Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-27-16 22. märts 2017 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive Ligi Henry-Orma Voogi kaebus Pärnu Maavalitsuse 26. jaanuari 2015. a kirjas sisalduva otsuse tühistamise ning Pärnu Maavalitsuse kohustamiseks vaatama uuesti läbi kaebaja taotluse Henry-Orma Voog, volitatud esindaja vandeadvokaat Ivo Mahhov Pärnu Maavalitsus Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-384 Pärnu Maavalitsuse kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Pärnu Maavalitsuse kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-384 ja teha uus otsus, millega jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 22. mai 2015. a otsus selles asjas.
3.Menetluskulud jätta menetlusosaliste kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Henry-Orma Voog esitas oma vanaema, Aleksandra Stalionise volitatud isikuna 5. detsembril 1991 Pärnu Linnavalitsusele avalduse Pärnus Tammsaare 17 asuva õigusevastaselt võõrandatud vara tagastamiseks Aleksandra Stalionisele. Üldvolikirja oli A. Stalionis andnud H-O. Voogile
23.novembril 1990. ÕVVTK Pärnu linnakomisjon luges 29. oktoobri 1997. a otsusega nr 7 avalduses nimetatud vara omandireformi objektiks ning vara esialgse omaniku tütre A. Stalionise omandireformi õigustatud subjektiks. Pärnu Linnavalitsus määras 3. novembri 2014. a korraldusega nr 529 A. Stalionisele õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni.
2.A. Stalionis suri 6. oktoobril 1991 Kanadas.
3.H-O. Voog esitas 23. detsembril 2014 Pärnu Linnavalitsusele avalduse, milles taotles ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 29. oktoobri 1997. a otsuse parandamist ning avaldaja lugemist õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes õigustatud subjektiks ning 3. novembri 2014.a korralduse nr 529 punktide 2 ja 4 muutmist selliselt, et kompensatsioon määratakse H-O. Voogile. Avaldaja leidis, et A. Stalionise surma tõttu on ta õigustatud subjektiks Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 1 p 3 ja § 8 lg 3 p 2 tähenduses.
4.ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon jättis 26. jaanuari 2015. a otsusega nr 8-2/15/119-2 taotluse
läbi vaatamata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise tähtaja möödumise tõttu.
5.H-O. Voog (kaebaja) esitas 16. veebruaril 2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 26. jaanuari 2015. a otsuse tühistamist ning ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni kohustamist vaatama kaebaja taotluse läbi. Kaebuse põhjenduste kohaselt oli
5.detsembril 1991 esitatud tagastamisavaldus formaalselt ekslik ning avaldust tuleks tõlgendada sisuliselt. A. Stalionise volikiri ei olnud nõuetekohane ning juba seetõttu on võimalik kaebaja avaldust lugeda esitatuks kaebaja enda eest. Avaldusele lisatud volikirja saab vaadelda viitena sellele, kelle vahendusel tekkis kaebajal õigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Kaebaja ajas algusest peale tagastamisasja tegelikult enda, mitte A. Stalionise huvides. Haldusmenetluse põhimõtted ja ka kohtupraktika kinnitavad tahteavalduse sisulise tõlgendamise kohustust. Kaebaja ei olnud teadlik Eestis kehtinud seadustest, mille kohaselt lõppes volitus esindatava surmaga.
6.Pärnu Maavalitsus vaidles kaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leidis, et kaebaja pöördumise eesmärgiks oli linnakomisjoni 29. oktoobri 1997. a korralduses märgitud omandireformi õigustatud subjekti muutmine. Sisuliselt oli tegemist uue vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamisega. Sellise avalduse esitamise tähtaeg, mis on sätestatud ORAS § 16 lg-s 1, oli möödunud ning tähtaja ennistamiseks polnud alust. Vastustaja leidis, et kaebaja avalduse tagastamine haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 6 punkti 1 kohaselt on õiguspärane. Vastustaja rõhutas samuti, et kompensatsiooni välja maksmine kaebajale ei sõltu tegelikult sellest, kas ta ise on tunnistatud õigustatud subjektiks või mitte. Juhul kui kaebaja on A. Stalionise pärija, makstakse määratud kompensatsioon kaebajale pärimisõiguse tunnistuse esitamisel.
7.Tallinna Halduskohus jättis 22. mai 2015. a otsusega H-O. Voogi kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei saa kaebaja taotlust ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 1997. a otsuse parandamiseks tõlgendada teisiti kui taotlusena tunnistada konkreetse õigusevastaselt võõrandatud vara omandireformi õigustatud subjektiks A. Stalionise asemel kaebaja. ORAS § 16 lg 1 järgi oli selliseid avaldusi võimalik esitada ÕVVTK kohalikule komisjonile kuni 17. jaanuarini 1992. Isikutel, kellel jäi avaldus selleks ajaks esitamata, oli võimalus kuni 31. märtsini 1993 taotleda avalduse tähtaja ennistamist. 2014. a lõpus pärast kompenseerimise otsuse tegemist ei olnud kaebajal tähtaegade möödumise tõttu ühelgi juhul võimalik saavutada enda tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks. Kohus ei nõustunud ka kaebaja seisukohaga, et kuna A. Stalionis suri enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamist, tuleks avaldust tõlgendada kaebaja enese nimel esitatuna. Seadusest ei tulene võimalust teise isiku nimel volituseta tehtud tahteavaldust tagantjärele omistada volituseta tegutsenud isikule. 1991 esitatud avaldus on selge ja üheselt mõistetav, see on esitatud A. Stalionise nimel. Isegi 1997. a subjektiotsuse kehtetuks tunnistamine volitaja surma ja seega õigusvõime puudumise tõttu ei oleks kaasa toonud kaebaja tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks, kuna kaebaja ei ole enda nimel tähtaegselt sellesisulist avaldust esitanud. Ka A. Stalionise antud volikirjas sisalduvast volitusest majavalduse
kinkimiseks kaebajale ei saa järeldada, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus on esitatud kaebaja nimel.
8.H-O. Voog esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tallinna Halduskohtu 22. mai 2015. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei taotle kaebaja teise isiku kasuks antud haldusakti muutmist enda kasuks, vaid iseenda esitatud tagastamisavalduse selgitamist ja tõlgendamist. Avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks on esitanud kaebaja, kellel on ainuõigus varasid tagasi saada. Tähtis pole see, milline oli A. Stalionise soov volikirja andes. Oluline on hoopiski välja selgitada, milline oli avalduse esitanud kaebaja soov. Kui kaebaja soov oli vara endale saada, siis nii tuleb seda ka tõlgendada.
9.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26. veebruari 2016. a otsusega haldusasjas nr 3-15-384 H-O. Voogi apellatsioonkaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu 22. mai 2015. a otsuse ning Pärnu Maavalitsuse 26. jaanuari 2015. a kirjas nr 8-2/15/119-2 sisalduva otsuse ja kohustas Pärnu Maavalitsust vaatama H-O. Voogi 23. detsembri 2014. a taotluse uuesti läbi.
10.Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oleks kaebaja 5. detsembri 1991. a avaldus olnud sisutu, kui seda tõlgendada üksnes keelelises tähenduses. Kuna A. Stalionis volitas kaebajat kinkima tagastatava vara iseendale, ükski teine isik ei ole sama vara tagastamise avaldust pärast A. Stalionise surma esitanud ning A. Stalionisele on vaidlusalusevara eest kompensatsioon määratud, kuid kompensatsiooni ei ole kellelegi välja makstud, siis pole põhjust asuda seisukohale, et kaebaja esitatud avalduse tõlgendamine tema enda nimel esitatud avaldusena kahjustaks kolmandate isikute või avalikku huvi. Kaebaja väidab, ehkki pole selle kohta kohtule tõendeid esitanud, et ta vastas 1991. a avalduse esitamise ajal omandireformi õigustatud subjekti tunnustele. Kohtupraktika võimaldab vara tagastamise avaldusi tõlgendada lähtudes esitaja tegelikust tahtest. Sellegipoolest ei saa jätta tähelepanuta isiku tegelikku tahet, milleks sai olla vaid vara tagastamine või selle eest kompensatsiooni saamine. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni otsuse tegemise ajaks oli vara tagastamise õigustatud subjektina võimalik käsitada kaebajat. Kaebaja oli 5. detsembri 1991. a avalduse esitamisega ja varem A. Stalioniselt volikirja saades näidanud üles huvi vara omandamise või selle eest kompensatsiooni saamise vastu. Kuna eeltoodud kaalutlustel on võimalik tõlgendada
5.detsembri 1991. a avaldust kaebaja enda nimel esitatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusena, ei ole tähtsust sellel, et kaebaja ei ole vara tagastamise avalduse esitamise tähtaja jooksul esitanud uut avaldust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
11.Pärnu Maavalitsus esitas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale 24. märtsil 2016 kassatsioonkaebuse. Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta jõusse Tallinna Halduskohtu otsus selles asjas või alternatiivselt, kui asjas ei ole võimalik uut otsust teha, saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
12.Pärnu Maavalitsus põhjendab kassatsioonkaebust järgmiselt. Ringkonnakohtu käsitlus läheb vastuollu omandireformi üldise põhimõttega, et vara tagastamise ja kompenseerimise taotlusi oli
võimalik esitada piiratud aja jooksul ja hilisemaid taotlusi arvesse ei võeta. Kaebaja ei esitanud hiljemalt 17. jaanuaril 1992. a-l avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks ega taotlenud tähtaegselt, s.o hiljemalt 31. märtsil 1993. a-l ka nimetatud avalduse esitamise tähtaja ennistamist. Ringkonnakohtu käsitlus on vastuolus ka esinduse olemusega. Esindaja ei tegutse mitte enda, vaid teise isiku, st esindatava nimel. Ringkonnakohus tõlgendas A. Stalionise
5.detsembri 1991. a avaldust contra legem. Kuigi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p 6 nägi ette, et esindajal peab avalduse esitamiseks olema notariaalselt või sellega võrdsustatud korras tõestatud volikiri, ei takistanud lihtkirjalik volikiri haldusorganil A. Stalionise avaldust menetlemast. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma isik, kellele see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal, või selle isiku ORAS §-s 8 loetletud pärijad. Ringkonnakohtu otsus ei rajane tõenditel, et kaebaja vastas 1991. a avalduse esitamise ajal omandireformi õigustatud subjekti tunnustele. Ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud ühtki õigusnormi, mis annavad seadusliku aluse vaidlusaluse kohtuotsuse tegemiseks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Henry-Orma Voog kui volitatud isik on esitanud 5. detsembri 1991. a taotluse õigusevastaselt võõrandatud vara tagastamiseks Aleksandra Stalionise nimel. Haldusorganid lahendasid selle asja, tuginedes nimetatud avaldusele ja sellele lisatud volikirjale, lugedes avalduses nimetatud vara omandireformi objektiks ning Aleksandra Stalionise omandireformi õigustatud subjektiks. Viimasele määrati õigusvastaselt võõrandatud vara eest ka kompensatsioon.
14.A. Stalionis suri 6. oktoobril 1991 Kanadas, s.o enne, kui kaebaja esitas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse. Kaebaja on Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses märkinud, et ta polnud avalduse esitamise ajal teadlik A. Stalionise surmast. Samuti ei olnud ÕVVTK komisjon oma otsuse tegemise ajal sellest teadlik. Seetõttu on avaldus ekslikult lahendatud A. Stalionise suhtes (toimiku lk 5). Seda väidet pole kohtud ümber lükanud. Kaebaja on Pärnu Linnavalitsusele 23. detsembril 2014 esitatud pöördumises esimest korda märkinud, et ta esitas avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks küll oma vanaema A. Stalionise volinikuna, kuid sai alles pärast avalduse esitamist teada, et A. Stalionis oli selleks ajaks juba surnud. Kaebaja ei teavitanud varem õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise asja lahendavaid haldusorganeid A. Stalionise surmast.
15.Avalduse esitamise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 72 lg 2 p 6 kohaselt lõpeb volikirja kehtivus volikirja väljaandnud isiku surmaga. TsK § 73 lg 2 kohaselt aga õigused ja kohustused, mis on tekkinud isiku tegude tagajärjel enne seda, kui see isik sai teada või pidi teada saama volikirja kehtivuse lõppemisest, säilitasid jõu volikirja väljaandjale ja tema õigusjärglastele kolmandate isikute suhtes. Seega, ülaltoodud asjaoludel ei välistanud avalduse esitamine pärast volikirja kehtivuse lõppemist sellise avalduse lahendamist ja sellega kaasnevate õiguste ning kohustuste legitiimsust. Sarnane regulatsioon on ka kehtivas õiguses. Kuigi tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 125 lg 2 p 9
alusel lõpeb volitus esindatava surmaga, sõltub volituse lõppemine ka esindamise aluseks oleva käsunduslepingu lõppemisest (lg 3). Võlaõigusseaduse § 632 lg 1 kohaselt eeldatakse, et käsundusleping ei lõpe käsundiandja surmaga, ning lg 3 sätestab, et kui käsundusleping käsundiandja surma tõttu lõpeb, loetakse see siiski kehtivaks kuni käsundisaaja käsundiandja surmast teada saab või peab sellest teada saama. Kaebaja on nentinud, et tal oli volikiri, mis oli välja antud kehtivusega kuni 1999. aastani, ning ta juhindus avalduse esitamisel ekslikult Saksamaa tsiviilseadustiku sätetest (§-d 168 ja 672), mille kohaselt ei lõpe käsund ja volitus käsundaja surmaga (toimiku lk 5 pöördel). Selles asjas pole vaja hinnata nimetatud regulatsioonide sarnasust või erinevust. Küll aga osutab ka kaebaja eelkirjeldatud seisukoht sellele, et avalduse esitamisel A. Stalionise nimel juhindus ta volikirjast. Kuna esitatud avalduses oli taotlejaks märgitud A. Stalionis, tuleb avalduses sisalduva tahte hindamisel sellest ka lähtuda. Eeltoodud asjaoludel loeb kolleegium õiguslikult põhjendatuks asjassepuutuva avalduse menetlemist A. Stalionise avaldusena. Kolleegium ei pea õigeks Tallinna Ringkonnakohtu tõlgendust, mille kohaselt saab haldusorganile esitatud avaldust tõlgendada kaebaja avaldusena omandada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluse kaudu.
16.Kaebaja on seadnud kahtluse alla ka volikirja vastavuse vorminõuetele. Vabariigi Valitsuse
28.augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p 13 kohaselt võivad välismaal alaliselt elavad omandireformi õigustatud subjektid tõestada kirjalike tõendite ärakirju, volitada esindajat või tõestada posti teel saadetaval avaldusel allkirja vastavalt elukohajärgses riigis kehtivale korrale. Praegusel juhul ei ole haldusorgan ega ka kohtud hinnanud volikirja vastavust avaldaja elukohajärgses riigis kehtivatele nõuetele. Samas rõhutab kolleegium, et isegi kui volikiri sellistele nõuetele ei vasta, ei muuda see esindajat taotlejaks. Seega ei saa volikirja vastavus nõuetele selles asjas mõjutada kaebaja õigusi.
17.Kaebaja väidab, et ta ajas algusest peale tagastamisasja tegelikult enda, mitte A. Stalionise huvides (toimiku lk 6). Kolleegium rõhutab, et avalduse esitamise ajal kehtinud TsK § 65 lg 4 kohaselt oli esindaja kohustatud temale antud volitust kasutama esindatava huvides ning esindaja ei võinud teostada tehingut iseendaga. Kaebaja väidetava sooviga omandada A. Stalionisele määratud kompensatsioon ei saa õiguslikult põhjendada nõuet muuta selles haldusmenetluses antud akte.
18.Kaebaja taotlus parandada ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 29. oktoobri 1997. a otsust nr 7 osas, millega õigustatud subjektiks määrati A. Stalionis, ja märkida õigustatud subjektiks H-O. Voog, on vormilt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluse uuendamise taotlus. Praegusel juhul ei ole aga esmalt täidetud HMS § 44 lg-s 3 sätestatud nõuded menetluse uuendamise taotluse esitamise tähtaja kohta. Ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitanud isiku surm ei ole menetluse uuendamise aluseks. Kolleegium märgib, et Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 17 kohaselt, kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse tähtajaks esitanud isik suri pärast avalduse esitamise tähtaega, otsustatakse vara tagastamine
tema poolt esitatud avalduse alusel. Õigustatud subjektile kuulunud nõudeõigus on päritav tsiviilõiguse normide kohaselt. Kolleegium leiab, et kuigi A. Stalionis oli avalduse esitamise ajaks surnud, saab nimetatud regulatsioonist juhinduda ka praegusel juhul. Ehkki õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja hindamise korra p 36 võimaldab pärast maakonnakomisjoni või linnakomisjoni otsuste tegemist esitada ka uusi tõendeid, mis võivad tingida tehtud otsuste muutmise, ei laiene nimetatud norm olukorrale, kus isik ei ole tähtaegselt esitanud oma nimel taotlust õigustatud subjektiks tunnistamiseks ning õigusvastselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks. Lähtudes haldusorganile esitatud pöördumiste ja ka kaebuse sisust, on kaebaja taotlenud enda tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks. Sellise taotluse esitamise tähtaeg on aga möödunud. Vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise tähtaeg on määratud ORAS § 16 lg-s 1, mille kohaselt on omandireformi õigustatud subjektidel õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 1992. a. 17. jaanuarini. Vabariigi Valitsus kehtestas 28. detsembri 1994. a määrusega nr 487, et omandireformi õigustatud subjektil, kes on esitanud avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks, on õigus avalduses märgitud soovi muuta ühe kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist.
19.Ülaltoodu tõttu ei pea kolleegium lubatavaks muuta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluses antud haldusakte kaebaja soovitud viisil. Kaebaja ei ole esitanud tähtaegselt oma nimel avaldusi või taotlusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks. Pärnu Maavalitsuse kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 26.veebruari 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-15-384 ja teeb uue otsuse, millega jätab jõusse Tallinna Halduskohtu 22. mai 2015. a otsuse selles asjas. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.