Heino Mertsini kaebus Tartu Vangla vastu 18.1011.12.2018 ja 28.02-22.05.2019 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Heino Mertsin Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Raul Kadaste
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 19.07.2021. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 28).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Tartu Vangla kohaldas kaebaja Heino Mertsini suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist järgmiste haldusaktidega.
1.1.Tartu Vangla 18.10.2018.a käskkiri nr 6-1/1167 (tl 11-12, edaspidi esimene käskkiri). Abinõude kohaldamise tingis järgmine 18.10.2018 toimunud juhtum. Kaebaja teavitas valvurit, et kajakas tuli aknast sisse ja ründas teda. Kui valvur kambri juurde läks, siis paiknesid kaebaja ja tema kambrikaaslane eraldi, kaebaja nägu oli üleni verine. Vangla leidis, et kinnipeetavate vahel toimus füüsiline konflikt. Kaebajale anti võimalus esitada enne käskkirja andmist oma seisukoht, kaebaja selles juhtumi asjaolusid ei selgitanud (tl 54).
Käskkirjas on öeldud, et kaebaja poolt füüsilise ründe toimepanemine kaaskinnipeetava suhtes ei ole aktsepteeritav. Vastustaja arvestas kaebaja kuritegudega ja sellega, et kaebajal on kehtiv distsiplinaarkaristus kaaskinnipeetava ründamise eest. Vastustaja kohaldas täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna kaebaja võib osutuda ohtlikuks kaaskinnipeetavatele ja seeläbi vangla julgeolekule. Samuti võib kaebajat ohustada kättemaks ning kaebaja osalusel võivad tekkida konfliktid. Vastustaja lõpetas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise 11.12.2018.a käskkirjaga nr 61/1396 (tl 13).
1.2.Tartu Vangla 28.02.2019.a käskkiri nr 6-1/266 (tl 35-36, edaspidi teine käskkiri). Abinõude kohaldamise tingis järgmine juhtum. 22.02.2019 teatati vanglale, et kinnipeetav V. Levay on kambris kukkunud ja nägu vigastanud. Video vahendusel tuvastati, et V. Levay liigub enne seda kambrist 109 oma kambrisse ning hoiab juba siis ninast samamoodi, nagu valvurite kohale jõudes. Teabe- ja uurimisosakonna 27.02.2019.a õiendi kohaselt pidi kaebaja ja kannatanu vahel kambris 109 toimuma konflikt, kuna kaebaja ja kannatanu vahel oli tüli ja kaebajal tuvastati vigastused, teisel kambris 109 viibinud kinnipeetaval vigastusi ei olnud. Kaebajale anti võimalus esitada enne käskkirja andmist oma seisukoht, kaebaja selles juhtumi asjaolusid ei selgitanud (tl 55). Käskkirja põhjendused kattusid otsuse punktis 1.1 tooduga. Vastustaja lõpetas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise 22.05.2019.a käskkirjaga nr 61/645 (tl 23).
2.Kaebaja esitas 06.05.2020 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 30) mittevaralise kahju hüvitamiseks. Taotluse kohaselt tekitati kaebajale kahju täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja eraldatud lukustatud kambris hoidmisega perioodidel 18.10-11.12.2018 ja 28.02-22.05.2019. Kahju on tekkinud väärikuse alandamisest. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati alusetult, meelevaldselt ja otsustuspädevust järgimata. Kaebaja lukustati väljamõeldud ja valede tõendite alusel. Kaebajale ei selgitatud, millistel alustel meetmed lõpetati ehk millised alused ära langesid.
3.Tartu Vangla jättis 01.07.2020.a otsusega nr 1-13/89-2 (tl 31-32) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati põhjendatult. Kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid ehk vaidlustanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirju. Sellega on ta minetanud õiguse nõuda kahju hüvitamist. Seaduses lubatud meetmete kohaldamine ei saa olla väärikust alandav. Vangla möönis, et käskkirjade andmise tinginud sündmustega seonduvalt ei ole kaebajat distsiplinaar- ega kriminaalmenetluse raames süüdi tunnistatud ning tuvastatud ei ole fakti, et kaebaja kasutas vägivalda. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjuseks oli see, et vanglal oli piisavalt põhjust arvata, et kaebaja on kaaskinnipeetava suhtes vägivalda kasutanud. Tegemist oli põhjendatud kahtlusega.
4.Kaebaja esitas 27.07.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, kohus võttis selle menetlusse 18.10-11.12.2018 ja 28.02-22.05.2019 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Menetluse käigus esitas kaebaja täiendavaid seisukohti. Kaebaja hinnangul tekitas vangla talle mittevaralist kahju täiendavate julgeolekuabinõude põhjendamatu kohaldamisega. Kaebaja ei saanud abinõude kohaldamise või lõpetamise põhjustest aru, sh kuidas tuvastati, et kaebaja on või ei ole ohtlik kaaskinnipeetavatele. Suuliselt öeldi talle, et kuni asjaolude väljaselgitamiseni. Kaebajal on psüühikahäire ja ta leiab, et vangla
käitus meelevaldselt haige inimesega. Ilmselgelt oli näha, et konfliktis kannatanuks oli kaebaja. Asjaolude selgitamiseks ei saanud kuluda nii palju aega (vastavalt 54 ja 85 päeva). 22.02.2019.a juhtumi puhul tuvastati valesti, et kaebajal on vigastused. Kaebaja käsi on selline juba ammu. Kaebaja suhtes ei algatatud distsiplinaarmenetlusi. Kaebaja ei tea, mida ta oleks pidanud vaide korras vaidlustama. Kaebaja ei saanud osaleda mitmetes tegevustes, kuna vangla infosüsteemis olid andmed, et kaebaja on vägivaldne. See avaldas mõju ka kaebaja paigutamisele, kaebaja viidi üle teise sektorisse. Kaebajat on koheldud alandavalt ja talle on tekitatud põhjendamatuid kannatusi. Kaebaja hindab mittevaralise kahju suuruseks 835 eurot (139 päeva x 6 eurot). Kaebaja viitas kohtuasjale 3-19-1583. Kohtute infosüsteemi andmetel esitas kaebaja selles kohtuasjas Tartu Vanglale kahju hüvitamise nõude seoses sellega, et 18.10.2018 tekitas kaebajaga ühte kambrisse paigutatud isik talle kehavigastusi. Tartu Halduskohtus jättis 21.02.2020 kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja sai kehavigastusi ning puudus alus väita, et ründe algatajaks oli kaebaja, kuid vangla ei vastuta kaebajale tekitatud tervisekahju eest, kuna oli kinnipeetavate ühte kambrisse paigutamisel piisavalt hoolas. Tartu Ringkonnakohus jättis 29.04.2021 kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtuotsused ei ole jõustunud.
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata, kuna kõik kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Vastustaja viitas otsuse punktis 3 toodud seisukohtadele ning lisas järgmist. Kaebaja oleks saanud kahju tekkimist vältida, vaidlustades täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjad. Kaebaja ei ole esitanud vaideid käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks või nõudnud nende lõpetamist, kui tema hinnangul olid kohaldamise aluseks olevad asjaolud ära langenud. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole karistus, vaid meede julgeoleku tagamiseks. Selle kohaldamiseks ei pea ette heidetav tegu olema tõendatud, meetme kohaldamine on lubatav põhjendatud kahtluse alusel. Käskkirjades on välja toodud asjaolud, millest vastustaja lähtus. Sh oli kaebajal kehtiv, 01.03.2018 määratud distsiplinaarkaristus füüsilise vägivalla kasutamise eest. Vanglal oli mõlemal juhul põhjendatud kahtlus, et kaebaja ja kaaskinnipeetava vahel võib olla toimunud füüsiline konflikt ning kaebaja võib kujutada ohtu teistele kinnipeetavatele. Seetõttu oli võimaliku ohu ennetamiseks vajalik ja põhjendatud kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. 18.10.2018.a juhtumi pinnalt alustatud kriminaalmenetluse nr 18922900105 lõpetas prokurör 30.01.2019. 22.02.2019.a sündmuse pinnalt alustatud kriminaalmenetluse nr 19922900026 lõpetas prokurör 08.07.2019. Kaebaja taotles kahju hüvitamist väärikuse alandamise eest, kuid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist iseseisvalt ei saa pidada väärikuse alandamiseks (Riigikohtu lahend 3-3-1-93-09). Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega oleks kaebajale kaasnenud veel täiendavaid piiranguid või kannatusi, mis ei ole vajalikud kohaldatud režiimi järgimiseks. Seega puudub kaebaja viidatud kahjulik tagajärg. Kohtu seisukoht
6.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud
kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Õigusnormidest tulenevad kahju hüvitamise eeldused on seega haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivse õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused. Vastustaja tegutses kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldades avaliku võimu kandjana avalik-õiguslikus suhtes. Kohus käsitleb järgmisena seda, kas vastustaja tegevus või tegevusetus oli õigusvastane. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine
7.Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 ja 2 tulenevalt võib vanglateenistus kohaldada kinnipeetavale täiendavaid julgeolekuabinõusid, sh vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega, on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule, samuti raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kohtupraktika põhjal on täiendavaid julgeolekuabinõusid võimalik kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning isiku suhtes, kelle julgeolek on ohus või kes ohustab julgeolekut. Niisugustel juhtudel antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele ning julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea olema tõsikindlaid tõendeid (vt näiteks Riigikohtu lahendid 3-3-1-88-14 ja 3-3-1-63-09). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on vanglal väga suur kaalutlusruum. Tegemist on ühe olulisema abinõuga, mida vangla saab kasutada julgeoleku tagamiseks ning kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitseks. Kohtulik kontroll täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle on piiratud: halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.
8.Kohtu hinnangul ei anna kaebaja väited alust pidada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks. Vastustaja lähtus kohastest asjaoludest, eelkõige konkreetsetest juhtumitest. Ei saa eitada, et 18.10.2018 toimus konflikt kambris, kus viibisid kaebaja ja tema kambrikaaslane kahekesi, ning selle tagajärjel said mõlemad kinnipeetavad kehavigastusi. Seejuures kaebaja algne suuline selgitus juhtunule (kajaka rünne) oli ilmselgelt ebausutav ja kirjalikul ärakuulamisel ei andnud kaebaja juhtunu kohta sisulisi selgitusi. Vastustaja sai ka teise käskkirja puhul lähtuda sellest, et toimus füüsiline konflikt - V. Levayl olid
kehavigastused, mille ta sai 22.02.2019 kambris 109. Vastustajal oli videosalvestise põhjal alus siduda juhtumiga kambris 109 viibinud isikuid ehk kaebajat ja/või tema kambrikaaslast. Vastustaja lähtus lisaks kuritegudest, milles kaebaja on süüdi mõistetud, ning asjaolust, et kaebajal oli kehtiv distsiplinaarkaristus selle eest, et ta kasutas 06.02.2018 kaaskinnipeetava suhtes vägivalda (tl 60-61). Eeltoodud asjaoludest lähtudes prognoosis vastustaja, et kaebajast võib lähtuda oht, kaebaja võib ise olla ohus ning juhtumi toimumine võib põhjustada osakonnas pingeid ja suurendada uute konfliktide tekkimise tõenäosust. See on käsitletav ohuna isikutele ja vangla julgeolekule VangS § 69 lg 1 tähenduses. Kohtu hinnangul on käskkirjadest mõistlikult arusaadav, miks leidis vastustaja, et kaebaja viibimine avatud sektoris võib kujutada endast ohtu. Käskkirjad on piisavalt põhjendatud. Käskkirjades sisalduvad ka mõned eksimused (vt otsuse punkte 9-11), kuid need ei too endaga kaasa käskkirjade õigusvastasust.
9.Kohus peab vajalikuks juhtida vastustaja tähelepanu sellele, et kohane ei ole tugineda haldusaktis karistustele, mis on karistusregistrist kustutatud (arhiveeritud). Karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p 8 alusel on vanglateenistusel õigus saada karistusregistri andmeid üksnes kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamise eesmärgil. Isiku õigusi piirava haldusakti andmine, sh täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamine ei ole käsitletav kriminogeensete riskide hindamisena. Kuna olenemata kahe karistuse kustumisest vastab tõele see, et kaebajat on karistatud korduvalt ja erinevate kuritegude eest ning kaebaja võimalikku ohtlikkust isikutele põhistab 01.03.2018 määratud distsiplinaarkaristus, siis ei oma praeguse asja lahendamisel tähtsust, kas käskkirjades nimetatud isikuvastane kuritegu kuulub kehtivate või arhiveeritud karistuste hulka.
10.Vastustaja poolt ei olnud tõepoolest korrektne väita, et kaebaja oli see, kes teist kinnipeetavat füüsiliselt ründas (mõlemas käskkirjas sisaldub väide, et kaebaja poolt füüsilise ründe toimepanemine kaaskinnipeetava suhtes ei ole aktsepteeritav). Mõlema käskkirja andmise seisuga oli teada, et füüsiline konflikt toimus. Esimese käskkirja puhul oli tegemist konfliktiga kinnises ruumis kahe isiku vahel ning vastustajal ei olnud faktilist ega õiguslikku alust väita, kes oli konfliktis ründajaks. Kohus ei nõustu sellega, et ilmselgelt oli kaebaja konfliktis kannatanu. Selle vastu räägib eelkõige asjaolu, et kaebaja ei teatanud mitte kaaskinnipeetava ründest, vaid väitis, et teda vigastas lind. Ka ärakuulamisel (tl 54) ei esitanud kaebaja juhtumi selget kirjeldust. Teise käskkirja puhul lähtus vastustaja 27.02.2019 koostatud teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti õiendi (tl 66) järeldusest, et vigastused V. Levayle tekitas kaebaja, kuna kaebajal oli kannatanuga tüli ja kaebajal tehti kindlaks kehavigastused. Sellest siiski ei piisa väitmaks, et ründajaks oli kindlasti kaebaja, kuna tegemist on kaudsete tõenditega.
11.Kuid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks piisab kahtlusest, et kaebaja võis olla konfliktis osaleja ehk võib käituda vägivaldselt. Samuti võib nende kohaldamisel aluseks olla see, kui toimunud konflikti tõttu võib kaebaja viibimine tavarežiimil tulevikus põhjustada uute konfliktide tekkimist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetluses ei ole võimalik otsustada, kes juhtumi põhjustas, kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetlus toimub väga piiratud aja tingimustes. Samuti ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel võimalik üksikasjalikult välja selgitada kõiki juhtumi asjaolusid.
12.Kaebaja heidab ette, et esimene ja teine käskkiri on antud tuginedes oletustele. Kohtu
hinnangul on see täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel paratamatu. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuleb eristada kaht elementi. Esiteks faktilised asjaolud, millel otsus põhineb. Praeguses vaidluses on sellisteks järgmised faktid: esimese käskkirja puhul see, et kaebaja ja tema kaaskinnipeetava kambris toimus sedavõrd tõsine konflikt, et mõlemad kinnipeetavad olid vigastatud, teise käskkirja puhul see, et kanntanu väljus vigastatuna kambrist, kus ühe isikuna viibis kaebaja, mõlema käskkirja puhul see, et kaebajal oli kehtiv distsiplinaarkaristus kaaskinnipeetava suhtes vägivalla kasutamise eest ning kaebaja on kuritegudes süüdi mõistetud korduvalt. Teiseks prognoosotsus, kas kaebaja võib tulevikus olla ohtlik teistele isikutele, kas kaebaja võib ise olla ohus, kas kaebaja viibimine tavarežiimil võib põhjustada muid õigusrikkumisi. Sisuliselt püüab vangla ennustada, kuidas kaebaja ja muud isikud tulevikus käituvad. Seda ei saa teha muul viisil kui oletades.
13.Kaebaja viitab üldsõnaliselt oma haigusele, kuid ei ole seda lähemalt seostanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasusega. Seetõttu kohus ei käsitle seda küsimust pikemalt. Kohus märgib, et kinnipeetava tervislik seisund reeglina ei välista täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Arstiabi pidi olema kaebajale tagatud ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal. Kui kaebaja tajus seoses üksikvangistuses viibimisega terviseprobleeme, siis oli tal õigus pöörduda arsti poole.
14.Kaebaja väitel on ta seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega korduvalt vastustaja poole pöördunud, kaebaja tõi kaebuses ära viie haldusmenetluse numbrid. Esimese käskkirja puhul on õige vastustaja väide, et kaebaja ei esitanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele vastuväiteid. Kaebaja viidatud avaldustest langeb esimese käskkirjaga hõlmatud perioodi selgitustaotlus, mille vangla registreeris 12.11.2018 nr 23/3775-1 (tl 14). Selles küsib kaebaja, miks viidi ta üle teise sektorisse ja kuidas seda saab vaidlustada. Avaldus ei käsitle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Muud avaldused langevad teise perioodi (vt otsuse punkti 15) või on mõlemast perioodist hilisemad: 22.10.2019 nr 2-5/974-1 (tl 24), 15.01.2020 nr 2-5/71-1 (tl 26), 30.01.2020 nr 2-3/358-1 (tl 28).
15.Teise käskkirja puhul vaidlustas kaebaja algusest peale faktilise asjaolu, et tal on konfliktiga seostatavad vigastused. Meditsiiniosakonna õiendis (tl 65) on öeldud, et kaebaja parem labakäsi on tursunud ja kaelal nahk matsereerunud. Kaebaja eitab vägivalda, tema käsi on tursunud juba mitu aastat ja kaelal olev vigastus tekkis habemeajamisel. Kaebaja esitas 17.03.2019 kuriteoteate (tl 16-19), mis 22.03.2019 edastati vanglale ja registreeriti numbriga 2-3/714 (tl 21, 22). Ka selles selgitab kaebaja vigastustega seonduvat. Kaebaja sõnul hinnati tema vigastusi kahel järjestikusel päeval. Järgmisel päeval ei olnud kaelal enam vigastust, mis kinnitab kaebaja väidet, et ta kahjustas nahka habemeajamisel. Tõeline vigastus ei oleks ühe päevaga taandunud. Käsi on mitu aastat olnud samasugune ja on selline ka praegu. Vastustaja vastuses 26.04.2019 nr 2-3/714-3 (tl 21) on öeldud, et tõepoolest labakäe turse ei esinenud üksnes 22.02.2019, vaid ka hiljem, kuid antud asjaolu ei muuda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust. Kohus märgib lisaks, et arusaamatuks jääb vigastuse „kaelal nahk matsereerunud“ sidumine füüsilise konfliktiga. Avalikult kättesaadavate andmete põhjal nimetatakse matsereerumiseks nahakahjustust, mis tekib niiskuse pikaajalise mõju tõttu nahale, näiteks kummikinnaste pikaajalisel kandmisel või sideme all (en.wikipedia.org/wiki/Skin_maceration). Kohus ei pea
vajalikuks täpsemalt selgitada, mida selle vigastuse all mõeldi, kuna see ei oma asja lahendamisel määravat tähendust.
16.Otsuse punktis 15 toodu tähendab, et kaebaja vigastusi ei olnud tõepoolest põhjust siduda füüsilises konfliktis osalemisega. See ei kõrvalda aga muid kaalutlusi, millest vastustaja lähtus. Kohus märkis eespool, et faktilise asjaoluna sai lähtuda sellest, et V. Levay sai vigastused kambris 109, kus ühe isikuna viibis kaebaja. Ümber ei ole lükatud seda, et kaebajal oli 22.02.2019.a juhtumile eelneval päeval V. Levayga tüli, mis juhtumi päeval jätkus.
17.Kokkuvõttes olid esimene ja teine käskkiri kohtu hinnangul õiguspärased. Käskkirjades ja nende andmise haldusmenetlustes oli küll puudusi, kuid mitte sel määral, et see tooks kaasa käskkirjade õigusvastasuse. Täiendavate julgeolekuabinõude kestus
18.Lisaks esimese ja teise käskkirja õiguspärasusele tuleb kohtul hinnata ka seda, kas õiguspärane oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kogu nende kestuse jooksul. VangS § 69 lg 3 sätestab, et VangS § 61 lg 1 sätestatud asjaolude äralangemisel tuleb nende abinõude kohaldamine lõpetada. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et see tähendab vangla kohustust omal algatusel perioodiliselt hinnata, kas alus julgeolekuabinõude kohaldamiseks jätkuvalt esineb. Julgeolekuabinõude kohaldamise ülevaatamist saab taotleda ka kinnipeetav. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes (Kirjastus Juura 2014, lk 169) on öeldud, et julgeolekuabinõu kohaldamisel on soovitav kehtestada esialgsel hinnangul vähim piisav tähtaeg, mille jooksul on abinõu toimet jälgides võimalik täpsemalt selle vajaduses selgusele jõuda ning olenevalt olukorrast abinõu kohaldamist kas jätkata või see lõpetada. Ka on võimalik ette näha ajakava ja kord, mille järgi toimub julgeolekuabinõu kohaldamise perioodiline ümbervaatamine. Mida pikemalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse, seda põhjalikumalt tuleb seda põhistada.
19.Kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid esimese käskkirja alusel 54 päeva ja teise käskkirja alusel 83 päeva. Esimeses ega teises käskkirjas ei ole kindlaks määratud abinõude jätkuva kohaldamise vajaduse hindamise konkreetset aega. Mõlemas käskkirjas on öeldud, et abinõusid kohaldatakse seni, kuni vangla on veendumusel, et kinnipeetav suudab ilma täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseta käituda õiguskuulekalt ega seaks ohtu vanglas viibivate isikute turvalisust. Kohtuasja dokumentidest ei nähtu, et abinõude kohaldamise vajadust oleks üle vaadatud enne nende kohaldamise lõpetamist vastavalt 11.12.2018 ja 22.05.2019 (tl 13, 23).
20.Täiendavate julgeolekuabinõudega jätkamise vajaduse hindamist oleks kohtu hinnangul saanud teha paremini. Eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ja kehakultuuriga tegelemise keelamine piirasid kaebaja õigusi olulisel määral. Käskkirjade sõnastus jättis kaebaja teadmatusse, millal võiks piirangute ülevaatamine toimuda või mida seejuures arvesse võetakse. Käskkirjades toodud eesmärk „kuni kinnipeetav suudab käituda õiguskuulekalt“ ei ole kohane. See eeldab, et juba vastava käskkirja andmise ajal on kindlaks tehtud kaebaja õigusrikkumine, mis arvestades täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kiireloomulisust ei ole enamasti
reaalne. Praeguses asjas ei heidetud kaebajale õigusrikkumisi ette ka hiljem distsiplinaarmenetlusi seoses 18.10.2018 või 22.02.2019 toimunud juhtumitega ei algatatud ja kriminaalmenetlused lõpetati.
21.Eeltoodu ei tähenda, et täiendavate julgeolekuabinõude kestus oli kindlasti ülemäärane. Esimese käskkirja puhul oli tegemist olukorraga, kus esmalt tuli välja selgitada juhtunu täpsed asjaolud, sh kas kaebaja osales ka omalt poolt 18.10.2018 toimunud füüsilises konfliktis või oli ta üksnes kannatanu. Periood 54 päeva jääb seda arvestades mõistlikkuse piiridesse. Teise käskkirja puhul oli vastutajal teabe- ja julgeolekuosakonna õiendi (tl 66) alusel põhjust oletada just kaebajast lähtuvat ohtu, kuna esines aluseid siduda kaebajat kehavigastuste tekitamisega. Seda, et õiendis toodut ei lükka ümber üksnes kaebajal juhtumiga seostatavate kehavigastuste puudumine, käsitles kohus eespool. Ka perioodi 83 päeva ei saa pidada ebamõistlikult pikaks.
22.Kaebaja rõhutab seda, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamisel ei ole vastustaja selgitanud, milline asjaolu ära langes, ning talle ei ole see arusaadav. Kohus selgitab, et asjaolude äralangemine VangS § 69 lg 3 tähenduses tähendab seda, et ära on langenud põhjus, miks täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati. Kui praegusel juhul kohaldati neid ohu tõttu isikutele ja vangla julgeolekule, siis asjaolude äralangemine tähendab, et vangla hinnangul seda ohtu enam ei ole või ei ole see nii suur, et õigustaks kaebaja suhtes piirangute kohaldamist. Täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajaduse äralangemise võib põhjustada mõni teatavaks saanud faktiline asjaolu, näiteks selgitatakse täpsemalt välja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud juhtumi asjaolud. Aga selle võib lihtsustatult öelduna tingida ka see, et juhtumist on möödas piisav aeg ning olukord on rahunenud. Viimati nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alust ei ole võimalik tõendada või konkreetsete faktiliste asjaoludega siduda. Sarnaselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele kujutab see endast prognoosina antavat hinnangut. See, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamisel ei ole välja toodud, millistel põhjendustel vangla nende kohaldamise lõpetas, ei muuda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks ja ei tähenda seda, et alust neid kohaldada algusest peale ei olnud.
23.Kokkuvõttes ei anna kaebaja väited piisavat alust heita vastustajale ette õigusvastast tegevusetust ehk seda, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oleks tulnud lõpetada varem.
24.Kui vastustaja õigusvastane tegu või tegevusetus ei ole kinnitust leidnud, siis ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine võimalik ja muude kahju hüvitamise eelduste täidetust ei ole vaja analüüsida. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
25.Et vastustaja heitis kaebajale ette esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ja valele mittevaralise kahju liigile tuginemist, siis annab kohus tulevikus sarnaste lahkarvamuste vältimiseks järgmised selgitused. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista kahju hüvitamist, kui nende kasutamine ei oleks olukorda reaalselt muutnud. Samas on õige ka see, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine parandab kaebaja positsiooni võimalikes vaidlustes. Kui kaebaja suhtes peaks tulevikus kohaldatama täiendavaid julgeolekuabinõusid ja kaebaja sellega ei nõustu, siis tuleb kaebajal esitada vaie täiendavate
julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja kehtetuks tunnistamiseks (tühistamisvaie). Kui kaebaja hinnangul on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kestnud ülemäära kaua, siis tuleb kaebajal esitada vaie abinõude kohaldamise lõpetamise nõudes (kohustamisvaie). Kohtu hinnangul võib täiendavate julgeolekuabinõude alusetu või ülemäära kaua kestnud kohaldamine olenevalt asjaoludest kujutada endast RVastS § 9 lg 1 tähenduses nii väärikuse alandamist kui ka vabaduse võtmist. See, millise mittevaralise kahju liigiga on tegemist, on aga õiguslik küsimus. Kaebaja võib avaldada selles küsimuses oma seisukoha, kuid see ei ole kohtueelses menetluses ega kohtumenetluses siduv. Lõpliku hinnangu õiguslikes küsimustes annab kohus. Menetluskulud. Selgitused
26.HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
27.Kohus vabastas kaebaja 21.12.2020.a määrusega riigilõivu tasumise kohustusest. Sel juhul puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses.
28.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.