Tartu Vanglas kinnipeetav A.O (kaebaja) esitas 9. aprillil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles leiab, et talle ei ole Tartu Vanglas tagatud kvaliteetne tervishoiuteenus. Kaebuse kohaselt määras ortopeed talle 19. veebruaril 2025 ravi – glükosamiin 1200 mg üheks kuuks, kuid seda ei ole talle antud. Kaebaja ei saa aru, miks jättis vastustaja kaebajale hädavajaliku ravi kohaldamata ja hiljem ka perearst. Kaebaja küsis seda uuesti perearstilt 25. märtsil 2025 ja sai eitava vastuse, sest väidetavalt on tegu toidulisandiga. Kaebaja ei saa põlvevigastusest taastuda, kuna ortopeedi poolt määratud raviplaan ei ole vastutaja tegevuse ja tegevusetuse tõttu täidetav. Glükosamiini mittevõimaldamine välistab ka talle määratud lihastreeningud, kuna kaebaja kardab uue vigastuse tekkimist. Raviotsus (ortopeedi määratud ravi kohaldamata jätmine) tehti ilma kaebajaga konsulteerimata. Vastutaja on põhjustanud kaebajale ebakvaliteetse tervisehoiuteenuse osutamisega valu ja kannatusi, olulist heaolu- ja elukvaliteedi langust ning kaebaja terviseprobleemid on ägenenud. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitist summas 1000 eurot. Kaebaja esitas kaebuses taotlused riigilõivust vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla takistab tal menetlustes osalemist, kuna talle on kohaldatud tahvelarvuti keeld ja alates 6. veebruarist kuni 21.veebruarini 2025 oli internetile ligipääs keelatud täielikult. Alates märtsist 2025 on kaebaja menetlustes osalemist piiratud 2 tunni peale. Kaebajale on advokaat hädavajalik, sest advokaadil on menetlustele ligipääs tagatud piiramatult.
3-25-964
2.SA Viljandi Haigla esitas vastusena kohtunõudele asjakohase väljavõtte A.O tervisekaardist. Tervisekaardi andmetel on A.O käinud sel aastal ortopeedi vastuvõtul kahel korral: 14. jaanuaril 2025 ja 19. veebruaril 2025. Kaebuseks valu periooditi vasakus põlves ja paremas puusas. 19. veebruari 2025. a vastuvõtu järgselt määras arst talle glükosamiini 1200mg üheks kuuks ning soovitas lihastreeningut. 25. märtsil 2025 viibis A.O perearsti vastuvõtul, kus sissekande põhjal küsis samuti glükosamiini. A.O-le selgitati, et tegemist toidulisandiga ning seetõttu seda ei väljastata.
KOHTU SEISUKOHT
3.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest (HKMS § 2 lg 4). Kaebaja on kohtule esitatud kaebuse pealkirjas märkinud kahjunõude ja õigusvastasuse tuvastamise ning kohustamistaotlus kaebajale asjakohase raviteenuse osutamiseks. Kaebuses ei ole esitatud nõuet vastustaja kohustamiseks ega vastavat põhjendust. Kaebuse põhjendustest nähtub kaebaja tahe esitada kohtule kaebus talle Tartu Vanglas ebakvaliteetse tervishoiuteenusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seega on kohtule esitatud hüvitamiskaebus vastavalt HKMS § 37 lg 2 p 4-le ja riigivastutuse seaduse § 9 lg-le 1. Kohus selgitab, et kaebaja õiguste kaitseks ei ole vajalik ega lubatav iseseisva tuvastamiskaebuse esitamine (HKMS § 45 lg 2). Kaebaja esitatud hüvitamiskaebusega on hõlmatud nõue tuvastada vastustaja tegevuse õigusvastasus ning asja sisulisel läbivaatamisel kontrolliks kohus vastustaja tegevuse sh tervishoiuteenuse osutamisel patsiendi teavitamiskohustuse täitmise õiguspärasust.
4.Kohtupraktikas kujunenud seisukoha järgi ei kohaldu vanglas osutatud tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-s 8 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus (Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuli 2024. a määrus asjas nr 324-1335, p 7, Tartu Ringkonnakohtu 9. septembri 2025. a määrus asjas nr 3-25-119, p 12).
5.Kaebaja nõuab Tartu meditsiinikeskuselt 1000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist selle eest, et vanglas ei ole antud talle glükosamiini, mille tarvitamise nägi ette ortopeed. Sellega on kaebajale põhjustatud mittevaraline kahju, mis seisneb valus ja kannatustest, heaolu languses ning terviseprobleemide ägenemises. Kohus leiab, et kaebus on põhjusliku seose puudumise tõttu põhjendamatu ning selle rahuldamine on vähetõenäoline. Kaebaja subjektiivne hinnang tekkinud kahjule on selgelt ülepaisutatud. Kohus leiab, et A.O kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada, sest kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
5.1.VangS § 52 lg 1 esimese lause kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 2 sätestab, et kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Selle üle, kas kinnipeetav vajab eriarstiabi või raviskeemi muutmist, otsustamise pädevus on vanglas tervishoiuteenuse osutajal. Tartu meditsiinikeskus on SA Viljandi Haigla struktuuriüksus, kes osutab tervishoiuteenuseid Tartu Vangla kinnipeetavatele alates 1. juulist 2024.
3-25-964
Riigikohus on võlaõigusseaduse (VÕS) § 621 lg 1 teisele lausele viidates leidnud, et patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (vt Riigikohtu 13. juuni 2018. a otsus asjas nr 2-15-123028/39, p 21.3). Kinnipeetaval puudub seega õigus nõuda konkreetse ravimi määramist või tervishoiuteenuse osutamist meelepärase tema valitud arsti poolt. Kaebajal on õigus ravist keelduda, kuid talle ei tulene kehtivast õigusest ega kujunenud kohtupraktikast subjektiivset õigust anda tervishoiutöötajale üksikasjalikke juhiseid, näiteks millist uuringut ja kuidas teha või millist ravimit määrata. Asjas esitatud materjalide põhjal on kaebaja ravivajadus senini olnud Tartu Vanglas igati tagatud. Kohus leiab, et vangla ega haigla ei ole praegusel juhul õigusvastaselt käitunud, kui kaebajale ei ole antud glükosamiini vaatamata sellele, et ortopeed seda soovitas. 16. veebruari 2025. a ortopeedi sissekandest nähtub, et kaebajale tehti MRT uuring vasakust põlveliigesest; kinnipeetav soovis artroskoopiat, kuid hetkel soovitatud ft (füsioteraapia) ja kui kaebused ei taandu, siis ortopeedi visiit ravivajaduse hindamiseks. Kaebaja suunati neuroloogi kontrolli lisauuringute vajaduse hindamiseks. Lisaks glükosamiinile soovitas ortopeed lihastreeningut. Haigusjuhu väljavõttest ei nähtu, et kaebajale oleks lihastreening või füsioteraapia välistatud juhul, kui ta glükosamiini ei tarvita. Haigla selgitas vastuses kohtunõudele, et vanglas ja arestimajas tervishoiuteenust osutavat tervishoiuteenuse osutajat rahastatakse ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 30 lg 1, § 32, § 43 lg 1 ja § 48 lg 4 ning tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 61 lg 3 alusel kehtestatud määrustes sätestatud tingimustel ja korras. Glükosamiin ei kuulu SA Viljandi Haigla ravimiformulari ehk nende ravimite hulka, mida haigla oma patsientidele väljastab. Kuna Tartu Vangla tervishoiuteenust osutab SA Viljandi Haigla, siis ei saa seda ravimit ka vanglas väljastada. Tõenäoliselt puudus ortopeedil sellekohane teave, et vanglas glükosamiini ei väljastata. A.O on perearsti jälgimisel. Viimati käis A.O perearsti vastuvõtul 28. augustil 2025. Kaebajale selgitati, et soovituslik on füsioteraapia/võimlemine ning kaebuste püsimisel suunatakse ta operatiivse ravi vajaduse hindamiseks SA TÜ Kliinikumi. 29. augustil 2025 tehti e-konsultatsioon SA TÜ Kliinikumi ortopeedile ning e-konsultatsiooni vastusena broneeriti vastuvõtule SA TÜ Kliinikumi operatiivse ravi vajaduse väljaselgitamiseks 3. novembriks 2025. Eeltoodut arvestades on kaebaja terviseprobleemidega igakülgselt tegeletud ning osutatud tervishoiuteenust tavaliselt oodatava hoolega VÕS § 762 järgi. Samuti on kaebajat teavitatud vastavalt VÕS §-s 766 sätestatule.
5.2.Kohtule on usutav, et glükosamiini andmisest keeldumine võis kaebajale põhjustada meelehärmi, kuid kohtule ei nähtu, et tegemist oli sedavõrd intensiivse riivega, et tegemist saaks olla tervise kahjustamisega RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Samuti ei saanud tervishoiuteenuse osutaja otsused alandada kaebaja väärikust. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid ega veenvaid põhjendusi, millest kohus saaks järeldada, et just glükosamiini andmata jätmine ei võimaldaks tal füsioteraapilisi harjutusi teha või tekitaks kaebajale terviseprobleeme juurde. Kaebaja terviseprobleemidega on vanglas igakülgselt tegeletud ja võimaldatud talle nii eriarsti kui perearsti vastuvõtte ning erinevaid uuringuid. Kohtul puudub alus seada kahtluse alla tervishoiuteenuse osutaja selgitust, mille kohaselt on glükosamiini kui liigesehaiguste ravimi näol tegemist toidulisandi, mitte tõenduspõhise ravimiga. Haigla on selgitanud, et vangla saab kaebajale võimaldada sümptomaatilist ravi (valuvaigistid, füsioteraapia/lihastreening jms).
6.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus A.O kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
3-25-964
7.Kaebaja on taotlenud kaebuses riigi õigusabi korras endale esindaja määramist. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Võttes arvesse, et kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, on kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Samuti sätestab RÕS § 7 lg 1 p 1, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Kaebajal on olemas aastatepikkune halduskohtusse pöördumise kogemus, mistõttu on kohus veendunud, et kaebaja saab vaidlustes vanglaga enda õiguste kaitsmisega iseseisvalt hakkama. Riigi õigusabi andmist ei tingi ka viited sellele, et kaebajal on palju kohtuasju, mida ta ei suuda hallata, ning et vastustaja piirab tema tahvelarvuti kasutamise aega. Neid argumente ei ole kohus juba mitmetes haldusasjades pidanud kaebajale riigi õigusabi andmise aluseks ning kohus jääb varasemates asjades esitatud seisukohtade juurde (nt Tartu Halduskohtu 22. mai 2025. a määrus asjas nr 3-25-1454). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel rahuldamata.
8.Vastavalt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-le 12 ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega kaebuse läbivaatamisel. Kohus kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
9.Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.