugikorseti kandmine soovitatav, mitte kohustuslik ning vangla toetab selle saamist väljastpoolt vanglat. Lisaks on vanglaarst tugikorseti väljastamise otsustamisel osutanud tervishoiuteenust, mille üle tekkinud vaidlusi lahendab maakohus.
3.Tartu Halduskohus tagastas kaebuse 25. augusti 2016. a määrusega haldusasjas nr 3-16-1337 halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel pädevuse puudumise tõttu. Halduskohtu hinnangul keeldus vangla meditsiiniosakond vangla kulul kaebajale tugikorsetti väljastamast, kuna see ei ole talle meditsiiniliselt hädavajalik. Vangla meditsiiniosakonna 15. juuni 2016. a keelduv vastus on vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2 alusel tehtud meditsiiniline otsustus, mitte haldusotsus. Tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe ja sellel alusel tekkinud vaidlused lahendatakse maakohtus. Tervishoiuteenuse osutamine vanglas hõlmab ka tervishoiuteenuse osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite väljastamise otsustamist. Seetõttu ei ole kaebaja ja vangla vahel tekkinud vaidluse lahendamine halduskohtu pädevuses ning kaebaja peab pöörduma hagiavaldusega maakohtusse.
4.Kaebaja esitas 29. juunil 2016 Tartu Maakohtule Eesti Vabariigi vastu hagi, milles palus kohustada vangla meditsiiniosakonda väljastama hagejale tugikorsett. Hagi on esitatud samadel põhjendustel, kui 28. juunil 2016 halduskohtusse esitatud kaebus.
5.Tartu Maakohus jättis 2. novembri 2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-9936 hagi menetlusse võtmata ning saatis asja Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule pädeva kohtu määramiseks. Maakohtu määruse kohaselt tekib vanglas meditsiinilise abivahendi kinnipeetavale väljastamisel või sellest keeldumisel vangla ja kinnipeetava vahel avalik-õiguslik suhe, millest tekkinud vaidlus lahendatakse HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtus. Maakohus leidis, et kuigi tervishoiuteenuse osutamisel vanglas tekib riigi ja kinnipeetava vahel üldjuhul eraõigussuhe, ei põhine praegune vaidlus eraõigussuhtes tervishoiuteenuse osutamisel. Ambulatoorse ravi korral ei ole patsiendile raviks vajaliku meditsiinilise abivahendi andmine üldjuhul osa tervishoiuteenuse osutamisest (võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 1). Tervishoiuteenuse osutamine piirdub abivahendi andmisel eelkõige abivahendi kasutamise vajaduse kindlakstegemise ja patsiendi nõustamise ning vajadusel abivahendi saamiseks dokumentide koostamisega. Vangla ja kinnipeetava vaheline meditsiinilise abivahendi väljastamise suhe erineb eraisikute vahelisest meditsiinilise abivahendi saamise suhtest. Riigil on VangS § 491 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse
19.detsembri 2003. a määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord" (määrus nr 330) § 2 lg-st 3, lisast 2 ja § 3 lg-st 2 tulenev kohustus tagada kinnipeetavale meditsiinilised abivahendid (mh tugikorsett), sh võtta temalt üle meditsiinilise abivahendi eest tasumise kohustus. Eraõiguslikul isikul ei oleks samas olukorras kohustust isikule meditsiiniliste abivahendite olemasolu tagada ega temalt selle eest tasu maksmise kohustust üle võtta. Eraõigussuhetes on isikul võimalik tagada endale meditsiiniline abivahend

eelkõige sõlmides ise selleks võõrandamise või kasutamise leping, mis on üldjuhul tasuline, ning isik vabaneb tasumiskohustusest üksnes avalik-õiguslike sätete alusel (nt sotsiaalhoolekande seaduse § 46 jj, ravikindlustuse seaduse § 48 jj). Eeltoodud järeldust ei muuda asjaolu, et meditsiinilise abivahendi väljastamise otsustab vangla tervishoiutöötaja. Kuna vangla tervishoiutöötaja valib meditsiinilise abivahendi mh raha otstarbekast kasutamisest lähtudes, mis ei ole seotud isiku tervisega, on abivahendi väljastamise otsus haldusotsus, mille üheks eelduseks on meditsiiniline otsus.

ERIKOGU SEISUKOHT

6.Erikogul tuleb lahendada küsimus, kas kinnipeetavale meditsiinilise abivahendi väljastamisest keeldumise tõttu tekkinud vaidluse lahendamine on maa- või halduskohtu pädevuses.
7.Nii halduskohus kui ka maakohus on õigesti leidnud, et tervishoiuteenuse osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt nt Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9). Kohtud on aga eri meelt selles, kas tervishoiuteenuse osutamine vanglas hõlmab tervishoiuteenuse osutamiseks vajalike meditsiiniliste abivahendite väljastamise otsustamist.
8.Tervishoiuteenus on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 esimese lause kohaselt tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. VÕS § 758 lg 1 tähenduses on tervishoiuteenus tegevus tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmisel, s.o eelkõige patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbivaatamine, patsiendi teavitamine, nõustamine ja ravimine või muu tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevus. Nende normidega on kooskõlas maakohtu seisukoht, et tervishoiuteenuse osutamiseks on eelkõige nt abivahendi kasutamise vajaduse hindamine ja patsiendi nõustamine.
9.Halduskohus on ekslikult leidnud, et kaebaja esitas kaebuse vangla meditsiinilise otsuse peale. Kaebaja on vaidlustanud vangla meditsiinilise abivahendi väljastamisest keeldumise kohta tehtud haldusotsuse. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et tugikorseti väljastamisest keeldumise aluseks on meditsiinilise vajaduse puudumine. Vangla ei ole kaebajal selleks meditsiinilise vajaduse puudumist sõnaselgelt esile toonud. Haldusasja materjalid, millele tugines ja mida hindas ka maakohus, kinnitavad meditsiinilise vajaduse olemasolu. Eeltoodud järeldust ei muuda asjaolu, et vangla erinevate vastuste sõnastus on vastuoluline, ebamäärane, lakooniline ning pidevalt muutunud. Seega ei vaielda kaebaja meditsiinilise vajaduse üle kasutada tugikorsetti.
10.Maakohus on põhjendatult leidnud, et vangla ja kinnipeetava vaheline abivahendi väljastamise suhe erineb abivahendi saamisest eraõigussuhtes, sest vanglal on VangS § 491 lg 1 ja määruse nr 330 § 2 lg 3, lisa 2 ja § 3 lg 2 alusel kohustus tagada kinnipeetavale riigieelarvest rahastatavad meditsiinilised abivahendid. Kuna kaebaja ei vaidlusta vanglaarsti meditsiinilist otsust abivahendi vajalikkuse kohta ja abivahendi väljastamise otsustamine vanglas on haldusotsus, on maakohus

õigesti leidnud, et vaidlus ei põhine eraõigussuhtes tervishoiuteenuse osutamisel.

11.Eelnevast tulenevalt leiab erikogu, et asi tuleb lahendada halduskohtumenetluses. Halduskohus peab otsustama kohustamiskaebuse menetlusse võtmise ja selle menetlemisel hindama vangla keeldumise sisulist õiguspärasust. Seetõttu tühistab erikogu halduskohtu 25. augusti 2016. a määruse asjas nr 3-16-1337 ja saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks halduskohtule. Priit Pikamäe, Indrek Koolmeister, Jaak Luik, Nele Parrest, Tambet Tampuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.