Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-16-2369 8. märts 2018 Karin Jõks R.G. kaebus Tallinna Vangla kinnipidamis-tingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja – R.G. Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus läbi vaatamata väite osas, et nõusid tuli pesta külma veega ja selleks ei antud nõudepesuvahendit.
2.Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 9. aprill 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vanglas registreeriti 29. augustil 2016 R.G. kahju hüvitamise taotlus. Taotluse kohaselt viibis R. G. Tallinna Vanglas ajavahemikul 25. september 2013 - 9. aprill 2015 (kokku 561 päeva). Kinnipidamistingimustes esinesid järgmised puudused: ebapiisav põrandapind kambris, üksiolemise võimaluse puudumine, ei tagatud võimalust kasutada kambris igal ajal istumiskohta ja lauda, jalutusboks oli kuuele inimesele kitsas, sportimisvõimalus puudus, jalutusboksis ja kambris tuli järjepidevalt kuulata valjusti mängivat raadiot, kambrite valgustus ei vastanud nõuetele, nädalas sai ainult korra duši all tervet keha sooja veega pesta, riideid tuli pesta ja kuivatada kambris ning seetõttu oli seal niiske, ventilatsioon oli puudulik, kambrist väljas sai viibida ainult ühe tunni päevas jalutuskäigu ajal. Kinnipidamistingimused alandasid R.G. inimväärikust ja kahjustasid tema tervist. R.G. nõudis talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.
2.Tallinna Vangla jättis 31. oktoobri 2016. a otsusega nr 5-37/16/171-2 R.G. kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.R.G. esitas 20. novembril 2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja esitas 10. aprillil 2017 täiendava seisukoha.
4.Tallinna Halduskohus andis 22. novembri kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule.
2016. a
määrusega
asja
vastavalt
5.Tartu Halduskohus võttis 3. jaanuari 2017. a määrusega kaebuse menetlusse ja kohustas vastustajat sellele vastama.
6.Vastustaja palus 2. veebruari 2017. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja esitas
9.veebruaril 2018 täiendava seisukoha.
7.Kohus otsustas 24. jaanuari 2018. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ning määras menetlusdokumentide esitamise ja otsuse avalikult teatavaks tegemise tähtajad.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja nõuab kohtule esitatud kaebuses Tallinna Vangla õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 702 eurot. Kaebaja täpsustas, et nõuab kohtumenetluses kahju hüvitamist ainult nende ajavahemiku 25. september 2013 – 9. aprill 2015 päevade eest, mil ta pidi viibima kambrites, kuhu oli paigutatud kokku kuus isikut (kokku oli selliseid päevi 351). Kaebaja põhjendused olid järgmised. 1) Jalutusboksid ja kambrid, kuhu paigutati korraga kuus isikut, on tegelikult projekteeritud neljale isikule. Kambris olid istekohad laua ääres mõeldud ainult neljale inimesele. Seega ei saanud kaebaja söögi- või muul vajalikul ajal lauda ja istekohta kasutada. Kitsas ühiskambris pidi kaebaja taluma teiste kinni peetavate isikute rünnakuid ja enda eest seisma (nt vaidlused selle üle, kes saab jalutada või laua ääres süüa). 2) Kaebaja isikliku ruumi arvutamisel tuleb lähtuda põrandapinnast, millel kaebaja sai vabalt liikuda. Mööbli sundpaigutuse tulemusena tekkisid kitsad alad, millel kaebaja ei saanud vabalt liikuda. Vabalt liikumine oli takistatud ka alal, mis jäi keskküttetorude ja ribiradiaatorite alla. Kuna kaebaja ei saanud vajalikul hetkel istekohta ja lauda kasutada, ei olnud ka istekoha
3-16-2369
ja laua alune ning nende vaheline ala talle vabalt kasutada. Need alad tuleb kaebaja isikliku ruumi arvutamisel maha arvestada. Lisaks tuleb maha arvestada WC see osa, mille sees asub WC-auk ja mis asub põrandast 40−45 cm kõrgemal, sest seda ei saa nimetada põrandapinnaks. Kui vastavad mahaarvamised teha, oli kaebaja isiklik ruum alla 3 m2. 3) Lisaks ruumikitsikusele esinesid kinnipidamistingimustes ka muud puudused. Ventilatsioon oli kehv. Ventilatsioon oli ehitatud arvestusega, et kambris viibib neli isikut. Akna kitsa avatava osa ette oli paigaldatud perforeeritud metallplaat, mis takistas oluliselt õhu juurdevoolu kambrisse. Kambrite valgustus ei vastanud nõuetele. Kunstliku valgustuse loomiseks kasutati kahte 75-vatist elektripirni. Kuna kambris oli vaja kirjutada ja lugeda, pidi valgustatus olema vähemalt 400 luksi. Mõõtmistest on selgunud, et 150-vatine elektripirn suudab selliste mõõtmetega ruumis anda umbes 100-luksise valgustatuse. Vähene valgus kurnas silmi. Üksiolemise võimaluse puudumise ja õuest kostva valjult mängiva raadio tõttu oli kaebaja sügavalt häiritud ega saanud seetõttu millelegi keskenduda. Kaebaja tundis end alatasa räpasena. Kambris sai pesta ainult ülakeha, kuid alakeha mitte. Seetõttu haises tema ja ka teised kinni peetavad isikud suurema osa nädalast. Kehakultuuriga ei võimaldatud tegeleda. Kambris oli niiske. Nõusid tuli pesta jääkülma veega ja selleks ei antud nõudepesuvahendit. 4) Kirjeldatud kinnipidamistingimused mõjusid kaebajale alandavalt, põhjustasid talle hingepiinu ja depressiooni, suurendasid kaotusvalu, süvendasid hirmutunnet ning kahjustasid vaimset tervist. Kaebaja tundis end abituna.
9.Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast lähtuvalt tuleb kambripinna sisse arvestada mööblialune pind ning välja jätta WC pindala. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, kus talle oli WC pindala arvestamata tagatud vähemalt 3,41 m2 põrandapinda. Mööbliesemed on Tallinna Vangla kambritesse paigutatud võimalikult kompaktselt, et need hõlmaksid enda alla vähem pinda: magamiseks on kahekorruselised narid ning kapid asetsevad võimaluse korral üksteise peal. Samuti on mööbliesemed paigutatud seinte äärde, mis annab võimaluse kambris ringi liikuda. 2) Kaebaja oli ajavahemikul 25. september 2013 – 24. märts 2015 vahistatu režiimil ja ajavahemikul 25. märts – 9. aprill 2015 kinnipeetavana vastuvõturežiimil. Nii vahistatuna kui ka vastuvõturežiimil viibiva süüdimõistetuna oli kaebaja paigutatud kambritesse, kus oli igapäevase kambrivälise liikumisvõimalusena tagatud vähemalt tunnine jalutuskäik värskes õhus. Lisaks sai kaebaja viibida väljaspool kambrit, osaledes järgmistes hõivetegevustes:
21.oktoobrist kuni 1. novembrini 2013 suitsetamisest loobumise tugirühm, kokkusaamised toimusid viis korda kestusega umbes 60 minutit; 5. veebruarist kuni 2. maini 2014 riigikeele õpe A1 tasemel, tunnid toimusid kolm korda nädalas kestusega 2 × 45 minutit päevas; 5. maist kuni 28. augustini 2014 riigikeele õpe A2 tasemel, tunnid toimusid kolm korda nädalas kestusega 3 × 45 minutit päevas; 17. septembrist kuni 20. oktoobrini 2014 viha juhtimise programm, kokkusaamised toimusid kord nädalas kestusega umbes 90−120 minutit; 6. jaanuarist kuni 30. aprillini 2015 riigikeele õpe B2 tasemel, tunnid toimusid kolm korda nädalas kestusega 3 × 45 minutit päevas; 4. aprillist kuni 30. maini 2015 eluviisitreening, tunnid toimusid kord nädalas kestusega umbes 90 minutit. Samuti käis kaebaja regulaarselt lühiajalistel kokkusaamistel lähedastega ning ametiisikutega. Lisaks võimaldati kaebajale 2. juulist kuni 31. augustini 2014 üks kord nädalas hommikul või õhtupoolikul täiendav tunniajaline viibimine värskes õhus. Kaebaja muud liikumisvõimalused väljaspool kambrit olid piiratud tulenevalt sellest, et kaebaja oli vahistatu või viibis vastuvõtuosakonnas.
3-16-2369
3) Kambrites oli osaliselt sundventilatsioon ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Õhuhulka sai reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Akende ees olevad piirded ei takista õhuliikumist. Piirded on akende ette paigaldatud, et välistada kinni peetavate isikute omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine akende kaudu. Suvel kasutati kambrite õhutamiseks lisavõimalusi: eemaldati üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, hoiti toiduluugid kinni peetavate isikute jalutamise ajal avatuna ning lisaks õhutati vähemalt kord päevas kambreid toiduluugi kaudu, samuti väljastati igasse kambrisse ventilaator. Kambrites oli keskküte, mis tagas kütteperioodi ajal ühtlase temperatuuri ja kuivatas õhku. Seega ei saanud kambrid niisked olla. 4) Akna olemasolu tagas kambris loomuliku valgustuse. Kunstlik valgustus loodi lampidega. Tallinna Vangla kambrites on reeglina kaks laelampi ning seinalamp. Lisaks oli tugevama kunstliku valgustuse saamiseks võimalik vangla vahendusel soetada isikukontol oleva raha eest näpitslamp. Õigusaktid ei sätesta, milline peab valgustihedus kambris olema. Kambri valgustus oli piisav igapäevasteks tegevusteks, sealhulgas lugemiseks ja kirjatööks. 5) Kambrites oli magamisruumist eraldatud, uksega suletav ja veega WC ning kraanikauss voolava veega. Kaebajal võimaldati dušši kasutada vähemalt kord nädalas. Samuti oli kaebajal võimalik ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles: kaebajale oli kambris lubatud seep ning kättesaadav vesi ning seega sai kaebaja nii ülakeha (kraanikausi kohal) kui ka alakeha (nt WC-sse anumaga vett kaasa võttes WC-augu kohal) pesta. Ühestki õigusaktist ei tulene, et kambris peab olema soe vesi. Kaebaja sai ise kambris vett soojendada, sest tal oli veekeetja. 6) Õigusaktid ei sätesta kinni peetavate isikute arvu kambris. Kuna õigusaktid ei näe ette, et igal kinni peetaval isikul peaks omaette kamber olema, ei ole vangla tegevus mitme kinni peetava isiku ühte kambrisse paigutamisel õigusvastane. 7) Jalutuskäike võimaldati kaebajale jalutusboksides, mis on keskmiselt suurusega 15 m2. Korraga viibisid jalutusalal ühe kambri kinni peetavad isikud. Ka kuue isiku viibimisel jalutusboksis oli piisavalt ruumi ringi liikumiseks. Jalutusboksis oli kaebajal võimalik tegeleda kehakultuuriga (teha võimlemis- ja venitusharjutusi jne). Kuna kaebaja viibis küllaltki suurtes kambrites, oli tal seal piisavalt ruumi ringi liikumiseks ja sportharjutuste tegemiseks. Õigusaktid ei sätesta, milliste vahenditega ja millises mahus tuleb kehakultuuriga tegelemine tagada. 8) Kambrites oli laua taga ruumi ja jagus istekohti igale kambris viibinud isikule. Tallinna Vangla kinnised kambrid on varustatud lauaga, mille mõlemal pikemal küljel asub pink. Kõik kambris viibivad isikud said üheaegselt laua taga istuda. Laua mõõtmed olid 130 x 50 cm ja kummagi pingi mõõtmed 130 x 26 cm. 9) Vangistusseaduse (VangS) § 31 lg 1 järgi võimaldatakse vanglas jälgida raadio- ja televisioonisaateid. Tegemist on ühe vanglavälise suhtlemise vormiga, mida vangla peab soodustama. Tallinna Vangla võimaldab kinni peetavatel isikutel jalutuskäikude ajal värskes õhus raadiot kuulata. Vangla mõõtis mürataset jalutusboksides 7. mail 2014 ja mõõtmistulemused jäid vahemikku 48-67 dB. Samal päeval mõõdeti mürataset teise üksuse kambrites 321, 329, 431 ja 429, see jäi vahemikku 43-47 dB. Jalutusboksid paiknevad hoone esiküljel, majast ca 8 m kaugusel. Kamber nr 354 paikneb hoone tagaküljel ehk teisel pool maja. Kamber 459 paikneb hoone esiküljel, kuid on valjuhääldist mõnikümmend meetrit kaugemal ja eraldatud galeriiga.
3-16-2369
10) Kinni peetavate isikute voodipesu vahetatakse reeglina kaks korda kuus. Igal isikul on oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22.00–06.00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et kaebaja sai korralikult välja puhata. 11) Kaebajale oli tagatud ka mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, kokkusaamised). Umbes iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid. Samuti väljastas vangla kinni peetavatele isikutele ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati teha reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Samuti olid kaebaja käsutuses vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Ka kaebaja toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. 12) Tallinna Vanglas viibimise ajal ei andnud kaebaja vanglale kuidagi märku sellest, et kaebuses viidatud probleemid oleksid esinenud. See kinnitab, et tegelikult neid ei esinenud ning kaebaja hilisemad väited on otsitud.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
10.Kohtumenetluses nõuab kaebaja Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ainult nende ajavahemiku 25. september 2013 – 9. aprill 2015 päevade eest, mil ta pidi viibima kambrites, kuhu oli paigutatud kokku kuus isikut. Kokku oli selliseid päevi 351 ning need jäid ajavahemikku 30. september 2013 - 22. oktoober 2014. Seega oli kaebaja kõigil praeguses kohtuasjas käsitletavatel perioodidel vahistatu staatuses.
11.VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Selle määratlemisel, mida käsitleda inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval EIK praktikat. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava (sh VangS § 90 lg 1 alusel vahistatu) kamber vastama ehitusseaduse (alates 01.07.2015 ehitusseadustiku) alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas (VSKE). VSKE kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. EIK Suurkoda selgitas 20. oktoobri 2016. a otsuses 7334/13 asjas Muršić vs Horvaatia järgmist. Mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise kohta. Ajal, mil isik viibis tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m2, tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega. Kambrisisest sanitaarsõlme ei arvestata kambri üldpinna hulka. Mööblialust põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda.
3-16-2369
Eelkirjeldatud põhimõtetest on juhindunud ka Riigikohus (vt nt halduskolleegiumi 12. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-98-16 ja 14. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-15-17).
12.Kaebaja hinnangul oli kambrites põrandapinda ühe kinni peetava isiku kohta liiga vähe. Vastustaja esitas kohtule andmed, millest nähtuvalt viibis kaebaja vaidlusalusel 351 päeval kambrites nr 354 ja 459, kus WC pindala arvesse võtmata oli ühe kinni peetava isiku kohta põrandapinda üle 3 m2 (täpsemalt 3,41−3,42 m2). Sellega olid täidetud VSKE nõuded ja see olukord oli kooskõlas ka EIK ja Riigikohtu praktikaga. Vastustaja selgitas mööbli paiknemist kambrites. Mööbliesemed on kambritesse paigutatud võimalikult kompaktselt, et need hõlmaksid enda alla vähem pinda: magamiseks on kahekorruselised narid ning kapid asetsevad võimaluse korral üksteise peal. Samuti on mööbliesemed paigutatud seinte äärde. Kaebaja ei ole neile vastustaja väidetele vastu vaielnud. Kohus andis kaebajale võimaluse esitada enda koostatud kambri plaan, mis illustreeriks kaebaja väidet liikumisruumi puudumisest kambris, kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Võttes arvesse vastustaja selgitusi ning kambrite nr 354 ja 459 kogupindala ilma WC-ta (vastavalt 20,48 m2 ja 20,51 m2), oli kohtu hinnangul kaebajal võimalik kambris tavapäraselt liikuda. Miski ei viita sellele, et mööbliesemete maht või paigutus oleks ebamõistlikult takistanud kaebaja tavapärast liikumist kambris. Asjakohane ei ole kaebaja viide sellele, et ta ei saanud vabalt liikuda keskküttetorude ja ribiradiaatorite alusel pinnal ning mööbliesemete ja seinte vahelistel kitsastel aladel ega saanud vabalt kasutada lauda ja istekohta. Väljakujunenud kohtupraktika järgi ei hinnata põrandapinna arvestamisel seda, kas kaebaja sai iga põrandapinna osa või mööblieset vabalt kasutada, vaid seda, kas mööbli paigutus võimaldas kaebajal üldjoontes vabalt ja tavalisel viisil liikuda. Praegusel juhul on kohus tuvastanud, et kaebaja tavapärane liikumine kambris ei olnud häiritud. Seega ei ole põhjust mööblialust ega muud pinda kambripinna arvestusest välja jätta.
13.Vaidlusalusel 351 päeval oli kaebaja vahistatu staatuses. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. VangS § 93 lg 5 järgi võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Kaebaja ei ole väitnud, et vangla ei võimaldanud talle igapäevast tunniajalist viibimist värskes õhus. Üheski õigusaktis ei ole sätestatud nõudeid jalutusboksi mõõtmetele. Vastustaja selgitas, et jalutusboksi suurus oli umbes 15 m2. Kohtu hinnangul on selline jalutusboks piisavalt suur, et seal saaks korraga viibida kuus isikut.
14.Vastustaja andmetel sai kaebaja vaidlusalusel 351 päeval viibida väljaspool kambrit, kui ta osales järgmistes hõivetegevustes: 21. oktoobrist kuni 1. novembrini 2013 suitsetamisest loobumise tugirühm, kokkusaamised toimusid viis korda kestusega umbes 60 minutit; 5. veebruarist kuni 2. maini 2014 riigikeele õpe A1 tasemel, tunnid toimusid kolm korda nädalas kestusega 2 × 45 minutit päevas; 5. maist kuni 28. augustini 2014 riigikeele õpe A2 tasemel, tunnid toimusid kolm korda nädalas kestusega 3 × 45 minutit päevas; 17. septembrist kuni
20.oktoobrini 2014 viha juhtimise programm, kokkusaamised toimusid kord nädalas kestusega umbes 90−120 minutit. Eeltoodu tähendab, et kaebajal oli ligikaudu kahel kolmandikul vaidlusalusest ajast võimalus veeta märkimisväärne osa nädalast väljaspool kambrit. Samuti käis kaebaja regulaarselt lühiajalistel kokkusaamistel lähedastega ning ametiisikutega. Kaebaja ei ole vastustaja esitatud andmetele vastu vaielnud.
3-16-2369
15.Kaebaja kirjelduse järgi jagus kambris laua ääres istekohti ainult neljale inimesele, mistõttu ta ei mahtunud teistega koos laua taha istuma. VSKE § 1 ja § 7 lg 1 p 3 ja 4 kohaselt peab kambris olema laud ja istekoht igale vahistatule. Vastustaja selgitas, et kambrites oli laud, mille mõlemal pikemal küljel asus pink. Laua pikema külje ja pingi pikkus oli 130 cm. See tähendab, et kui ühel laua küljel istus korraga kolm isikut, siis jäi igaühele laua- ja pingiruumi 43,3 cm. Kohtu hinnangul ei saa sellist ruumi küll pidada avaraks, aga see võimaldab korraga 6 isikul lauda kasutada.
16.Kaebaja sõnul oli ventilatsioon kambris kehv ning kambris oli niiske. Kaebaja selgitas, et ventilatsioon oli ehitatud arvestusega, et kambris viibib neli isikut. Lisaks oli akna kitsa avatava osa ette paigaldatud perforeeritud metallplaat, mis takistas oluliselt õhu juurdevoolu kambrisse. Vastustaja selgitas, et kambrites oli osaliselt sundventilatsioon ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Õhuhulka said kambris olevad kinnipeetavad ise reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Akende ees olevad piirded ei takista õhu liikumist. Suvel kasutati kambrite õhutamiseks lisavõimalusi: eemaldati üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, hoiti toiduluugid kinni peetavate isikute jalutamise ajal avatuna ning lisaks õhutati veel vähemalt kord päevas kambreid toiduluugi kaudu, samuti väljastati igasse kambrisse ventilaator. Kambrites oli keskküte, mis tagas kütteperioodi ajal ühtlase temperatuuri ja kuivatas õhku. Kohtu hinnangul olid ventilatsiooni- ja niiskustingimused kambris kooskõlas eluruumidele kehtestatud nõuetega (alates 06.07.2015 majandus- ja taristuministri 02.07.2015.a määrus nr 85, enne seda Vabariigi Valitsuse 26.01.1999.a määrus nr 38). Vastustaja selgitused on konkreetsed ja usaldusväärsed ning nendest nähtub, et ventilatsioon kambris oli piisav ka kuuele isikule. Kohus toob eriti välja selle, et kaebajal oli võimalik värske õhu juurdepääsu reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Lisaks võttis vastustaja meetmeid, et tagada kambrite intensiivsem tuulutus suvel. Piisava ventilatsiooni ja keskkütte olemasolu tõttu ei ole eluliselt usutav, et kambrites sai esineda ülemäärast niiskust. Mõningane niiskus on aga eluruumides loomulik.
17.Kaebaja väitel ei vastanud kambrite valgustus nõuetele. Kaebaja selgitas, et kunstliku valgustuse loomiseks kasutati kahte 75-vatist elektripirni. Kuna kambris oli vaja kirjutada ja lugeda, pidi valgustatus olema vähemalt 400 luksi. Mõõtmistest on selgunud, et 150-vatine elektripirn suudab selliste mõõtmetega ruumis anda umbes 100-luksise valgustatuse. Vähene valgus kurnas silmi. Vastustaja selgitas, et akna olemasolu tagas kambris loomuliku valgustuse. Kunstlik valgustus loodi lampidega, Tallinna Vangla kambrites on reeglina kaks laelampi ning seinalamp. Lisaks oli tugevama kunstliku valgustuse saamiseks võimalik vangla vahendusel soetada isikukontol oleva raha eest näpitslamp. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti osutanud sellele, et kehtivas õiguses ei ole sätet, mis kehtestaks, millise täpse tugevusega peab olema kunstlik valgustus kambris. VangS § 45 lg 1 nõuab üksnes seda, et valgustus peab akna ja kunstliku valgustuse koosmõjus olema piisav. Kohus nõustub vastustajaga, et valgustus kambrites oli piisav. Kambri nr 354 pindala ilma WCta on 20,48 m2 ning kambri nr 459 puhul on vastav näitaja 20,51 m2. Mõlemas kambris oli kunstlik valgustus koguvõimsusega 150 vatti. Seda ei saa pidada eeltoodud mõõtmetega ruumis igapäevatoimingute tegemiseks ebapiisavaks. Kui kaebaja siiski tundis, et tema silmade jaoks võib selline kunstlik valgustus jääda veidi nõrgaks, oli tal võimalik osta vangla poest lisalamp või sättida kirja- ja lugemistööd ajale, mil aknast tulev loomulik valgus üksi või koosmõjus kunstliku valgustusega tagas piisava valgustuse.
3-16-2369
18.Kaebaja heitis vanglale ette seda, et ta sai tervet keha duši all pesta ainult kord nädalas. Muul ajal sai ta kambris pesta üksnes ülakeha. Kaebaja viitas Euroopa vanglareeglistiku p-le 19.4, mille kohaselt tuleb kinni peetavatel isikutel võimaldada vanni või dušši kasutada vähemalt kaks korda nädalas. Vangistusseaduse järgi pidi vastustaja kaebajale võimaldama duši, vanni või sauna kasutamist vähemalt kord nädalas (VangS § 50 lg 2 ja § 90 lg 1). Kohus selgitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31. detsembri 2014. a otsusele asjas nr 3-4-1-50-14 tuginedes (vt otsuse p 32) järgmist. Vangistusseadus ei anna kaebajale subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši nädalas rohkem kui ühe korra. Vangla otsustab kaalutlusõiguse alusel, kas lubada dušši kasutada rohkem kui ühe korra nädalas. Subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši sagedamini kui kord nädalas ei tulene ka Euroopa vanglareeglistiku p-st 19.4. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt on Euroopa vanglareeglistik soovitusliku iseloomuga, ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 7. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-5-10, p 19). Euroopa vanglareeglistiku p 19.4 üheks esmaseks eesmärgiks on aidata kinnipidamisasutuses tagada kinni peetavate isikute inimväärne kohtlemine. Kui vangla otsustab VangS § 50 lg 2 alusel, kas kinni peetavale isikule lubada dušši kasutada sagedamini kui ühe korra nädalas, peab ta kaalutlusõigust teostades arvestama, et tagatud oleks muu hulgas inimväärikus. Vastustaja selgitas, et kaebajal oli tegelikult võimalik ka kambris tervet keha pesta. Kambris oli kraanikauss voolava veega, mille kohal sai kaebaja ülakeha pesta. Kambris oli eraldi ruumina WC. Kaebaja sai vett anumaga WC-sse kaasa võtta ning WC-augu kohal alakeha pesta. Kaebajale oli kambris lubatud seep ning tal oli veekeetja, millega sai vett pesemiseks soojendada. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal oli soovi korral võimalik piisaval määral tervet keha pesta ka kambris. Kohus möönab, et see võis kaebaja jaoks olla mõneti ebamugav, ent siiski olid võimalused talle loodud. Võttes arvesse kambris pesemise võimalusi, on vastustaja kaalutlusõigust teostades jõudnud põhjendatud järeldusele, et kaebaja inimväärikuse tagamiseks oli küllaldane võimaldada tal end duši all pesta kord nädalas.
Kaebaja väitel ei võimaldatud tal kehakultuuriga tegeleda.
VangS § 55 lg 1 ja § 90 lg 1 koosmõjust tuleneb, et vahistatule tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et seda, millises mahus ning milliste vahenditega kehakultuuriga tegelemise võimalus tuleks tagada, vangistusseadus ega teised õigusaktid ei täpsusta. VangS § 55 lg-st 1 tuleneb üksnes üldine õigus sellele, et kinni peetavatel isikutel võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale kinni peetavale isikule talle meeldiva spordiala harrastamise võimalus. Seega puudub kinni peetavatel isikutel subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides ja konkreetsete vahenditega. Kohus soostub vastustajaga, et kaebajal oli jalutusboksis ja kambris piisavalt ruumi, et teha erinevaid füüsilisi harjutusi. Järelikult oli kaebajale tagatud võimalus tegeleda kehakultuuriga.
20.Kaebaja sõnul ei saanud ta üksi olla. Kohus leiab, et õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust võimaldada kinni peetavale isikule privaatsuse tagamiseks kamber, milles ta saaks üksi viibida.
3-16-2369
21.Kaebaja väitel oli müratase kambris lubamatult kõrge ja selle põhjuseks oli õues ehk jalutusboksides mängiv raadio. Sotsiaalminister on 04.03.2002.a määrusega nr 42 kehtestanud müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid. Määruse § 5 lg 6 p 3 kohaselt on kaubandus- ja teenindusettevõtete, spordiväljakute ja meelelahutuspaikade tegevusest põhjustatud müra piirtase olemasolevatel aladel samane tööstusmüra taotlustaseme arvsuurusega olemasolevatel aladel. Määruse § 5 lg 5 p 2 kohaselt on tööstusettevõtete müra taotlustase olemasolevatel aladel elamuala (II kategooria) puhul päeval 55 dB ja öösel 40 dB ning segaala (III kategooria) puhul päeval 60 dB ja öösel 45 dB. Vangla teostatud mõõtmiste (vt otsuse punkti 9 alapunkti 9) põhjal ei saanud müratase kaebaja kambrites eeltoodud norme ületada. Vastustaja mõõtis mürataset jalutusboksides ja mõnedes kambrites. Kambrites mõõdetud müratase kehtestatud norme ei ületanud. Mõõtmiste teostamise aeg jäi praeguses asjas vaadeldava ajaperioodi sisse. Eeltoodu alusel ei ole usutav, et müratase kaebaja kambrites ületas kehtestatud norme.
22.Kaebaja viitas ka sellele, et nõusid tuli pesta külma veega ja selleks ei antud nõudepesuvahendit. Seda etteheidet ei ole kaebaja vanglale esitatud kahjunõudes teinud. VangS § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval või vahistatul õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kuna kaebajal on eelmainitud väite osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, tuleb tema kaebus vastavas osas läbi vaatamata jätta (HKMS § 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1).
23.Eespool käsitletud väidetega seoses ei ole kaebaja Tallinna Vanglas viibimise aja jooksul kordagi vastustaja poole pöördunud. Kohus nõustub vastustajaga, et see annab alust järelduseks, et tegelikult kaebaja poolt osutatu talle probleeme ei põhjustanud ning tema väited on tagantjärele otsitud. Mitmed kaebaja etteheited oleksid kohese vangla poole pöördumise korral olnud lahendatavad - kaebaja oleks saanud taotleda lisavalgustust, raadio helitugevuse vähendamist, suurema laua paigutamist kambrisse või täiendavat võimalust duši kasutamiseks.
24.Vastustaja kirjeldas lühidalt ka muid kaebaja kinnipidamistingimusi. Kinni peetavate isikute voodipesu vahetatakse reeglina kaks korda kuus. Igal isikul on oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22.00–06.00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et kaebaja sai korralikult välja puhata. Kaebajale oli tagatud ka mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, kokkusaamised). Umbes iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid. Samuti väljastas vangla kinni peetavatele isikutele ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati teha reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Samuti olid kaebaja käsutuses vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Ka kaebaja toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla.
25.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1
3-16-2369
kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral. Kohus tegi eespool kindlaks, et vaidlusalusel 351 päeval olid kaebaja kinnipidamistingimused õiguspärased. See välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
26.HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jätab kohus HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata. See tähendab, et poolte menetluskulud jäävad nende enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Karin Jõks kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.