Kaimar Eerma kaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus seoses suitsetamise keelamisega Viru Vanglas
RESOLUTSIOON
1.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.
2.Tagastada kaebus.
Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
ASJAOLUD
1.Justiitsminister muutis 6. oktoobri 2016. a määrusega nr 21 alates 1. oktoobrist 2017 määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) sätteid, mis reguleerisid suitsetamise korraldust vanglas. Alates 1. oktoobrist 2017 kehtiva VSKE § 641 lg 31 alusel on suitsetatavad tubakatooted vanglas kinnipeetavale keelatud.
2.Viru Vangla direktor muutis 24. aprilli 2017. a käskkirjaga nr 1-1/55 Viru Vangla kodukorra sätteid, mis reguleerisid suitsetamist vanglas. Sealhulgas lisati kodukorda punkt 2.3, mille järgi on vangla territooriumil suitsetamine keelatud, ja muudeti punkti 4.4 nii, et jalutuskäigule kaasa võtta lubatud esemete loetelust puuduvad sigaretid. Kodukorra muudatused jõustusid 1. oktoobril 2017.
3.Tartu Halduskohtusse saabusid 16. novembril 2017 ja 11. detsembril 2017 Viru Vangla kinnipeetava Kaimar Eerma kaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus seoses 1. oktoobrist 2017 kehtima hakanud suitsetamise keeluga. Kaebaja taotles kohtult Viru Vangla kodukorra punktide 2.3 ja 4.4 tühistamist ning suitsetamise võimaluse taastamist (vanglal korraldada sigarettide müük, väljastada kaebajale sigarette ja võimaldada igapäevaselt neid suitsetada, sealhulgas süütamisvahendit kasutada). Kaebaja palus, et kohus kohaldaks esialgset
4.Esmalt võtab kohus seisukoha kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (I) ja seejärel kaebuse osas (II). I
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg-te 1 ja 3 alusel võib kohus teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata.
6.Õiguskirjanduses selgitatakse, et sarnaselt kaebusega saab ka esialgse õiguskaitse taotluse puhul eristada taotluse lubatavust ja taotluse põhjendatust. Esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav eelkõige siis, kui kohtule on esitatud nõuetekohane taotlus (HKMS § 250) ja kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb juhul, kui esinevad HKMS § 249 lg 1 lausetes 1 ja 2 nimetatud alused. Kaebaja peab vajama esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist selleks, et oma õigusi kindlustada või kahjulikke mõjutusi tõrjuda. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaebaja jaoks mingeid nn pöördumatuid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega. Lisaks eeltoodule peab arvestama muude lubatavuse eeldustega: põhivaidluse ese kuulub halduskohtu pädevusse, õige kohtualluvus, keeld esitada samadel asjaoludel ja samal alusel korduvat taotlust (HKMS § 55 lg 3), taotlus on lubatav põhivaidluse esemest tulenevalt, kohtule on esitatud taotlusega seotud kaebus või haldusorganile vaie. Kui esialgse õiguskaitse taotlus ei ole lubatav, saab selle jätta HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata (Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostanud K. Merusk ja I. Pilving. Kirjastus Juura 2013. Lk 686).
7.Kaebaja ei ole selgitanud, millised rasked või pöördumatud tagajärjed kaasnevad sellega, kui kohus esialgset õiguskaitset ei kohalda. Kohtule äratuntavalt võivad sellisteks tagajärgedeks olla suitsetamisest loobumisega kaasnevad võõrutusnähud ning asjaolu, et igapäevases elus kehtinud keeldu või piirangut ei ole tagantjärele võimalik olematuks teha.
8.Kohtunik leidis varasemates sarnastel asjaoludel tehtud kohtulahendites, et vanglas suitsetamise keelamise vaidlustamise korral on kinnipeetaval esialgse õiguskaitse vajadus (11. septembri 2017. a määrus kohtuasjas 3-17-1449, 18. oktoobri 2017. a määrus kohtuasjas 3-17-1999, 8. novembri 2017. a määrus kohtuasjas 3-17-2008, 8. novembri 2017. a määrus kohtuasjas 3-17-2115).
9.Tartu Ringkonnakohus tühistas 6. detsembri 2017. a määrusega Tartu Halduskohtu
11.septembri 2017. a määruse kohtuasjas 3-17-1449. Ringkonnakohus leidis, et suitsetamise piiramise või keelustamisega ei kaasne pöördumatu tagajärje oht. HKMS § 249 lg 1 lause 1 lubab esialgset õiguskaitset kohaldada ainult siis, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Seaduse seletuskirja kohaselt on seadusandja tahtnud sellega öelda, tuginedes seejuures Riigikohtu seisukohtadele, et „kohtuotsuse täitmise raskendatuse või võimatuse all tuleb pidada silmas olukorda, kus esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine asutuse poolt või haldustoimingust tulenevate õiguste kasutamine kolmanda isiku poolt kohtumenetluse ajal loob kaebaja õigusi rikkuvaid tagajärgi, mille kõrvaldamine ei ole pärast kohtuotsuse jõustumist enam mõistlikul viisil
3-17-2429 võimalik.“ (HKMS seletuskiri seisuga 6. mai 2010, 758 SE). Halduskohus leidis, et kui vaidlus peaks lõppema taotleja võiduga, siis ei ole enam võimalik tagasi pöörata seda, et praegu ei saanud taotleja suitsetada varem talle lubatud kolme sigaretti päevas. Ringkonnakohus seda pöördumatuks tagajärjeks ei pea. Sellisel juhtumil isik vahepealsel perioodil küll suitsetada ei saa, kuid võib peale keelu tühistamist uuesti suitsetama hakata, kui ta seda veel soovib. Peale selle on halduskohus viidanud võõrutusnähtudele. Ringkonnakohus ei välista küll teatud võõrutusnähtude esinemise võimalikkust teatud juhtudel, kuid leiab, et need ei põhjenda õigust jätkata suitsetamist, vaid üksnes õigust saada võõrutusnähtude esinemisel asjatundlikku ravi. Ringkonnakohus leiab niisiis, et pöördumatuid tagajärgi käesoleval juhul ei esine. Loobumise kõrvalnähtude ravimiseks on vanglas olemas meditsiinitöötajad, kelle poole on võimalik pöörduda. Kui kohtud jõuavad viimaks seisukohale, et põhiseaduse järgi peab suitsetamine olema vanglas lubatud, siis saab keelava regulatsiooni uuesti tühistada.
10.HKMS § 252 lg 7 alusel on ringkonnakohtu lahend halduskohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse asjas lõplik. Kuigi ringkonnakohtu seisukohad ei ole praeguse asja lahendamisel halduskohtule kohustuslikud (HKMS § 202 lg 2), peab kohus õigusrahu saavutamise huvides õigeks lähtuda kaebaja esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel ringkonnakohtu seisukohtadest. Kohus leiab määruse punktis 9 toodud põhjendustel, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Kuna täidetud ei ole üks esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse eeldustest, siis puudub vajadus kontrollida muude eelduste täidetust. Kohus jätab HKMS § 55 lg 2 alusel esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. II
11.Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse eesmärgiga saavutada õigus vanglas suitsetada. Et selline kaebus oleks lubatav, peab kaebajal olema nõuetekohaselt läbitud vangistusseaduse § 11 lg 5 järgi kohustuslik kohtueelne menetlus. Kohus küsis 12. detsembril 2017 Viru Vanglalt andmeid kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohta. Viru Vangla esitas 14. detsembril 2017 kohtule kaebaja 8. novembril 2017 koostatud vaide nr 6-12/505-1 ja Viru Vangla
20.novembri 2017. a vaide tagastamise otsuse nr 6-12/505-2. Viru Vangla tagastas kaebaja vaide, sest see oli esitatud tähtaja rikkumisega ning vangla ei näinud põhjust tähtaja ennistamiseks.
12.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 75 sätestab: „Vaie haldusaktile või toimingule tuleb esitada 30 päeva jooksul, kui seadus ei sätesta teisiti, arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama.“ Praegusel juhul tuli kaebajal esitada vaie, taotledes Viru Vangla direktori 24. aprilli 2017. a käskkirjaga nr 1-1/55 muudetud Viru Vangla kodukorra suitsetamist välistavate sätete kehtetuks tunnistamist ja suitsetamise võimaluse taastamist. Vangla kodukord on üldkorraldus, st haldusakt (HMS § 51 lg 2 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-54-07, p 7). Riigikohtu halduskolleegium selgitas 13. veebruari 2008. a määruses asjas nr 3-3-1-95-07 järgmist (p 14): „Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Juhul, kui üldkorralduse säte mõjutab isiku õigusi vahetult, tuleb kaebus halduskohtule esitada 30 päeva jooksul korralduse teatavakstegemisest. Kui tegemist on aga määratlemata arvu juhtumeid käsitleva sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse üldkorralduse tühistamiseks 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, näiteks pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist või haldusakti andmist.“ Viru
3-17-2429 Vangla märkis vaide tagastamise otsuses, et vangiregistrist nähtuvalt on kaebaja suitsetaja. Sama järelduse võib teha kaebaja kohtule esitatud pöördumiste põhjal. Kuna suitsetamise keeld hakkas Viru Vanglas kehtima 1. oktoobril 2017, hakkasid vastavad kodukorra sätted sellest kuupäevast kaebaja õigusi mõjutama. Kohus nõustub vanglaga, et sellest kuupäevast hakkas kulgema 30-päevane vaide esitamise tähtaeg. Viimane päev vaide esitamiseks oli 31. oktoober 2017. Kaebaja koostas vaide 8. novembril 2017 ning Viru Vanglas registreeriti see
10.novembril 2017. Seega rikkus kaebaja vaide esitamise tähtaega.
13.Haldusorgan võib vaide esitamise tähtaja ennistada, kui tähtaeg lasti mööda mõjuval põhjusel (HMS § 77 ja § 34 lg 1). Kaebaja ei ole vaides ega kohtule esitatud pöördumistes selgitanud, miks ta esitas vaide hilinenult. Kaebaja ei ole esile toonud, et tal oleks esinenud takistus, mis ei võimaldanud vaiet tähtaegselt esitada. Vangla on vaide tagastamise otsuses märkinud, et vangiregistrist ega vangla dokumendiregistrist ei nähtu ühtegi viidet objektiivsele asjaolule, mis saanuks kaebajat takistada vaide tähtaegsel esitamisel. Kohus ei pea ka usutavaks, et kaebajal kui vanglas viibival kinnipeetaval sai esineda selline takistus, mis ei võimaldanud tal terve oktoobrikuu jooksul vaiet esitada. Muu hulgas ei pea kohus tõenäoliseks tähtaja ületamist õigusliku kogenematuse tõttu. Vangistuse jooksul on kaebajale tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte. Kaebajale pidi olema teada vaide esitamise tähtaeg ning tema jaoks pidi olema äratuntav, et suitsetamise keeld tuleb vaidlustada võimalikult kiiresti pärast selle kehtima hakkamist. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vangla on õigesti jätnud vaide esitamise tähtaja ennistamata. Kohtu hinnangul ei saa vanglale ette heita ka seda, et ta ei andnud kaebajale täiendavat võimalust selgitada tähtaja ületamise põhjust. Eelnevalt kirjeldatud asjaolusid arvesse võttes ei ole usutav, et kaebajal sai esineda mõjuv põhjus tähtaja rikkumiseks. Vanglal oli menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt õigus jätta kohe tähtaeg ennistamata.
14.HMS § 79 lg 1 p 3 sätestab, et vaie tagastatakse, kui mööda on lastud vaide esitamise tähtaeg ning seda ei ennistata. Vangla tagastas selle sätte alusel kaebaja vaide õiguspäraselt.
15.Riigikohtu halduskolleegium selgitas 29. aprilli 2014. a määruses asjas nr 3-3-1-78-13 järgmist (p-d 18 ja 19): „Juhul, kui kinnipeetav rikub asja kohustusliku kohtueelse lahendamise korda viisil, mis toob kaasa kohtuvälise menetleja sisulise otsuse puudumise ja vaide õiguspärase tagastamise, ei saa kinnipeetaval tekkida kohtusse pöördumise õigust. HKMS § 47 lg 1 kohaselt on kaebus lubatav üksnes siis, kui kaebaja on läbinud kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui kaebaja ei käitu kohtueelses menetluses nõuetekohaselt (näiteks jätab kõrvaldamata vaides esinenud puudused, ei esita vaiet tähtaegselt) ja menetlus lõpetatakse seetõttu õiguspäraselt vaide tagastamisega, ei ole hilisem kaebus kohtule HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt lubatav.“ Seega ei ole kaebaja kaebus kohtule lubatav ning kohus tagastab selle HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.
(allkirjastatud digitaalselt) Karin Jõks kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.