3-22-934 Xi kaebus Tartu Vangla 27. veebruari 2022. a otsuse nr 6-5/282 ja 7. aprilli 2022. a vaideotsuse nr 1-11/95-2 tühistamiseks ning Tartu Vangla kohustamiseks alustada avavanglasse paigutamise menetlust
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte enda kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga X. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. augustil 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Tartu Vanglas kinni peetav isik X esitas 27. jaanuaril 2022 Tartu Vangla direktorile taotluse (tl 7), milles palus alustada tema avavanglasse ümberpaigutamise menetlust. Taotlus registreeriti vanglas 2. veebruaril 2022 numbriga 6-5/28-1 ning jäeti 27. veebruari 2022. a
3-22-934
otsusega nr 6-5/28-2 (tl 8) rahuldamata. Vangla leidis nimetatud otsuses, et X on taotluse esitanud ennatlikult, sest enne 2023. aasta novembrikuud ei ole võimalik kaaluda tema avavanglasse paigutamist. Vangla viitas Riigikohtu praktikale (10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p 19) ning vangistusseaduse (VangS) § 20 lõikele 1 ja justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi Täitmisplaan) §-le 17, selgitades, et avavanglasse paigutamise menetluse raames tuleb hinnata ka ajalise kriteeriumi täidetust. VangS § 20 lg 1 ei võimalda teha kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsust üksnes individuaalse täitmiskava (ITK) alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka muid selles normis nimetatud tingimusi. VangS § 20 lg 1 järgi saab avavanglasse paigutada üksnes kinnipeetava, kelle reaalselt ära kandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või kelle ära kandmata vangistus ei ületa 18 kuud. Xile 6. detsembril 2021 koostatud ITK-st nähtub, et täitmiskavast tulenevalt on avavanglasse paigutamise kuupäev 27. november 2023 ning karistusajast tulenevalt 27. mai 2024.
2.X esitas 9. märtsil 2022 Tartu Vangla 27. veebruari 2022. a otsuse nr 6-5/28-2 peale vaide (registreeritud vanglas nr-ga 1-11/95-1, tl 10), mis jäeti Tartu Vangla 7. aprilli 2022. a vaideotsusega nr 1-11/95-2 (tl 11) rahuldamata. Vangla selgitas vaideotsuses, et ITK-s välja toodud avavangla kuupäev on orientiir lähtevanglale ümberpaigutamise menetluse alustamise kaalumiseks, kui kinnipeetav vastab VangS § 20-s ja Täitmisplaani § 17-s märgitud üldtingimustele ja nõuetele. Täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 alusel on võimalik kinnipeetav paigutada avavanglasse individuaalse täitmiskava alusel muuhulgas siis, kui ärakandmata vangistus ei ületa 24 kuud ja kinnipeetav on kandnud ära karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 1 ps 2 või lg 2-s 2 sätestatud osa karistusajast, narkomaaniadiagnoosiga kinnipeetav on nõustunud raviga ja ta ei ole rehabilitatsioonifaasis ning kinnipeetav vastab lg 2-s sätestatud tingimustele. Xi puhul on vaideotsuse kohaselt tegemist kõrgohtliku kinnipeetavaga, kelle ärakandmata vangistus ületab 24 kuud,-s ning ta ei ole ära kandnud KarS § 76 sätestatud osa karistusajast. Lisaks on tegemist narkomaaniadiagnoosiga kinnipeetavaga, kes on rehabilitatsiooni lõppfaasis. Xi ITK-st tulenevalt on tal seni läbimata tagasilanguse ennetamise tugigrupp, mis on planeeritud 2023. aasta teiseks kvartaliks. Tema avavanglasse paigutamist on võimalik kaaluda ITK-st tulenevalt 27. novembril 2023 (24 kuud karistusaja lõpuni) ja karistusajast tulenevalt 27. mail 2024 (18 kuud karistusaja lõpuni).
3.X esitas 24. aprillil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Tartu Vangla
7.aprilli 2022. a vaideotsus nr 1-11/95-2 ja kohustada vanglat alustama menetlust tema ümberpaigutamiseks avavanglasse. Tuginedes kaebuses esitatule ning Tartu Vangla poolt vastuseks kohtunõudele 28. aprillil 2022 edastatud dokumentidele, võttis kohus 28. aprilli 2022. a määrusega kaebuse menetlusse nõuetes Tartu Vangla 27. veebruari 2022. a otsuse nr 65/28-2 ja 7. aprilli 2022. a vaideotsuse nr 1-11/95-2 tühistamiseks ning Tartu Vangla kohustamiseks alustada avavanglasse paigutamise menetlust.
4.Vastustaja Tartu Vangla esitas 26. mail 2022 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele, paludes jätta selle rahuldamata.
5.Kohus määras 27. mai 2022. a kohtumäärusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks. Ühtlasi kuulutas kohus sama määrusega menetluse kinniseks Tartu Vangla 26. mai 2022. a vastuse lisana 4 esitatud kaebaja riskihindamise ankeedi nr 160775 (tl 35-53) osas ning piiras kaebaja õigust tutvuda selles osas haldusasja materjaliga.
2(6)
3-22-934
6.Kaebaja esitas 16. juunil 2022 kohtule oma täiendavad seisukohad. Vastustaja täiendavaid menetlusdokumente kirjalikus menetluses ei esitanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja märgib kaebuses ja täiendavates seisukohtades järgmist.
7.1.Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas ta vastab avavanglasse ümberpaigutamiseks vajalikele nõuetele. Kaebaja on hinnatud kõrgohtlikuks ning vangla peaks lähtuma avavanglasse ümberpaigutamisel Täitmisplaani § 17 lg 1 p-st 3, mis annab kõrgohtlikuks hinnatud kinnipeetavale võimaluse ümberpaigutamiseks avavanglasse juhul, kui riskihindamise tulemusel toetab vangla tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist.
7.2.Vangla peaks kaebajast tulevat riski uuesti hindama, sest riskihindamine tuleb läbi viia igal aastal, mitte kaks korda vangistuse jooksul. Kaebaja riskiprotsent oli 2020. a augustis 26%. Vangla toetab tingimisi ennetähtaegset vabastamist juhul, kui see protsent on 20 või alla selle. Enne 7. septembri 2021. a ITK koostamist riskihindamist ei tehtud. Riigikohtu lahendist asjas nr 3-18-111 tuleneb, et riskid on muutuvad ja neid tuleb pidevalt hinnata. Kaebaja on teinud kõik endast oleneva ITK täitmiseks. Kõik ITK-s planeeritud tegevused on läbitud ning ta on vahepealsel ajal parandanud oma võimalust asuda õppima ülikoolis, läbides uuesti 12. klassi paremate tulemustega. Seega ei ole väär eeldada, et pea kaks aastat pärast viimast riskihindamist on riskiprotsent vähenenud.
7.3.Kaebajale 7. septembril 2021 tutvustatud ITK kohaselt pidi tagasilanguse ennetamise tugigrupp toimuma 2022. a esimeses kvartalis. Selle edasilükkamisest sai kaebaja teada vaidemenetluse käigus. Praeguseks on ta aktiivse rehabilitatsiooni läbinud ja arvestades, et tagasilanguse ennetamise programmi näol on tegemist tugigrupiga, saab kaebaja seda läbida avavanglas.
7.4.Kaebaja riskide hindamine toimus 24. juulil 2020 ning järgmine märge riskihindamise ülevaatamise kohta on tehtud 21. aprillil 2022, s.o 21 kuud hiljem. Kaebajale riskihindamis tulemust tutvustatud ei ole ja on ebaselge, kas tehti korduv riskihindamine või oli tegemist korralise ITK vestlusega. Lisaks kaootilisele riskihindamisele esineb vanglas probleeme regulaarsete ITK vestluste korraldamisega.
7.5.Tartu Vangla on kaebajat kõrgohtlikuks hinnates teinud kaalutlusvea, sest on kasutanud ebatäpseid andmeid (kriminaalasja kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse asjaolude kirjeldus). Vangla poolt esitatud väide nagu kaebaja oleks tegelenud narkootikumide vahendamisega, ei pea paika. Kaebajal on sõltuvusprobleem ning ta ei ole isikuks, kes mõjutaks oluliselt ühiskonna turvatunnet. Ta on oma sõltuvusprobleemiga tegelenud.
7.6.Kaebaja viitab, et näiteks ohtlikuks hinnatud kinnipeetava puhul ei oma kõrge riskiprotsent avavanglasse paigutamisel mingit mõju. Seda isegi olukorras, kus vangla ei toeta riskiprotsendi alusel kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist. Samas kõrgohtliku kinnipeetava puhul on riskiprotsent 21 juba liiga kõrge uue kuriteo sooritamise risk ja avavanglasse paigutamine on välistatud.
8.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja jäeti õiguspäraselt avavanglasse ümber paigutamata ja kaebuses toodud väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Vangla on hinnanud kaebaja vastavust avavanglasse
3(6)
3-22-934
ümberpaigutamise nõuetele ning on jõudnud järeldusele, et kaebaja suhtes ei ole avavanglasse paigutamise tingimused täidetud. Vastustaja leiab järgnevat.
8.1.VangS § 20 lg-st 1 järeldub, et kui normis sätestatud eeldused (s.o ITK kohaselt ei ole karistuse kandmine kinnises vanglas otstarbekas; kinnipeetava reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud; on piisav alus oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õiguserikkumisi; kinnipeetav on andnud ümberpaigutamiseks nõusoleku) on täidetud, on vanglal õigus kaaluda, kas kinnipeetav paigutada avavanglasse või mitte. Kaebajal sellised eeldused täidetud ei ole. Kaebajale on mõistetud liitkaristuseks 6 aastat 4 kuud ja 12 päeva vangistust, mistõttu ületab reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ühte aastat. Kuna kaebajale karistusena mõistetud vangistuse lõpp saabub alles 27. novembril 2025, ületab ka ärakandmata vangistus 18 kuud. Nimetatust nähtub selgelt, et kaebajal ei ole täidetud VanS § 20 lg-s 1 sätetatud ajaline kriteerium.
8.2.Kaebaja ei vasta ka Täitmisplaani § 17 lg 1 punkti 3 tingimustele.
8.2.1.Kaebaja ärakandmata vangistus ületab 24 kuud (enam kui 2 aastat). Kaebaja ei ole ka ära kandnud KarS § 76 lg 2 p-s 2 sätestatud osa karistusajast (vähemalt 2/3 mõistetud karistusajast, kui mitte vähem kui 4 kuud). Kaebaja vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine on samuti seotud KarS § 76 lg 2 p-s 2 sätestatud tähtajaga ning kaebajal avaneb selline võimalus alles 13. oktoobril 2023 ehk nimetatud ajaks saab kaebajal kantud 2/3 mõistetud karistusajast. Seega ei ole kaebajal viidatud normis sätestatud ajaline kriteerium täidetud.
8.2.2.Kaebaja on riskihindamise tulemusel hinnatud kõrgohtlikuks avalikkusele. Kinnipeetava ohtlikkust hinnatakse peamiselt toimepandud kuritegude põhjal. Seejuures arvestatakse ohutaseme määramisel isiku varasemat kuritegelikku käitumist, toimepandud kuriteo asjaolusid ja nende tagajärgi, samuti sotsiaal-majanduslikku poolt. Ohutaseme hindamisel arvestatakse ka riske ja ohtu suurendavaid ning vähendavaid asjaolusid. Kaebaja ohutaseme määramisel arvestati sellega, et kaebaja on korduvalt toime pannud rahvatervise vastu suunatud ühiskonnaohtlikke kuritegusid. Kaebaja kannab karistust Harju Maakohtu 19. veebruari 2020. a otsuse nr 1-19-10296 alusel, millega tunnistati ta kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 184 lg 2 punktide 1 ja 2 järgi (narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest grupis). Riskihindamise ankeedist nähtuvalt on kaebajat varem karistatud kahel korral narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest (Harju Maakohtu 2. veebruari 2011. a otsusega tunnistati süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ning Harju Maakohtu 1. aprilli 2014. a otsusega KarS § 184 lg 2 p 2 järgi). Seega viimase kuriteo puhul ei olnud tegemist isiku esmakordse kuriteoga ning see oli toime pandud katseajal, mis näitab, et varem mõistetud karistused ei ole oma soovitud mõju avaldanud. Seega suurendavad kaebaja ohutaset varasem kriminaalne käitumine, viimase kuriteo toimepanemine katseajal ja grupis teiste isikutega. Nimetatu näitab, et kaebaja ei ole oma varasematest karistustest järeldusi teinud ning on jätkanud kuritegelikku käitumist. Kaebaja ei mõista enda kuritegude tagajärgi, mida näitab korduv samaliigiliste kuritegude sooritamine, mistõttu võivad ohtlikkuse tunnused ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg võib olla suur kahju. Nimetatud asjaolud on isikust tulenevat riski ning ohtlikkust suurendavad tegurid. Kaebaja ohutaseme ja uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kombinatsioon on selline, et vangla ei toeta (otsuse tegemise seisuga ega ka käesoleval ajahetkel) tema tingimisi ennetähtaegset vabanemist. Riskihindamise tulemusel on kaebaja üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 26%.
4(6)
3-22-934
8.2.3.Vaidlustatud otsuse tegemise seisuga oli kaebaja rehabilitatsiooni lõppfaasis. Nimelt oli kaebajal individuaalses täitmiskavas planeeritud tagasilanguse ennetamise tugigrupis osalemine, kuid vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oli kaebajal nimetatud tegevus veel läbimata. Kuna kaebajale planeeriti tagasilanguse tugigrupis osalemine algselt 2022. a I kvartalisse (ehk ca poolteist aastat enne seda, kui isikul avaneb võimalus tingimisi ennetähtaega vabanemise menetluseks), siis oli tegemist liialt vara planeeritud tegevusega ja see lükati edasi 2023. a II kvartalisse. Seega ei olnud rehabilitatsioonifaas veel lõppenud.
KOHTU SEISUKOHT
9.Kaebaja on Tartu Vangla kinnipeetav, kes soovib tema ümberpaigutamist avavanglasse. Ta esitas 27. jaanuaril 2022 enda ümberpaigutamise menetluse alustamiseks vanglale taotluse, mis jäeti käesolevas asjas vaidlustatud otsusega rahuldamata.
10.Kohus märgib, et vanglas kinnipeetavana viibival isikul puudub subjektiivne õigus nõuda enda avavanglasse paigutamist, kuid samas on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab VangS § 20 lg-s 1 sätestatud tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist (Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p 18).
11.Tartu Vangla on vaidlusaluses 27. veebruari 2022. a otsuses nr 6-5/28-2 tuginenud sellele, et kaebaja puhul ei ole täidetud VangS § 20 lõikes 1 nimetatud ajaline kriteerium, et kinnipeetava avavanglasse paigutamine sõltub tema ärakantud vangistusest, ITK täitmisest ning kinnipeetava suhtes kujunenud tõsikindlast veendumusest, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi. ITK-s välja toodud avavangla kuupäev on orientiir lähtevanglale ümberpaigutamise menetluse alustamise kaalumiseks, kui kinnipeetav vastab VangS §-s 20 ja Täitmisplaan §-s 17 märgitud üldtingimustele ja nõuetele. Vangla leidis, et kaebaja on taotluse esitanud ennatlikult, sest enne 2023. aasta novembrikuud ei ole võimalik kinnipeetava suhtes avavanglasse paigutamist kaaluda.
12.Kohus leiab, et vastustaja on õiguspäraselt jätnud kaebaja 27. jaanuari 2022. a taotluse rahuldamata ja tema avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamata. Vangla saab kaaluda kinnipeetava kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamist juhul, kui VangS § 20 lõikes 1 nimetatud avavanglasse ümberpaigutamise kohustuslikud eeldused on täidetud. Muu hulgas peab olema täidetud nõue, et kinnipeetava ärakandmata vangistus ei ületaks 18 kuud. Vangistuse täideviimisprotsess peab olema seega jõudnud vabastamisetappi.1 Ka Riigikohtu halduskolleegium on märkinud, et VangS § 20 lg 1 ei võimalda paigutada kinnipeetavat avavanglasse enne, kui tema ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud (viidatud määrus asjas nr 3-18-111, p 20). Kaebaja puhul ei ole see nõue täidetud. Vaidlus puudub selles, et kaebaja karistusaja lõpp saabub 27. novembril 2025 (tl 29). Seega oli kaebajal vaidlusaluse
27.veebruari 2022. a otsuse nr 6-5/28-2 tegemise ajal ning on ka käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal ärakandmata karistusaega veel üle kolme aasta. VangS § 20 lg 1 välistas seega 27. veebruaril 2022 kaebaja taotluse rahuldamise.
13.Kohtu hinnangul on kaebaja ebaõigel arusaamisel, et tema avavanglasse ümberpaigutamise menetlust saab alustada lähtudes Täitmisplaani § 17 lg 1 p-st 3 üksnes ITK alusel ja tema ümberpaigutamist ning vastava menetluse alustamist takistab praegusel juhul vaid tema riskihinnangu tulemus. Kohus märgib, et Täitmisplaani puhul on tegemist kinnipeetava
L. Madise jt, Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura, 2014, lk 74.
5(6)
3-22-934
ümberpaigutamise korraga (VangS § 20 lg 3) ning Täitmisplaani § 17 lõiget 1 tuleb kohaldada koosmõjus VangS § 20 lg-ga 1. VangS § 20 lg 1 ei võimalda teha kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsust üksnes ITK alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka muid VangS § 20 lõikes 1 nimetatud tingimusi (Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p 19), sealhulgas ka veel ärakandmata karistusaja pikkust. Kuna praegusel juhul olid formaalsed eeldused ümberpaigutamismenetluse alustamiseks täitmata (s.o kaebaja ärakandmata karistusaja pikkus on enam kui 18 kuud), siis ei oma tähtsust asjaolu, milline on kaebaja riskihindamise tulemus või ohutase. Kaebaja osas ei saaks ka madalama ohutaseme ja madalama uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse protsendi korral veel avavanglasse ümberpaigutamise menetlust alustada.
14.Vastustaja on vastuses kaebusele muu hulgas põhjalikult selgitanud, miks kaebaja ei vasta Täitmisplaani § 17 lg 1 punkti 3 tingimustele. Kuna vastustaja on kaebaja 27. jaanuari 2022. a taotlust rahuldamata jättes tuginenud VangS § 20 lg-le 1 ning selles lõikes toodud ajaline kriteerium avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks ei ole praegusel juhul täidetud, ei olnud vanglal kohustust hinnata teiste tingimuste täidetust. Kuna kaebaja ei vasta VangS § 20 lõikes 1 nimetatud tingimustele, ei ole määravat tähendust asjaolul, kas kaebaja vastab Täitmisplaan § 17 lg 1 punktis 3 nimetatud tingimustele.
15.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tartu Vangla 27. veebruari 2022. a otsuse nr 6-5/28-2 ja 7. aprilli 2022. a vaideotsuse nr 1-11/95-2 tühistamiseks puudub alus. Seega jäävad tühistamisnõuded rahuldamata. Kuna kohus on jõudnud järeldusele, et vaidlustatud otsus ja vaideotsus on õiguspärased, pole täidetud ka kohustamisnõude rahuldamise eeldused ning ka tühistamisnõuetega seonduva kohustamisnõude rahuldamiseks puudub alus. Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kandnud menetluskulusid 20 euro ulatuses (riigilõiv) ning see kulu jääb tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
17.Kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime otsuses tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).