1.Viimsi Vallavalitsus kohustas 12.06.2025 ettekirjutus-sunniraha hoiatusega (ettekirjutus) Xt (kaebaja) niitma Vehema tee 14, Heldripõllu ja Heldrivälja kinnistutel rohu hiljemalt 22.06.2025 ja tagama kuni 31.10.2025 kinnistul rohu niitmise selliselt, et vegetatsiooniperioodil ei ületa selle kõrgus 15 cm. Nõue kehtib selle kättetoimetamisest kuni 31.10.2025. Ettekirjutuse tähtpäevaks täitmata jätmisel määrab vald korrakaitseseaduse (KorS) § 23 lg 4 alusel sunniraha 480 eurot. Vastustaja tuvastas 19.05.2025 Heldrivälja ning 28.05.2025 Heldripõllu ja Vehema 14 kinnistute paikvaatlustel, et kohati on hein kasvanud 0,5 m kõrguseks. Viimsi Vallavolikogu 18.03.2025 määrusega nr 6 kehtestatud „Viimsi valla heakorraeeskirja“ (heakorraeeskiri) § 6
3-25-2048 p 7 kohaselt on kõikidel Viimsi valla kinnistuomanikel kohustus niita muru selliselt, et selle kõrgus ei ületaks 15 cm. Ettekirjutuse tegemise ajaks on rohu kõrgus ületanud juba 30 cm. Adressaadile on meede tuletatud, et ka juhul, kui kinnistul paikneksid aktiivsed mesitarud, ei vabasta see kinnistuomanikku heakorraeeskirja nõuete täitmise kohustusest. Omaniku huvi säilitada olemasolev olukord kinnistul ei ole kaalukam avalikust huvist seaduslikkuse tagamiseks ega naaberkinnisasjade omanike huvist tagada ohutu ja heakorrastatud miljöö. Kasutuseta kinnistu heakorrastamata jätmine võimaldab kinnistut kasutada ka teistel isikutel prügi mahapaneku kohana. Hooldamata kinnistult levivad ümbruskonda Lusitaania teeteod, ussid ja närilised.
2.Kaebaja esitas 20.06.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 12.06.2025 ettekirjutuse tühistamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse peatada 12.06.2025 ettekirjutuse täitmine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Vastustaja ettekirjutus on õigusvastane, rikutud on ärakuulamisõigust ning heakorraeeskirja § 6 p 7 on põhiseadusega vastuolus. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Kui õiguskaitset ei rakendata, võib vastustaja ettekirjutuses tehtud hoiatuse alusel rakendada sunniraha ja selle vaidlustamise võimalused oleksid piiratud. Sunniraha määramise vältimiseks tuleks kinnistutelt niita rohi, mis tooks kaasa pöördumatud tagajärjed – puuduks võimalus sel aastal uut heina kasvatada ja samuti satuks ohtu mesitarude pidamine. Sunniraha võidakse määrata korduvalt.
Viimsi vald palus vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
Ettekirjutus saadeti kaebajale 05.06.2025 tutvumiseks ja arvamuse ning vastuväidete ärakuulamiseks. Kaebaja suhtles vastuväidete teemal mitu korda vallaga, teatades, et tal ei ole plaanis heakorraeeskirja nõudeid järgida ja viitas mesilastega tegelemisele, millele on lisandunud heina kasvatamine. Kaebaja kinnistutel on lihtsalt paar mesitaru kinnistutele visatud, mingit tegevust nendega ei toimu, mesilasi neis ei ole ja kaebaja mesilasi ei pea. Arutlused heakorraeeskirja vastuolust põhiseadusega on arusaamatud ja tuleb jätta tähelepanuta. Kohtud ja õiguskantsler on küsimuse üheselt lahendanud. Heakorra, aga eriti tuleohutuse tagamine tiheasustusega aladel on äärmiselt oluline eesmärk. Muru niitmine aitab luua esteetiliselt meeldiva mulje asulates, mis ei ole vähetähtis. Samuti aitab muru niitmine takistada võõrliikide levimist (varjulistel niitmata aladel paljunevad Lusitaania teeteod, kasvab konnatatar ja pargitatar). Kuna kaebaja enda tegevuse tõttu (liiga suured planeeringulised nõudmised) on tal käes maa-alad, millega ta ei ole osanud midagi mõistlikku peale hakata, siis ei riiva ettekirjutus kaebaja õigust vabale eneseteostusele ega tema omandiõigust. Omandi eest tuleb hoolitseda ja seda korras hoida vastavalt ühiskonnas kehtestatud normidele.
4.Tallinna Halduskohus jättis 30.06.2025 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 7). Kaebaja on vaidlustanud teda koormava haldusakti. Vaidlustatud ettekirjutuses nõutud kohustuse pidi kaebaja täitma hiljemalt 22.06.2025. Juhul, kui vaidluse lõpptulemusena tühistab kohus ettekirjutuse, siis ei oleks kaebajal vaja haldusaktis nõutut täita. Seega on kaebajal õiguskaitsevajadus. 2(4)
3-25-2048 Kaebuse eduväljavaated on kasinad. Heakorraeeskirja § 6 p 7 ei ole vastuolus põhiseadusega. Heakorraeeskirja § 6 p 7 on kehtiv ja kaebajale tema Viimsi vallas asuvate kinnistute omanikuna täitmiseks kohustuslik. Kaebaja on saanud enda arvamust ja vastuväiteid enne vaidlustatud haldusakti andmist esitada, kuna vastustaja avaldas juba enne haldusakti eelnõu 05.06.2025 esitamist kaebajale selgelt enda kavatsused. Kaebaja poolt temale kuuluvatelt kinnistutelt rohu niitmata jätmine ja avaliku huvina Viimsi valla alevikes heakorra tagamine kinnistute muruala esteetilisema väljanägemise, Lusitaania teetigude kontrollimatu paljunemise vältimise ja korrastamata kinnistute jäätmete mahapaneku kohaks muutumise vältimise näol kallutab kaalukausi avalike huvide kasuks. Veelgi suurendab ettekirjutuse täitmisega seotud avaliku huvi kaalu vastustaja esile toodud kulupõlengute tekkimise oht. Kaebaja ei ole väitnud, et rohu niitmine oleks võimatu põhjusel, et ta ei suuda kinnistute niitmist korraldada. Samuti ei ole kaebaja kohtule tõendanud, et tema kinnistutel toimub mee tootmine ja et kaebaja kasvatab kinnistutel heina. Kaebaja poolt niitmisele panustatav aja- ja rahakulu on aga kaebaja kaebuse rahuldamise korral võimalik vastustajal hüvitada.
5.Vastustaja rakendas 26.08.2025 ettekirjutuse täitmisele pööramise otsusega kaebajale sunniraha 480 eurot ja 29.09.2025 ettekirjutuse täitmisele pööramise otsusega sunniraha 580 eurot. Kaebaja vaidlustas sunniraha sissenõudmised halduskohtus (haldusasjad nr 3-25-2839 ja 3-25-3212).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus esialgset õiguskaitse puudutavas osas ning uue määrusega peatada Viimsi Vallavalitsuse 12.06.2025 ettekirjutuse täitmine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Kohus on ilma tõendite ja põhjendusteta eeldanud, et kinnistutel mesilasi ei ole ja heina ei kasvatata. Kaebaja huvid on arvestamata jäetud. Puudub muu avalik huvi, mis välistaks esialgse õiguskaitse kohaldamise. Kohus on eksinud kaebuse edulootuse hindamisel. Heakorraeeskiri on vastuolus põhiseadusega osas, milles selle § 6 p 7 keelab maatulundusmaa kasutamise maatulunduseks. Haldusmenetluses on kaebaja ärakuulamisõigust rikutud. Kaebajal on õiguskaitsevajadus. Sunniraha määramise vältimiseks tuleks kaebajal niita kinnistutel rohi, mis tooks talle aga pöördumatud tagajärjed, sest kaebajal puuduks võimalus sellel aastal eesmärgipäraselt uut heina kasvatada ning tekib akuutne oht, et kinnistutel elavad mesilased hukkuksid.
7.Vastustaja teatas 14.10.2025 avalduses, et kaebaja on seisuga 14.10.2025 täitnud ettekirjutusega pandud kohustuse ja niitnud talle kuuluvad kinnistud Vehema tee 14, Heldripõllu ja Heldrivälja.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning see vastab nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). 3(4)
3-25-2048
9.HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt on esialgse õiguskaitse abinõu rakendamise vältimatuks eeltingimuseks, et taotlejal on esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb juhul, kui vastasel korral võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud, peavad olema ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja eesmärkidega. Mitte igasugune riive, mis annab aluse halduskohtusse kaebuse esitamiseks, ei õigusta esialgse õiguskaitse kohaldamist avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi kahjustaval viisil (vt Riigikohtu 16.12.2016 määrus nr 3-3-1-87-16, p 14). Kui kohus tuvastab kaebajal esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise, pole tal enam tarvis analüüsida HKMS § 249 lg-s 3 viidatud muid asjaolusid, sest kui õiguskaitsevajadust ei esine, siis ei saaks taotlust ühelgi juhul rahuldada (vt Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.2021 määrus asjas nr 3-21-645, p 13).
10.Kaebaja on seisuga 14.10.2025 niitnud talle kuuluvad kinnistud Vehema tee 14, Heldripõllu ja Heldrivälja. Seega kaebaja on täitnud talle ettekirjutusega pandud kinnistute niitmise kohustuse. Kuigi ettekirjutusega pandi kaebajale lisaks kohustus tagada kuni 31.10.2025, et kinnistutel ei ületaks rohu kõrgus 15 cm, siis arvestades, et viimasest niitmisest on möödunud üksnes mõned päevad ja oktoobris niitmist vajavate taimede kasv päikesevalguse vähenemise ja temperatuuri langemise tõttu oluliselt aeglustub, siis on eluliselt ebatõenäoline, et kaebajal võiks olla vajadus korraldada täiendavat nohu niitmist kinnistutel kuni 31.10.2025. Kuna kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus, puudub vajadus analüüsida tema sisulisi vastuväited halduskohtu määrusele.
11.Eeltoodu tõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni p 7 muutmata.
12.Kuna määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba, tuleb kaebaja esindaja poolt tasutud riigilõiv 20 eurot tagastada (HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ning riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9) maksekorraldusel märgitud arvelduskontole.
/allkirjastatud digitaalselt/
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.