Eesti Vabariigi nimel 3-3-2-1-16 30. juuni 2017 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Peeter Roosma, Malle Seppik ja Tambet Tampuu Romeo Kalda kaebus internetile juurdepääsu võimaldamiseks Kaebaja Romeo Kalda Vastustajad Tartu Vangla ja Viru Vangla Arvamuse avaldamiseks kaasatud asutused Justiitsministeerium, Riigikogu, õiguskantsler Tartu Halduskohtu 17. juuli 2008. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-07-2639 ning Riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-5-09 Romeo Kalda teistmisavaldus Kirjalik menetlus
2.Tühistada Riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-5-09 ning Tartu Halduskohtu 17. juuli 2008. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-07-2639 osas, millega lahendati kaebus Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehele juurdepääsu võimaldamiseks. Veebilehe www.coe.ee osas jätta teistmisavaldus rahuldamata ja kohtuotsused muutmata.
3.
Põhiseaduslikkuse järelevalve asja puudutavas osas jätta teistmisavaldus läbi vaatamata.
4.Saata asi tühistatud osas uueks lahendamiseks Tartu Halduskohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Riigikohtu üldkogu jättis 7. detsembri 2009. a otsusega asjas nr 3-3-1-5-09 rahuldamata Romeo Kalda kassatsioonkaebuse ning rahuldas Tartu Vangla kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu
31.oktoobri 2008. a otsuse peale asjas nr 3-07-2639. Üldkogu tühistas halduskohtu otsuse ja ringkonnakohtu otsuse osas, millega tunnistati veebileheküljele www.coe.ee juurdepääsu keelamine õigusvastaseks ning kohustati vanglat võimaldama kaebajale juurdepääs nimetatud veebileheküljele. Sellega jäi tervikuna rahuldamata R. Kalda kaebus, milles ta palus kohustada vanglat tagama talle juurdepääsu internetilehekülgedele www.coe.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.riigikogu.ee ning tunnistada vangla keeldumine sellest õigusvastaseks. Üldkogu leidis, et vangistusseaduse (VangS) §-s 311 sätestatud piirang, mille kohaselt ei saa kinnipeetavad kasutada vaidlusaluseid
veebilehekülgi, on proportsionaalne ja põhiseadusega (PS) kooskõlas.
2.Kaebaja esitas asja nr 3-3-1-5-09 peale Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK) individuaalkaebuse.
3.EIK rahuldas 19. jaanuari 2016. a otsusega asjas nr 17429/10 kaebuse, tehes kindlaks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 10 rikkumise. Kaebaja taotluse mittevaralise kahju eest hüvitise saamiseks jättis kohus rahuldamata. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised: a) kaebaja soovis juurdepääsu üldsusele vabalt kättesaadavale teabele konkreetse vahendi – interneti – kaudu. EIÕK art-t 10 ei saa tõlgendada nii, nagu paneks see riikidele kohustuse võimaldada kinnipeetavatele juurdepääs internetile. Kuna aga Eesti õiguse alusel on juurdepääs teatud õigusteavet sisaldavatele internetilehekülgedele lubatud, riivab juurdepääsu keelamine teistele õigusteavet sisaldavatele lehekülgedele selles asjas teabe saamise õigust. Taotletud lehekülgedele juurdepääsu keelamiseks oli seaduslik alus ning õiguspärane eesmärk (teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse ning korratuste ja kuritegude ärahoidmine); b) piirang ei olnud aga praegusel juhul vajalik EIÕK art 10 lg 2 mõttes. Kõnealused kolm internetilehekülge sisaldasid peamiselt õigusteavet, sh teavet põhiõiguste ja kinnipeetavate õiguste kohta. Juurdepääs sellistele lehekülgedele suurendab avalikkuse teadlikkust ja austust inimõiguste vastu. See toetab kaebaja väidet, et Eesti kohtud kasutasid kõnealuseid veebilehti teabe saamiseks ja seetõttu oli ka temal seda vaja enda õiguste kaitseks. Teabenõuete esitamine ei oleks juurdepääsuga samaväärne, sest päringu tegemiseks peaks esmalt teadma, millist informatsiooni kõnealune veebileht üldse sisaldab; c) EIK otsuste täitmise üheks meetmeks on kohtuotsuste selle riigi keelde tõlkimine, kelle suhtes otsus on tehtud. Kuigi Eesti suhtes tehtud otsuste eestikeelsed tõlked on täna isikutele e-Riigi Teataja kaudu kättesaadavad, ei olnud need seda kõnealuse kohtuvaidluse ajal, mistõttu oli põhjendatud taotlus saada juurdepääs lehele www.coe.ee. Euroopa Nõukogu ja muud rahvusvahelised dokumendid rõhutavad interneti tähtsust ning seda, et aina enam informatsiooni ongi kättesaadav vaid internetis. Seda kinnitab ka praegune kohtuasi, kuna Eestis avaldatakse õigusakte ametlikult vaid elektrooniliselt; d) praegusel juhul olid vanglates juba olemas interneti teatud lehekülgede lugemiseks spetsiaalselt seadistatud arvutid ja nende kasutamise üle toimus järelevalve. Riigikohus viitas oma otsuses üksnes üldistele riskidele ja kulule, mis kaasneks uutele veebilehtedele juurdepääsu lubamisega. Eesti kohtud ega valitsus ei näidanud veenvalt, et tegelikud lisakulud oleksid olnud märkimisväärsed; e) rikkumise tuvastamine on piisav kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju heastamiseks.
4.Kaebaja palub teistmisavalduses tühistada Riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2009. a otsus, samuti halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused selles asjas ning rahuldada kaebus EIK otsuses toodud põhjustel.
5.Riigikohtu halduskolleegium andis 22. veebruari 2017. a määrusega asja lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Kolleegium leidis, et asjas on olemas teistmise alus (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 240 lg 2 p 8) üldkogu otsusega lahendatud kaebaja kassatsioonkaebuse Riigikogu ja
õiguskantsleri veebilehtedele juurdepääsu tagamise osas. Seetõttu on tarvis selgitada, kas teistmise aluse tõttu tuleks haldusasi lahendada teisiti, kui seda tegi üldkogu oma otsuses. Halduskolleegium aga ei saa üldkogu otsuse seisukohti seaduse kohaldamisel ümber hinnata. Kolleegium leidis samuti, et EIK 19. jaanuari 2016. a otsuse seisukohad võivad asja uuel lahendamisel üldkogus tuua kaasa VangS § 311 põhiseaduspärasusele antud hinnangu ümbervaatamise. Kolleegium kahtles VangS § 311 põhiseadusele vastavuses ning andis asja üldkogule üle ka HKMS § 228 lg 1 p 3 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 alusel.
MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
6.Riigikogu põhiseaduskomisjoni hinnangul ei tulene EIK 2016. aasta 19. jaanuari otsusest otseselt, et EIÕK art 10 rikkumise tingib VangS § 311 sõnastus. Kohtuotsuses on leitud, et piirangut saab pidada asjakohaseks, kui selle tingivad turva- ja majanduslikud kaalutlused. Teistmise aluseks oleva EIK otsuse järgi on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse käigus VangS § 311 puhul oluline hinnata eelkõige täiendavate järelevalvemeetmete kulukust. Kui vanglate arvutite seadistamine kinnipeetavatele asjakohase informatsiooni veebilehtedelt otsimise võimaldamiseks ei osutu võrreldes teabenõuete esitamise ja täitmisega ülemäära kulukaks, ei pruugi VangS §-st 311 tulenev piirang olla piisavalt põhjendatud. Konkreetseid uusi asjaolusid, mis võimaldaksid jõuda järeldusele, et VangS §-st 311 tulenevad piirangud ei ole põhiseadusega kooskõlas, ei ole komisjonile praegu teada. Vangistuse eesmärkide saavutamist võib ohustada eelkõige olukord, kus interneti kasutamise piiranguid kinnipeetavatele ja järelevalvet nende üle üldse ei ole.
7.Kaebaja on seisukohal, et VangS § 311 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda kinnipeetaval tutvuda veebilehtedega www.oiguskantsler.ee ja www.riigikogu.ee. Isegi kui säte on kooskõlas põhiseadusega, on selle kohaldamine vastuolus EIÕK art-ga 10. Seetõttu tuleks VangS § 311 ka põhiseaduspärasuse korral jätta vastuolu tõttu välislepinguga selles asjas kohaldamata.
8.Justiitsminister märgib, et kui kaebuse lahendamisel on võimalik vahetult kohaldada EIÕK artt 10, on küsitav, kas VangS § 311 saab konkreetses kohtuasjas pidada asjassepuutuvaks sätteks PSJKS § 14 lg 2 tähenduses. Riigikohtu varasema praktika kohaselt ei eelda välislepingu sätete vahetu kohaldamine riigisisese õigusnormi suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Justiitsminister peab õiguse edasiarendamise ja ühetaolise kohaldamise tagamiseks põhjendatuks, et Riigikohtu üldkogu selgitaks ka haldusorgani volitusi riigisisese õiguse kohaldamata jätmiseks ning EIÕK vahetuks kohaldamiseks kõnesoleva kaebusega analoogilistel juhtudel.
8.1.PS § 3 lg-s 1 sätestatud legaalsuse põhimõttega ei ole vastuolus olukord, kus täitevvõim jätab õigusnormi kohaldamata, kasutades selleks tavapäraseid õigusnormide kollisioonireegleid, tuginedes nt PS § 123 lg-s 2 sätestatud välislepingu ülimuslikkuse põhimõttele. Riigikohus on varem leidnud, et välislepingu vahetu kohaldamine eeldab ka seda, et välislepingu säte reguleerib riigisiseseid
suhteid ega vaja konkretiseerimist. EIÕK art 10 reguleerib kahtlusteta riigisiseseid suhteid. Samas on põhiõigusi sätestavatele õigusaktidele omane kõrge üldistuse aste. Üldjuhul ei küündi EIÕK ega sealses art-s 10 sätestatu vahetuks kohaldamiseks nõutava konkretiseerituse astmeni. Praeguse asja eripäraks on see, et samas vaidluses on jõustunud EIK lahend. Ei saa tõdeda, et EIK oleks võtnud seisukoha küsimuses, kas VangS § 311 sobitub EIÕK art-ga 10 või mitte. Seetõttu puuduks haldusorganil eeldatavasti võimalus sedastada riigisisese õiguse vastuolu välislepinguga ning kohaldada vahetult välislepingus sätestatut.
8.2.Teistmismenetluse sõlmküsimuseks on see, kas varem VangS § 311 põhiseaduspärasusele antud hinnangut mõjutab EIK otsus samas vaidluses. Justiitsminister nõustub halduskolleegiumi määruses öelduga, mille kohaselt tuleb põhiseaduse II peatükis sätestatud põhiõiguste tõlgendamisel arvestada EIÕK-s käsitletud sarnaste õiguste ja nende kohaldamispraktikaga. Arvestades sarnasusi EIÕK art 10 lg 1 teises lauses ning PS § 44 lg-s 1 sätestatud põhiõiguste vahel, näib asjakohane olevat kohaldada EIK otsuses toodud järeldusi ka PS § 44 lg 1 kontekstis. EIK selgitas nii kõnesolevas asjas tehtud otsuses kui ka hilisemas praktikas, et vangistus tähendab paratamatult mitmeid piiranguid kinnipeetavate suhtlusele välismaailmaga, sealhulgas teabe saamisele. EIÕK art-t 10 ei saa tõlgendada selliselt, et see kehtestab üldise kohustuse pakkuda kinnipeetavatele juurdepääsu internetile või konkreetsetele internetilehekülgedele. Kuigi EIK hinnangul oli oluline, et vaidlusalused internetileheküljed sisaldasid õigusalast informatsiooni, ei pidanud EIK eraldi rikkumiseks seda, et riik ei võimaldanud sellistele lehekülgedele juurdepääsu. EIK otsusest ei saa järeldada, et riigil oleks absoluutne kohustus tagada kinnipeetavale ligipääs vaidlusalustele internetilehekülgedele. EIK tugines rikkumise tuvastamisel eeskätt asjaolule, et internetilehekülgedele ligipääsu andmisest keeldumist ei ole konkreetsel juhul veenvalt põhjendatud.
8.3.Riigikohtu üldkogu 2009. aasta otsuses esile toodud julgeolekuriskid ning ressursikulud, mis kaasnevad internetiligipääsu laiendamisega, on endist viisi asjakohased. Arvestades infotehnoloogia arengut ning selle kuritarvitamise riski kasvu üldkogu otsusele järgnenud aja jooksul, on otsuses nimetatud ohud veelgi kaalukamad, mida näitab registreeritud arvutikuritegude arvu kasv. Praegugi on õige seisukoht, et igale uuele internetileheküljele ligipääsu andmine suurendab kuritarvituste riski. Infotehnoloogiliste lahenduste keerukuse tõttu ei pruugi alati olla võimalik kõiki riske täielikult maandada ka vanglateenistuse poolt kohandatud arvutitega. Õigustatud on seadusandja senine valik piiritleda ligipääsetav internetisisu konkreetsete kriteeriumitega (ametlikud õigusaktide andmebaasid ja kohtulahendite registrid) selle asemel, et anda nimetatud küsimuses vanglale laiem kaalutlusõigus. Erineva sisuga internetilehekülgede suurt hulka silmas pidades kaasneks vastasel juhul arvukate ligipääsutaotluste lahendamisega ning järgneda võiva vaide- ja kohtumenetlusega ebamõistlikult suur halduskoormus.
8.4.Samas tuleb EIK otsuse valguses tõdeda, et vaidlusalused internetileheküljed sisaldavad suuresti vangistuse eesmärkide täitmist toetavaid materjale. Kuigi üldist ligipääsu internetile ei saa pidada kinnipeetava õiguseks, siis arvestades asjaolu, et kinnipidamise üheks eesmärgiks on õiguskuuleka käitumise soodustamine, ei pruugiks vangistusseaduse paindlikum regulatsioon seda eesmärki toetava
informatsiooni kättesaadavuse osas olla õiguskuuleka käitumise soodustamise eesmärgiga vastuolus. VangS § 311 välistab imperatiivselt ligipääsu vaidlusalustele õigusalast ja põhiõiguste kaitset puudutavat informatsiooni sisaldavatele internetilehekülgedele. Võttes arvesse EIK otsuses toodud seisukohti, võib sedavõrd resoluutne piirang olla saavutatava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne. Seetõttu võib VangS § 311 olla põhiseadusega vastuolus osas, milles see välistab kinnipeetava ligipääsu vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites ning vanglateenistuse järelevalve all internetilehekülgedele www.riigikogu.ee ja www.oiguskantsler.ee.
9.Viru Vangla toetab justiitsministri arvamust ning rõhutab, et erinevate uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtt, veebilehtede, sh riigiasutuste veebilehtede arhitektuuri areng ja arendused võivad reaalsuses suurendada ohtu, et interneti võimalusi kasutatakse ära õigusrikkumiste toimepanemiseks või kavandamiseks. Iga uus kinnipeetavatele võimaldatav veebilehekülg kätkeb endas lisaohtu ja võimalikku julgeolekuriski nii vanglas kui ka vanglast väljaspool. Riskide maandamine olukorras, kus kinnipeetavatel oleks praegusest laialdasem ligipääs veebilehtedele, muutuks vähem tõhusaks. Tartu Vangla nõustub justiitsministri arvamuses esitatud põhjenduste ja seisukohtadega.
10.Õiguskantsler on seisukohal, et VangS § 311 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda juurdepääsu veebilehekülgedele www.oiguskantsler.ee ja www.riigikogu.ee. Piirang on vastuolus ka EIÕK-ga ning EIK praktikaga.
10.1.Ühiskonna turvalisus on väga kaalukas hüve, ent selle saavutamiseks kasutatav meede –
vaidlusalustele veebilehekülgedele juurdepääsu piiramine – ei ole mõõdukas. Kinnipeetavate interneti kasutamisega kaasnevaid ohte on võimalik maandada. Vaidlusalustel veebilehtedel avaldatav teave on riigiasutuste loodud ja valitud. Sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine suurendab kinnipeetava teadlikkust ühiskonnas toimuvast ning loob talle selgema arusaama tema õigustest ja kohustustest. Õiguskantsleri ja riigikogu veebilehtedel olev teave on abiks õiguste kaitsmisel kohtus või haldusmenetluses. Kinnipeetava internetile juurdepääsu võimaldamist hindas EIK ka asjas Jankovskis vs. Leedu ning leidis, et riigiasutuse sisustatud veebilehekülje külastamine toetaks kaebaja resotsialiseerimist ning sellise juurdepääsuga kaasnev julgeolekuoht on vähetõenäoline.
10.2.Mitmete riikide kogemuste järgi on interneti kasutamine avardanud kinnipeetavate võimalusi olla rohkem kontaktis ühiskonnas toimuvaga, valmistada end paremini ette eluks vabaduses, samuti osaleda internetipõhistes õpingutes. Kinnipeetavate tehnoloogiast ja digimaailmast isoleerimine tekitab olukorra, kus kinnipeetavad saabuvad vanglasse puudulike teadmiste ja oskustega ning väljuvad vanglast veel ebasoodsamas olukorras.
10.3.Ka õigusloome käigus on tunnistatud vajadust tagada kinnipeetavatele laiem juurdepääs internetis kättesaadavale õigusteabele ja ka nt interneti kasutamiseks lähedastega suhtlemisel.
VAIDLUSALUNE SÄTE
11.Vangistusseaduse § 311 "Interneti kasutamine":
"Kinnipeetaval ei ole lubatud kasutada Internetti, välja arvatud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile."
ÜLDKOGU SEISUKOHT
12.Üldkogu lahendab kõigepealt küsimuse, kas ja millises ulatuses on olemas alus asja teistmiseks (I). Seejärel selgitab üldkogu välja, kas vaidlustatud kohtulahendeid tuleb teistmise tulemusena muuta
(II).
I
13.Lisaks haldus- ja ringkonnakohtu otsustele taotleb kaebaja Riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2009. a otsuse teistmist nii osas, milles üldkogu lahendas haldusasja, kui ka osas, milles üldkogu hindas VangS § 311 põhiseaduspärasust.
14.Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei näe erinevalt HKMS-st ja teistest kohtumenetluse seadustikest ette põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tehtud kohtuotsuse teistmist. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asunud oma 7. novembri 2014. a kohtuasjas nr 3-4-1-32-14 tehtud määruse punktides 26–29 seisukohale, et kehtiv õigus ei näe ette võimalust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tehtud jõustunud kohtulahendeid teista. Üldkogu nõustub selle seisukohaga ning leiab, et teistmisavaldus tuleb seetõttu jätta läbi vaatamata osas, milles üldkogu lahendas põhiseaduslikkuse järelevalve asja.
15.EIK rahuldas 19. jaanuari 2016. a otsusega kaebaja individuaalkaebuse ja tuvastas EIÕK art 10 rikkumise. Haldusasjas võib jõustunud kohtulahendeid menetlusosalise avalduse alusel uuesti läbi vaadata juhul, kui teistetavas haldusasjas tehtud kohtuotsuse peale EIK-le esitatud individuaalkaebus on rahuldatud EIÕK või selle protokollide rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu (HKMS § 240 lg 2 p 8).
16.Üldkogu nõustub halduskolleegiumi 22. veebruari 2017. a määruses avaldatud seisukohaga, et asjas on olemas teistmise alus (HKMS § 240 lg 2 p 8) Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehtedele juurdepääsu tagamise kohta tehtud kohtulahendite osas. EIÕK art 10 rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ning rikkumist ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada muul viisil. Üldkogu märgib selle kohta järgmist.
17.EIÕK art 10 lg 1 järgi on igaühel õigus sõnavabadusele ning see õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ning vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma ametivõimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Sama art lg 2 järgi võidakse nende vabaduste kohta seaduses ette näha formaalsusi, tingimusi, piiranguid või karistusi, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste maine või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.
18.Kaebajale ei ole taotletavatele veebilehtedele juurdepääsu tagatud. Seega on EIK 19. jaanuari
2016. a otsusega tuvastatud EIÕK rikkumine kõnealuste veebilehtede puhul jätkuv. EIK luges oma otsuses kaebajal tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks piisavaks rikkumise tuvastamise. See ei tähenda, et konventsiooni rikkumine haldusasja sisuks oleva kohustamisnõude osas oleks tervikuna kõrvaldatud ja võikski jääda kõrvaldamata. EIÕK art 46 lg-ga 1 on Eesti võtnud kohustuse täita EIK lõplikke otsuseid igas asjas, milles ta on pooleks. EIÕK on Eesti õiguskorra lahutamatu osa (Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 73).
19.Liikmesriik on EIK kohtuotsuse täitmiseks kohustatud võtma individuaalseid ja vajaduse korral ka üldise iseloomuga meetmeid enda õiguskorras, et tuvastatud rikkumine lõpetada ja tagajärjed heastada. Selleks tuleb kaebaja asetada võimalikult suures ulatuses olukorda, milles ta oleks olnud, kui konventsiooni poleks rikutud (EIK 18. septembri 2012. a otsus asjas nr 12214/07: Egmez vs. Küpros, p 48, koos seal viidatud kohtupraktikaga). Teistmisavalduse rahuldamata jätmisel jääks jõusse kohtuotsused, millega kaebus juurdepääsu saamiseks jäeti rahuldamata. See annaks vanglale aluse jätta rahuldamata ka kaebaja võimalik korduv taotlus samadele lehekülgedele juurdepääsu saamiseks. Järelikult on rikkumise kõrvaldamiseks vajalik haldusasja taasavamine.
20.Erinevalt Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehtedest puudub teistmise alus veebilehe www.coe.ee puhul. Seda internetilehekülge enam ei eksisteeri ja sellel lehel varem avaldatud oluline teave (EIK lahendite tõlked ja kokkuvõtted) on nüüdseks kättesaadav elektroonilises Riigi Teatajas. Selle lehekülje osas jääb teistmisavaldus rahuldamata. II
21.Teistmise aluse esinemine ei tähenda vältimatult, et halduskohtule esitatud kaebus veebilehtedele juurdepääsu võimaldamiseks tuleb rahuldada.
22.EIK tuvastas selles asjas küll EIÕK art 10 rikkumise, kuid ei asunud seisukohale, et juurdepääs vaidlusalustele lehekülgedele tuleb kinnipeetavatele igal juhul tagada. Kohus märkis, et kuigi Eesti ametiasutuste viidatud turva- ja majanduslikke kaalutlusi veebilehtedele juurdepääsu piiramisel võib pidada asjakohasteks, ei analüüsinud kohtud küllaldaselt turvariske, mis väidetavalt tulenevad kõnealustele veebilehtedele juurdepääsu andmisest. EIK leidis, et Eesti kohtute otsustes toodud põhjendused ja valitsuse argumendid interneti kasutamise järelevalve keerukuse ja kulukuse kohta ei olnud piisavalt konkreetsed, põhjendamaks juurdepääsu tagamisest keeldumise proportsionaalsust. Riigikohus ja riik ei ole suutnud veenvalt näidata, et nimetatud kolmele veebilehele juurdepääsu võimaldamine oleks tähendanud märkimisväärseid lisakulusid.
23.Riigikohtu üldkogu jagab Justiitsministeeriumi ja vastustajate seisukohta, et üldkogu 2009. a otsuses viidatud julgeolekuriskid ning ressursikulud, mis kaasnevad kinnipeetavatele internetiligipääsu laiendamisega, on endist viisi asjakohased. Kõiki riske ei pruugi olla võimalik täielikult maandada ka vanglateenistuse poolt kohandatud arvutitega. Samas ei anna ainult abstraktne viitamine võimalikele ohtudele ning järelevalve keerukusele ja kulukusele alust jätta teistmisavaldus rahuldamata.
24.Tulenevalt EIK 19. jaanuari 2016. a otsuses toodud seisukohtadest tuleb asja uuel lahendamisel välja selgitada, millised konkreetsed julgeolekuriskid kaasnevad riigile kinnipeetavatele juurdepääsu
andmisega Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehekülgedele ning kui suured on ressursikulud nende riskide maandamiseks. Tõendid selle kohta tuleb esitada riigil (HKMS § 27 lg 1 p 6). Nende tõendite põhjal tuleb uuesti hinnata, kas VangS §-s 311 sätestatud piirang on proportsionaalne ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Kuna need haldusasja lahendamise seisukohalt olulised asjaolud ei ole selged, ei ole üldkogul võimalik teha asjas ise uut otsust. Kui menetluses osalevad riigiasutused piisavaid tõendeid ei esita, tuleb asja lahendamisel lähtuda EIÕK art 46 lg-st 1 ja EIK 19. jaanuari 2016. a otsuses tuvastatust, mille kohaselt rikub juurdepääsupiirang kaebaja EIÕK art-st 10 tulenevaid õigusi.
25.Üldkogu rõhutab, et kuigi põhiseaduslikkuse järelevalve vaidluse osas jääb teistmisavaldus läbi vaatamata ja üldkogu 7. detsembri 2009. a otsus muutmata, ei takista see kohtul VangS § 311 põhiseaduspärasust praeguses asjas uuesti hinnata. Varasemas kohtulahendis põhiseaduspäraseks tunnistatud seadus võib uues faktilises või õiguslikus olustikus osutuda põhiseadusvastaseks.
26.HKMS § 245 lg 2 järgi tühistab Riigikohus põhjendatud teistmisavalduse alusel teistetava kohtulahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks sellesse alama astme kohtusse, kus kohtulahend oli tehtud.
27.Lähtudes eeltoodust, rahuldab Riigikohus R. Kalda teistmisavalduse osaliselt ja tühistab Riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2009. a otsuse ning Tartu Halduskohtu 17. juuli 2008. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2008. a otsuse Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehe osas. Asi saadetakse tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Peeter Roosma, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.