Urmas Arumäe kaebus riigisekretäri 13.11.2019 käskkirja nr 37 alusel moodustatud komisjoni 21.11.2019 aruandes kaebajat puudutavate andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamiseks ning õigusvastase toimingu tagajärgede kõrvaldamiseks sellekohase pressiteate avaldamisega Riigikantselei veebilehel
Menetlusosalised esindajad
ja
Asja läbivaatamise vorm
RESOLUTSIOON
nende Kaebaja: Urmas Arumäe Vastustaja: Riigikantselei, volitatud esindajad vandeadvokaat Martin Triipan ja vandeadvokaat Martin Raude Kirjalik menetlus
1.Jätta vastustaja taotlused kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata;
2.Rahuldada kaebus osaliselt:
2.1.Tuvastada, et riigisekretäri 13.11.2019 käskkirja nr 37 alusel moodustatud komisjoni 21.11.2019 aruande punkti 12 avaldamine sõnastuses „29. augustil 2019 teatas prokurör Helga Aadamsoo PRIA juristile Siim Vellemaale, et kriminaalasjas nr 17221000066 (edaspidi S. kriminaalasi) on kaitsja juhtinud tähelepanu sellele, et „PRIA-l ei olnud (ega ole) volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks,“ ning palub selles asjas esitada põhistatud seisukoht. (Lisa 8.)“, mis võimaldas järeldada, et punktis 12 viidatud kaitsja näol oli tegemist Urmas Arumäega, oli õigusvastane;
Tuvastada, et riigisekretäri 13.11.2019 käskkirja nr 37 alusel moodustatud komisjoni aruande avaldamine osas, milles aruanne puudutab kaebaja tegevust õigusteenuse osutamisel enne Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ ja Maaeluministeeriumi 1(24)
vahelise kliendilepingu sõlmimist (s.o aruande punktid 30-33), oli õigusvastane;
2.3.Kohustada Riigikantseleid 7 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates avaldama Riigikantselei veebilehel pressiteadete rubriigis vahetult rubriigi pealkirjast allpool pealkirja all „Aruandes avaldatust järelduva asjaolu ümberlükkamine“ järgmise sisuga teade: „Riigikantselei 21.11.2019 pressiteatele pealkirjaga „Riigisekretäri komisjoni aruanne Maaeluministeeriumi valitsemisalas toimunu kohta“ lisatud aruande tervikteksti punktis 12 viidatud („29. augustil 2019 teatas prokurör Helga Aadamsoo PRIA juristile Siim Vellemaale, et kriminaalasjas nr 17221000066 (edaspidi S. kriminaalasi) on kaitsja juhtinud tähelepanu sellele, et „PRIA-l ei olnud (ega ole) volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks,“ ning palub selles asjas esitada põhistatud seisukoht. (Lisa 8.)“) kaitsja näol ei olnud tegemist vandeadvokaat Urmas Arumäega;
3.Muus osas jätta kaebus rahuldamata;
4.Jätta protsessiosaliste menetluskulud nende endi kanda Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 02.11.2021. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Peaminister tegi 13.11.2019 resolutsiooniga nr 7-14/19-01604 riigisekretärile ülesandeks moodustada komisjon, et uurida Maaeluministeeriumi, maaeluministri ja tema nõunike ning valitsemisala asutuste vahelist suhtlust, sh pädevuse järgimist järelevalvetegevuses. Komisjonil tuli välja selgitada ja esitada peaministrile järeldused järgmiste küsimuste kohta: 1) Millised asjaolud on seotud Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) volitustega esindada riiki kohtuasjades Maaeluministeeriumi ja Urmas Arumäe sõlmitud lepingu kehtivuse ajal? 2) Kas ja millal on U. Arumäe andnud teada sellest, et tema volitused esindada vastaspoolt PRIA-ga seotud kohtuasjades on peatatud või lõpetatud? Kas U. Arumäe on tema ja Maaeluministeeriumi lepingu kehtivuse ajal tegutsenud PRIA-ga seotud kohtuasjades vastaspoole huvides? 3) Kuidas on liikunud info maaeluministri ja asjaomaste isikute vahel ning avalikkuses seoses listeeriabakteri olemasoluga AS-s M.V.Wool? 4) Kas maaeluminister või Maaeluministeerium on käesoleval aastal sekkunud oma pädevust ületades Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) ning PRIA töösse viimaste pädevusse kuuluva järelevalve läbiviimisel?
2(24)
2.Riigisekretäri 13.11.2019 käskkirjaga nr 37 moodustati Vabariigi Valitsuse seaduse § 79 lõike 7 alusel ja peaministri 13.11.2019 resolutsioonist nr 19-01604 tuleneva ülesande täitmiseks vastav komisjon (p 1). Komisjonil oli õigus kaasata oma töösse asjatundjaid ning saada oma ülesannete täitmiseks ministeeriumidelt ja teistelt valitsusasutustelt asjasse puutuvaid dokumente ja selgitusi (p-d 2 ja 3). Komisjoni pidi teenindama õigusloomeosakond ning hiljemalt 23.11.2019 pidi komisjon esitama peaministrile vastavad järeldused (p-d 4 ja 5).
3.Komisjon koostas 21.11.2019 aruande, mis avaldati koos lisadega samal päeval Riigikantselei veebilehel. Komisjoni tegi aruandes järgmised kokkuvõtlikud järeldused: 1) Volitustega seoses oli komisjoni fookus kahel juhtumil, mis käsitlevad kohtuasju, kus üheks pooleks on riiki esindav PRIA ja teisel poolel ettevõtjad, kellelt PRIA nõuab tagasi toetusi. Mõlemas asjas on toimunud ka kriminaalmenetlus. Üks on L. kohtuasi (ühe kohtualuse nime järgi), kus kohtu all on mitu füüsilist ja juriidilist isikut. Teine on S. kriminaalasi (ettevõtjate perekonnanime ja ettevõtjate esindaja järgi), kus kahtlustatavateks on mitu füüsilist ja juriidilist isikut. S. kohtuasjas oli nende kaitsjaks advokaat U. Arumäe. Komisjonile jäi ebaselgeks, miks jättis minister ühel juhul volituse andmata, kui ta teisel samalaadsel juhul selle andis. Komisjon tuvastas, et osa ministri väiteid volituse andmata jätmise kohta on vastuolus komisjonile esitatud infoga. Materjalide põhjal ei olnud komisjonil võimalik teha järeldust selle kohta, kas minister Mart Järvik jättis PRIA-le kohtuasjas volituse andmata U. Arumäe klientide huvidest lähtudes. 2) Edastatud info põhjal selgus, et 14.05.2019 teavitas U. Arumäe PRIA-t, et loobub S. kriminaalasjas juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konflikti, kuid sellest hoolimata jätkas ta S. esindamist ning on end kirjavahetuses ise nimetanud nende kaitsjaks. Maaeluminister M. Järvik sai PRIA menetluses S. kriminaalasjas riigi esindamiseks nõu vandeadvokaat U. Arumäelt ajal, kui U. Arumäe tegutses ka S. huvides. Esitatud materjalidest nähtub, et M. Järvik sai sellest asjaolust teada hiljemalt 22.05.2019. 3) Komisjon jõudis arusaamisele, et maaeluministri, tema nõuniku ja U. Arumäe tegevus on vastuolus positsiooniga, et ministril polnud kas üldse või piisavalt infot listeeriabakteri probleemi kohta AS-s M.V.Wool. Komisjonile esitatud ja avalikest materjalidest on näha, et maaeluminister pidi saama listeeriabakteriga seotud probleemidest teada hiljemalt 12.06.2019. Infovahetuse materjalid näitavad ka seda, et ministri nõunik Maido Pajo ja ministrit nõustav advokaat U. Arumäe on ministri korraldusel alates juuni keskpaigast aktiivselt tegelenud listeeriabakteri probleemiga. 4) Komisjon leidis, et maaeluminister ja tema nõunik on püüdnud sekkuda VTA järelevalve läbiviimisesse ning ületanud sellega oma pädevust.
4.Urmas Arumäe esitas Tallinna Halduskohtule 07.12.2019 kaebuse (täiendatud 13.01.2020), mille lõplikuks nõudeks jäi tuvastada riigisekretäri 13.11.2019 käskkirja nr 37 p 1 ja komisjoni koostatud aruandes sisalduvate osade järelduste õigusvastasus.
5.Tallinna Halduskohtu 14.02.2020 määrusega tagastati kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel läbivaatamatult (resolutsiooni p 1).
6.U. Arumäe palus 01.03.2020 määruskaebuses (täiendatud 17.03.2020) Tallinna Halduskohtu 14.02.2020 määrus tühistada.
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 09.04.2020 määrusega U. Arumäe määruskaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1) ja tühistas Tallinna Halduskohtu 14.02.2020 määruse resolutsiooni punkti 1 osas, milles halduskohus tagastas U. Arumäe kaebuse Riigikantselei poolt 21.11.2019 aruandes kaebajat puudutavate järelduste avaldamise õigusvastasuse tuvastamiseks ning saatis selles osas asja tagasi Tallinna Halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks (resolutsiooni p 2). Ülejäänud osas jäeti määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.02.2020 määruse resolutsiooni punkt 1 muutmata (resolutsiooni punkt 3). Ringkonnakohus leidis eelnimetatud määruse punktis 14, et kaebajal on õigus nõuda Riigikantselei toimingu – 21.11.2019 aruandes kaebajat puudutava teabe avaldamise – õigusvastasuse tuvastamist ja et kaebajat puudutavate andmete õigusvastane (nt õigusliku aluseta või eesmärgipäratu) avaldamine 3(24)
võib rikkuda tema eraelu puutumatust (põhiseaduse § 26) ning kaebajale kui vandeadvokaadile ette nähtud tagatisi (vt advokatuuriseaduse § 43). Kaebaja kohta vale faktiväite või ebakohase hinnangu avaldamine võib rikkuda ka tema õigust aule ja heale nimele (põhiseaduse § 17). Kaebajal on sellise tuvastamiskaebuse esitamiseks piisav rehabiliteeriv huvi. Seega osas, mis seostub kaebajat puudutava teabe avaldamisega 21.11.2019 aruandes, ei olnud kaebuse tagastamine õige. Määruse punktis 15 märkis ringkonnakohus, et 21.11.2019 aruandes kaebajat puudutavate andmete avaldamine on käsitatav avaliku võimu teostamise käigus tehtud toiminguna, mille puhul on lisaks avaldatud faktiväidete tõelevastavusele ja väärtushinnangute põhjendatusele oluline ka õigusliku aluse olemasolu andmete avaldamiseks ning menetlusreeglite järgimine ja et asja sisulisel läbivaatamisel tuleb halduskohtul selgeks teha, missuguseid konkreetseid aruandes avaldatud hinnanguid või fakte peab kaebaja enda õigusi rikkuvaks. Samuti on vaja kontrollida, kas kaebaja õiguste riivamiseks oli õiguslik alus, kas see on kooskõlas menetlus- ja materiaalõigusega ning proportsionaalne.
8.Kaebaja vaidlustas ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2020 määrust, kuid Riigikohtu 19.06.2020 määrusega jäeti vastav määruskaebus menetlusse võtmata. Sellega oli Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2020 määrus jõustunud.
9.Kaebaja esitas 22.04.2020 kaebuse täpsustuse ja täiendas kaebust heastamisnõudega.
10.Tallinna Halduskohtu 16.07.2020 määrusega võeti menetlusse U. Arumäe kaebus riigisekretäri 13.11.2019 käskkirja nr 37 alusel moodustatud komisjoni 21.11.2019 aruandes kaebaja kohta esitatud vastavasisuliste andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamiseks. Eelnimetatud määruse punktis 10 märkis kohus muuhulgas järgmist: „Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2020 määruse punktis 16 on viidatud ka võimalusele kaaluda kaebuse täiendamist heastamisnõudega, kuid konkreetsed heastamisabinõud sõltuvad sellest, kas kaebaja arvates on tema kohta avaldatud ebaõigeid faktiväiteid või antud tema kohta ebakohaseid hinnanguid. Kaebaja on 22.04.2020 esitatud seisukohas küll esitanud heastamiskaebusele omaste tunnustega nõudeid, kuid märkinud, et need on esitatud alternatiivses tähenduses, et mitte tähtaegasid või võimalikke tähtaegasid mööda lasta ja soovinud kohtult selgitusi ning tõlgendusi. Seega ei selgu praegu, mida on mõeldud heastamiskaebuse kontekstis nõndanimetatud põhinõudena, millele võiksid lisanduda alternatiivsed nõuded.“ Lähtuvalt eeltoodust võimaldas kohus heastamisnõuet konkretiseerida ning kaebust täiendada.
11.Kaebaja esitas 15.08.2020 kaebuse täpsustuse, milles soovis seda täiendada heastamisnõudega õigusvastaste toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks vastavasisuliste pressiteadete avaldamise teel Riigikantselei veebilehel. Alternatiivselt soovis kaebaja rahalise hüvitise väljamõistmist vastavalt riigivastutuse seaduse § 8 lg 1 ning mittevaralise kahju hüvitamist lähtuvalt riigivastutuse seaduse §-st 9.
12.Vastustaja vastas kaebusele 23.09.2020.
13.Tallinna Halduskohus nõustus 29.10.2020 määruses kaebuse täiendamisega ning luges, et kaebus on esitatud ka heastamisnõudes (avaldada Riigikantselei veebilehel pressiteade).
14.Tallinna Halduskohtu 22.01.2021 määrusega võimaldati kaebajal esitada kirjalik arvamus Riigikantselei 23.09.2020 vastuse kohta ning veelkord vastata halduskohtu 29.10.2020 määruses püstitatud küsimuste osas.
15.Kaebaja esitas 20.02.2021 seisukoha Riigikantselei arvamusele ning teatas, et loobub alternatiivsest nõudest rahalise hüvitise väljamõistmiseks (punkt 3) ning advokaadibüroo kaasamise taotlusest (punkt 6). Samas taotles kaebaja kaebuse muutmist ning soovis halduskohtult selgitamist küsimuses, kas vandeadvokaat Urmas Arumäe, kes täitis käesolevas haldusasjas käsitletavat advokaadibüroo ja riigi vahel sõlmitud käsunduslepingut, oli käsundit täites ametiisik ning kas riigisekretäri käsitletavas aruandes 21. novembrist 2019 ja/või 4(24)
käesolevas haldusasjas on tuvastatavad vandeadvokaat Maaeluministeeriumis ja tema täidetud avalikud ülesanded?“.
Arumäe
ametiseisund
16.Kaebaja esitas 10.04.2021 kaebuse täpsustuse, milles viitas Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2019 määrusele haldusasjas nr 3-19-830 ning leidis, et seal selgitatud põhimõtted on analoogia korras ka käesolevas asjas kohaldatavad.
17.Tallinna Halduskohus keeldus 15.04.2021 määrusega kaebuse muutmisest. Kohtu hinnangul ei olnud kaebaja esitatud nõue lubatav, kuna kaebaja taotlus kohtult selgituste saamiseks ei ole HKMS § 37 lõikes 2 sätestatuga kooskõlas olev nõue. Kohus leidis, et sellise nõude esitamiseks ei ole alust ning nõustus vastustaja 23.09.2020 vastuse punktis 77 esitatud põhjendustega. Kohus märkis, et (seega) on kaebus menetluses selliselt nagu see on fikseeritud Tallinna Halduskohtu 29.10.2020 määruses.
18.Tallinna Halduskohtu 16.08.2021 määrusega määras kohus asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse ning andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid taotlusi.
19.Vastustaja esitas 15.09.2021 täiendava seisukoha ja menetluskulude nimekirja koos vastava taotlusega.
20.Tallinna Halduskohtu 05.10.2021 määrusega rahuldati kaebaja vastavasisuline taotlus ja pikendati 16.08.2021 määruse resolutsiooni punktiga 3 määratud tähtaega.
21.Kaebaja esitas 15.10.2021 oma lõplikud seisukohad ning vastuväited vastustaja menetluskulude suurusele.
22.Tallinna Halduskohtu teatavakstegemise aega.
29.10.2021
määrusega
muudeti
kohtuotsuse
avalikult
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja nõue ja seisukohad
23.Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
24.Riigikantselei avaldas 21.11.2019 oma veebilehel riigisekretäri 13.11.2019 käskkirjaga moodustatud komisjoni 21.11.2019 aruande koos lisadega. Aruandest nähtuvalt uuris komisjon muu hulgas, millised asjaolud olid seotud PRIA volitusega esindada riiki kohtuasjades ajal, kui U. Arumäe nõustas maaeluministrit 13.05.2019 sõlmitud kliendilepingu alusel, ning kas U. Arumäe tegutses kõnealuse lepingu kehtivuse ajal PRIA-ga seotud asjades vastaspoole huvides. Aruandes tehti järeldusi selle kohta, kas maaeluminister jättis PRIA-le kohtuasjades volituse andmata U. Arumäe klientide huvidest lähtuvalt. Aruandes on leitud, et maaeluminister sai S. kriminaalasjas riigi huvide esindamiseks nõu U. Arumäelt ajal, kui U. Arumäe tegutses ka vastaspoole huvides ja nimetas PRIA-ga suheldes end vastaspoole kaitsjaks. Aruandes on väidetud ka seda, et U. Arumäe teavitas PRIA-t 14.05.2019, et loobub S. kriminaalasjas juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, kuid jätkas sellest hoolimata klientide esindamist.
25.Riigikantselei on eeltooduga õigusvastaselt kogunud ja avaldanud kaebajat ning tema kui vandeadvokaadi ametitegevust puudutavaid andmeid. Kaebaja nõuab riigisekretäri 13.11.2019 käskkirja nr 37 alusel moodustatud komisjoni aruandes kaebajat puudutavate andmete või osade andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamist ning õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist (avaldada valesid faktiväiteid ja põhjendamatut väärtushinnangu ümberlükkav pressiteade).
26.Kaebaja hinnangul on avaldatud materjalis avalikkuse ette toodud järgmised valed faktiväited (ja väärtushinnang), mis rikuvad kaebaja õigusi:
5(24)
-
Aruande punktis 12 toodud fakt ei puuduta vandeadvokaat Arumäed, sest nimetatud „kaitsjaks“ oli vandeadvokaat Rene Varul. Seega on selles punktis omistatud kaebajale vale tegevus. Sellise valefakti avalikkuse ette toomine heidab vandeadvokaat Arumäele varju ja kallutab lugejat asuma seisukohale, et vandeadvokaat Arumäe justkui tegeleski samaaegselt ministri nõustamisel ja prokuröriga suhtlemisel oma klientide huvides ühe ja sama küsimusega, olles või tegutsedes huvide konflikti olukorras.
-
Aruande punktis 24 on meelevaldselt kokku pandud kaks asjaolu ja esitatud kokkuvõttes valefakt, et arutelule järgnes lineaarselt volituse allakirjutamisest loobumine vandeadvokaat Arumäe klientide huvides. Arutelu toimus n-ö esimese volitusega (mis ei puudutanud vandeadvokaat Arumäe kliente) seoses ajavahemikul 21.-22.08.2019 ja selle arutelu tulemusena anti erivolitus 22.08.2019 (vt aruande p 10). Rohkem sellesisulist arutelu ei ole toimunud ja komisjoni aruandes pole tõendeid, mis tõendaks vastupidist. Minister jättis n-ö teise volituse andmata 02.09.2019 (vt aruande p 15). Puuduvad tõendid, mis heidaks midagi ette vandeadvokaat Arumäele seoses n-ö teise volitusega, mis puudutanuks ka vandeadvokaat Arumäe kliente (S). Kaebaja kinnitab, et ta ei ole andnud soovitust ministrile kaebaja klientidega (S) seotud kriminaalasjas volituste andmiseks või mitteandmiseks (vt nt ka aruande p 19). Seega on aruanne vastuoluline ja eksitav.
-
Aruande p-d 30-33 ja 38. Need ja järgmised vastused (kuni p-ni 52) peavad vastama küsimusele: „Kas ja millal on Urmas Arumäe andnud teada sellest, et tema volitused esindada vastaspoolt PRIAga seotud kohtuasjades on peatatud või lõpetatud? Kas Urmas Arumäe on tema ja Maaeluministeeriumi lepingu kehtivuse ajal tegutsenud PRIAga seotud kohtuasjades vastaspoole huvides?“ Vale on viidata kohtuasjadele, kuna kaebaja klientide (S) asjas ei jõutudki kahtlusest kaugemale. Aruande p-s 30-33 ja 38 käsitletakse enne käsunduslepingu sõlmimist toimunud asjaolusid (05.02.2019; 23.04.2019; 26.04.2019), mis on lubamatu ja ebaproportsionaalne sekkumine vandeadvokaat Arumäe kutsetegevusse perioodil, mis ei ole aruande koostajatele esitatud küsimuse fookuses (st ei käsitle tegevust käsunduslepingu kehtivuse ajal).
-
Aruande p-s 34 on esitatud valefakt, et: „3. mail 2019 jõustus Maaeluministeeriumi (esindaja minister Järvik) ja advokaadiühingu Arumäe & Sipari Avokaadibürood OÜ sõlmitud kliendileping. /.../“. Tegelikult sõlmiti leping 13.-14.-2019 ja poolte tahtel anti sellele tagasiulatuv jõud 3.05.2019. Hiljem sõlmitud leping ei saa varem jõustuda.
-
Aruande p 40. Komisjoni aruandes seisab: „/.../ Urmas Arumäe saatis ametlikult digiallkirjaga PRIA-le ühistaotluse kõigi esindatavate (st nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute) ja nende advokaatide nimel. (Lisa 31.).“See on valefakt. (Ühis)taotlus ei ole esitatud kõigi esindatavate nimel. Kaebaja allkirjastas nimetatud taotluse expressis verbis enda ja kaitsjate, vandeadvokaatide Ilja Sipari ja Rene Varul nimel ja volitusel.
-
Aruande p 42. „2. septembril 2019 esitas advokaadiühing Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ arve Maaeluministeeriumile järgmiste teenuste eest: /.../.“ Siin on asjaolud esitatud segadust tekitavalt. Nimelt toimus n-ö teise volikirja (vt aruande p 15-20) allakirjutamata jätmine ministri poolt 02.09.2019 ja see ei puuduta vandeadvokaadi Arumäe tegevust käsunduslepingu täitmisel
6(24)
(nõustamisel). Esitatud ja aruande p-s 42 toodud arved puudutavad nõustamist n-ö esimese volitusega seoses (vt ka aruande p 8-11). -
Aruande p 43. Ära on toodud PRIA peadirektori esitatud valefakt, et vandeadvokaat on füüsilistest isikutest süüdistatavate kaitsja. (S) kriminaalasjas ei olnud kriminaalasi kahtlustuse staadiumist kaugemale jõudnud. (S) kriminaalasjas pole süüdistatavaid kunagi olnud ega saagi olema, kuna asi on lõppenud kohtusse jõudmata.
-
Aruande p 46 (puudutab ka aruande p 48-50). „Maaeluminister Mart Järvik sai PRIA vs. S. kriminaalasjas riigi huvide esindamiseks nõu vandeadvokaat Urmas Arumäelt ajal, kui Urmas Arumäe tegutses ka vastaspoole huvides ja nimetas PRIAga suheldes end kaitsjaks.“ „Esitatud materjalidest nähtub, et minister Mart Järvik sai hiljemalt 22. mail sellest ka teada, sest siis esitati talle allkirjastamiseks kiri, millest nähtus, et advokaadiühingu Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ klientidel on PRIAga vastandlikud huvid. Maaeluministeeriumi dokumendihaldussüsteemi info kohaselt on minister Järvik kirja vaadanud, kuid 24. mail väljasaadetud kirja tema ei allkirjastanud. Minister Järvik teadis vandeadvokaat Urmas Arumäe võimalikust huvide konfliktist ka PRIA 10. septembril 2019 edastatud ametliku kirja kaudu.“ Need on valefaktid. (S) kriminaalasjast oli juttu juba 3.05.2019 käsunduslepingu sõlmimise protsessis toimunud esimesel koosolekul (osalesid minister, kantsler Lemetti, nõunik Pajo ja vandeadvokaat Arumäe). Muu hulgas arutati ka õigusteenuse sisu ja oli ka jutuks, kas Arumäel on pooleli vaidlusi ministeeriumiga. Seega kõik kohalolnud teadsid juba 03.05.2019, et kaebajal on füüsilistest isikutest kaitsealused PRIA-ga seotud juhtumis.
-
Aruande p 47. Komisjoni seisukoht: „Urmas Arumäe oli enne 3. maid 2019, s.o Maaeluministeeriumiga lepingu jõustumisele eelnenud ajal, S. kriminaalasjas PRIA vastaspoole esindaja. 14. mail 2019 teavitas Urmas Arumäe PRIA-t, et loobub S. kriminaalasjas juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konflikti. Dokumentidest nähtub, et sellest hoolimata jätkas ta klientide esindamist ning on end ise nimetanud kirjavahetuses kaitsjaks.“ Selliselt esitatuna on tegemist valefaktiga, sest komisjon väidab, et kaebaja küll teatas, et loobub juriidiliste isikute kaitsmisest, kuid jätkas nende kaitsmist. Kaebaja ei ole juriidiliste isikute kaitsmist jätkanud ja komisjon ei ole vastupidist tõendanud.
-
Aruande p 51. „Asjaolu, et ministrile õigusteenuse osutaja ei ole riigiametnik, ei ole korruptsioonivastase seaduse kontekstis oluline. Selle seaduse seisukohalt ei ole töötamise vormil (ametnik, töölepingu alusel, käsunduslepingu alusel vm) tähtsust (§ 2 lg 1). Piirangud seaduses on ette nähtud ametiseisundist tulenevalt ja seotud mitte õigussuhte iseloomuga, vaid tegeliku võimuga osaleda mingis küsimuses otsuste tegemisel (KVS, § 2 lg 2). (Lisa 19.).“ Esitatud on valefakt, et vandeadvokaat Arumäe oli käsundit täites riigiametnik, sest: 1) tal oli ametiseisund; 2) ta täitis avalikku ülesannet. Komisjon ei ole aruandes nimetanud ühtegi tõendit ega dokumenti, mis annaks alust väitele, et kaebaja oli riigiametnik, et tal oli väidetavalt ametiseisund ning et ta väidetavalt täitis avalikku ülesannet.
-
Avaldatud materjalis on avalikkuse ette toodud väärtushinnang, mis rikub kaebaja õigusi: Aruande p 37 on märgitud: „Ühtlasi teavitas Urmas Arumäe, et juriidiliste isikute kaitsjaks on vandeadvokaat Ilja Sipari. Kriminaalasjas kahtlustatavate hulgas oli aga ka füüsilisi isikuid. Seega jättis Urmas Arumäe kas tahtlikult või tahtmatult füüsiliste isikute edasise esindamise teema 7(24)
lahtiseks. Hiljem saatis ta kirju ja esitas taotluse nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute esindajana. (Lisa 27.).“ Tegemist on põhjendamatu väärtushinnanguga, milles süüdistatakse kaebajat põhimõtteliselt hämamises, et ta tahtliku (või tahtmatu) tegutsemisega jättis füüsiliste isikute edasise esindamise [õige oleks kaitsmise] teema lahtiseks. Kui advokaat kaitseb nii füüsilisi kui juriidilisi isikuid ja annab asjaosalistele teada, et loobub juriidiliste isikute kaitsmisest, siis tähendab see ühemõtteliselt seda, et füüsiliste isikute kaitsmise osas muutusi ei ole. Sellise põhjendamatu hinnangu avalikkuse ette toomine heidab kaebajale varju ja kallutab lugejat asuma seisukohale, et vandeadvokaat Arumäe justkui hämas, valetas ja/või eksitas PRIA-t või ministrit või ministeeriumi jättes tahtlikult (või tahtmatult) oma tegutsemisega füüsiliste isikute edasise esindamise/kaitsmise teema lahtiseks.
27.Kaebajale ei ole teada ühtegi õiguslikku alust, mis annaks vastustajale õiguse kaebaja õiguste riiveks. Kui moodustatud komisjoni eesmärk oli peaministri ees seisvate ülesannete täitmise hõlbustamine, tulnuks järeldused esitada peaministrile, mitte avalikustada need veebilehel. Vandeadvokaadi tegevuse üle valvab Eesti Advokatuur ja selle organina aukohus. On pretsedenditu, et avalikkuse ees kuulutatakse kaebaja tegutsemist huvide konflikti olukorras ning sellega kahjustatakse vandeadvokaadi au ja head nime.
28.Kaebaja hinnangul on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Aruande avaldamine ei olnud sobilik, vajalik ega ka mõõdukas meede ja seda ei nõudnud ka peaminister. Aruande avaldamine oli kaebaja jaoks ebaproportsionaalselt koormav. Avaldamine tõi kaebajale kaasa märkimisväärse mainekahju, advokaadiettevõtluse kahjustamise ja muud ebameeldivat, sh tervisehäireid.
29.Kaebaja arvates kahjustas Riigikantselei aruande avaldamisega kaebaja au ja head nime (PS § 17), sest osa aruande järeldusi on sisult väärad või esitatud viisil, mis seab kaebaja põhjendamatult halba valgusesse. Aruande avaldamine rikub ka kaebaja eraelu puutumatust (PS § 26), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ning kaebajale kui vandeadvokaadile ette nähtud tagatisi (vt advokatuuriseaduse § 43). Aruande avalikustamise järel lahkusid kaebaja advokaadibüroost töötajad ja ka osa kaebaja kliente ning kaebaja pidi õigustama enda sobivust pedagoogilisele tööle. Kaebajal ei olnud võimalik enne tema kohta teabe avaldamist esitada omalt poolt selgitusi ja tõendeid, erinevalt näiteks maaeluminister M. Järvikust ja tema nõunikust M. Pajost.
30.Kui kohus tuvastab Riigikantselei veebilehel andmete avaldamise kui toimingu õigusvastasuse, on kaebajal õigus nõuda tekitatud õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist riigivastutuse seaduse (RVastS) §-le 11. Kuivõrd kaebaja isikuandmete töötlemine, s.o tema eesja perekonnanime avaldamine ei olnud eesmärgipärane, siis oli see õigusvastane.
31.Rikutud on mitmeid menetlusreegleid. Kaebajat ei kaasatud menetlusse, menetluse käigus ei uuritud välja kõiki tähtsust omavaid faktilisis asjaolusid, rikuti ärakuulamisõigust ja seaduslikkuse põhimõtet. Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lõikest 2 tekib ärakuulamiskohustust toiminguga seoses juhul, kui toiminguga kahjustatakse menetlusosalise õigusi. Kuivõrd aruande avaldamisega rikuti oluliselt kaebaja õigust eraelu ning au ja hea nime puutumatusele, oli kaebaja ärakuulamine eriti oluline. Antud juhul ei teadnud kaebaja, et tema suhtes haldusmenetlust läbi viiakse. Kuna kaebajale ei olnud tagatud ärakuulamisõigust HMS § 40 lg 2 mõttes, on vastustaja kohustatud kõrvaldama kaebaja isikuandmete avalikustamise tagajärjed. Olenemata sellest, kas esitatud faktiväide oli tõene või mitte, kas vastustajal oli pädevus isikuandmete avaldamiseks või mitte ning kas kaebaja isikuandmete töötlemine oli eesmärgipärane või mitte, on vastustaja käitumine ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu õigusvastane.
8(24)
Vastustaja seisukohad
32.Vastustaja palub jätta kaebuse läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Kõik menetluskulud palub vastustaja jätta kaebaja kanda.
33.Vastustaja hinnangul ei ole vaidluse lahendamine halduskohtu pädevuses. Eraõiguslikus suhtes andmete avaldamine ei allu halduskohtu kontrollile ega eelda HMS § 107 lg 1 mõttes õigusliku aluse olemasolu. Seega, kui kohus nõustub, et andmete avaldamine toimus eraõiguslikus suhtes, siis tuleb jätta kaebus läbi vaatamata ja andmete avaldamise õigusliku aluse olemasolule hinnang andmata. Kui kohus leiab, et andmete avaldamine toimus avalik-õiguslikus suhtes, siis tuleb hinnata andmete avaldamise õigusliku aluse olemasolu ja kooskõla VÕS §-dega 1046 ja 1047 (3-3-1-3-12, p 41).
34.Tuvastamiskaebus tuleks jätta läbi vaatamata, sest kaebaja on esitanud heastamiskaebuse ning kaebajal puudub eraldiseisva tuvastamiskaebuse esitamiseks õiguslik huvi. Samuti on kaebaja palunud tuvastada selliste andmete õigusvastasus, mis teda ei puuduta. Alternatiivselt tuleks kaebus jätta rahuldamata, kuna kaebajal puudub kaebeõigus või põhjusel, et andmete avaldamine on toimunud õiguspäraselt.
35.Kaebaja on esitanud heastamiskaebuse, milles nõuab erinevate faktiväidete ja ühe väärtushinnangu ümberlükkamist. Heastamiskaebus tuleks jätta läbi vaatamata, sest kaebaja on nõudnud vastustaja poolt mitte avaldatud andmete või väärtushinnangute ja kaebajat mitte puudutavate andmete ümberlükkamist või rahuldamata, sest kaebaja kohta andmete avaldamine on toimunud seaduslikul alusel ja kaebaja kohta avaldatud andmed on õiged. Lisaks puudub kaebajal õigus nõuda vastustajalt kaebaja arvates õigete andmete avaldamist ja vabandamist.
36.Vastustaja hinnangul oli andmete avaldamiseks õiguslik alus. Kuivõrd kaebaja vastutas Maaeluministeeriumi kaudu Eesti Vabariigi ja Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ vahel sõlmitud kliendilepingu täitmise eest ja andis maaeluministrile nõu seoses Maaeluministeeriumi valitsemisalaga, siis käsitati aruandes ka kaebaja poolt Eesti Vabariigiga sõlmitud kliendilepingu täitmist ja kaebaja tegevust. Kaebaja pidi arvestama, et advokaadi tegevus Eesti Vabariigile õigusteenuse osutamisel ei ole eraeluline küsimus ja aruandes käsitatakse ka tema tegevusega seonduvat.
37.AvTS § 3 lg 1 järgi oli riigisekretäri moodustatud komisjoni töö tulemuste kohta koostatud aruanne avalik teave. AvTS § 28 lg 1 punktid 8 ja 18 ning § 29 lg 1 näevad selgelt ette, et riigiasutuste töötulemuste ja ülesannete täitmise aruanded ning riigiasutuste tellitud uuringud ja analüüsid tuli teabevaldaja veebilehel avalikustada. AvTS § 36 lg 1 punktid 5 ja 8 keelasid ülesannete täitmise kvaliteedi ja juhtimisvigade kohta ning riigiüksuse poolt või tellimisel tehtud uuringute ja analüüside tulemusi asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmeteks tunnistada. Seda ka juhul, kui andmed võisid kahjustada kellegi mainet (AvTS § 36 lg 1 p 6). AvTS § 1 ja § 4 lg 1 järgi oli aruande avalikustamise eesmärk luua võimalused avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle ja tagada demokraatlik riigikorraldus. Seega oli vastustajal seadusest tulenev kohustus kõnealune aruanne ja selles sisalduv teave avalikustada. Aruanne seondus peaministri resolutsiooni ja avalikes huvides oleva ülesande täitmisega, mistõttu oli vastustajal õigus ja kohustus töödelda (sh avaldada) ka kaebajat puudutavaid andmeid (vt mh HMS § 7 lg-d 4 ja 5, määruse 2016/679 art 6 lg 1 p e ning RKHK 3-17-1276/35, p 23). Avaliku teabe avaldamine on konkreetsel juhul seadusest tulenev kohustus, mille täitmist ei saa hinnata pelgalt kaebaja viidatud proportsionaalsuse põhimõtte järgi.
38.Võttes arvesse, et aruanne puudutas Vabariigi Valitsuse liikme ja Vabariigi Valitsuse liiget nõustanud kaebaja tegevust ning 2019. aasta sügisel oli aruande vastu selge ja ülekaalukas avalik huvi, poleks olnud mõeldav, et Maaeluministeeriumi valitsemisalas toimunud uurimiseks moodustatud komisjoni järeldused oleksid jäetud avalikustamata. Vastustaja õigust ja kohustust 9(24)
aruanne avalikustada ei mõjutanud asjaolu, et aruanne hõlmas andmeid kaebaja osutatud õigusteenuse kohta. AdvS § 45 järgi on kutsesaladus mõeldud kaitsma mitte advokaadi võimalikku huvi kliendile osutatud õigusteenuse konfidentsiaalsuse suhtes, vaid kliendi huvi advokaadile avaldatud asjaolude konfidentsiaalsuse suhtes. Advokaat ei saa kutsesaladusele tuginedes alusel nõuda, et klient jätaks advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seotud asjaolud avalikustamata. Kaebaja nõustas Vabariigi Valitsuse liiget ja sai selle eest (Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ kaudu) tasu Eesti Vabariigilt. Kaebaja on 20. veebruari 2021 arvamuse punktis 12.11 leidnud, et kaebaja kohta kogutu „tulnuks tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmeteks“. Kaebaja ei ole aga selgitanud, millisel alusel oleks vastustaja pidanud kõnealuse teabe asutusesiseseks teabeks tunnistama.
39.Kaebajal puudus alus eeldada, et ta tegutseb avalikkuse tähelepanuta. Seega, kui kaaluda ühelt poolt aruande avalikustamise kasuks kõnelevat demokraatiaprintsiipi, riigivalitsemise läbipaistvust, korruptsiooni vältimise vajadust ja muid huvisid ning teiselt poolt kaebaja huvi hoida sajalas kaebaja kutsetegevusega (ja mitte privaatsfääriga) seotud asjaolusid, on avalik huvi aruande avalikustamise vastu selgelt kaalukam.
40.Aruandes ei avalikustatud kaebaja eraelulisi andmeid, vaid üksnes infot, mis seondus kaebaja kui Maaeluministrit nõustanud ja käsundit täitnud advokaadi tegevusega. Info, milliseid juhiseid Vabariigi Valitsuse liige andis ja kuidas kaebaja neid juhiseid täitis, oli vajalik avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle AvTS § 1 mõttes. Eelnevast tulenevalt oli aruande avaldamiseks õiguslik alus.
41.Asjakohatud on kaebaja väited seoses ärakuulamisõiguse ja HMS § 40 lg 2 rikkumisega. Ringkonnakohus märkis 9. aprilli 2020 määruses õigesti, et aruannet ei koostatud kaebaja kutsetegevuse üle järelevalve teostamiseks. Aruanne koostati Maaeluministeeriumi juhtimisega seotud asjaolude välja selgitamiseks ning aruande koostamisel võimaldati esitada seisukohtasid ja informatsiooni Maaeluministeeriumil ja maaeluministril (vt ka aruande p 5) ning laekunud selgitused või eriarvamused lisati aruandele. Kaebaja tegevusest Maaeluministeeriumi kaudu sõlmitud kliendilepingu täitmisel ja maaeluministri nõustamisel ei tulenenud kaebajale eraldiseisva menetlusosalise staatust. Seetõttu ei pidanud kaebajat aruande koostamisel ka ära kuulama. Koostamisele järgnenud aruande avalikustamine ei kujutanud aga endast eraldiseisvat haldusmenetlust, mille osaline oleks kaebaja saanud olla või mille käigus oleks kaebajat pidanud HMS § 40 lg 2 järgi ära kuulama. Liiatigi ei ole kaebaja väitnud (ammugi mitte põhistanud ja tõendanud), et tema ärakuulamine oleks tinginud aruandes teistsuguste järelduste tegemise ja andmete avaldamise. Ühtlasi nähtub alltoodust, et andmete avaldamisega ei ole kaebaja õigusi kahjustatud, mistõttu ei olnud vastustajal ka sellel põhjusel (HMS § 40 lg 2; lg 3 p 3) kaebaja ärakuulamise kohustust.
42.Kaebaja nõue aruandes avaldatud asemel muude väidete avaldamiseks on alusetu. Isegi kui kaebaja saaks nõuda vastustajalt teate avaldamist selle kohta, et aruandes avaldatu oli mingis osas ebaõige, siis ei saaks kaebaja nõuda vastustajalt teate avaldamist selle kohta, millised väited oleks pidanud kaebaja arvates aruandes sisalduma ja millised on kaebaja arvates õiged väited (Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2018 otsus asjas nr 2-17-17140 p 14.1.). Samuti ei saaks kaebaja nõuda vastustajalt vabandamist. Riigikohus on selgitanud, et „vabandama kohustamiseks puudub õiguslik alus“ (3-2-1-17-05, p 28).
43.Kaebaja viide Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2019 määrusele haldusasjas nr 3-19-830 on asjakohatu. Nimetatud haldusasjas vaieldi selle üle, kas tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon oleks pidanud tervishoiutöötaja tegevuse peale esitatud avalduse läbivaatamisel tervishoiutöötajat ära kuulama. Kuna kohustus tervishoiutöötajat ära kuulata tulenes sotsiaalministri määrusest nr 27, siis pidas kohus võimalikuks nõuet kohustada ekspertkomisjoni tervishoiutöötaja ära kuulama ja hinnangu muutmist kaaluma. Ekspertkomisjoni otsuse 10(24)
õigusvastasuse tuvastamise nõuet kohus võimalikuks ei pidanud. Praeguses asjas vaieldakse selle üle, kas vastustaja võis avaldada riigisekretäri moodustatud komisjoni aruande. Erinevalt haldusasja 3-19-830 asjaoludest ei olnud vastustajal määrusest sõnaselgelt tulenevat kohustust kaebaja enne aruande avaldamist ära kuulata. Ka ei koostatud praeguses asjas aruannet kaebaja tegevuse üle järelevalve teostamiseks. Seega on viide haldusasjas 3-19-830 tehtud lahendile asjakohatu.
KOHTU PÕHJENDUSED
44.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lõike 1 kohaselt tuleb kohtuotsuse resolutsiooniga lahendada ka menetlusosaliste veel lahendamata taotlused.
45.Vastustaja on palunud jätta kaebus tervikuna HKMS § 151 lg punkti 1 ja § 121 lg 1 punkti 1 alusel läbi vaatamata, leides, et kaebuse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
46.Kohus leiab, et käesoleval juhul oli Riigikantselei poolt teabe avaldamine avalik-õigusliku iseloomuga tegevus. Kuigi teabe avaldamine on halduse avalik-õigusliku ja eraõigusliku tegevuse skaalal iseenesest neutraalse iseloomuga toiming, võib riigi autoriteet tema poolt jagatavale teabele anda avalikkuse silmis uue kvaliteedi (vrd Riigikohtu 12.06.2012 otsuse nr 3-3-1-3-12 p 14). Kohus ei nõustu vastustajaga justkui oleks praegusel juhul tegemist kliendilepingust tuleneva vaidlusega, mida oleks pädev lahendama maakohus.
47.Arvestades, et ka Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas asjas tehtud 09.04.2020 määruses (vt viidatud määruse p 14 ja 15) asunud seisukohale, et 21.11.2019 aruandes kaebajat puudutava teabe avaldamise näol on tegemist Riigikantselei toiminguga, mis on tehtud avaliku võimu teostamise käigus, jääb vastustaja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks halduskohtu pädevuse puudumise tõttu rahuldamata.
48.Lisaks on vastustaja palunud juhul, kui kohus peab kaebust halduskohtu pädevusse kuuluvaks, jätta tuvastamiskaebus läbi vaatamata. Olukorras, kus kaebaja on esitanud nõude andmete avaldamise heastamiseks, puudub kaebajal eraldiseisva tuvastamiskaebuse esitamiseks HKMS § 45 lõikes 2 nõutud õigustatud huvi. Seega tuleks tuvastamiskaebus HKMS § 151 lg 2 punkti 1 ja § 121 lg 2 punkti 1 alusel läbi vaatamata jätta. Vastustaja küsimusepüstitus iseenesest on küll asjakohane ning üldjuhul ei oleks heastamisnõudele eraldiseisva tuvastamisnõude lisamine vajalik ega põhjendatud, sest heastamiskaebuse läbivaatamisel tuleb nagunii võtta seisukoht ka heastamise aluseks oleva tegevuse õiguspärasuse osas, kuid praegusel juhul oli tuvastamisnõude eraldi menetlusse võtmine siiski põhjendatud. Heastamisnõude näol on sisuliselt tegemist kohustamisnõude ühe alaliigiga. Samas võib teatud juhtudel olla tuvastamisnõude lisamine kohustamiskaebusele (ja seega ka heastamiskaebusele) asjakohane. Praegusel juhul on kaebajal teda puudutavate andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamise vastu põhjendatud huvi (vrd ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2020 määruse punktis 14 viidatud rehabiliteeriv huvi). Tuvastamiskaebuse võimaliku rahuldamisega saavutatavat rehabiliteerivat eesmärki saab praegusel juhul pidada piisavaks. Olukorras, kus toiming on juba sooritatud ja andmed avaldatud, puudub kaebajal andmete avaldamise kui toimingu vaidlustamiseks tõhusam õiguskaitsevahend (vt ka Riigikohtu 10.03.2015 otsuse nr 3-3-1-83-14 p 12). Heastamiskaebusega kõrvaldatakse küll kestvalt kaebaja õigusi rikkuva toiminguga põhjuslikus seos olevad tagajärjed, kuid resolutsioonis üksnes heastamisnõude rahuldamine (s.t vastustajale konkreetse kohustuse seadmine) ei pruugi kaebaja õiguste kaitset ja rehabiliteerivat huvi silmas pidades piisav olla. Kohtu hinnangul võib isiku kohta andmete avaldamist puudutavate vaidluste puhul olla kaebaja õiguste kaitseks vajalik, et kohtuotsuse resolutsioonist nähtuks selgelt ka tema õigusi rikkunud asjaolu. Seega peab kohus eraldi tuvastamisnõude esitamist käesoleval juhul lubatavaks.
11(24)
Arvestades eeltoodut jääb vastustaja taotlus ka tuvastamisnõude läbi vaatamata jätmise osas rahuldamata.
49.Vastustaja on taotlenud ka mitme faktiväite puhul kaebuse läbi vaatamata jätmist, kuna kaebajal puudub nende osas kaebeõigus. Kohus ei pea praeguses menetlusetapis kaebuse läbi vaatamata jätmist HKMS § 151 lg 2 punkti 1 ja § 121 lg 2 punkti 1 alusel põhjendatuks. Tegemist on diskretsioonilise kaebuse tagastamise/läbi vaatamata jätmise alusega ning kohus võib kaebeõigust kontrollida ka otsust tehes. Kui kaebuse sisulise läbivaatamise käigus ilmneb, et teatud osas puudub kaebajal kaebeõigus, jätab kohus kaebuse vastavas osas rahuldamata. Seega ei ole ka selles osas vastustaja taotluse rahuldamine põhjendatud.
50.Arvestades eeltoodut jäävad kõik vastustaja taotlused kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.
51.Käesolevas haldusasjas on kaebaja vaidlustanud Riigikantselei toimingu, s.o Maaeluministeeriumis ja selle valitsemisalas toimunu kohta läbiviidud uurimise tulemusena koostatud järelduste aruandes (ja sellega otseselt seotud pressiteates) kaebaja kohta esitatud ebaõigete faktiväidete ja põhjendamatu väärtushinnangu avaldamise. Kaebaja soovib, et kohus tuvastaks riigisekretäri 13.11.2019 käskkirja nr 37 alusel moodustatud komisjoni aruandes kaebajat puudutavate andmete või osade andmete õigusvastasuse ning kohustaks vastustajat kõrvaldama toimingu õigusvastased tagajärjed (avaldada Riigikantselei veebilehel sellekohane pressiteade).
52.Kaebaja hinnangul on Riigikantselei aruande avaldamisega kahjustanud kaebaja au ja head nime, sest osa aruande järeldusi on sisult väärad või esitatud viisil, mis seab kaebaja põhjendamatult halba valgusesse.
53.Kohus leiab, et kaebus tuleb osaliselt rahuldada. Kohtu põhjendused on järgnevad. Tuvastamisnõue
54.Riigikohus on 12.06.2012 otsuse punktis 41 kohtuasjas nr 3-3-1-3-12 selgitanud, et au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st
107.Vaidluses sellise toiminguga tekitatud kahju üle kuuluvad RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt täiendavalt kohaldamisele ka VÕS §-d 1046 ja 1047 osas, milles need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Lisaks rõhutas kolleegium, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047.
55.Viidatud otsuse punktis 42 märkis Riigikohus, et „VÕS §-des 1046 ja 1047 ning Riigikohtu senises praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime teotamise üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus on kohtumenetluses tõendatav. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, kuid selle tõesust ei saa tõendada. Tulenevalt faktiväidete esitamise kontekstist ja viisist võivad ka need võimaldada väärtushinnanguid.“ Sama otsuse samas punktis juhtis Riigikohus veel tähelepanu, et „faktiväitega on maine kahjustamine õigusvastane, kui faktiväide ei vasta tõele. Tsiviilõigussuhetes loetakse õigusvastaseks ebakohane, st põhjendamatu või ebasünnis väärtushinnang. Ebakohane on ka ilmselgelt vulgaarne, inimväärikust alandav või inimest mõnitava tähendusega või ähvardusi sisaldav hinnang. Väärtushinnang on põhjendamatu, kui hinnang on kujundatud ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata asjaolusid või nende puudumist. Väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse hindamisel peab kohus arvestama rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega tagatud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel, aga ka seda, kas rikkumine oli 12(24)
õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p-d 17 ja 20; 23. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15 koos täiendavate viidetega).“ Riigikohus selgitas, et need põhimõtted on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul arvestades eespool mainitud erisusi.
56.Arvestades eeltoodut ja Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2020 määruses (p 20) märgitut, tuleb kohtul tuvastamisnõude raames kontrollida, kas Riigikantselei võis koguda ja oma veebilehel avaldada kaebajat puudutavaid andmeid ning kas avaldatud aruandes kaebaja või tema tegevuse kohta tehtud järeldused või antud hinnangud on sisult valed või alusetud.
57.Kaebaja leiab, et tema kohta käivate andmete avaldamine oli õigusvastane. Kaebusest saab järeldada, et kaebaja nõuab nende samade andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamist, mille osas ta on nõudnud heastamist. Kaebaja on selgitanud, et tema heastamisnõue on suunatud sellele, et kohus kohustaks Riigikantseleid avaldama: -
pressiteate, milles tuuakse välja järgmised vandeadvokaat Urmas Arumäe kohta Riigikantselei 21.11.2019 pressiteates avaldatud ebaõiged andmed: 1) nagu oleks maaeluminister jätnud ministrit käsunduslepingu alusel õigusnõustanud vandeadvokaat Urmas Arumäe klientide huvidest lähtuvalt andmata PRIAle volituse; 2) nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe küll teavitanud PRIAt, et loobub (S) kriminaalasjas juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konflikti, kuid sellest hoolimata jätkas esindamist/kaitsmist; 3) nagu oleks maaeluminister saanud PRIA menetluses (S) kriminaalasjas riigi esindamiseks nõu vandeadvokaat Urmas Arumäelt ajal, kui Urmas Arumäe tegutses ka (S) huvides; 4) nagu oleks maaeluminister saanud vandeadvokaat Urmas Arumäe klientidest (S) teada hiljemalt 22. mail 2019.
-
pressiteate, milles tuuakse välja järgmised vandeadvokaat Urmas Arumäe kohta Riigikantselei 21.11.2019 pressiteatele lisatud aruande terviktekstis avaldatud ebaõiged faktid: 1) nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe juhtinud (S) kriminaalasjas prokuröri tähelepanu sellele, et PRIA-l ei olnud (ega ole) volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks; 2) nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe juhtinud ministri tähelepanu PRIA rikkumistele, mispeale jättis minister Mart Järvik allkirjastamata käskkirja, mis oli Maaeluministeeriumis koostatud 2. septembril ja millega sooviti anda PRIA-le volitus S. kriminaalasjas; 3) nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe tema ja Maaeluministeeriumi lepingu kehtivuse ajal tegutsenud PRIAga seotud kohtuasjades vastaspoole huvides; 4) justkui tegutsenuks vandeadvokaat Urmas Arumäe n-ö huvide konfliktis juba enne kui ministri õigusteenindamiseks käsundusleping üleüldse sõlmiti või selle sõlmimiseks läbirääkimistesse asuti; 5) justkui jõustunuks ministri õigusteenindamiseks sõlmitud käsundusleping juba enne selle sõlmimist; 6) nagu saatnuks vandeadvokaat Urmas Arumäe ministri õigusteenindamiseks sõlmitud käsunduslepingu kehtivuse ajal PRIA-le ühistaotluse kõigi esindatavate (nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute nimel; 7) nagu esitanuks advokaadiühing Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ arve Maaeluministeeriumile teenuste eest, mis seonduvad (S) kriminaalasjas andmata jäänud volitusega; 8) nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe klientide (S) kriminaalasi süüdistuse staadiumis; 9) nagu oleks maaeluminister Mart Järvik saanud PRIA vs. (S) kriminaalasjas riigi huvide esindamiseks nõu vandeadvokaat Urmas Arumäelt ajal, kui Urmas Arumäe tegutses ka vastaspoole huvides ja nimetas PRIAga suheldes end kaitsjaks ning et minister Mart Järvik sai sellest alles 22.05.2019 teada; 10) nagu jätkanuks vandeadvokaat Urmas Arumäe pärast 13(24)
seda kui ta 14.05.2019 teavitas PRIA-t, et loobub S. kriminaalasjas juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest; 11) nagu olnuks vandeadvokaat Urmas Arumäe kliendilepingu alusel ministrit õigusnõustades riigiametnik, kellel oli ametiseisund ja kes täitis avalikku ülesannet ja 12) põhjendamatu väärtushinnangu justnagu jätnuks vandeadvokaat Urmas Arumäe kas tahtlikult või tahtmatult füüsiliste isikute edasise esindamise teema PRIA ja/või ka ministeeriumi ja/või ministri vaates lahtiseks. -
ning esitama nimetatud pressiteadetes ka kaebaja soovitud täpsustused.
58.Kohtu hinnangul on vastustaja 15.09.2021 menetlusdokumendis viidatud Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-3-12 asjakohane. Nimetatud otsuse punktis 41 rõhutas kolleegium, et avalikõiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047.
59.Põhiseaduse § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest lausest tuleneb seaduslikkuse põhimõte, mis tähendab muu hulgas, et riigivõimu kasutamiseks peab olema õiguslik alus põhiseaduses või selle alusel vastu võetud ja sellega kooskõlas olevas seaduses või muus õigusaktis (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-20-09, p 9). Riigikohus on ka selgitanud, et põhiõigusi riivav haldustoiming saab olla õiguspärane üksnes juhul, kui see tugineb seaduses sätestatud õiguslikule alusele, on kooskõlas menetlus- ja materiaalõigusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne (Riigikohtu halduskolleegiumi 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 20).
60.Vastustaja on seisukohal, et kaebaja andmete avaldamise õiguslikuks aluseks olid avaliku teabe seaduse (AvTS) § 3 lg 1, § 28 lg 1 punktid 8 ja 18 ning § 36 lg 1 punktid 5 ja 8. Vastustaja selgitas, et Maaeluministeeriumis toimuva ja kaebaja tegevuse vastu oli 2019. aasta sügisel oluline avalik huvi ning Maaeluministeeriumi valitsemisalas toimunud uurimiseks moodustatud komisjoni järeldused poleks saanud jääda avalikustamata. Kohus nõustub vastustajaga, et info, milliseid juhiseid Vabariigi Valitsuse liige andis ja kuidas kaebaja neid juhiseid täitis, oli vajalik avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle AvTS §-i 1 mõttes. Tõene on ka väide, et 2019. aasta sügisel oli Maaeluministeeriumis toimuva (ja teiste seas ka kaebaja tegevuse) vastu oluline avalik huvi. Põhjendatud on ka viide AvTS § 28 lg 1 punktidele 8 ja 18 ning § 36 lg 1 punktidele 5 ja 8. AvTS § 28 lg 1 kohaselt on teabevaldaja kohustatud avalikustama tema ülesannetega seotud olemasoleva teabe riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste töötulemuste ja ülesannete täitmise aruanded (punkt 8) ja riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse tellitud uuringud ja analüüsid (p 18). AvTS § 36 lõike 1 punktide 5 ja 8 alusel ei tohi riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusest ja avalik-õiguslikust juriidilisest isikust teabevaldaja asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistada teabevaldaja töö või tööedukuse aruandeid ning andmeid ülesannete täitmise kvaliteedi ja juhtimisvigade kohta kui andmete avalikustamine ei ohusta riigikaitset või riiklikku julgeolekut. Nimetatud sätetest tulenevalt oli vastustajal kohustus aruanne avaldada. Seega oli aruande (ja sellega seotud pressiteate) avaldamiseks õiguslik alus.
61.Vaatamata õigusliku aluse olemasolule tuleb kohtul täiendavalt hinnata, kas kõikide kaebajat puudutavate andmete aruandes avalikustamine oli igal konkreetsel juhul põhjendatud ning kaebaja suhtes proportsionaalne.
62.Arvestades eeltoodut peab kohus põhjendatuks kontrollida iga kaebaja poolt välja toodud faktiväite tõelevastavust ja väärtushinnangu põhjendatust. Ühtlasi hindab kohus seejuures, kas vastava faktiväite (või väärtushinnangu) avaldamisega kaasnev võimalik kaebaja õiguste riive oli proportsionaalne. 14(24)
-
Pressiteate väide nagu oleks maaeluminister jätnud ministrit käsunduslepingu alusel õigusnõustanud vandeadvokaat Urmas Arumäe klientide huvidest lähtuvalt andmata PRIAle volituse;
Kohus nõustub vastustajaga, et pressiteates märgitust („Komisjonile jäi ebaselgeks, miks jättis minister ühel juhul volituse andmata, kui ta teisel samalaadsel juhul selle andis. Komisjon tuvastas, et osa ministri väiteid volituse andmata jätmise kohta on vastuolus komisjonile esitatud infoga. Materjalide põhjal ei olnud komisjonil võimalik teha järeldust selle kohta, kas minister Mart Järvik jättis PRIA-le kohtuasjas volituse andmata Urmas Arumäe klientide huvidest lähtudes.“) ei järeldu, nagu oleks maaeluminister jätnud PRIA-le volituse andmata lähtuvalt kaebaja klientide huvidest ning pressiteates ei ole avaldatud seda, mille ümberlükkamist kaebaja nõuab. Ka kaebaja ise on 20.02.2021 seisukohas (p 12.13) vastustaja hinnanguga nõustumist möönnud. Kuivõrd tegemist ei ole kaebaja kohta avaldatud infoga ning pressiteade selles osas kaebaja õigusi ei riku, ei ole kaebaja etteheide selles osas põhjendatud ning kaebuse vastavas osas rahuldamiseks alust ei ole. -
Pressiteate väide nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe küll teavitanud PRIAt, et loobub (S) kriminaalasjas juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konflikti, kuid sellest hoolimata jätkas esindamist/kaitsmist;
Kohus ei nõustu kaebajaga, justkui ei vastaks pressiteates märgitu („Edastatud info põhjal selgus, et 14. mail 2019 teavitas Urmas Arumäe PRIA-t, et loobub S. kriminaalasjas juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konflikti, kuid sellest hoolimata jätkas ta S. esindamist ning on end ka kirjavahetuses ise nimetanud nende kaitsjaks.“) tõele. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et kaebaja jätkas S-i ja teiste füüsiliste isikute esindamist ning seda on ka kaebaja ise kinnitanud (kaebaja 15.08.2020 esitatud tervikteksti punktid 9.8. ja 10). Lisaks saatis kaebaja 11.07.2019 PRIA-le ka kirja „enda ja kaitsjate, vandeadvokaatide Ilja Sipari ja Rene Varuli nimel ja volitusel“. Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et toetusrahade tagasinõudmisega dokumente esitades tegutseb isik ka tagasinõude adressaadi esindajana. Seega vastab pressiteates avaldatu tõele. -
Pressiteate väide nagu oleks maaeluminister saanud PRIA menetluses (S) kriminaalasjas riigi esindamiseks nõu vandeadvokaat Urmas Arumäelt ajal, kui Urmas Arumäe tegutses ka (S) huvides;
Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et pressiteates märgitu („Maaeluminister Mart Järvik sai PRIA menetluses S. kriminaalasjas riigi esindamiseks nõu vandeadvokaat Urmas Arumäelt ajal, kui Urmas Arumäe tegutses ka S. huvides.“) on õige. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on 21.08.2019 saatnud Maido Pajole ja maaeluministrile ekirja, milles märkis, et „[s]ee on tegelikult olnud probleem ka S. kr asjas“. Kohus nõustub vastustaja 23.09.2020 vastuse punktis 33 esitatud põhjendustega. Olukorras, kus kaebaja on ministrile saadetud kirjas (s.t tegutsenud nõustamisega) viidanud ka S. kriminaalasjale ja samal ajal olnud selles kriminaalasjas füüsiliste isikute kaitsjaks (s.t tegutsenud S. huvides), on pressiteates avaldatu näol tegemist õige faktiväitega. -
Pressiteate väide nagu oleks maaeluminister saanud vandeadvokaat Urmas Arumäe klientidest (S) teada hiljemalt 22. mail 2019.
Kohus nõustub vastustajaga, et pressiteates avaldatud lause („Esitatud materjalidest nähtub, et minister Mart Järvik sai sellest asjaolust teada hiljemalt 22. mail 2019.“) puudutab aega, 15(24)
mil minister sai vastavast asjaolust teada ja seega ei ole tegemist kaebaja kohta esitatud faktiväitega. Kohtu hinnangul nähtub kasutatud sõnastusest („hiljemalt“) selgelt, et tegemist on kuupäevaga, mille osas aruande koostajad tõenditele tuginedes järeldada said, et maaeluminister igal juhul vastavast asjaolust teada sai. Vastustaja on õigesti selgitanud, et väide tugineb aruandes viidatud materjalile ning pole välistatud, et maaeluminister Mart Järvik võis kaebaja tegutsemisest S-i huvides teada saada ka varem. Asjaolu, et kaebaja väitel teadis minister S kriminaalasjast enne ministriks saamist ja sellest oli juttu ka 03.05.2019 toimunud koosolekul, ei muuda pressiteates avaldatut ebaõigeks. -
Aruande terviktekstis esitatud väide nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe juhtinud (S) kriminaalasjas prokuröri tähelepanu sellele, et PRIA-l ei olnud (ega ole) volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks;
Vastustaja on õigesti märkinud, et aruande punktis 12 („29. augustil 2019 teatas prokurör Helga Aadamsoo PRIA juristile Siim Vellemaale, et kriminaalasjas nr 17221000066 (edaspidi S. kriminaalasi) on kaitsja juhtinud tähelepanu sellele, et „PRIA-l ei olnud (ega ole) volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks,“ ning palub selles asjas esitada põhistatud seisukoht. (Lisa 8.)“) ei ole tegemist kaebaja kohta esitatud faktiväitega. Kohus nõustub vastustajaga selles, et formaalselt on tegemist tõese faktiväitega. Siiski leiab kohus, et faktiväite sellisel kujul ja sellises kontekstis avaldamine võis olla kaebaja õigusi riivav. Kaebaja on õigesti viidanud (kaebuse tervikteksti punktis 99) Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31.05.2006 otsusele nr 3-2-1-161-05. Nimetatud otsuse punktis 12 selgitas kohus, et isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järelda mingeid otseseid fakte, mis käivad hageja kohta. Riigikohus leidis, et VÕS § 1047 lg 4 on ka nimetatud juhtudel rakendatav. Kannatanu saab sellisel juhul nõuda avaldaja kulul asjaolu ümberlükkamist, mis avaldatust järeldub. Kuigi faktiväide on tõene, on see konteksti arvestades esitatud viisil, mis loob keskmisele lugejale ebaõige ettekujutuse justkui oleks aruande punktis 12 viidatud kaitsja näol tegemist just kaebajaga. Komisjoni aruanne algab kokkuvõttega, milles on nii esimese küsimuse järeldustes (aruande esimesel leheküljel) kui ka teise küsimuse kohta tehtud järeldustes (lk 2) nimetatud Urmas Arumäed kaitsjaks (vastavalt „S. kohtuasjas oli nende kaitsjaks advokaat Urmas Arumäe“ ja „[...]jätkas ta S. esindamist ning on end ka kirjavahetuses ise nimetanud nende kaitsjaks.“). Olukorras, kus esimest korda pärast kokkuvõttes kajastatut kasutatakse aruandes sõna „kaitsja“ alles vaidlusaluses punktis 12 (aruande lk 6), on tõenäoline, et aruannet lugev mõistlik inimene eeldab, et ka punktis 12 nimetatud kaitsja all on mõeldud Urmas Arumäed. Kohus nõustub selles osas kaebajaga, et konteksti arvestades võib avalikkusele jääda ebaõige mulje justkui oleks Urmas Arumäe juhtinud kriminaalasjas tähelepanu sellele, et PRIA-l ei ole volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks. Kohus leiab, et kuigi avaldatud faktiväide on õige, ei saa seda olemasolevas sõnastuses pidada eesmärgipäraseks ega proportsionaalseks. Seega riivas see põhjendamatult kaebaja õigusi ning sellest tulenevalt on selle sellisel kujul avaldamine õigusvastane. Kohus leiab, et riigisekretäri 13.11.2019 käskkirja nr 37 alusel moodustatud komisjoni 21.11.2019 aruande punkti 12 avaldamine sõnastuses „29. augustil 2019 teatas prokurör Helga Aadamsoo PRIA juristile Siim Vellemaale, et kriminaalasjas nr 17221000066 (edaspidi S. kriminaalasi) on kaitsja juhtinud tähelepanu sellele, et „PRIA-l ei olnud (ega ole) volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks,“ ning palub selles asjas esitada
16(24)
põhistatud seisukoht. (Lisa 8.)“, mis võimaldas järeldada, et punktis 12 viidatud kaitsja näol oli tegemist Urmas Arumäega, oli õigusvastane. -
Aruande terviktekstis esitatud väide nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe juhtinud ministri tähelepanu PRIA rikkumistele, mispeale jättis minister Mart Järvik allkirjastamata käskkirja, mis oli Maaeluministeeriumis koostatud 2. septembril ja millega sooviti anda PRIA-le volitus S. kriminaalasjas;
Kohus nõustub vastustaja seisukohaga (vt vastustaja 23.09.2020 vastuse punktid 41-44), et aruande punktis 24 avaldatu („Minister Mart Järvik jõudis käsundit täitva advokaadi Urmas Arumäe ja nõunik Maido Pajoga peetud arutelu põhjal seisukohale, „et PRIA senine praktika riigi esindamise õigusvaidlustes on olnud väär ja tegelikult on PRIA siiani esindanud riiki vähemalt kriminaal- ja tsiviilkohtumenetlustes omavoliliselt ja õiguskorda rikkudes“. PRIA on senise praktika kohaselt esitanud nõudeavaldused enda nimel ning kohtutes on kannatanut ehk PRIA-t esindanud juhtkonna volituse alusel PRIA teenistuja. Seejärel jättis minister Mart Järvik allkirjastamata käskkirja, mis oli Maaeluministeeriumis koostatud 2. septembril ja millega sooviti anda PRIA-le volitus S. kriminaalasjas“.) näol on tegemist kaebaja kohta esitatud faktiväitega üksnes osas, milles see puudutab Mart Järviku, kaebaja ning Maido Pajo vahelise arutelu toimumise fakti. Aruandes ei ole märgitud, et Mart Järvik jättis käskkirja allkirjastamata aruande tõttu, vaid üksnes seda, et Mart Järvik jättis selle allkirjastamata pärast arutelu. Vaidlust ei ole selles, et minister Mart Järvik jõudis teiste seas ka kaebajaga peetud arutelu põhjal seisukohale, et PRIA senine praktika on väär. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et minister
2.septembril volitust ei andnud, on aruande punktis 24 märgitu tõene. -
Aruande terviktekstis esitatud väide nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe tema ja Maaeluministeeriumi lepingu kehtivuse ajal tegutsenud PRIAga seotud kohtuasjades vastaspoole huvides;
Kaebaja on kinnitanud, et pidas vastava etteheite puhul silmas aruande punkte 30-33 ja 38: „5. veebruaril 2019 saatis vandeadvokaat Urmas Arumäe PRIA-le ja Maaeluministeeriumile vaided kaheksa avalik-õigusliku nõude kohta. Nõuded saanud isikute esindaja oli vandeadvokaat Arumäe. Maaeluministeerium andis oma 22. aprilli 2019. aasta kirjas teada, et edastab esitatud vaided PRIA-le, PRIA tagastas vaided oma 25. aprilli kirjaga. (Lisad 20– 22.) PRIA nõuded on seotud S. kriminaalasjaga ja kokku on need summas 1 139 232,54 eurot. (Lisa 23.) 23. aprill 2019 saatis vandeadvokaat Urmas Arumäe PRIA juristile Siim Vellemaale ja ringkonnaprokurör Helga Aadamsoole kirja, milles soovis teada, „kas PRIA on valmis oma nõude mahu olulise vähendamise üle üleüldse läbi rääkima ja kas PRIA leiab samuti, et kompromiss (nagu prokurör pakub – kompromiss on kuskil keskel) nõude suuruse osas on võimalik?“. (Lisa 24.)
26.aprillil 2019 saatis vandeadvokaat Urmas Arumäe maaeluminister Tarmo Tammele kirja, milles palus kaaluda teenistusliku järelevalve algatamist ministeeriumi ametnike suhtes, kes on seotud sellega, et S. kriminaalasjas esitatud avalik-õiguslike nõudeavalduste vaideid ei menetletud, ning PRIA tegevuse või tegevusetuse suhtes. (Lisa 25.) 24. mai 2019 vastas Maaeluministeerium advokaadiühingu Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ 26. aprilli 2019. aasta pöördumisele. Pöördumises oli palutud kaaluda 17(24)
teenistusliku järelevalve algatamist ministeeriumi ametnike suhtes, kes on seotud sellega, et S. kriminaalasjas esitatud avalik-õiguslike nõudeavalduste vaideid ei menetletud, ning PRIA tegevuse või tegevusetuse suhtes. Maaeluministeeriumi dokumendihaldussüsteemi (DHS) info kohaselt esitati 22. mail 2019 vastuskiri allkirjastamiseks minister Mart Järvikule, kes on kirja avanud DHSis. Vastuskirja on 24. mail 2019 allkirjastanud kantsler Illar Lemetti. (Lisa 28, 29.)“ Kohus nõustub vastustaja seisukohaga (vt vastustaja vastuse p 45-50) osas, et tegemist ei ole valede faktiväidetega. Kohtu hinnangul ei saa nimetatud andmete aruandes kajastamist pidada ebaproportsionaalseks ega lubamatuks sekkumiseks pelgalt seetõttu, et nimetatud punktides kaebaja poolt saadetud kirjad saadeti enne kui sõlmiti käsundusleping. Küll aga leiab kohus, et nimetatud asjaolude avaldamine avalikkusele kättesaadavaks tehtud aruandes ei saa pidada proportsionaalseks. Komisjoni ette püsitatud asjassepuutuv küsimus oli järgmine: Kas Urmas Arumäe on tema ja Maaeluministeeriumi lepingu kehtivuse ajal tegutsenud PRIA-ga seotud kohtuasjades vastaspoole huvides? Kohus möönab, et sellele küsimusele vastamiseks võis komisjonil olla vajalik analüüsida ka kaebaja tegevust küsimustes, milles kaebaja oli enne kliendilepingu sõlmimist tegutsenud Eesti Vabariigi vastaspoolel. Tõene on vastustaja väide, et kaebaja tehtud varasemad avaldused PRIA-ga seotud menetlustes võimaldasid sisustada võimaliku huvide konflikti olemuse ja analüüsida seda, kas Eesti Vabariigi huvidega vastuolus olev tegevus jätkus või lõppes. Kohtu hinnangul ei olnud aga aruande punktides 30-33 esitatud kaebaja tegevuse ülevaate avalikkusele kättesaadavaks tehtud aruandes avaldamine põhjendatud. Kuivõrd avalik huvi Maaeluministeeriumis toimuva vastu puudutas ennekõike kaebaja tegevust ajal, mil ta kliendilepingu alusel maaeluministrit nõustas, ei olnud teave, millest nähtub see, kuidas kaebaja osutas enda klientidele õigusteenust enne kliendilepingu sõlmimist, avaldamine avalikkuse teavitamise eesmärgil vajalik ega proportsionaalne. Punktis 38 märgitu avaldamist peab kohus proportsionaalseks ja eesmärgipäraseks, lisaks on seal viidatud advokaadibüroo mitte aga kaebaja pöördumisele. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et osas, milles aruanne puudutab kaebaja tegevust enne advokaadibüroo ja Maaeluministeeriumi vahelise kliendilepingu sõlmimist (s.o aruande punktid 30-33), oli andmete avaldamine õigusvastane. -
Aruande terviktekstis esitatud väide justkui tegutsenuks vandeadvokaat Urmas Arumäe nö huvide konfliktis juba enne kui ministri õigusteenindamiseks käsundusleping üleüldse sõlmiti või selle sõlmimiseks läbirääkimistesse asuti;
Kohtule ei nähtu, et mõnest aruande punktist saaks järeldada justkui olnuks kaebaja juba enne ministri õigusnõustamist huvide konfliktis. Selline seisukoht oleks ka alusetu, kuna vaid ühele osapoole nõu andes ei saa olla vastandlikke, huvide konflikti põhjustavaid huvisid. Kuivõrd aruandest kaebaja märgitut ei nähtu, ei saa selles osas aruande avalikustamine olla ka õigusvastane. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja selles osas leidnud, et enne ministri õigusnõustamise alustamist ja sellekohase lepingu sõlmimist ei pidanuks vandeadvokaat Urmas Arumäe tegutsemine mahtuma riigisekretäri moodustatud komisjoni huviorbiiti ja toimunut ei saa hinnata n-ö huvide konflikti prismas. Kohtu hinnangul on kaebaja etteheide seotud juba eelmises punktis analüüsitud asjaoludega Kohus leidis eespool, et kaebaja varasema tegevuse kajastamist aruandes saab pidada
18(24)
põhjendatuks, kuid vastavate andmete avaldamine (s.o aruande punktid 30-33) oli õigusvastane. Seega ei pea kohus nende põhjenduste kordamist vajalikuks. -
Aruande terviktekstis esitatud väide justkui jõustunuks ministri õigusteenindamiseks sõlmitud käsundusleping juba enne selle sõlmimist;
Vastustaja on õigesti märkinud, et aruande punktis 34 märgitu näol ei ole tegemist kaebaja kohta käiva faktiväitega. Advokaadibüroo ja kaebaja on erinevad isikud. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et nimetatud punkt puudutab ka kaebajat (kuna tema oli käsundit täitvaks vandeadvokaadiks), ei ole tegemist vale faktiväitega. Aruandes avaldatud vastab kliendilepingus märgitule. -
Aruande terviktekstis esitatud väide nagu saatnuks vandeadvokaat Urmas Arumäe ministri õigusteenindamiseks sõlmitud käsunduslepingu kehtivuse ajal PRIA-le ühistaotluse kõigi esindatavate (nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute nimel;
Kohus nõustub vastustaja seisukohaga (vt vastuse punktid 53-55), et aruande punktis 40 märgitu („11. juulil 2019 saatis vandeadvokaat Urmas Arumäe oma klientide kaitsjana PRIAle taotluse, milles märkis: „Koostasime vastava taotluse, lootuses, et PRIA võtab kaaluda taotluses esitatu. Leiame, et toetussummade osaline tagasikutsumine maaparandusprojektide erilisuse motiividel oleks igati proportsionaalne ja õiglane. Leiame ka, et PRIA otsustajatel on piisvalt diskretsiooniõigust teha käesoleval juhul tavapraktikast erinev otsus“. Urmas Arumäe saatis ametlikult digiallkirjaga PRIA-le ühistaotluse kõigi esindatavate (nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute) ja nende advokaatide nimel. (Lisa 31.)“) näol on tegemist tõese väitega. Vastustaja on põhjendatult leidnud, et saates PRIA-le kirja enda ja toetusrahaga seoses juriidilisi isikuid esindanud/kaitsnud advokaatide nimel ja volitusel, saatis kaebaja kirja kõigi esindatavate ja nende advokaatide nimel. -
Aruande terviktekstis esitatud väide nagu esitanuks advokaadiühing Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ arve Maaeluministeeriumile teenuste eest, mis seonduvad (S) kriminaalasjas andmata jäänud volitusega;
Kaebuses on selle väite osas viidanud aruande punktile 42: „2. septembril 2019 esitas advokaadiühing Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ arve Maaeluministeeriumile järgmiste teenuste eest: „19.08.2019 PRIA toetuste tagasikutsumiste teema esmaanalüüs M. Pajo palvel 1h 50m 21.08.2019 PRIAle volituste andmise riigi esindamiseks andmisega seonduvate probleemide esialgne analüüs 2h 15m“. (Lisa 33.)“. Kohus leiab, et nimetatud punkt ei riku kaebaja õigusi. Vastustaja on õigesti märkinud, et advokaadibürood ja kaebajat ei saa samastada. Isegi kui nimetatud punkti pidada kaebajat puudutavaks, on tegemist tõese faktiväitega, milles tsiteeritakse Maaeluministeeriumile esitatud arvet ja selle spetsifikatsiooni. Tegemist oli infoga, mille avaldamise vastu oli oluline avalik huvi. -
Aruande terviktekstis esitatud väide nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe klientide (S) kriminaalasi süüdistuse staadiumis;
Vastustaja on õigesti märkinud, et aruande punktis 43 („10. septembril 2019 pöördus PRIA peadirektor Jaan Kallas kirjaga nr 15-2/19/12 Maaeluministeeriumi kantsleri Illar Lemetti poole ning teavitas teda Urmas Arumäe võimalikust huvide konfliktist, selgitades: „Samas on Urmas Arumäe jätkuvalt ka pärast 14.05.2019 e19(24)
kirjas tehtud teavitust jäänud kriminaalmenetluses eelnimetatud füüsilistest isikutest kahtlustatavate ja süüdistatavate kaitsjaks, mis võib endas kätkeda jätkuvat huvide konflikti ohtu, kuivõrd Urmas Arumäe on jätkuvalt maaeluministri mittekoosseisuline nõunik ning samaaegselt ka S[---] kriminaalasjas nimetatud füüsiliste isikute esindaja“. (Lisa 34.)“) ei ole tegemist kaebaja kohta esitatud faktiväitega. Lisaks on tegemist tsitaadiga PRIA peadirektori Jaan Kallase 10.09.2019 kirjast nr 15-2/19-12. Asjaolu, et selline kiri sellises sõnastuses saadeti, on tõene. -
Aruande terviktekstis esitatud väide nagu oleks maaeluminister Mart Järvik saanud PRIA vs. (S) kriminaalasjas riigi huvide esindamiseks nõu vandeadvokaat Urmas Arumäelt ajal, kui Urmas Arumäe tegutses ka vastaspoole huvides ja nimetas PRIAga suheldes end kaitsjaks ning et minister Mart Järvik sai sellest alles 22.05.2019 sellest teada;
Kaebaja on selle väite osas viidanud aruande punktidele 46 ja 48: „Maaeluminister Mart Järvik sai PRIA vs. S. kriminaalasjas riigi huvide esindamiseks nõu vandeadvokaat Urmas Arumäelt ajal, kui Urmas Arumäe tegutses ka vastaspoole huvides ja nimetas PRIAga suheldes end kaitsjaks. Esitatud materjalidest nähtub, et minister Mart Järvik sai hiljemalt 22. mail sellest ka teada, sest siis esitati talle allkirjastamiseks kiri, millest nähtus, et advokaadiühingu Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ klientidel on PRIAga vastandlikud huvid. Maaeluministeeriumi dokumendihaldussüsteemi info kohaselt on minister Järvik kirja vaadanud, kuid 24. mail väljasaadetud kirja tema ei allkirjastanud. Minister Järvik teadis vandeadvokaat Urmas Arumäe võimalikust huvide konfliktist ka PRIA 10. septembril 2019 edastatud ametliku kirja kaudu.“ Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult märkinud (vt vastuse p 61 ja 62), et kaebaja andis maaeluminister Mart Järvikule nõu alates 3. maist 2019 kuni 8. novembrini 2019. Sellel ajavahemikul andis kaebaja 21. augustil 2019 maaeluminister Mart Järvikule muu hulgas nõu „seoses PRIAle antava volitusega", märkides, et „[s]ee on tegelikult olnud probleem ka S. kr asjas“. Ka on kaebaja ise möönnud, et jätkas samal ajal S-i ja teiste füüsiliste isikute esindamist. Samuti saatis kaebaja PRIA-le 17. juunil 2019 kolm e-kirja ja 11. juunil 2019 dokumendi, milles nimetas end kaitsjaks. Kohus leiab, et sellises olukorras on aruande punktis 46 esitatud väide õige. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebajasse ei puutu aruande punktis 48 avaldatu selle kohta, millal minister vastavast asjaolust teada sai. -
Aruande terviktekstis esitatud väide nagu jätkanuks vandeadvokaat Urmas Arumäe pärast seda kui ta 14.05.2019 teavitas PRIA-t, et loobub S. kriminaalasjas juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest;
Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti märkinud, et aruande punktis 47 („Urmas Arumäe oli enne 3. maid 2019, s.o Maaeluministeeriumiga lepingu jõustumisele eelnenud ajal, S. kriminaalasjas PRIA vastaspoole esindaja. 14. mail 2019 teavitas Urmas Arumäe PRIA-t, et loobub S. kriminaalasjas juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konflikti. Dokumentidest nähtub, et sellest hoolimata jätkas ta klientide esindamist ning on end ise nimetanud kirjavahetuses kaitsjaks.“) väidetu on õige. Kaebaja oli varasemalt PRIA vastaspoole esindaja ning saatis 14. mail 2019 PRIA-le ekirja, milles märkis järgmist: „Elu on teinud vahepeal huvitavaid pöördeid. Nimelt 20(24)
olen ma uue maaeluministri mittekoosseisuline nõunik teatud küsimustes alates 03.05.2019. Seetõttu ma loobusin kõnealuste juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konflikti“. Ka ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebaja jätkas S-i ja teiste füüsilisest isikutest klientide esindamist. Et täiendavalt saatis kaebaja 17. juunil 2019 PRIA-le kolm e-kirja ja 11. juulil 2019 dokumendi, milles nimetas end kaitsjaks ning 11.juulil 2019 ka dokumendi „vandeadvokaatide Ilja Sipari ja Rene Varuli nimel ja volitusel“, nõustub kohus vastustaja järeldusega, et toetusraha tagasinõudmisega seoses dokumente esitades ei täida advokaat kaitsefunktsiooni, vaid tegutseb tagasinõude adressaadi esindajana. Seega on ka väide, et kaebaja jätkas klientide esindamist ja nimetas end kirjavahetuses kaitsjaks, tõene. -
Aruande terviktekstis esitatud väide nagu olnuks vandeadvokaat Urmas Arumäe kliendilepingu alusel ministrit õigusnõustades riigiametnik, kellel oli ametiseisund ja kes täitis avalikku ülesannet;
Kaebaja viidatud aruande punktis 51 („Asjaolu, et ministrile õigusteenuse osutaja ei ole riigiametnik, ei ole korruptsioonivastase seaduse kontekstis oluline. Selle seaduse seisukohalt ei ole töötamise vormil (ametnik, töölepingu alusel, käsunduslepingu alusel vm) tähtsust (§ 2 lg 1). Piirangud seaduses on ette nähtud ametiseisundist tulenevalt ja seotud mitte õigussuhte iseloomuga, vaid tegeliku võimuga osaleda mingis küsimuses otsuste tegemisel (KVS, § 2 lg 2). (Lisa 19.)“) ei ole tegemist faktiväite, vaid üldise eelduste kirjeldamisega. Viidatud lõigu avaldamine ei olnud õigusvastane. -
Aruande terviktekstis esitatud põhjendamatu väärtushinnang justnagu jätnuks vandeadvokaat Urmas Arumäe kas tahtlikult või tahtmatult füüsiliste isikute edasise esindamise teema PRIA ja/või ka ministeeriumi ja/või ministri vaates lahtiseks.
Kohus nõustub vastustajaga, et aruande punktis 37 märgitu („Ühtlasi teavitas Urmas Arumäe, et juriidiliste isikute kaitsjaks on vandeadvokaat Ilja Sipari. Kriminaalasjas kahtlustatavate hulgas oli aga ka füüsilisi isikuid. Seega jättis Urmas Arumäe kas tahtlikult või tahtmatult füüsiliste isikute edasise esindamise teema lahtiseks. Hiljem saatis ta kirju ja esitas taotluse nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute esindajana. (Lisa 27.)“) näol on tegemist põhjendatud väärtushinnanguga. Lisaks tuleb kohtu arvates vaidlusaluse väärtushinnangu põhjendatuse hindamisel arvestada ka aruande punktis 36 märgituga („14. mail 2019 teavitas vandeadvokaat Urmas Arumäe PRIA juristi Siim Vellemaad „Kriminaalasjas nr 17221000066“ (S. kriminaalasi): „Nimelt olen ma uue maaeluministri mittekoosseisuline nõunik teatud küsimustes alates 03.05.2019. Seetõttu ma loobusin kõnealuste juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konflikti“), kuna teema, mis „lahtiseks jäeti“ puudutas ka võimalikku huvide konflikti. Kohus nõustub kaebajaga küll selles, et tema 14. mai 2019 e-kirjas selgitatust, et ta loobub „juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konflikti“ saab eeldada, et ilmselt ta jätkab füüsiliste isikute esindamist. Samas ei ole vaidlust selles, et kaebaja füüsiliste isikute esindamise küsimust ega ka sellega seotud võimalikku huvide konflikti (või selle puudumist) ei puudutanud. Sellises olukorras ei saa hinnangut nagu jätnuks kaebaja füüsiliste isikute edasise esindamise teema tahtlikult või tahtmatult lahtiseks, pidada põhjendamatuks või ebakohaseks. Ka ei saa punktis 37 märgitust teha kaebaja väidetud järeldus tema ebaprofessionaalsuse või väidetava „hämamise või eksitamise“ kohta. Sellise väärtushinnangu avaldamist ei saa kohtu arvates pidada õigusvastaseks.
21(24)
63.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus tuvastamiskaebuse osaliselt ning tuvastab, et riigisekretäri 13.11.2019 käskkirja nr 37 alusel moodustatud komisjoni 21.11.2019 aruande: - punkti 12 avaldamine sõnastuses „29. augustil 2019 teatas prokurör Helga Aadamsoo PRIA juristile Siim Vellemaale, et kriminaalasjas nr 17221000066 (edaspidi S. kriminaalasi) on kaitsja juhtinud tähelepanu sellele, et „PRIA-l ei olnud (ega ole) volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks,“ ning palub selles asjas esitada põhistatud seisukoht. (Lisa 8.)“, mis võimaldas järeldada, et punktis 12 viidatud kaitsja näol oli tegemist Urmas Arumäega, oli õigusvastane. - avaldamine osas, milles aruanne puudutab kaebaja tegevust õigusteenuse osutamisel enne Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ ja Maaeluministeeriumi vahelise kliendilepingu sõlmimist (s.o aruande punktid 30-33), oli õigusvastane.
64.Ülejäänud ehk eespool analüüsitud faktiväidete (ja väärtushinnangu) osas oli nende avaldamine eesmärgipärane ja põhjendatud ning avalikkuse ülekaalukat huvi silmas pidades proportsionaalne. Tegemist oli tõeste väidetega ning ka esitatud väärtushinnangut ei saa pidada põhjendamatuks. Ka juhul, kui pidada mõnda asjaolu kaebaja õigusi riivavaks, oli nende avaldamine avalikkuse ülekaalukat huvi arvestades proportsionaalne. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kui kaaluda ühelt poolt aruande avalikustamise kasuks kõnelevat demokraatiaprintsiipi, riigivalitsemise läbipaistvust, korruptsiooni vältimise vajadust ja muid huvisid ning teiselt poolt kaebaja huvi hoida sajalas kaebaja kutsetegevusega (ja mitte privaatsfääriga) seotud asjaolusid, on avalik huvi aruande avalikustamise vastu selgelt kaalukam.
65.Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja väited ärakuulamisõiguse kohta ei ole põhjendatud. Õige on ka vastustaja viide, et kaebaja pole põhistanud ega tõendanud, et tema ärakuulamine oleks võinud haldusorgani tegevust mõjutada (s.t tingida andmete avaldamata jätmise). Ka kohtule ei nähtu haldusasja materjali pinnalt, et kaebaja ärakuulamisel poleks aruannet avaldatud. Lisaks märgib kohus, et ka kaebaja nime aruandes mainimata jätmine poleks olnud põhjendatud, kuna aruandes sisalduva teabe ning komisjonile püsitatud eesmärgi pinnalt olnuks tema isik niikuinii kerge vaevaga tuvastatav.
66.Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2019 määrus haldusasjas nr 3-19-830 käesoleva asja lahendamisel tähtsust ei oma. Erinevalt haldusasja nr 319-830 asjaoludest (kus kohustus tervishoiutöötaja ära kuulata tuli sotsiaalministri määrusest) ei olnud vastustajal kohustust kaebajat enne aruande avaldamist ära kuulata. Heastamisnõue
67.Kohus selgitab, et heastamisotsusega teeb kohus ettekirjutuse haldusakti või toimingu õigusvastaste, täpsemalt kestvalt isiku õigusi rikkuvate ja haldusakti või toiminguga põhjuslikus seoses olevate tagajärgede kõrvaldamiseks ehk tagasitäitmiseks. Kaebaja on nõudnud erinevate faktiväidete ja ühe väärtushinnangu ümberlükkamist. Heastamiskaebuse aluseks olevad (ja kaebaja hinnangul) eksitavad väited ja põhjendamatu väärtushinnang on eespool esitatud ja kohus neid siinkohal ei korda.
68.Kohus leidis eelnevalt, et riigisekretäri 13.11.2019 käskkirja nr 37 alusel moodustatud komisjoni 21.11.2019 aruande punkti 12 avaldamine selle praeguses sõnastuses oli õigusvastane. Vaatamata faktiväite õigsusele võis konteksti arvestades jääda mulje, et aruande punktis 12 viidatud kaitsjaks on kaebaja. See võis aga aruannet lugevale mõistlikule isikule luua kaebajast ebaõige ettekujutuse.
69.Kuivõrd sellises kontekstis sellise sõnastuse kasutamisega kujutati kaebajat üldsuse ees ebaõigesti (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31.05.2006 otsust asjas nr 3-2-1-161-05 p 12-13), 22(24)
ei saa vaidlust olla selles, et selline kujutamine rikkus kaebaja õigusi. Kohus leidis eelnevalt, et sellisel viisil kaebaja õiguste riive ei olnud põhjendatud ega proportsionaalne. Sellest tulenevalt leiab kohus, et nimetatud punkti osas on heastamiskaebuse rahuldamise eeldused täidetud.
70.Kaebaja on seoses aruande tervikteksti punktiga 12 soovinud, et kohus kohustaks Riigikantseleid seitsme päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates avaldama Riigikantselei veebilehel pressiteadete rubriigis vahetult rubriigi pealkirjast allpool pealkirja all „Ebaõigete andmete ümberlükkamine“ jätmise sisuga teate: „Riigikantselei on 21.11.2019 pressiteatele pealkirjaga „Riigisekretäri komisjoni aruanne Maaeluministeeriumi valitsemisalas toimunu kohta“ lisatud aruande terviktekstis avaldanud vandeadvokaat Urmas Arumäe kohta ebaõige fakti nagu oleks vandeadvokaat Urmas Arumäe juhtinud (S) kriminaalasjas prokuröri tähelepanu sellele, et PRIA-l ei olnud (ega ole) volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks. Riigikantselei lükkab selle ebaõige väite ümber ja teatab, et nimetatud fakt ei puuduta vandeadvokaat Arumäed, sest nimetatud „kaitsjaks“ oli vandeadvokaat Rene Varul. Riigisekretär ja Riigikantselei vabandavad vandeadvokaat Urmas Arumäe ees esitatud valefaktide ja valetõlgenduste pärast".
71.Kohus leiab, et sellises sõnastuses ei ole heastamisnõude rahuldamine võimalik, kuna faktiväide iseenesest oli õige. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei saa nõuda vastustajalt teate avaldamist selle kohta, millised väited oleks kaebaja arvates pidanud aruandes sisalduma ning selles osas tuleb kaebus jätta rahuldamata. Ka nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et kohtul puudub võimalus kohustada vastustajat kohtuotsusega kaebaja ees vabandama. Vabandus ei kõrvalda ühtegi tagajärge ning võib üksnes kompenseerida toimunud rikkumist. Lisaks ei ole avaliku võimu kandja kohtulikku sundimist vabandamiseks seaduses ette nähtud. Lähtudes efektiivse õiguskaitse põhimõttest, peab kohus võimalikuks ise kindlaks määrata, millises sõnastuses pressiteade kaebaja heastamisnõue rahuldamise korral avaldada tuleb. Tegemist on avaldatust järelduva asjaolu ümberlükkamise (vt viidatud otsus asjas nr 3-2-1-161-05 p 12, mitte aga teatega selle kohta, millised väited kaebaja arvates aruandes peaks sisalduma.
72.Eelnevat arvestades ning kaebuses märgitut silmas pidades peab kohus põhjendatuks kohustada Riigikantseleid 7 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates avaldama Riigikantselei veebilehel pressiteadete rubriigis vahetult rubriigi pealkirjast allpool pealkirja all „Aruandes avaldatust järelduva asjaolu ümberlükkamine“ järgmise sisuga teate: „Riigikantselei 21.11.2019 pressiteatele pealkirjaga „Riigisekretäri komisjoni aruanne Maaeluministeeriumi valitsemisalas toimunu kohta“ lisatud aruande tervikteksti punktis 12 viidatud („29. augustil 2019 teatas prokurör Helga Aadamsoo PRIA juristile Siim Vellemaale, et kriminaalasjas nr 17221000066 (edaspidi S. kriminaalasi) on kaitsja juhtinud tähelepanu sellele, et „PRIA-l ei olnud (ega ole) volitusi riigi nimel avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamiseks,“ ning palub selles asjas esitada põhistatud seisukoht. (Lisa 8.)“) kaitsja näol ei olnud tegemist vandeadvokaat Urmas Arumäega.
73.Kohus tuvastas eelnevalt, et aruande avaldamine oli ka osas, milles aruanne puudutab kaebaja osutatud õigusteenuse raames tehtud toiminguid enne Arumäe & Sipari Advokaadibürood OÜ ja Maaeluministeeriumi vahelise kliendilepingu sõlmimist (s.o aruande punktid 30-33), õigusvastane. Kohus leiab, et selles osas ei ole heastamisnõude rahuldamine põhjendatud. Tegemist oli õigete faktiväidetega ning nende esitamisega ei kujutatud kaebajat üldsuse ees ebaõigesti. Seega pole nende ümberlükkamine põhjendatud. Olukorras, kus kohus tuvastas küll osaliselt andmete avaldamise õigusvastasuse, ei saa kohustada vastustajat avaldama pressiteates nende andmetega mitteseotud väiteid („kolmanda esitatud faktiväite osas teatame, et vandeadvokaat Urmas Arumäe ei ole tema ja Maaeluministeeriumi lepingu kehtivuse ajal tegutsenud PRIA-ga seotud kohtuasjades vastaspoole huvides“). Seega jääb heastamisnõue selles osas rahuldamata. 23(24)
74.Muus osas kohus kaebajat puudutavate andmete avaldamise õigusvastasust ei tuvastanud ning leidis, et kaebaja poolt esitatud faktiväited olid tõesed ning väärtushinnang põhjendatud. Seega ei ole ülejäänud osas heastamiskaebuse eeldused täidetud ning kaebus jääb rahuldamata. Menetluskulud
75.Kohus rahuldas kaebuse nii tuvastamis- kui heastamisnõude osas osaliselt. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2).
76.HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja esitas 15.09.2021 kohtule taotluse, milles palus menetluskulude kindlaksmääramist summas 9911,20 eurot ja nende väljamõistmist kaebajalt. Kaebaja on soovinud, et sõltumata kohtulahendist jäetaks menetluskulud poolte endi kanda.
77.Kohus leiab, et praegusel juhul puudus vastustajal vajadus kasutada välist õigusabi. Riigikohus on selgitanud (vt Riigikohtu 01.04.2021 otsus nr 3-18-1442, p 32 ja seal viidatud lahendid), et haldusorganil ei ole küll keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid üldjuhul mõistetakse kaebajalt haldusorgani kasuks välise õigusabi kulud välja üksnes siis, kui kohtuasi väljub haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest.
78.Vastustaja on vastuses kaebusele piisava põhjalikkusega selgitanud Riigikantselei ülesandeid ning tegevust (vt vastustaja 23.09.2020 vastuse punktid 19-22). Kohus leiab, et ka peaministri korraldusel riigisekretäri käskkirjaga moodustatud komisjoni töö on käsitatav Riigikantselei põhitegevusena ning ka vastustaja on kinnitanud, et see tegevus „oli vajalik riigisekretäri, Riigikantselei ja lõppastmes peaministri õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks (vt vastustaja vastuse p 23). Nimetatut arvestades leiab kohus, et vastustajale õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlust ei ole alust pidada vastustaja põhitegevuse raamidest väljuvaks. Seega ei ole Riigikantselei õigusabikulude kaebaja kanda jätmine õigustatud. Arvestades eeltoodut jäävad vastustaja õigusabikulud HKMS § 109 lg 6 alusel tema enda kanda. Kaebaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad ka kaebaja võimalikud kulud HKMS § 109 lõike 1 alusel tema enda kanda.