X-i kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks seoses teabenõudele vastamisel viivitamisega ja vangla kohustamiseks väljastada andmed distsiplinaarkaristuste kohta
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X-i kaebus.
2.Jätta X-i menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta X-i taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
4.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Määruse resolutsiooni p-de 1–3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8, halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4 ja § 204 lg 1). Määrus toimetatakse kaebajale kätte.
1.Tartu Vangla kinnipeetav X (kaebaja) esitas 23. detsembril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles heidab Tartu Vanglale ette, et tema 9. septembri 2024. a teabenõudele ei vastatud tähtaegselt ning samuti ei väljastatud talle selles teabenõudes soovitud andmeid. Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks, et vangla jättis tema teabenõudele õigeaegselt vastamata ning kohustada vanglat väljastama teabenõudes soovitud andmed. Kaebaja viitab kohtueelse menetluse dokumentidele nr 2-5/24/665-1, 2-5/24/665-2, 2-5/24/665-3 ja 2-5/24/665-4 ning palub need vanglalt välja nõuda. Samuti palub kaebaja vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest ning anda talle advokaat.
2.Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 10. jaanuaril 2025 kohtule kaebaja 9. septembri 2024. a teabenõude (registreeritud vanglas 10. septembril 2024 nr-ga 2-5/24/665-1), vangla 24. novembri 2024. a vastuse teabenõudele (nr 2-5/24/665-2), kaebaja 27. novembril
3-24-3454
2024 vanglale esitatud märgukirja seoses eelnimetatud teabenõudega (registreeritud vanglas samal kuupäeval nr-ga 2-5/24/665-3) ja vangla 16. detsembri 2024. a vastuse märgukirjale (nr 2-5/24/665-4).
KOHTU SEISUKOHT
3.HKMS § 120 lg 1 p-de 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, kas esineb alus kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus mõistab, et kaebaja on esitanud kohtule tuvastamis- ja kohustamiskaebuse (HKMS § 37 lg 2 p-d 2 ja 6). Kaebaja soovib, et kohus teeks kindlaks Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse, mis seisneb selles, et vangla ei vastanud tema 9. septembri 2024. a teabenõudele tähtaegselt, vaid vastas viivitusega alles 24. novembril 2024. Samuti soovib kaebaja, et kohus kohustaks Tartu Vanglat väljastama talle 9. septembri 2024. a teabenõudes soovitud andmed.
4.HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, kas esineb alus kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus on seisukohal, et X-i kaebus tuleb alljärgnevatel põhjustel tagastada.
5.Kohus võtab esmalt seisukoha nõude osas, milles kaebaja taotleb Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemist seoses 9. septembri 2024. a teabenõudele vastamise viivitamisega.
5.1.HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Tuvastamiskaebuse esitamise õigus on isikul halduskohtus üksnes juhul, kui kaebuse esitamine on isiku õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 44 lg 1 ja § 38 lg 4) ning kaebeõigus ei ole muude normidega täiendavalt piiratud. HKMS § 45 lg 2 näeb piiranguna ette, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Samas sättes on lisatud, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kohus leiab, et tuvastamiskaebuse esitamine ei ole praegusel juhul HKMS § 38 lg 4 ja § 45 lg 2 kohaselt lubatav.
5.2.Kohtupraktika järgi peab tuvastamiskaebuse lubatavuseks esinema preventiivne või rehabiliteeriv huvi (vt nt Riigikohtu 14. veebruari 2023. a määrus nr 3-22-721/16, p-d 10 ja 11). Kaebaja on kaebuses märkinud, et vangla vastab pidevalt tema pöördumistele hilinemisega ning leiab, et sellisele tegevusele tuleb lõpp teha. Kohus järeldab sellest, et kaebaja soovib esitada tuvastamiskaebust lähtuvalt preventiivsest huvist. Kaebajal saaks olla kaebuse esitamisel preventiivne huvi juhul, kui on põhjust arvata, et vangla asub tema õigusi tulevikus rikkuma ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine oleks tagantjärele võimatu või ebamõistlikult raske. Tuvastamisnõude esitamisel preventiivsel eesmärgil peab esinema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda (Riigikohtu 4. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-48-15, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika). 2
3-24-3454
5.3.Kohtu hinnangul ei ole 9. septembri 2024. a teabenõude vastamisega viivitamise õigusvastuse tuvastamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kaebaja ei ole esile toonud, et teabenõude vastamisega viivitamine oleks riivanud mõnda tema materiaalset subjektiivset õigust. Kahtlemata riivab menetluslik viivitus isiku põhiõigust menetlusele. Samas ei takistanud vastustaja viivitus kaebajal oma õiguste kaitseks kohustamiskaebusega kohtusse pöördumast. Lisaks on vastustaja 24. novembri 2024. a vastuses vabandanud kaebaja ees vastuse viibimise pärast. Seega on vastustaja juba nentinud, et ta rikkus oma menetluslikku kohustust ning poolte vahel puudub vaidlus, et vangla vastas teabenõudele seaduses sätestatud tähtajast hiljem (AvTS § 18 lg 1). Kohtu hinnangul ei muudaks tuvastamiskaebuse rahuldamine praegusel juhul kaebaja õiguslikku positsiooni ega annaks talle oma õiguste kaitsel reaalset eelist. Olukorras, kus haldusorgan oma viga tunnistab, ei ole alust arvata, et ta järgmisel korral seda kordab ja jätab ka tulevikus kaebaja teabenõuetele tähtaegselt vastamata.
5.4.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel osas, milles kaebaja palub tuvastada vangla tegevuse õigusvastasuse seoses 9. septembri 2024. a teabenõudele vastamise viivitamisega.
6.Kohus tagastab kaebuse 9. septembri 2024. a teabenõudes soovitud andmete väljastamise kohustamise nõude osas põhjusel, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline (HKMS § 121 lg 2 p 21) .
6.1.Kaebaja esitas Tartu Vanglale 9. septembril 2024 teabenõudena pealkirjastatud pöördumise, milles palus väljastada andmed tema suhtes alates 15. veebruarist 2022 koostatud ettekannete ehk distsiplinaarkaristuste kohta. Kaebaja teabenõude sõnastuse põhjal võib mõista, et kaebaja soovis saada uuesti tema kohta koostatud distsiplinaarkaristuste määramise käskkirju. Selliselt on kaebaja tahet tõlgendanud ka Tartu Vangla 24. novembri 2024. a vastuses nr 2-5/24/665-4. Kaebaja ei ole väitnud, et vangla oleks tema taotluse tõlgendamisel eksinud.
6.2.Vangla jättis kaebaja teabenõude avaliku teabe seaduse (AvTS) § 23 lg 2 p 1 alusel rahuldamata, asudes seisukohale, et soovitud teave oli kaebajale varem juba väljastatud ning puudub põhjus, miks tuleks sama teave uuesti edastada või distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjadest kokkuvõtteid teha. AvTS § 23 lg 2 p 1 kohaselt on teabevaldajal õigus keelduda teabenõude täitmisest, kui samale teabenõudjale on taotletav teave juba antud ja teabenõudja ei põhjenda vajadust saada teavet teist korda. Seega on isikule juba väljastatud dokumendi korduv saamine AvTS § 23 lg 2 p 1 alusel ette nähtud ainult põhjendatud vajaduse korral. Kaebaja ei ole väitnud, et tema kohta koostatud distsiplinaarkaristuste määramise käskkirju ei oleks talle varem väljastatud. Kaebaja tõi vanglale esitatud teabenõudes dokumentide korduva väljastamise vajaduse kohta esile üksnes üldsõnalise põhjenduse, et ta vajab taotletud andmeid oma õiguste ja vabaduste kaitsmiseks. Kaebaja ei põhistanud teabenõudes, millises menetluses või milliste õiguste kaitsmiseks ta distsiplinaarkaristuste määramise käskkirju soovis. Kuivõrd vanglal polnud võimalik anda sisulist hinnangut, kas kaebajal oli käskkirjade uuesti väljastamiseks põhjendatud vajadus, ei ole alust pidada AvTS § 23 lg 2 p 1 kohaldamist õigusvastaseks ning seetõttu on kaebuse rahuldamine tõenäoline.
6.3.Kohus ei pea kaebaja õiguste riivet intensiivseks. Kaebaja ei ole osutanud kaebuses, et teabenõude rahuldamisest keeldumine oleks mõjutanud mõne tema materiaalse subjektiivse õiguste teostamist. Seepärast ei ole kohtule äratuntav, et kaebaja materiaalsed subjektiivsed 3
3-24-3454
õigused võiksid kaitseta jääda. Kui kaebaja peaks vaidlustama kohtus mõnda talle määratud distsiplinaarkaristust, tagab kohus oluliste asjaolude väljaselgitamise ning kogub vajadusel tõendeid (sh distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja) välja omal algatusel. Kaebajal on pooleliolevates menetluses ka endal õigus esitada tõendite kogumise taotlusi.
6.4.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel osas, milles kaebaja palub kohustada Tartu Vanglat väljastama 9. septembri 2024. a teabenõudes soovitud andmed.
7.Seega kuulub X-i kaebus tervikuna tagastamisele. Kaebuse tagastamine ei võta selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2).
8.Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlust, mistõttu jätab kohus selle taotluse läbi vaatamata.
9.Kaebaja on kaebuses soovinud, et halduskohus annaks talle advokaadi. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5). RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. RÕS § 7 lg 1 p 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti sätestab RÕS § 7 lg 1 p 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kaebaja on korduvalt halduskohtu poole pöördunud ja suutnud enda õigusi kohtumenetluses kaitsta, seega ei ole riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt põhjendatud. Kohus ei pea kaebajale riigi õigusabi andmist põhjendatuks ka RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel, kuna asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
10.Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4).
(allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen
4
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.