H.C kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4.04.2023 otsuse nr 4.2-1/709-7 ja 12.05.2023 vaideotsuse nr 4.2-1/709-10 tühistamiseks ja kohustamiseks vaadata relvaloa taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – H.C esindajad Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja C.R Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte enda kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.10.2024 Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.H.C (kaebaja) esitas 5.12.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse relvaloa väljastamiseks püstoli kohta enese- ja vara kaitse otstarbel.
2.PPA jättis 4.04.2023 otsusega nr 4.2-1/709-7 kaebaja taotluse rahuldamata ja keeldus relvaloa väljastamisest relvaseaduse § 36 lg 4 p 3 ja lg 5 alusel. Otsuse põhjenduste kohaselt selgus haldusmenetluse käigus, et kaebaja on korduvalt toime pannud erinevaid liiklusrikkumisi, avaliku korra ja teiste isikute rahu vastu suunatud rikkumisi ning on varasemalt toimetatud ka kainenema. Seega leidis PPA, et kaebaja osas ei ole põhjust eeldada, et relvaga ümber käies käituks kaebaja hoolsalt ja nõuetekohaselt. Kaebaja varasemat käitumist arvestades puudub
3-23-1294 PPA-l tema suhtes usaldus. Esmalt peab kaebaja 3 aasta jooksul näitama, et õigusrikkumisi ei kordu ja ta suudab kinni pidada ühiskonnas kokkulepitud reeglitest. Võttes arvesse, et relva omamise õigus ei ole põhiõigus, ei pidanud PPA kaebajale relvaloa väljastamist ei põhjendatuks ega otstarbekaks.
3.Kaebaja esitas 2.05.2023 PPA-le vaide, milles taotles 4.04.2023 otsuse nr 4.2-1/709-7 kehtetuks tunnistamist ja tema relvaloa taotluse uuesti läbivaatamist.
4.PPA jättis 12.05.2023 vaideotsusega nr 4.2-1/709-10 kaebaja vaide rahuldamata. PPA leidis, et vaidlusaluses otsuses on piisava põhjalikkusega selgitatud, miks kaebajale relvaluba ei väljastata. PPA ei ole rikkunud ärakuulamise kohustust ning põhjendas enda otsust. Kaebaja poolt viimasest toime pandud rikkumisest ei ole möödunud piisavalt aega. Arvestades kaebaja poolt toime pandud rikkumiste arvu, ei tekkinud PPA-l kaebaja suhtes kindlustunnet, et kaebaja oleks teinud vajalikud järeldused ja oleks enda käitumist muutunud. Keelduva otsusega kaasnev kaebaja õiguse riive on proportsionaalne. Juhul, kui kaebaja suudab mõistliku aja jooksul näidata, et ta peab ühiskonnas ette nähtud normidest ja reeglitest kinni, siis väljastab PPA talle relvaloa.
5.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 4.04.2023 otsuse nr 4.2-1/709-7 ja 12.05.2023 vaideotsuse nr 4.2-1/709-10 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaatama kaebaja relvaloa väljastamise taotlus uuesti läbi. Kaebaja peab vaidlusaluseid PPA otsuseid õigusvastasteks, kuna PPA on rikkunud ärakuulamiskohustust ja põhjendamiskohustust ning on eksinud diskretsiooni teostamisel, jättes arvestamata kaebajat positiivselt iseloomustavate asjaoludega. Keelduva otsusega kaasnev kaebaja põhiõiguse riive ei ole proportsionaalne.
6.Kohus võttis kaebuse 8.10.2023 määrusega menetlusse. Vastustaja vastas kaebusele 30.10.2023 ja 31.7.2024. Kohus määras 31.1.2024 määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist, esitades järgmised väited. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on põhjendamatult jätnud arvestamata kõik kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud ning pelgalt politsei andmebaasi andmetele tuginedes teinud relvaloa andmisest keeldumise otsuse. Puudub vaidlus selle üle, et kaebajal ei ole ühtegi kehtivat karistust. Ringkonnakohus on oma otsuses selgitanud, et kuna relvaloa andmise otsus põhineb mh prognoosil, siis tuleb kaebaja isikut, eluviisi ja käitumist nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks esineb isiku puhul kaitstava õigushüve kahjustamise oht (TrtRnKo 3-191641 p 22). Kaebaja on seisukohal, et PPA ei ole nimetatud nõuet täitnud. Vastustaja ei ole arvesse võtnud kaebaja puhul toimunud arenguid ja muutusi. Need aga näitavad kaebaja hinnangul, et vastupidiselt PPA arvamusele on kaebaja iseloomuomadustelt sobiv relvaloa saamiseks. Kaebaja on ka seisukohal, et PPA on sisuliselt rikkunud kaebaja nõuet olla ära kuulatud (HMS § 40 lg 1). Kaebajale on küll antud võimalus anda selgitusi ning arvamust on küsitud ka teistelt seotud isikutelt, kuid oma otsustuse tegemisel on PPA jätnud need täielikult arvestamata. Eeltoodu tähendab, et ärakuulamine ei olnud tegelik ja tõhus, vaid üksnes formaalsus. Eeltoodut näitab asjaolu, et kogu otsus ja vaideotsus ei sisalda mitte ühtegi selgitust, miks kaebajat positiivselt iseloomustavada asjaolud on kõrvale jäetud. 19.01.23. a ettekandes on piirkonnapolitseinik üksnes lakooniliselt sedastanud, et kaebaja ei sobi relva 2(6)
3-23-1294 omama oma varasema teisi häiriva käitumise tõttu ning kaebaja ei pea ise enda käitumist probleemseks. Kokkuvõtvalt, kaebaja on seisukohal, et haldusakt ja vaideotsus on õigusvastased, kuivõrd vastustaja on rikkunud kaalutlusõigust ning pole kaebajat sisuliselt ära kuulanud. Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja tühistada PPA otsuse ja vaideotsuse, millega keelduti kaebajale relvaluba andmast ning kohustada PPA-d vaatama kaebaja relvaloa taotlus uuesti läbi.
8.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised seisukohad. Politsei ülesanne on avaliku korra kaitseks tagada, et tulirelva kui kõrgendatud ohu allika käitlemise õigus on vaid usaldusväärsel isikul, kes käitub vastutustundlikult ja õiguskuulekalt. Tartu Ringkonnakohtu1 hinnangul saab RelvS §§-dest 32, 34, 36 ja 43 kokkuvõtvalt järeldada, et seadusandja on soovinud minimeerida võimaluse, et relva omab ja kasutab isik, kes võib sellega ohustada ennast või teisi isikuid või käituda õigusvastaselt. PPA peab relvaloa andmisel muuhulgas tegema prognoosotsuse selle kohta, et isik on sobiv relva omama ja kasutama ega tekita seejuures ohuolukordi. Relvaloa andmise üle otsustamisel pannakse tähele tegude põhjal kujunenud isiku käitumismustrit. RelvS § 36 lg 4 p 3 annab PPA-le avara kaalutlusõiguse otsustamaks, millist käitumist käsitada enda või teiste isikute turvalisust ohustavana määral, mis toob kaasa normis nimetatud tagajärje. Tartu Ringkonnakohus on 13.12.2022 asjas 3-21-7973 tehtud otsuse p-s 9 märkinud, et kaalumise aluseks on isiku eluviis või käitumine, et anda hinnang sellele, kas esineb küllaldane alus järeldada, et isik võib ohustada enda või teiste isikute turvalisust ja on seetõttu sobimatu relva omama. Kohtupraktikas on leitud, et RelvS § 36 lg 4 p 3 annab vastustajale kaalutlusõiguse, mille teostamisel tuleb arvestada isiku käitumisest tingitud kahjulike tagajärgede saabumise ohtu (TrtRKK 30.10.2019. a otsus asjas nr 3-18-1748, p 18). Kohtud on korduvalt selgitanud, et RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel on eelkõige oluline tuvastada, kas isik on toime pannud tegusid, mis annavad tunnistust enda või teise isiku turvalisust ohustavast käitumisest või eluviisist. Relvaloa omamise õiguse üle otsustamisel on vastustajal õigus arvestada isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida isikust lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saaks relva omada ja kasutada. Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse (Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1675, p 9). PPA võtab relvaloa taotleja käitumise ja usaldusväärsuse hindamisel arvesse igasuguseid kaebaja käitumisakte, mis iseloomustavad tema üldisi hoiakuid ja võimaldavad teatud määral prognoosida tema käitumist tulevikus. Kaebaja käitumisele terviklikku hinnangu andmiseks peab PPA lähtuma kogu kaebaja kohta olemasolevast teabest, seejuures loomuomase käitumise hindamisel ei ole õigusvastane tugineda ka nendele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi (lühimenetlus). PPA vaatles kaebaja käitumist, tuginedes politsei andmekogusse talletatud andmetele kaebaja õiguserikkumiste kohta ajavahemikul 2005-2022 (vt. kaebuse lisa nr 1 otsus lk 1-2). PPA märgib kaevatavas otsuses, et kaebajat iseloomustab asjaolu, et ta on mitmel korral toime pannud õigusrikkumisi ja tõendab märgitu abil, et kaebaja ei ole enda käitumisest tulenevalt sobilik relva soetama või omama (RelvS § 36 lg 4 p 3).
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Vaidlustatud 4.04.2023 otsusega nr 4.2-1/709-7 jättis vastustaja kaebaja taotluse rahuldamata ja keeldus relvaloa väljastamisest relvaseaduse § 36 lg 4 p 3 ja lg 5 alusel.
10.RelvS § 36 lg 1 näeb ette imperatiivsed relvaloa andmisest keeldumise alused, sh taotleja mittevastavus relvaloa omamiseks esitatavatele teatud nõuetele, relvaseaduse korduvad 3(6)
3-23-1294 rikkumised, karistatus teatud liiki süütegude eest jne. Sama paragrahvi lõiked 4 ja 4’ sätestavad, millisel juhul võib PPA relvaloa andmisest keelduda kaalutlusõiguse alusel. Nii sätestab RelvS § 36 lg 4 p 3, et relvaloa andmisest võib keelduda isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. RelvS § 36 lg 4 p 5 kohaselt võib loa andmisest keelduda juhul, kui taotlejat on karistatud korduvalt toimepandud süüteo eest ning kelle karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud.
11.Vaadeldes RelvS § 36 lg 4 p-i 3 koosmõjus lg 4 p-ga 5 ja teiste sätetega, saab järeldada, et enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviisist või käitumisest tulenev sobimatus hõlmab ka muid asjaolusid peale karistatuse korduvalt toimepandud süüteo eest. Kirjeldatu alusel on RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel kaalumise aluseks isiku eluviis või käitumine, et anda hinnang sellele, kas esineb küllaldane alus järeldada, et isik võib ohustada enda või teiste isikute turvalisust ja on seetõttu sobimatu relva omama (vt RelvS ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (494 SE) seletuskiri). Kaebaja liiklusrikkumiste hulk aastate jooksul viitab süstemaatilisele teisi isikuid ohustavale käitumisele. Kaebaja pole väitnud, et politsei andmebaasis sisalduv teave oleks ebaõige.
12.Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega otsuse, millega vastustaja keeldus talle relvaloa andmisest.
13.Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse (Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1675, p 9). PPA on tuginenud vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses õigesti sellele, et vaatles kaebaja käitumist, tuginedes politsei andmekogusse talletatud andmetele kaebaja õiguserikkumiste kohta ajavahemikul 2005-2022 (vt. kaebuse lisa nr 1 otsus lk 1-2). PPA märgib õigesti kaevatavas otsuses, et kaebajat iseloomustab asjaolu, et ta on mitmel korral toime pannud õigusrikkumisi ja tõendab märgitu abil, et kaebaja ei ole enda käitumisest tulenevalt sobilik relva soetama või omama (RelvS § 36 lg 4 p 3).
14.Õige on kaebaja vaide, et tal praegu kehtivad karistused puuduvad, kuid see aeg oli liiga lühike, et teha järeldust, et varasem käitumine on minevik ja enam ei kordu. Asjaolu, et karistusi karistusregistris enam ei ole, ei tähenda, et PPA ei tohi tugineda politsei andmebaasist nähtuvatele teokirjeldustele (nt Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2023 otsus asjas nr 3-22-257, p-d 11 ja 12).
15.Riigikohus on 18.06.2019 otsuses asjas nr 5-19-26 (p 51) leidnud, et riik saab usaldada relva ja laskemoona üksnes sellisele inimesele, kelle puhul ta on veendunud, et ta ei kasuta relvi süütegude toimepanemiseks. Ei saa väita, et relvaloa kehtetuks tunnistamisega või uue relvaloa taotlemisega isikule kaasnevad kohustused ja ebameeldivused kaaluksid üles selliste põhiseaduslike alusväärtuste nagu inimeste elu ja tervise kaitsmise vajaduse (samas, p 50).
16.Tartu Halduskohus märgib, et vaidlustatud otsus ei välista tulevikus uue relvaloa taotlemist ja andmist, kui kaebaja on oma õiguskuuleka käitumisega pikema aja jooksul näidanud, et ta ei ohustaks relvaomanikuna enda ega teiste isikute turvalisust ning vahepeal ei ole ilmnenud ka muid aluseid relvaloa andmisest keeldumiseks.
4(6)
3-23-1294
17.Kaebaja heidab vastustajale ette, et talle on küll antud võimalus anda selgitusi ning arvamust on küsitud ka teistelt seotud isikutelt, kuid oma otsustuse tegemisel on PPA jätnud need täielikult arvestamata. Eeltoodu tähendab, et ärakuulamine ei olnud tegelik ja tõhus, vaid üksnes formaalsus. Eeltoodut näitab asjaolu, et kogu otsus ja vaideotsus ei sisalda mitte ühtegi selgitust, miks kaebajat positiivselt iseloomustavada asjaolud on kõrvale jäetud.
18.HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtupraktika on pidanud kaalumisvigadeks nii asjakohaste kaalutluste puudumist kui ka tuginemist asjakohatutele kaalutlustele (nt Riigikohtu 2. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-72-13, p 21 ja seal viidatud praktika).
19.Vastustaja on otsustamisel aluseks võetud asjaolude põhjal jõudnud järeldusele, et kaebaja senise eluviisi ja käitumise põhjal ei saa teda pidada isikuks, kellele PPA saaks usaldada tulirelva (vt otsust). Seejuures ei oma määravat tähtsust karistatuse puudumine (nt Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2024. a otsus asjas nr 3-22-2499, p 14). Isiku elustiili hindamisel omab tähtsust, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib olla isikule loomuomane. Õigusvastaseks ei ole kohtupraktikas peetud seejuures tugineda ka nendele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi. Sellistele andmetele tuginedes ei anta hinnangut kaebaja tegudele või nende retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes, vaid isiku kohta teadaolevat infot kasutatakse teda iseloomustavana. Ohu hindamisel teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-22-305, p 12). Seadusandja on selgelt eristanud relvaloa andmisest keeldumist olukorras, kus isikul on kehtiv karistus (RelvS § 36 lg 4 p 5) juhtumist, kus varasemaid (sh kustunud) karistusi saab arvestada tema eluviisi ja käitumist kogumis hinnates. Asjaolu, et karistusi karistusregistris enam ei ole, ei tähenda, et PPA ei tohiks tugineda politsei andmebaasist nähtuvatele teokirjeldustele (vt viidatud lahend asjas nr 3-22-2499, p 16).
20.Kohtu hinnangul on vastustaja piisava põhjalikkusega kirjeldanud vaidlustatud otsuses asjaolusid, mida ta on otsustamisel arvesse võtnud ning esitanud kaalutlused, miks ta peab praegusel juhul avalikku huvi ülekaalukaks võrreldes kaebaja huviga omada relvaluba.
21.Vastustaja on kaebaja ärakuulamiseks HMS § 40 lg 2 tähenduses edastanud esmalt kaebajale 17.01.2023 teavituse H.C-le e-kirja teel, et tema varasema käitumise pinnalt on PPA-l põhjus kahelda tema usaldusväärsuses ning alus keelduda relvaloa väljastamisest relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p 3 alusel, kuivõrd ta on järjepidevalt toime pannud tahtlikke õiguserikkumisi. Tulenevalt HMS § 40 lg 2 andis haldusorgan H.C ́ele võimaluse avaldada enne relvaloa suhtes tehtavat lahendit omapoolne arvamus ja võimalikud vastuväited. H.C kinnitab, et liikluses osaledes pole ta kunagi tahtlikult seadust rikkunud, see ei muuda küll tegu olematuks aga on õppinud olema tähelepanelikum. H.C ütleb, et on kontrollinud karistusregistrist oma karistusi, kuid kehtivaid tal ei ole. Ka arhiivis ei ole midagi sellist, mis välistaksid relvaloa saamise. Isik kinnitab, et tal on olnud liiklusalaseid rikkumised, kuid need on olnud pisirikkumised ja on toimunud ammu. Naabritest on tal olnud ainult ühega probleeme. Kunagi kutsus naaber talle politsei ajal, mis ta kodus magas. Olles pahane naabri peale, keeras ta hommikul kella 10 ajal muusika tõesti kõvaks, et naabrinaist kiusata. H.C ütles, et ei teadnud, et rahu ei tohi rikkuda ka päeval ning sai selle eest ka karistada jj. Ärakuulamine HMS § 40 tähenduses peab olema tegelik ja tõhus ning aitama kaasa õiguspärase haldusakti andmisele, mitte toimuma pelgalt formaalselt. Isik saab oma õigust olla ära kuulatud kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures tal ei pea olema võimalik tutvuda 5(6)
3-23-1294 just akti projektiga (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-52-13, p 34). Kohus möönab, et ärakuulamise raames ei saa haldusorgan esitada veel kõiki otsustamisel aluseks võetavaid asjaolusid ja kaalutlusi, vaid need võivad lõplikult kujuneda alles ärakuulamise käigus saadava täiendava teabe pinnalt. Ärakuulamise eesmärgiks on muu hulgas koguda andmeid, mis tagaks õiguspärase ja kõiki olulisi asjaolusid arvesse võtva haldusakti andmise (Riigikohtu 19. detsembri 2019. a otsus asjas nr 3-17-1329, p 25). Vastustaja on kaebajat 17.1.2023 e-kirjas teavitanud kavandatava otsuse resolutsioonist, et esineb alus keelduda relvaloa väljastamisest relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p 3 alusel, kuivõrd ta on järjepidevalt toime pannud tahtlikke õiguserikkumisi.
22.Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole teinud otsustamisel kaalumisvigu ning on vaidlustatud otsust k.a. vaideotsust põhjendades esitanud arusaadavalt oma kaalutlused ning asjaolud, millele ta oma järeldustes tugineb. Vaidlustatud haldusakti andmisel ei esine vormi- ega menetlusvigu, mis võiksid kaasa tuua selle tühistamise (HMS § 58, riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1). Kuna kohtu hinnangul on vaidlustatud haldusakt õiguspärane, pole täidetud kohustamisnõude rahuldamise oluline eeldus (haldusorgani tegevuse õigusvastasus) ning puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks.
23.Kaebus jääb seega täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kui vastustajal on tekkinud menetluskulusid, jäävad need HKMS § 109 lg 1 ls 4 alusel samuti tema enda kanda.
24.Kohus asendab kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3 ls 1). /allkirjastatud digitaalselt/
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.