Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 23.05.2025, Tartu 3-25-1509 X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 22.05.2025. a määrus X.X.-i määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 22.05.2025. a määruse resolutsiooni p 1 peale HKMS § 207 lg 2 alusel.
2.Tagastada X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 22.05.2025. a määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale HKMS § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav (HKMS § 119 lg 1 ja § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Halduskohtusse laekus 21.05.2025 X.X.-i (kaebaja) poolt esitatud kaebus Tartu Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 2500 eurot seoses asjaoluga, et vastustaja põhjustas kaebajale väidetavalt ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamisega kannatusi ja mittevaralist kahju. Kaebaja vajas arstiabi, kui tal tekkis 19.05.2025 tugev agressiivsus- ja paanikahoog, millest tulenevalt tahtis kaebaja peksta segamini enda kambri. Kaebaja kambrisse toodi isik, kes haises tugevalt enda väljaheidete järgi. Kaebaja palus valvuritel kutsuda psühhiaater või psühholoog ning et meedik tooks kaebajale rahustit. Valvearst pakkus kaebajale ainult palderjani, kuid kaebajale teadaolevalt ei mõju see kaebajale isegi siis, kui ta manustaks seda 10 korda rohkem. Kaebajale on varasemalt samasugustes olukordades antud olanzapiini, levozini või diazepaami. Kaebajale on põhjustatud mittevastava tervishoiuteenusega mittevaraline kahju 2500 eurot. Kaebajal oli õigus saada rahustit, mida talle samas olukorras korduvalt varem on antud, aga kaebajale pakuti palderjani, mis on inimväärikust alandav. Kaebajal ägenes terviseprobleem, sest agressiivsushoog aina süvenes ja paanika kasvas. Kaebaja lõhkus tund aega, kuni WC uks murdus eest ja edasi lõhkus ta uksega kambrit. Alles siis tuli meedik ja tõi kaebajale
olanzapiini 10 mg. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja taotluse riigi õigusabi saamiseks.
2.Tartu Halduskohus tagastas esitatud kaebuse 22.05.2025. a määrusega (resolutsiooni p 1), jättis läbi vaatamata taotluse kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks (resolutsiooni p 2) ja rahuldamata taotluse anda kaebajale riigi õigusabi (resolutsiooni p 3). Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses kokkuvõtvalt järgmist.
2.1.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 sätestab, et kaebuse saanud alluvusjärgne kohus kontrollib muu hulgas, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
2.2.X.X. esitas kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot seoses asjaoluga, et 19.05.2025 pakkus valvearst kaebajale palderjani, millega alandati tema inimväärikust ja kahjustati kaebaja tervist. Vaatamata sellele, et kaebaja on kaebuse pealkirjas kajastanud ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet, ei käsitle kohus tuvastamisnõuet eraldiseisva kaebuse nõudena, kuivõrd see pole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Tuvastamisnõue on hõlmatud hüvitamisnõudega, kuna hüvitamisnõude raames hindab kohus ka vaidlusaluse tervishoiuteenuse osutamise õiguspärasust.
2.3.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka RKHK 27.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuse osutaja vanglas tervishoiuteenuseid vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 järgi tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamisele kohalduvad võlaõigusseaduse (VÕS) tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted. Vastavalt VÕS § 758 lg-le 1 kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) tervishoiuteenuse osutamise lepinguga osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. VÕS § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. VangS § 53 lg 1 järgi tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. TTKS § 5 tähenduses on vältimatu abi tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse.
2
2.4.Esmalt rõhutab kohus, et juhul, kui kaebaja reageerib tema jaoks ebameeldivale olukorrale vangla vara lõhkumisega, ei eelda see koheselt tervishoiuteenuse osutaja kutsumist ja kaebajale rahusti manustamist. Ka ei tulene õigusaktidest, et kinnipeetavale, kes avaldab soovi arstiabi saamiseks, tuleb see tingimata koheselt võimaldada. Kohtupraktikas on sedastatud, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile (RKHKo 21.12.2010, 3-31-69-10, p 8). Ravivajaduse ja raviviisi otsustab tervishoiuteenuse osutaja, järgides sealjuures tervishoiuteenuse osutamisele seatud nõudeid (VÕS § 762).
2.5.Vaatamata sellele, et kohtul ei ole võimalik kaebuses kirjeldatu alusel teha tõsikindlat järeldust, kas kaebajale oleks pidanud 19.05.2025 andma palderjani asemel rahustit, mida kaebaja on varasemalt sellistes olukordades saanud, ei ole võimalik jaatada kaebajale rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist. Olukorras, kus kaebaja teadmiste kohaselt ei ole palderjan kaebajale piisav, võis selle pakkumine kaebajale küll tekitada teatud heaolu langust, kuid tervishoiutöötaja ei ole olnud kaebaja terviseprobleemidega seoses tegevusetu. Valvearst otsustas kaebaja rahustamiseks pakkuda palderjani ning selliselt toetada kaebaja vaimset heaolu. Ka nähtub kaebusest, et kaebaja sai soovitud ravimi umbes mõne tunni möödudes.
2.6.Kohus lisab, et VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Selle määratlemisel, mida käsitleda inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul selliseid asjaolusid ei nähtu.
2.7.Kuna kaebus kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, siis jätab kohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
2.8.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi ning RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Kohus on seisukohal, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma, mistõttu tuleb riigi õigusabi andmisest RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel keelduda. Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse, millest on aru saada kaebaja tahe ja eesmärk. Kuivõrd kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja eelnevalt esitanud halduskohtule kaebusi, siis ei ole kaebaja puhul tegemist halduskohtumenetluses kogenematu isikuga. Järelikult puudub alus arvata, et kaebaja ei suudaks ka edaspidi menetlusdokumente koostada ja ise menetluses osaleda ning asjaolusid selgitada. Eelnevat ei muuda kaebaja poolt väljatoodu, mille kohaselt on kaebajal keelatud tahvelarvuti kasutamine, kaebaja saab arvutiruumi kasutada kaks tundi päevas ning kaebaja on esitanud suurel hulgal kaebusi. Kuigi kohtule on arusaadav vaidluse ese, ei menetle kohus kaebust, kuna esineb alus kaebuse tagastamiseks. Seega on tagastamise aluse esinemisest tulenevalt ka kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X.X.-i taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3
3.X.X. esitas 22.05.2025 määruskaebuse Tartu Halduskohtu sama kuupäevaga määruse peale. Kaebaja märkis selles, et tema kaebust peaks menetlema sisuliselt ja selle tagastamine oli ebaõige. Kokkuvõtvalt põhjendas kaebaja oma seisukohta sellega, et ta ei lõhkunud kambrit sellepärast, et ta ravi ei saanud, vaid sellepärast, et tema kambris oli isik, kes haises. Kaebaja lubas isikut vigastada, kui teda minema ei viida. Hiljem valis kaebaja kambri lõhkumise, sest tal katus nii räigelt sõitis. Vastutaja jättis kaebaja pöördumistele reageerimata, kuigi kaebaja oli kõrgendatud meeleolus ja vajas hädasti meditsiinilist sekkumist. Kohus ei saa õigustada vastutaja õigusvastast käitumist. Kaebajal oli terviserike ja ta vajas arstiabi, mida talle ei osutatud. Kaebaja tervis halvenes veelgi, kui ta kuulis, et talle ei osutata ravi, ehk talle tahetakse agressiivsushoo raviks anda palderjani.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i määruskaebus halduskohtu 22.05.2025. a määruse peale kuulub tagastamisele. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus määruskaebuse tagastada muuhulgas juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene.
4.1.Tartu Halduskohus tagastas vaidlusaluse määruse kohaselt esitatud hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel (kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 22.05.2025. a määruse põhjendustega kaebuse tagastamise kohta ja ei korda neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Esitatud määruskaebuses pole välja toodud ühtegi sellist sisulist põhjendust, mis annaks aluse asuda halduskohtu seisukohaga võrreldes teistsugusele seisukohale. Halduskohus lähtus kaebuse tagastamist põhjendades õigesti kohastest õigusaktidest ja kehtivast kohtupraktikast.
4.2.Esitatud määruskaebus kuulub tagastamisele ka halduskohtu 22.05.2025. a määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 osas, millega jäeti läbi vaatamata kaebaja taotlus kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja rahuldamata esitatud riigi õigusabi taotlus. Ringkonnakohtu hinnangul on, arvestades halduskohtu 22.05.2025. a määruses toodud põhjendusi eelnimetatud taotluste osas, millega ringkonnakohus samuti nõustub, määruskaebuse esitaja võimalus apellatsiooniastmes oma õiguste kaitseks ka selles osas ilmselgelt vähene ja seega tuleb määruskaebus ka selles osas tagastada. HKMS § 207 lg 3 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus teha HKMS § 207 lg-s 2 nimetatud määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, märkides ära määruskaebuse tagastamise õigusliku aluse, kui ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata. HKMS § 119 lg 1 sätestab, et menetlusabi andmise küsimuses tehtud määruse peale võib menetlusosaline esitada määruskaebuse kõrgemalseisvale kohtule. Halduskohtu sellesisulise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt)
4
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.