T.T (T.T) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses vanglavormi kandmise kohustusega
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus asjas nr 3-25-2476.
2.Jätta kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 1‒3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kätte-toimetamisest arvates. Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav CC esitas 26. juulil 2025 Tartu Halduskohtule T.T nimel kaebuse Tartu Vangla vastu kaebuse hüvitamis- ja tuvastamisnõuetega. Kaebuses on märgitud, et vanglavormi kandmise nõue on ebainimlik ja inimväärikust alandav. Kaebaja leiab, et Tartu Vanglas on nii vähe kinnipeetavaid, et nende erimärgistamine vanglavormiga pole vajalik ning seetõttu peaks ta saama kanda isiklikke riideid. Lisaks ei vasta vanglavorm ilmastikutingimustele ning on inetu. Vanglavorm ohustab oma puudustega kaebaja tervist ning kahjustab tema heaolu ja elukvaliteeti. Kaebaja soovib mittevaralise kahju hüvitiseks 2500 eurot. Kaebuses sisaldub menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks.
2.Tartu Halduskohus jättis 23. oktoobri 2025. a määrusega esitatud kaebuse käiguta, andes kaebajale kaebuse heakskiidu esitamiseks 3-päevase tähtaja alates määruse kättetoimetamisest.
3.Kaebaja esitas 24. oktoobril 2025 kohtule pöördumise, milles kiidab tema nimel esitatud kaebuse heaks.
4.Tartu Vangla edastas 30. oktoobril 2025 kohtule vastusena kohtunõudele kohtueelse menetluse materjalid.
3-25-2476
KOHTU SEISUKOHT
I
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punkti 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lõike 4 alusel esitatud kaebust ning lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemist ning mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna hüvitamiskaebuse raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust, siis ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus, et kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot seoses vanglavormi kandmise kohustusega ning sellest tuleneva kaebaja inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega.
1.Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 2 1 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud.
6.Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).
7.Kohtu hinnangul ei saa vanglale etteheidetav tegevus (kohustab kaebajat kandma vangla riietust) pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Olukorras, kus kinnipeetavate arv on vähenenud või kaebaja eelistab ilmast tingitult isiklike riiete kandmist, võib vanglariietuse kandmine tekitada kaebajale küll rahulolematust, kuid tegemist ei ole sedavõrd ülemäärase ebamugavusega, mida saaks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Ühtlasi ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda endale meelepäraseid vangla riideid.
9.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõige 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse alandamise ning tervise kahjustamise korral. Kohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
3-25-2476
10.Vangla riietuse kandmise kohustus tuleneb nii vangistusseaduse (VangS) § 46 lõikest 1, justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 83 lõikest 1 kui ka Tartu Vangla kodukorra p-st 4.2. Kohustusliku vangla riietuse kandmisest tehtavad erandid on sätestatud seaduses või VangS § 46 lõike 3 alusel antud justiitsministri määrusest (VSKE). VSKE §-st 85 nähtuvalt kuuluvad kinnipeetava vangla riietuse hulka Tsärk, pikad püksid, lühikesed püksid, naistel soovi korral seelik, jakk, jope, talvemüts, suvemüts, labakindad ja kaelussall. VSKE § 85 lõike 2 punkti 1 järgi on täiskasvanud kinnipeetava ja töö tegemisel kantav vangla riietus pruun. Kohus ei pea eeltoodud norme, mis reguleerivad vangla riietust ja selle värvi, sedavõrd kaebaja õigusi riivavaks, et jätta need kohaldamata vastuolu tõttu Eesti Vabariigi põhiseadusega (HKMS § 158 lõige 4, § 162 lõige 2). Vanglariietuse kandmise nõude eesmärk on eristada kinnipeetavaid muudest isikutest, tagamaks seeläbi vangla julgeolek. Vangla julgeolekut on vaja tagada ka juhul, kui kinnipeetavate arv on vähenenud.
11.Seega on vanglariietuse kandmise kohustus ja selle elemendid ning värv sätestatud kehtivas õiguses ning eelpool viidatud normid ei näe ette kaebajale vanglariietuse asemel isiklike riiete kandmise võimalust. Ka ei ole kehtivas õigusest seatud vangla riiete kandmise kohustust sõltuvusse vangla täituvusest ega kinnipeetavate arvust. Kohus lisab, et lühikeste varrukatega särk vastab Eesti klimaatilistele tingimustele ka keskmisest kõrgemate temperatuuridega suveperioodil (Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2022. a määrus asjas nr 3-22-1949, p 9). Kaebaja ei pea ka talvisel ajal kõige madalamate temperatuuride korral külmetama ega enda tervist ohtu seadma, sest Tartu Vangla kodukorra p 8.6.1.5 kohaselt on kinnipeetaval õigus kanda vangla riietuse all sooja pesu. Ka vanglariiete pruuni värvust ei saa pidada inimväärikust alandavaks.
12.Täiendavalt märgib kohus, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).
13.Nii Eesti kui ka rahvusvahelises kohtupraktikas tunnustatakse põhimõtet, et isiku väärkohtlemine kujutab endast väärikust alandavat kohtlemist, kui see ületab teatava raskusastme. VangS § 41 lõige 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Selle määratlemisel, mida käsitleda inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul selliseid asjaolusid ei nähtu.
14.Ühtlasi leiab kohus, et kaebaja väited tema tervise kahjustamise kohta on kinnitamata. Kaebaja ei ole oma kahju hüvitamise taotluses ega kohtule esitatud kaebuses täpsustanud,
3-25-2476 milles tema tervise kahjustamine seisnes, mistõttu võib väita, et tegemist on üksnes kaebaja abstraktse väitega. Seega pole kahju hüvitamise nõude rahuldamise edulootused ka tervise kahjustamise osas suured.
15.Eeltoodud põhjustel tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 2 1 alusel tagastada, kuivõrd toimiku materjalide pinnalt ei saa pidada esitatud kaebust edukaks. Samuti tuleb kaebusega kaitstavate õiguste riivet pidada väheintensiivseks. II
16.Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. III
17.Kaebaja esitas kaebuses ka riigi õigusabi taotluse. Kaebaja põhjendab, et ta ei suuda ennast ise esindada, kuna tal puuduvad selleks vajalikud teadmised ja haridus. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5).
18.RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 kohaselt riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
19.Kuna kohus on eelpool asunud seisukohale, et kaebus tuleb tagastada, kuna kaebuse eduväljavaated on vähesed, siis on kaebaja võimalus praeguses asjas oma õigusi kaitsta ilmselt vähene. Lisaks ei saa kaebaja poolt kohtule esitatud kaebuse pinnalt asuda seisukohale, et ta ei oleks võimeline oma õigusi iseseisvalt halduskohtus kaitsma. Kohtule on esitatud piisavalt arusaadav kaebus, millest nähtuvad kaebaja taotlused ja põhjendused, ning kaebaja on iseseisvalt suutnud kohtule esitatud kaebuse heaks kiita. Kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtule erinevaid avaldusi esitada (haldusasjad nr 3-25-2782, 3-252618, 3-25-2256, 3-25-2255, 3-25-1490, 3-25-439). Eelnevaga on kohtu hinnangul tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lõiked 4 ja 5).
20.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et riigi õigusabi andmine esindamiseks halduskohtumenetluses ei ole vajalik ega põhjendatud ning kohus jätab T.T riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
3-25-2476
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.