X kaebus Tallinna Vangla käskkirja nr 5-1/20/709 ja vaideotsuse nr 5-15/20/133-2 tühistamiseks ja kohustamisnõue
Menetlusosalised
Kaebaja — X Vastustaja — Tallinna Vangla
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 24.05.2021. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla kinnipeetav X esitas 07.05.2020 Tallinna Vangale taotluse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks 08.06.2020-10.06.2020. X põhjendas väljasõitu vajadusega taastada suhted laste vanavanematega ja lastega ning võtta osa laste kasvatamisest.
2.Tallinna Vangla jättis 08.06.2020 käskkirjaga nr 5-1/20/709 X taotluse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks rahuldamata. Käskkirja põhjenduste kohaselt ei ole kinnipeetava käitumine avavanglas olnud kuulekas ning ta omab kahte kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on määratud 03.04.2020 selle eest, et X rikkus Tallinna Vangla avavangla kodukorra punkti 1.8.17 ja 27.04.2020 selle eest, et X rikkus Tallinna Vangla avavangla kodukorra punkti 9.7. Kuna kinnipeetavat on lühikese aja jooksul karistatud kahel korral distsiplinaarkorras, siis puudub vanglateenistusel kinnipeetava suhtes usaldus, et lubada teda lühiajalisele väljasõidule, mis
3-20-1326 eeldab õiguskuulekat käitumist. Vanglal puudub veendumus, et X suudab lühiajalisel väljasõidul ja järelevalveta õigusaktidest kinni pidada, arvestades, et kontrollitud keskkonnas pole kinnipeetav seda suutnud. X mõisteti süüdi Harju Maakohtu 16.11.2017 otsusega KarS § 1332 lg 1 ja KarS § 65 lg 2 alusel ning määratud karistuse algus on 25.01.2017 ja lõpp 25.10.2023. X viibib avavanglas alates 17.02.2020, mis annab talle küll võimaluse väljasõidu taotlemiseks, kuid mitte subjektiivse õiguse väljasõidu saamiseks. Vanglaväline suhtlus on tagatud ka lühiajaliste kokkusaamiste, telefonikõnede ning kirjavahetuse kaudu. Väljasõidu taotluse eesmärke on võimalik saavutada ka vangla pakutud alternatiive kasutades ning eesmärk ei kaalu üle väljasõiduga kaasnevaid riske.
3.X esitas 15.06.2020 Tallinna Vangla 08.06.2020 käskkirjale nr 5-1/20/709 vaide (registreeritud Tallinna Vangla dokumendiregistris numbriga 5-15/20/133-1), mille vangla jättis 06.07.2020 vaideotsusega nr 5-15/20/133-2 rahuldamata.
4.X esitas 13.07.2020 Tallinna Halduskohtusse kaebuse Tallinna Vangla 08.06.2020 käskkirja nr 5-1/20/0702 ja 06.07.2020 vaideotsuse nr 5-15/20/133-2 tühistamiseks.
5.Tallinna Halduskohus võttis 23.07.2020 määrusega menetlusse X kaebuse Tallinna Vangla käskkirja nr 5-1/20/709 ja vaideotsuse nr 5-15/20/133-2 tühistamiseks ja arvestades kaebaja eesmärki saavutada lühiajalisele väljasõidule lubamine, siis ka asjakohase kohustamisnõude.
6.Tallinna Halduskohus tegi 24.03.2021 määruse, millega otsustas vaadata kaebuse läbi kirjalikus menetluses, määrata täiendavate seisukohtade ja menetlusdokumentide esitamise tähtajaks 14.04.2021. Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks määras kohus 23.04.2021 kell 16.00.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja nõue ja seisukohad
7.Kaebaja taotluseks on tühistada Tallinna Vangla 08.06.2020 käskkiri nr 5-1/20/0702 ja 06.07.2020 vaideotsus nr 5-15/20/133-2.
7.1.Kaebaja arvates rikub vangla põhiseadusest (PS) tulenevaid õigusi (PS § 26 ja § 27), kuna kaebajale ei võimaldata tema alaealiste lastega füüsilist kontakti, mis tugevdaks omavahelisi sidemeid ja kaitseks perekonda lagunemise eest. Lisaks on vangla teinud kaebaja hinnangul talle kopeeritud vastuse varasemast käskkirjast, sest ka 05.05.2020 käskkiri nr 5-1/20/610 oli samasisuline.
7.2.Tallinna Vanglale esitatud vaides viitas kaebaja Tallinna Halduskohtu otsusele asjas nr 3-181408, kus on toodud õiguskantsleri seisukoht lühiajalise kokkusaamise ruumi kohta. Tallinna Vangla avavanglas puudub piisavalt hubane ja privaatne kokkusaamisruum, mis sobib väikeste lastega kokkusaamiseks 3 tundi. Kaebaja arvates karistab vangla teda teist või isegi kolmandat korda ühe ja sama distsiplinaarrikkumise eest, sest vangla tõlgendab Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 83 p 31 valesti. Vastustaja seisukohad
8.Tallinna Vangla 08.06.2020 käskkiri nr 5-1/20/709 on õiguspärane, põhjendatud ja kaalutlusvigadeta ning kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
8.1.Kaebaja viibib Tallinna Vangla avavanglas alates 17.02.2020. Vangistusseaduse (VangS) § 32 lg 3 alusel võib vanglateenistuse ametnik avavanglas karistust kandvale kinnipeetavale anda loa lühiajaliseks väljasõiduks kahekümne üheks kalendripäevaks aastas, sõltumata kinnipeetava poolt ära kantud karistuse kestusest. Lühiajalise väljasõidu instituudi loomine seadusandja poolt ei tähenda seda, et kõikidele kinnipeetavatele, kes lühiajalist väljasõitu soovivad, seda ka soovitud tingimustel võimaldatakse. Vanglast lühiajalise väljasõidu võimalus ei ole käsitletav kinnipeetava 2(5)
3-20-1326 subjektiivse õigusena. Väljasõit peab olema lähtuvalt vangistuse eesmärgist vajalik ning põhjendatud ning lühiajaline väljasõit peab aitama oluliselt kaasa vangistuse eesmärkide paremale täitmisele.
8.2.Vangla otsustab lähtuvalt VangS §-st 32 kinnipeetavale lühiajalise väljasõiduloa andmise kaalutlusõiguse alusel. Kinnipeetaval pole subjektiivset õigust lühiajalisele väljasõidule. Kinnipeetav peab arvestama, et vabaduskaotusliku karistuse määramisel tuleb tal viibida vangistuses kogu temale määratud karistuse aja ilma, et võimaldatakse lühiajalist väljasõitu. Lühiajalise väljasõidu taotluse lahendamisel on vanglal suur kaalutlusruum. Kuivõrd lühiajalise väljasõidu lubamisel võtab vangla teatud riski, on põhjendatud otsuse tegemisel analüüsida kinnipeetavat puudutavaid olulisi asjaolusid, sh tema käitumist vangistuses viibides, ning hinnata lühiajalise väljasõidu kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Isik, kellele on kohtuotsusega karistuseks mõistetud vangistus, peab arvestama võimalusega, et tal tuleb kogu vangistus kanda vanglas ilma sealt vahepeal väljumata.
8.3.Väljasõidu otsustamisel on võetud arvesse nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid. Käesoleval juhul ei pidanud vangla otsust tehes kaebajat sedavõrd usaldusväärseks isikuks, keda võiks lubada vanglast välja lühiajalisele väljasõidule. Käskkirjast nähtuvalt keelduti Xle väljasõiduloa andmisest VSkE § 83 p 31 alusel, s.o kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib, ning arvestati tema käitumisega vanglas. Xl oli käskkirja andmise ajal kaks kehtivat distsiplinaarkaristust, mille kaebaja oli toime pannud otsustamisele eelnenud mõne kuu jooksul suhteliselt lühikese ajavahemiku kestel. Seega ei olnud X järginud vanglas kehtivat korda, millest tulenevalt puudus Tallinna Vanglal kaebaja senise käitumise alusel veendumus, et X, lahkudes kinnipidamisasutusest väljasõidule kolmeks päevaks, järgiks ühiskonnas kehtivaid reegleid ega paneks toime uusi väär- või kuritegusid.
8.4.Kuigi perekondlike sidemete hoidmine ja säilitamine on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk, mida vanglal tuleb soodustada (VangS § 23 lg-d 1 ja 2), tuleb vanglal arvestada ka konkreetse taotluse rahuldamisega seonduvaid võimalikke julgeolekuriske. Arvestades, et kaebaja ei suutnud distsiplinaarkorda järgida juba vangla territooriumil viibides, ei saanud vanglal olla ka piisavat usaldust, et kaebaja väljaspool vanglat on õiguskuulekas. Kaebaja väljasõidule mitte lubamine ei kahjustanud kaebaja perekondlikke sidemeid, kuivõrd kaebajal on võimalik lähedastega suhelda ka nt telefonikõnede ja kirjavahetuse või lühiajaliste kokkusaamiste kaudu. Seejuures pole vangla vaidlustatud käskkirjas väitnud, et telefoni ja kirja teel suhtlemine asendab täielikult vahetus suhtlemise võimalust. Kaebaja viidatud otsuse nr 3-18-1408 näol on tegemist kinnise vangla lühiajalise kokkusaamise mitte võimaldamisega ilma vaheseinata ruumis. Samas otsuses viidati, et kirja ja telefoni teel suhtlemine on pea võimatu arvestades lapse vanust (alla aastane). Kaebaja lapsed on aga 7. ja 9. aastased ning nendega on tõenäoliselt võimalik suhelda ka telefoni, kirja teel. Tallinna Vangla avavanglas toimuvad lühiajalised kokkusaamised vahetult, ilma vaheseinata ruumis, kus on piisavalt privaatsust ja võimalik ka lastega füüsilist kontakti hoida. Seejuures püüab vangla hoida liikumise koridoris minimaalsena kui kokkusaamine toimub. Seega saab kaebaja oma peresidemeid hoida ka siis, kui lühiajalisele väljasõidule minna ei saa.
8.5.Lühiajalisele väljasõidule mittelubamine ei ole distsiplinaarkaristuse liik ning sellist karistust ei saa vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide süülise rikkumise eest kohaldada. Seega pole võimalik, et kaebajat karistatakse ühe ja sama distsiplinaarrikkumise eest mitu korda. Ka kaebaja viidatud 05.05.2020 käskkirjas nr 5-1/20/610 arvestati samade asjaoludega ning keelduti lühiajalise väljasõidu loa andmisest samadel õiguslikel alustel, sest asjaolud ei ole muutnud. Seetõttu ongi vaidlustatud käskkiri ja eelnevalt viidatud käskkiri sarnase sisuga.
8.6.Vaideotsus, mis iseseisvalt kaebaja õigusi ei piira ja kohustusi ei sea, ei saa olla ka tema õigusi rikkuv. 3(5)
3-20-1326
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Vaadanud läbi poolte seisukohad ning esitatud tõendid, leian, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
10.Poolte vahel on vaidlus selles, kas vastustaja on õiguspäraselt keeldunud talle lühiajalise väljasõidu võimaldamisest.
11.VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS § 32 lg 3 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik avavanglas karistust kandvale kinnipeetavale käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajaks anda loa lühiajaliseks väljasõiduks, sõltumata kinnipeetava poolt ärakantud karistuse kestusest. VangS § 32 lg 4 kohaselt arvestab vanglateenistuse ametnik lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega.
12.Juhin tähelepanu asjaolule, et kui lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele (VangS §-d 24-26), on kinnipeetaval subjektiivne õigus, siis võimalus lühiajaliseks väljasõiduks ei ole kinnipeetava seadusest tulenev õigus, vaid soodustus, mida vanglateenistus võib anda oma kaalutlusõigust kasutades1. Vangla otsus kohaldada soodustusi kujutab seega endast diskretsiooniotsust haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 mõttes, milles tuleb HMS § 56 lg 3 kohaselt kaalutlusvigadeta näidata ära soodustuse rakendamist põhjendavad asjaolud. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega saab kohus käesoleval juhul kontrollida, kas vastustaja on keeldunud kaebaja lühiajalisele väljasõidule mittelubamisest kooskõlas kaalutlusreeglitega.
13.VSkE § 82 lg 1 kohaselt arvestatakse lühiajalise väljasõidu taotluse rahuldamist otsustades järgmisi asjaolusid: 1) kinnipeetava toimepandud kuriteo laad; 2) kinnipeetava isiksuseomadused või kriminogeensed riskid; 3) kinnipeetava käitumine vanglas; 4) väljasõiduplaani täitmine eelmiste väljasõitude ajal; 5) individuaalse täitmiskava järgimine; 6) väljasõidu eesmärk; 7) väljasõidu eeldatav mõju kinnipeetavale. VSkE § 83 p 31 kohaselt võib väljasõiduloa andmisest keelduda, kui kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib.
14.Vaidlus puudub selles, et kaebajat oli vaidlustatud käskkirja andmise ajal kahel korral karistatud distsiplinaarkorras ning vastavad karistused olid kehtivad. Kaebaja taotluse lahendamisel ongi vastustaja arvestanud ennekõike asjaoluga, et kaebajal oli käskkirja andmise ajal kaks kehtivat distsiplinaarkaristust, mille kaebaja oli toime pannud otsustamisele eelnenud mõne kuu jooksul suhteliselt lühikese ajavahemiku kestel. Käskkirjast nähtub, et vastustajal puudus sel põhjusel kaebaja suhtes usaldus, et lubada teda lühiajalisele väljasõidule, mis eeldab õiguskuulekat käitumist, sh puudus veendumus, et kaebaja suudab lühiajalisel väljasõidul ja järelevalveta õigusaktidest kinni pidada, arvestades, et kontrollitud keskkonnas pole kinnipeetav seda suutnud. Asja materjalide kohaselt karistati kaebajat 03.04.2020 ja 27.04.2020 Tallinna Vangla avavangla kodukorra punktide 1.8.17 ja 9.7 rikkumise eest. Seega pani kaebaja rikkumised toime märkimisväärselt lühikese ajaperioodi jooksul. Seejuures nähtub, et kaebaja paigutati avavanglasse alates 17.02.2020. Seega pani kaebaja rikkumised toime vaid paar kuud peale avavanglasse paigutamist. Olen seisukohal, et vastustaja on õiguspäraselt arvestanud lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel kaebaja kehtivate distsiplinaarkaristustega ning järeldanud sellest tulenevalt ka õigesti, et kaebaja pole olnud suuteline käituma kontrollitud keskkonnas
Vt ka Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Lk 80
4(5)
3-20-1326 õiguskuulekalt. Sellest johtuvalt on põhjendatud ka vastustaja järeldused usalduse puudumise kohta. Olen seisukohal, et lühiajaline väljasõit soodustusena eeldab kinnipeetava suhtes vanglateenistuse usaldust, mis saab kujuneda üksnes õiguskuuleka käitumise tulemusel. Et kaebaja oli vaid kümmekond päeva enne taotluse esitamist pannud toime viimase rikkumise, ei saanudki olla vastustajal kujunenud kaebaja suhtes sellist usaldust, et lubada teda lühiajalisele väljasõidule.
15.Olen seisukohal, et vastustaja on VSkE § 82 lg 1 ja VSkE § 83 p 31 kohaselt võtnud vaidlustatud käskkirja andmisel arvesse kohased asjaolud - kaebaja käitumine vanglas, aga ka kaebaja karistatuse Harju Maakohtu 16.11.2017 otsusega KarS § 133.2 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel ning määratud karistuse 25.01.2017-25.10.2023. Vastustaja on kaalunud kaebajast tulenevaid võimalikke riske ja teinud järelduse, et kaebaja väljasõidule lubamine ei ole ühiskonnale turvaline, kuna ka suletud keskkonnas jätkab kaebaja rikkumiste toimepanemist. Kokkuvõttes olid vastustaja kaalutlused kohased ja piisavad ning vastustaja ei ole kaalumisvigu teinud.
16.Õige ei ole kaebaja väide, et vangla on lühiajalise väljasõidu mittelubamisega karistanud kaebajat distsiplinaarrikkumise eest mitmendat korda. Vastustaja viitab siinkohal õigesti, et lühiajalisele väljasõidule mittelubamine ei ole distsiplinaarkaristuse liik, mida saaks distsiplinaarrikkumise eest kohaldada. Tegemist on asjaoluga, mida vastustaja peab kaalumisel arvesse võtma ning distsiplinaarkorras karistatus annab ka aluse väljasõidu taotluse rahuldamata jätmiseks (VSkE § 83 p 31 ). Asjaolu, et ka 05.05.2020 käskkirjas nr 5-1/20/610 arvestati samade asjaoludega ning käskkirjade sisu on sarnane, ei tähenda, et vastustaja samasugused järeldused vaidlustatud käskkirjas oleksid õigusvastased. Vastustaja on seejuures selgitanud, et kuivõrd asjaolud ei olnud vaidlustatud käskkirja ajaks muutunud, keelduti lühiajalise väljasõidu loa andmisest samadel õiguslikel alustel. Kaebaja ei ole väitnud, et asjaolud olnuks muutnud.
17.Vastustaja on ka korrektselt märkinud, et kaebajal on võimalik lähedastega suhelda ka telefonikõnede ja kirjavahetuse või lühiajaliste kokkusaamiste kaudu. Kuigi nimetatud ei asenda lühiajalise väljasõiduga kaasneva suhtluse ja kontakti võimalust (mida pole vastutaja seejuures väitnud), on kaebajal võimalik peresidemeid hoida. Kaebaja pole väitnud, et tema lapsed (7 a ja 9 a) ei saaks kirja või telefoni teel suhelda. Eelduslikult on sellises vanused lapsed võimelised kirja- ja telefoni teel suhtlema. Kaebaja ei ole nimetatud asjaolule vastu vaielnud. Samuti on vastustaja selgitanud, et avavanglas toimuvad lühiajalised kokkusaamised vahetult, ilma vaheseinata ruumis, kus on piisavalt privaatsust ja võimalik ka lastega füüsilist kontakti hoida ning vangla püüab kokkusaamiste ajal hoida privaatsuse võimaldamiseks liikumise koridoris minimaalsena. Seega on kaebajal võimalik lühiajalise väljasõidu taotluse eesmärki saavutada kujunenud olukorras ka vangla pakutud muude võimalustega.
18.Kokkuvõttes olen seisukohal, et vangla on õiguspäraselt keeldunud kaebajale lühiajalise väljasõidu võimaldamisest. Alused vastustaja Tallinna Vangla käskkirja nr 5-1/20/709 ja selle kohta tehtud vaideotsuse nr 5-15/20/133-2 11.02.2020 tühistamiseks puuduvad. Sel põhjusel jääb rahuldamata ka esitatud kohustamisnõue. Menetluskulud
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.