2-23-3089/36 - Pankrotiõigus - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

võlgniku vabastamise tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, tehes selle kohta määruse. Käesoleval juhul on võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatatud 20.04.2023 määrusega. Kohustustest vabastamise menetluse algatamisest on seega möödunud 3 aastat. Kohus selgitab, et kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele, kes on andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas 3-2-1-49-16, p 15; 04.05.2016 määrus 3-2-1-1916, p 14). Kohtul on PankrS § 175 lg 11 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas võlgnik kohustusest vabastada või mitte. Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud. Lisaks sellele on kohtul selle sätte järgi võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks kontrollida, kas esinevad PankrS § 175 lõigetes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused (Riigikohtu 04.05.2016 määrus tsiviilasjas 3-1-19-16, p 14). FIMS § 49 lg 5 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud tahtlikult või raske hooletuse tõttu oma käesoleva seaduse §-s 47 või pankrotiseaduse 4. peatükis nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus võib keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, kui esineb § 45 lõikes 3 nimetatud alus ja selle aluse esinemine selgus pärast kohustustest vabastamise menetluse algatamist. FIMS § 47 sätestab võlgniku kohustused kohustustest vabastamise menetluse kestel. Kohus kontrollib, kas võlgnik on täitnud FIMS §-s 47 kohustusi ning kas ei esine kohustustest vabastamise absoluutseid keeldumise aluseid (FIMS § 49 lg 5). FIMS § 49 lg 5 sätestab ühe kohustustest vabastamise keeldumise alusena süüdimõistmise pankroti- või täitemenetlusalase kuriteo, maksualase kuriteo, rahapesualase kuriteo, kelmuse või karistusseadustiku §-s 214, 2172, 381 või 3811 nimetatud kuriteo toimepanemises ning kui selle aluse esinemine selgus pärast kohustustest vabastamise menetluse algatamist. Võlgnikku ei ole eelpool nimetatud kuritegudes süüdi mõistetud. Järgmisena kontrollib kohus teist keeldumise alust ehk kas võlgnik on täitnud FIMS §-s 47 või pankrotiseaduse 4. peatükis nimetatud kohustusi või neid rikkunud. Viimase puhul tuleb ka tuvastada, kas võlgnik on rikkunud oma kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. FIMS § 47 lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. FIMS § 47 lg 2 kohaselt peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. FIMS § 47 lõigetes 3–5 on sätestatud võlausaldajatele raha eraldamise kohustus. Usaldusisiku aruandest nähtub, et võlgnik on olulise osa pankrotimenetluse ajast käinud tööl (tegelenud tulutoova tegevusega) ja sissetulekust on arvestatud jooksvalt maksed pankrotivara hulka. Pankroti väljakuulutamisest kuni märts 2024 töötas võlgnik Elisa Eesti AS-is. 2024 aasta kevadel ja suvel oli sissetulekuks töötutoetus Töötukassalt. Alates septembrist 2024 kuni pankrotimenetluse lõpuni on töötasu laekunud Tapa Vallavalitsuselt. Täiendavat sissetulekut on võlgnik saanud Kaitseliidult. Laekunud on ka tulumaksu tagastusi ja haigusrahad. Pankrotiperioodi jooksul laekus võlgniku sissetulekust pankrotivara hulka 9 432.57 eurot. Pärast pankrotimenetluse lõpparuande esitamist on võlgniku sissetulekust laekunud usaldusisiku kutsealasele kontole veel lisaks 1 060.00 eurot. Pankrotimenetluses jäi võlausaldajatele pankrotivarast välja maksmata 1 249.92 eurot (summa osa mille haldur broneeris halduri tasu tasumiseks, kuid tasu maksti väiksemas osas). Ka see summa on

hoiustatud usaldusisiku kutsealasel kontol. Usaldusisiku kutsealasel kontole kokku laekumised seega 2 309.92 eurot ning usaldusisik on saanud veel teha võlausaldajatele täiendavaid väljamakseid. Toimiku materjalidest nähtub seega, et võlgnik on kogu kohustustest vabastamise menetluse perioodi olnud kas püsivalt tööga hõivatud või tööotsingul (Töötukassas arvel). Kohus selgitab, et kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ei pruugi alati ja igas olukorras tähendada seda, et pankrotivõlgnik peab kohustustest vabastamise menetluse ajal otsima tasuvama töö ja see, kui ta jätkab vähemtasustatud töö tegemist, kujutab endast FIMS § 47 lg 1 sätestatud kohustuse süülist rikkumist, mis annab aluse jätta ta kohustustest vabastamata. Kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, haridust, antud piirkonnas olemasolevaid töö leidmise võimalusi, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures võlaõigusseaduse § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Kohus selgitab ka, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696). Kohus leiab, et võlgnikul on olnud püsivad töökohad ning stabiilne sissetulek, mille arvelt on rahuldatud ka võlausaldajate nõudeid. FIMS § 47 lg 1 ettenähtud kohustuse rikkumist saaks kohtu hinnangul eelkõige tõdeda olukorras, kus võlgnik on terve menetluse vältel ilma mõjuva põhjuseta olnud töötu või arvestades tema oskuseid ja teadmisi töötab ilmselgelt tema jaoks alamakstud tööpositsioonil. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et võlgnik ei ole rikkunud töötamise või töö otsimise kohustust (FIMS § 47 lg 1) ega ka muid FIMS § 47 lg 2-5 sätestatud kohustusi. Kohus arvestab ka, et võlgnik on olnud kohtule ja usaldusisikule kättesaadav. Võlgnik on menetluse kestel tegelenud tulutoova tegevusega ning tasunud võlgnevusi oma tegelike majanduslike võimaluste piires. Kohus märgib ka, et kuigi kohustustest vabastamise menetluse üheks oluliseks eesmärgiks on võlausaldajatele väljamaksete tegemine vähemalt seaduses ettenähtud ulatuses ja võlausaldajate nõuete rahuldamine maksimaalses ulatuses, siis võlgniku kohustustest vabastamata jätmise aluseks ei saa olla pelgalt asjaolu, et võlgnik ei ole võlausaldajate hinnangul võlgu piisavalt rahuldanud. Võlgniku saab jätta pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõuetest vabastamata üksnes olukorras, kus ta on seaduses ettenähtud kohustusi süüliselt rikkunud ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Käesoleval juhul kohus ei tuvastanud aga võlgniku poolt kohustuste rikkumist. Kohtule teadaolevalt ei ole võlgnik menetluse kestel pärinud, mistõttu ei ole ta rikkunud FIMS § 47 lg 6 sätestatud kohustust. Kohus on seisukohal, et võlgnik on andnud endast parima oma kohustuste täitmiseks ega ole FIMS § 47 nimetatud kohustusi rikkunud. Kohustuste rikkumise tuvastamata jätmise tõttu puudub alus ka järgnevalt võlgniku käitumise võimaliku süülisuse (tahtluse või raske hooletuse) hindamiseks. FIMS § 49 lg 9 kohaselt kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, sest võlgnik on olnud hooletu oma käesoleva seaduse §-s 47 nimetatud kohustuste täitmisel ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, mille möödumise järel otsustatakse kohustustest vabastamise üle uuesti. Kohus võib menetlust pikendada mitu korda. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui neli aastat menetluse algatamisest. Kohtu hinnangul on võlgnik kohustustest

vabastamise menetluses täitnud nõuetekohaselt oma kohustusi ning puuduvad FIMS § 49 lg 5 või 7 sätestatud alused, mil kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast. Kohus ei pea ka seetõttu põhjendatuks pikendada menetlust. tEeltoodu alusel leiab kohus, et võlgnik tuleb FIMS § 49 lg 1 alusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. FIMS § 49 lg 11 kohaselt, kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab ta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Kohus selgitab ka, et vastavalt FIMS § 50 on võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise tagajärjed järgmised: 1) kui võlgnik vabastatakse kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud; 2) võlgniku kohustustest vabastamisega ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustus ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustus; 3) võlgniku kohustustest vabastamine ei vabasta võlgnikuga solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui solidaarselt vastutav isik täidab kohustuse, ei saa ta kohustustest vabastamise korral esitada tagasinõuet võlgniku vastu; 4) kui võlgnik on võlausaldaja nõude rahuldanud pärast kohustustest vabastamist, ei saa kohustuse täitmiseks üleantut võlausaldajalt tagasi nõuda; 5) võlgniku kohustustest vabastamine ei tohi olla takistuseks riiklike ettevõtlustoetuste kasutamisel; 6) kui võlgniku kohustustest vabastamise menetlus lõpeb kohustustest vabastamisega enne, kui lõpeb tema suhtes läbiviidav pankrotimenetlus, loetakse pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu lõppenuks alates pankrotimenetluse lõppemisest; 7) võlgniku kohustustest vabastamine ei takista pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist pankrotiseaduse § 165 lõikes 4 või §-s 166 sätestatu kohaselt. FIMS § 51 lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotluse alusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest või kuni pankrotimenetluse lõpuni selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse või pankrotimenetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja võib FIMS § 51 lg-s 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist. FIMS § 55 lg 1 p 2 kohaselt vabastab kohus kohustustest vabastamise menetluse lõppemisel usaldusisiku. Tulenevalt FIMS § 49 lg 14 avaldatakse teade võlgniku kohustustest vabastamise või kohustustest vabastamata jätmise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Menetluskulude jaotus FIMS § 8 lg 3 alusel jätab kohus menetluskulud võlgniku kanda ning võlausaldajate kulud nende endi kanda. FIMS § 54 lg-te 1, 3 ja 4 kohaselt on usaldusisikul õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, mida tasu ei kata. Kohustustest vabastamise menetluses määratakse usaldusisikule tasu FIMS §-s 54 sätestatu kohaselt. Kohus määrab usaldusisikule tasu ja vajalike kulutuste hüvitise kohustustest vabastamise menetluses iga aasta möödumisel. Kohus määrab usaldusisikule tasu usaldusisiku taotlusel. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja usaldusisiku kutseoskusi. Usaldusisik peab esitama koos taotlusega tasu arvestuse.