Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Vaiksaar, isik teadis või pidi teadma, et kahjustab sellega teiste JGC Forest OÜ (pankrotis) võlausaldajate huve. Hageja kahjud pankrotimenetluses tähendavad kahju võlausaldajatele pankrotimenetluse mõtet ja eesmärke silmas pidades. Hageja oli seisukohal, et juhul, kui antud rahalist kohustust ei oleks ühele võlausaldajale, lähikondsele, kes teadis maksejõuetusest, tehtud, siis ei oleks tekkinud teistel võlausaldajatel kahju. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et likvideerimismenetluse kulude eest tasumine ei kahjusta äriühingu võlausaldajate huve. Hagiavalduse täienduses on hageja põhistanud võlausaldajate huvide kahjustamist väitega, et kostja sai enda hiljem tekkinud nõude täielikult rahuldatud väljaspool pankrotimenetlust olukorras, kus äriühingul ei jätkunud vara kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Isegi, kui kostjat on talle võla tasumisega eelistatud teistele võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või samas järgus, milles saaks olla kostja nõue, ei peeta seda iseenesest teiste võlausaldajate kahjustamiseks. Kostja hinnangul PankrS § 113 eesmärk ei ole lubada kõikvõimalike rahaliste kohustuste tagasivõitmist. Kostja asus seisukohale, et likvideerimismenetluse kulude hüvitamine on üks nendest kohustustest, mille täitmine PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel tagasivõitmisele ei kuulu. Mõlemapoolne täitmine on toimunud kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Likvideerija tegi vajaliku ja mahuka töö, likvideerimismenetluses kanti arvestatavaid kulusid ning nende hüvitamine ei saanud kahjustada võlausaldajate huve. Osaühingu tegevuse lõpetamisel on likvideerimine ÄS §-st 205 tulenevalt kohustuslik. Kuna likvideerimismenetluse läbiviimine oli võlgniku majandustegevuse lõpetamiseks möödapääsmatult vajalik, siis on osutatud teenuse ja kantud kulude eest tasumine kohustus, mille täitmine ei kuulu olemuslikult PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel tagasivõitmisele. Kostja leidis, et äriühingutel puudub ühine majanduslik huvi, mistõttu ei ole alust neid lugeda lähikondseteks. Pelgalt faktist, et ühe ärihingu juhatuse liige ja teise likvideerija olid samad isikud, selleks kostja arvates ei piisa. Liiati taotleb hageja vaid rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Selliselt ei ole hagiga võimalik saavutada hageja soovitud eesmärki – pankrotivara suurendamist. Pärast eelistungit 02.03.2016 esitatud seisukohas leidis kostja, et hageja 26.02.2016 seisukohad on vastuolus 16.02.2016 eelistungil ja varasemas menetluses avaldatuga. Hageja on menetluse algusest peale nõudnud vaid rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmist PankrS § 113 alusel. Kostja hinnangul kohus ei saa otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud. Nõue peab hagiavalduses olema esitatud selliselt, et seda saaks hagi rahuldamise korral täita. Hageja näeb vaidluse keskse küsimusena rahalise kohustuse täitmise lubatavust, mitte väljamakse aluseks olnud tehingu asjaolusid, sh likvideerimismenetluse kulude kandmise kokkuleppe sõlmimine või kulude suuruse kujunemine. Hageja ei ole esitanud tehingu tagasivõitmise nõuet, vaid üksnes rahalise kohustuse tagasivõitmise nõude. Väide, et likvideerimismenetluse kulud on tõendamata, ei ole asjakohane, sest hageja ei nõua lepingu kehtetuks tunnistamist. Kostja märkis, et ei anna nõusolekut hagi muutmiseks. Kohus on määranud eelmenetlust lõpetavaks tähtajaks 02.03.2016. Hagi muutmise lubamine põhjustaks menetluse venimise. Viited PankrS §-le 110-112 ja §-le 114 ning nendes sätestatud tagasivõitmise alustele on menetluses uued. Hageja ei ole vaidlustanud alustehingut. Seega on vaidluse esemeks vaid väljamakse tegemine, mitte kulude kandmise kokkulepe ega selle tingimused.

Kostja ei nõustunud hagejaga, et võlausaldajate olemasolu ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel oluline. Võlausaldajate puudumise korral ei ole täidetud PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud tagasivõitmise esimene eeldus – võlausaldajate kahjustamine. Flivik Shipping AB nõudele vaieldi nõuete kaitsmise koosolekul vastu. Võlausaldaja ei pöördunud oma nõude kaitseks kohtusse. Sellega on Flivik Shipping AB kaotanud pankrotivõlausaldaja positsiooni. Liiati ei ole Flivik Shipping AB senini esitanud mitte üheski menetluses objektiivseid tõendeid nõude olemasolu ja põhjendatuse kohta. Üksnes võlanimekirjas sisaldumise tõttu ei saa eeldada nõude olemasolu. Maakohtu otsus 15.04.2016 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja tunnistas kehtetuks JGC Forest OÜ (pankrotis) poolt 09.03.2015 kostjale arve nr 06/15 alusel täidetud rahalise kohustuse summas 11 800 eurot ja kohustas kostjat tagastama rahalise kohustuse täitmisena saadud 11 800 eurot JGC Forest OÜ-le (pankrotis). Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt JGC Forest OÜ (pankrotis) kasuks välja menetluskulud summas 2150 eurot, s.o 650 eurot hageja tasutud riigilõiv ja 1500 eurot hageja õigusabikulud. Kohtule esitatud hagiavaldusega soovib hageja JGC Forest OÜ (pankrotis) poolt kostjale rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamist. Nimelt nähtub JGC Forest OÜ (pankrotis) raamatupidamise dokumentidest, et JGC Forest OÜ (pankrotis) on tasunud 09.03.2015 kassast saadud sularahaga kostja arve 06/15 eest kokku summas 11 800 eurot. Pankrotiseaduse (PankrS) § 113 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. PankrS § 113 lg 2 alusel eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta võlgniku maksejõuetust teadis. Kohus ei nõustunud hagejaga selles, et rahalise kohustuse täitmine oleks toimunud lähikondsete vahel, sest hageja ei ole ka põhjendanud, mille alusel saaks kohus lugeda võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku (PankrS § 117 lg 3). Asjaolu, et likvideerijaks ja võlausaldaja juhatuse liikmeks on üks füüsiline isik ei ole piisav, sest puuduvad võlgnikuga (hagejaga) seotud ärilised või majanduslikud suhted. Vaidlust ei ole selles, et 30.01.2015 esitas võlausaldaja AB Flivik Shipping võlgnikule JGC Forest OÜ-le (pankrotis) pankrotihoiatuse ja et 10.03.2015 esitas JGC Forest OÜ (pankrotis) likvideerija Rein Vaiksaar Pärnu Maakohtule pankrotiavalduse, sest JGC Forest OÜ (pankrotis) oli 2015. aasta märtsiks muutunud maksujõuetuks. Pärnu Maakohus võttis 12.03.2015 määrusega menetlusse JGC Forest OÜ (pankrotis) poolt esitatud pankrotiavalduse ja nimetas ajutiseks halduriks Ly Müürsoo. Seega on rahalise kohustuse täitmine kostjale toimunud vahetult enne ajutise halduri nimetamist, millega on täidetud PankrS § 113 lg 2 p 1 sätestatud eeldused, so kohustuse täitmine 3 kuud enne ajutise halduri määramist ja teiseks asjaolu, et kostja juhatuse liige Rein Vaiksaar oli hageja likvideerijana kostjale tasu makstes teadlik JGC Forest OÜ (pankrotis) maksejõuetusest. Kohus leidis, et R. Vaiksaar pidi likvideerijana olema teadlik hageja halvast majanduslikust olukorrast ja olles saanud 30.01.2015 pankrotihoiatuse, pidi likvideerijale R.Vaiksaarele olema ka teada võlausaldajatele kohustuste täitmise võimatus, mis tõigi lõppkokkuvõttes kaasa pankrotiavalduse esitamise kohustuse. JGC Forest OÜ (pankrotis) likvideerija R.Vaiksaar on 09.03.2015 esitatud kostja 09.03.2015 arve nr 06/15, mille tasumise tähtaeg oli 19.03.2015,

tasunud kostjale R. Vaiksaare isikus juba 09.03.2015. Kohtu hinnangul on kõnealuse arve eest tasutud nii enne täitmise tähtpäeva kui üht võlausaldajat teistele eelistades. PankrS § 109 lg 1 alusel tunnistab kohus tagasivõitmisel pankrotiseaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Kohus nõustus hageja seisukohaga, mille järgi on võlausaldajate ühiseid huve kahjustatud. 10.03.2015 kohtule esitatud võlgniku pankrotiavaldusest, mis on allkirjastatud R. Vaiksaare poolt, nähtub, et JGC Forest OÜ-l on „[...] võlgu üle 250 000 euro, vara puudub.“ Samuti nähtub Pärnu Maakohtule 15.05.2015 tsiviilasjas nr 2-15-3807 esitatud pankrotihalduri aruandest, et pankrotivõlgniku varaks oli kassajääk 1000 eurot ja kuni 3 eurot võlgniku pangakontodel. Kohtule on esitatud ajutise halduri aruanne koos lisadega, millest nähtub, et JGC Forest OÜ teadaolevad kohustused seisuga 06.04.2015 olid kokku vähemalt 365 614,55 eurot. Seega on likvideerija R. Vaiksaar 09.03.2015 oma tegevusega muutnud JGC Forest OÜ (pankrotis) sisuliselt varatuks, millega on likvideerija poolt JGC Forest OÜ maksejõuetust süvendatud veelgi. Kostjale makstud summast oleks saanud tasuda mitmele väiksemale võlausaldajale, nt töötajatele saamata jäänud töötasu (11 982 eurot) ja võlgnevused tarnijatele (7128 eurot), selle asemel on likvideerija võtnud JGC Forest OÜ kassast ära raha kuludeks, millel puudub seos JGC Forest OÜ (pankrotis) tegevusega. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, mille järgi likvideerimismenetluse kulude hüvitamine on iseenesest üks nendest kohustustest, mille täitmine PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel tagasivõitmisele ei kuulu. Tagasivõitmisel tuleb arvestada seda, kas tehing, millest tekkinud võlga tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks (RKHKo nr 3-2-1-58-03, p 9, nr 3-2-1-21-09, p 16). Kohus on 16.02.2016 teinud eelistungil kostjale ettepaneku esitada kohtule seisukohad ja tõendid, millest saaks kohus veenduda, et tegemist oli likvideerimismenetlusega seotud ja seetõttu äriühingule vajalike kuludega. Veelgi enam, võttes arvesse kostja poolt eelistungil väidetud nn „krediidisarnast õigussuhet“ hageja ja kostja vahel, millega viimane võttis likvideerimismenetluse kestel nii pankrotimenetluses kui ka kohtumenetluses tuvastamata hageja kohustused enda kanda, ei ole tsiviilasjas tõendatud, et need kulud olid olemas ja et need olid seotud hageja jaoks vajalike tegevustega, mille eest hageja 09.03.2015 kostjale maksis. Kostja on kohtu ettepanekut tõendite esitamiseks ignoreerinud. Kohus leidis, et kõnealuse makse tegemine ei olnud tavaline majandustegevus, mis oleks olnud vajalik JGC Forest OÜ (pankrotis) tegevuse säilitamiseks ja käigus hoidmiseks, seega on kohtu hinnangul põhjendamatute kulude hüvitamisega kahjustatud teiste võlausaldajate huve. Kohus ei nõustunud kostjaga ka selles, et hageja nõue on vastuolus tagasivõitmise instituudi olemusega, sest rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise korral tekib kostjal eesõigusnõue pankrotivõlgniku vastu. Võlausaldajate võrdse kohtlemise kaalutlustel tuleb rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise korral võlausaldajale PankrS § 119 lg 4 alusel tagastada tehingu alusel üleantu või hüvitada selle väärtus rahas, kui võlausaldaja ei teadnud ega pidanud kohustuse täitmist vastu võttes teadma, et võlgnik kahjustab täitmisega teiste võlausaldajate huve (RKHKo nr 3-2-1-124-13, p 10). Käesoleval juhul on aga tegemist olukorraga, kus võlausaldaja, kostja, pidi olema teadlik, et võlgnik kahjustab täitmisega teiste võlausaldajate huve, millega on õigustatud seada nimetatud võlausaldaja võlgniku pankrotimenetluses n.ö tavavõlausaldaja positsiooni, mil ta saab nõuda üleantu eest hüvitist pankrotivõlausaldajana PankrS § 119 lg 5 järgi.

Kostja on leidnud ka, et võlausaldajate puudumise korral ei ole täidetud PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud tagasivõitmise esimene eeldus – võlausaldajate kahjustamine. Väidetavalt ei ole võlausaldaja Flivik Shipping AB nõudele vaielnud nõuete kaitsmise koosolekul vastu. Kohus märkis, et lähtub asjaolust, et Pärnu Maakohtu 28.04.2015 määrusega kuulutati välja hageja JGC Forest OÜ pankrot, sest hageja suhtes esitatud võlausaldajate nõuded olid suuremad kui hagejal oli vara, seetõttu oli ka püsiv maksejõuetus välja kujunenud. Kohus leidis, et käesolev menetlus ei ole see menetlus, kus kohus peaks hindama nõuete olemasolu ja kui paljudel võlausaldajatel on õnnestunud enda nõudeid tunnustatud saada. Kohus on hageja poolt esitatud ajutise halduri aruande ja võlausaldajate poolt esitatud nõuete alusel veendunud, et võlausaldajad on olemas ja neil on nõuded JGC Forest OÜ (pankrotis) suhtes. Pärnu Maakohtu 28.04.2015 määrus on jõustunud ja käesoleval ajal jätkatakse tsiviilasjas nr 2-153807 pankrotimenetlust, seega on pankrotihalduril põhjendatud huvi esitada PankrS § 109 ja § 113 järgi kvalifitseeritavaid nõudeid tagasivõitmiseks, kui rahaliste kohustuste täitmised on võlausaldajate ühiseid huve kahjustanud. Menetluskulude jaotuse osas märkis kohus TsMS § 162 lg-le 2 ja § 163 lg-le 1 tuginedes, et kuna kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja on 23.03.2016 esitanud kohtule menetluskulude hüvitamise taotluse, mille järgi on hageja menetluskulud käesolevas tsiviilasjas kokku 4870 eurot. Menetluskulud koosnevad kulutustest lepingulisele esindajale ilma käibemaksuta summas 3970 eurot (õigusteenus 33 tunni ja 5min ulatuses hinnaga 120 eurot tund millele lisandub käibemaks) ja hagiavalduselt tasutud riigilõivust summas 900 eurot. Hageja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasja menetlemisega. Kostja esitas 01.04.2016 seisukoha, mille järgi on hageja tsiviilasja nr 2-15-12947 raames esitanud menetluskulude nimekirja ja kuluaruande nii 02.10.2015 kui ka 23.03.2016. Esitatud dokumendid on vastuolulised ja sisaldavad ebatäpsusi. Kohus kohustas 04.04.2016 pooli esitama kohtule menetluskulusid tõendavaid dokumente. Hageja selgitas, et vastuolu tema poolt menetluses esitatud menetluskulude nimekirjade kannetes tulenevad inimlikust eksimusest andmete sisestamisel. Nimelt on hageja esindaja advokaadibüroo oktoobri alguses 2015 üle läinud uuele ajaarvestusprogrammile ning andmete kandmisel ühest andmebaasist teise on tegevused omavahel liidetud ja kantud erineva kuupäeva alla. Hageja esitas kohtule Mercatoria Advokaadibüroo 23.03.2016 arve 20160206 summas 3970 eurot, millele lisandub käibemaks summas 794 eurot (kokku 33h ja 5min, tunnimaksumus 120 eurot). 13.04.2016 seisukohas leidis kostja, et arve nr 20160206 alusel ei ole võimalik kostjalt hageja kasuks menetluskulusid välja mõista. Arve on koostatud tagantjärgi, see on allkirjastamata ja ilmselgete võltsimistunnustega. Hageja ei ole tõendanud kulude kandmist. Kohus leidis, et kohtule esitatud arve hagejale on piisav hageja menetluskulude tõendamiseks. Kostja märgitud asjaolud, et arve fail on vale kuupäevaga jne ei väära kohtu järeldust. Kohtu hinnangul on hageja loetletud toimingud osaliselt põhjendatud. Hagi esitamist ja sellele järgnenud täiendamisi tuleb käsitleda koos. Põhjendatud ajakuluna näeb kohus mitte rohkem kui 4 tundi. Kohtule esitatud esialgne hagiavaldus oli suurte puudustega, sellele järgnenud puuduste kõrvaldamise seisukohad kordasid varasemat, seejuures ei olnud hageja esitanud määruses nõutud seisukohti. Arvestades seisukohtade asjakohasust ja argumentatsiooni vähest sisukust ei ole 27.08.2015-17.09.2015 põhjendatud ajakuluna aktsepteeritav üle 10 tunni tööd. Menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud 14.12.2015 kuni 23.03.2016 on põhjendatud ajakulu ja tuleb arvestada hageja menetluskuluna. Tunniarvestus ei ole viimati nimetatud toimingute puhul ülepaisutatud ja vastab tehtud tööle. Kohus leidis, et põhjendatud ajakuluna

ei saa arvestada 08.10.2015 kuni 25.11.2015 hageja määruskaebuse koostamist ja selle esitamist Tallinna Ringkonnakohtule. TsMS § 169 lg 3 alusel jätab kohus vaidlustamisega seotud menetluskulud hageja kanda, sest esitatud määrusekaebused ja sellega kaasnenud taotlused olid ilmselgelt põhjendamatud. Hageja ei ole TsMS § 174 lg-st 10 alusel kohtule kinnitanud, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, seetõttu kohus ei arvestanud hagejale esitatud arvel märgitud käibemaksu. Kohus mõistis kostjalt hageja JGC Forest OÜ (pankrotis) kasuks välja riigilõivu summas 650 eurot (hagiavalduselt tasutud 600 eurot ja põhjendatud määruskaebuselt tasutud riigilõiv 50 eurot). Põhjendamatust edasikaebamiselt tasutud riigilõiv jääb hageja enda kanda (TsMS § 169 lg 3). Kohus leidis, et hageja taotluses nimetatud kulud on osaliselt põhjendatud ja menetluskulude hüvitamise taotluses nimetatud toimingud on olnud osaliselt vajalikud, töötunni maksumus vastab keskmisele tunnihinnale, so 120 eurot/h. Seega on põhjendatud ajakulu 12 tundi ja 30 minutit. Kohus rahuldas hageja menetluskulude hüvitamise taotluse summas 1500 eurot. Apellatsioonkaebus 16.05.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Pärnu Maakohtu 15.04.2016 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et JGC Forest OÜ-l (pankrotis) oli võlausaldajaid ning kostjale likvideerimiskulude hüvitamine kahjustas nende huve. Kostja vaidlustas esimese astme kohtu menetluses hageja väited võlgniku maksejõuetuse ja pankrotivõlausaldajate olemasolu kohta. Kostja vaidlustas väite, justkui vastutas pankrotivõlgnik kinnipeetud kaubalaadungi eest ning samuti väite, et Rootsi vahekohus on teinud otsuse pankrotivõlgniku kahjuks. Maakohus oleks asja lahendamisel pidanud hindama võlausaldajate olemasolu ega saanud lähtuda vaid pankrotimäärusest ja asjaolust, et praegu pankrotimenetlus jätkub. Ainuüksi pankroti väljakuulutamise faktist ei järeldu võlausaldajate olemasolu. Maksejõuetust ei saa pankroti väljakuulutamise tõttu eeldada, kuna välistatud ei ole maksejõulise isiku pankroti väljakuulutamine (RKTKm 23.03.2016 nr 3-2-1-12-16). Seadusandja on ette näinud regulatsiooni ka olukordadeks, kui pankroti alus menetluse kestel ära langeb (PankrS § 159). JGC Forest OÜ (pankrotis) suurvõlausaldaja AB Flivik Shipping nõude põhjendatust ei ole vaatamata pankrotimenetluses kehtivale uurimisprintsiibile sisuliselt hinnatud. Hageja ei ole käesolevas menetluses vaidlustanud kostja väiteid võlausaldajate puudumise kohta, vaid üksnes korranud, et võlgniku maksejõuetust tuleb eeldada ja vastupidise tõendamiskoormis lasub kostjal. Kostja jääb esimese astme kohtus esitatud vastuväidete juurde seoses võlausaldajate puudumisega. Kui pankrotivõlgnikul ei ole ühtegi võlausaldajat, puudub tehingu tagasivõitmise esmane PankrS § 109 lg 1 järgne alus – võlausaldajate kahjustamine. Kohus tegi hagejale 16.02.2016 kohtuistungil ettepaneku tõendada, et hagejale on kahju põhjustatud. Hageja tõendeid ei esitanud. Maakohus on ebaõigesti sisustanud JGC Forest OÜ (pankrotis) võlausaldajate kahjustamist sellega, et kostjale makse tegemisega ei suutnud võlgnik enam teha makseid teistele võlausaldajatele. Selline põhjendus üksnes kordab PankrS § 113 lg 1 p-s 2 nimetatud makse tagasivõitmise ühte eeldust – ühe võlausaldaja eelistamist teistele. Ka siis, kui kostjat on talle võla tasumisega eelistatud teistele võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, ei saa seda iseenesest pidada teiste võlausaldajate kahjustamiseks. Võlausaldajate huvide riiveta ei eksisteeri tagasivõitmise

nõuet. Sama seisukohta on korduvalt väljendanud Riigikohtu tsiviilkolleegium (RKTKo nr 32-1-43-07, p 9, RKTKo nr 3-2-1-58-03, p-d 8-9). Samuti leiab kostja, et vaidlustatud lahendi põhjendav osa on vastuoluline ning pooli on menetluses koheldud ebavõrdselt. Kostja märgib PankrS §-le 113 osundades, et rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmine eeldab, et täidetud kohustus (aluskohustus) on olemas ja kehtiv. Seega eeldavad hageja poolt menetluses esitatud nõue ja seisukohad kehtiva aluskohustuse olemasolu. Hageja kinnitas menetluses selgesõnaliselt, et ei vaidlusta käsutuse aluseks olnud kohustustehingut. Poolte vahel puudus vaidlus osas, et likvideerimismenetluse kulud olid kostja poolt kantud ning pankrotivõlgnikul tuli need hüvitada. Otsuses on kohus üllatuslikult järeldanud, et kostjale kulude hüvitamine oli põhjendamatu ja tõendamata on, et tegemist oli vajalike kuludega, mis olemas olid. Kostja vaidlustab maakohtu järelduse. Väär ja asjassepuutumatu on maakohtu märkus, mille kohaselt muutis likvideerija äriühingu varatuks või süvendas maksejõuetust. TsMS 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hageja esitas PankrS § 113 lg 1 p-le 2 tuginedes rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise nõude. Poolte vahel puudus vaidlus, et tagasivõitmise formaalne eeldus on täidetud – rahaline kohustus täideti kostjale vähem kui kolm kuud enne ajutise halduri nimetamist võlgnikule. Maakohtu poolt üksnes kostjale tõendite esitamata jätmise etteheitmine on vastuolus TsMS §-s 7 sätestatud võrdõiguslikkuse printsiibiga. Tõendamiskoormis lasus esmalt hagejal. Ainult väljamakse tegemine ei kahjustanud võlausaldajaid. Kostja jääb 18.11.2015 menetlusdokumendi p-des 6 ja 7 esitatud seisukoha juurde. Maakohus jagas ebaõigesti tõendamiskoormise, asudes seisukohale, et kostja pidanuks tõendama kulude vajalikkust. Tõendamiskoormise ümberjaotumist tavapärasest, TsMS § 230 lg-s 1 sätestatust, maakohus pooltega arutanud ei ole. Kostjal ei olnud kohustust asuda tõendama kohustustehingu tingimusi ega kantud kulude vajalikkust. Vaidluse esemeks ei ole küsimus sellest, kas makse tegemise aluseks olev kohustustehing oli kehtiv või kooskõlas võlausaldajate huvidega. Maakohus on väljunud nõude piiridest, andes hinnangu alustehingu kehtivusele ja kulude vajalikkusele (TsMS § 439). PankrS § 113 alusel toimingu tagasivõitmisel ei tunnista kohus kehtetuks mitte tehingut, vaid soorituse (rahalise kohustuse täitmise). PankrS § 110 on üldnormiks §-dele 111, 112 ja 114, kuid mitte §-le 113, sest nimetatud säte ei reguleeri tehingu tagasivõitmist (RKTKo 19.12.2007.a nr 3-2-1-115-07, p 17). Käesoleva tsiviilasja esemesse ei kuulunud küsimus likvideerimismenetlusega kaasnenud kulude suuruse ega põhjendatuse kohta. Vaidlustatud otsuse punktis 4.3 märgitu, justkui pidanuks kostja kohustuse täitmist vastu võttes olema teadlik, et kahjustab võlausaldajate huve, on kohtu varasema seisukohaga vastuolus. Nimelt on maakohus eelnevalt tuvastanud, et kostja ja pankrotivõlgnik ei ole lähikondsed. Kostja jääb seisukohale, et rahalise kohustuse tagasivõitmise korral omandab ta PankrS § 119 lg 4 alusel nõude pankrotivõlgniku vastu, mis tuleb hüvitada PankrS § 146 lg 1 kohaselt. Kostja vaidlustab menetluskulude väljamõistmise hageja kasuks, leides, et kohus on käitunud vastuoluliselt ja kohelnud pooli ebavõrdselt, lugedes Advokaadibüroo RS Mercatoria arve menetluskulude kandmist tõendavaks dokumendiks. Kohus kohustas 04.04.2016 nii hagejat kui kostjat esitama kulude kandmist tõendavad dokumendid. Hageja keeldus maksekorralduste esitamisest ning piirdus arve esitamisega, viidates Riigikohtu seisukohtadele kohtuasjas nr 3-2-1-154-15. Kostja leiab, et hageja esitatud arve ei saa olla koostatud sellel märgitud ajal ega selles märgitud sisus ning kostja jääb 13.04.2016 menetlusdokumendis esitatud kriitika juurde. Kui arve oli väljastatud juba 23.03.2016, siis jääb arusaamatuks hageja 08.04.2016 tähtaja pikendamise taotlus põhjusel et kliendiga on

vaja kooskõlastada kuludokumentidega seonduvat. Arvelt puuduolev järjekorranumber ja numeratsioon annab piisavalt alust kahelda arve originaalsuses ning hageja kulude kandmise kohta antud kinnituse tõesuses. Liiati on arve esitatud väidetavalt alates 27.08.2015 osutatud õigusteenuse eest. Advokaadibüroo RS Mercatoria ei esindanud hagejat 2015. aastal, vaid alles alates 26.02.2016. Hageja ei ole kirjeldatud menetluskulusid kandnud, kuna pankrotivara hulgas puuduvad rahalised vahendid sellises suurusjärgus arve tasumiseks. Pankrotimenetluse raugemise vältimiseks tasus Advokaadibüroo Kaimo Räppo OÜ kohtu deposiiti 2500 eurot, sellest vähemalt 1005 eurot on tasutud ajutise halduri kulude katteks. Hageja väite kohaselt saabub käesoleva nädala pühapäeval 4764 euro suuruse arve tasumise tähtpäev, mis ei ole eluliselt usutav. Lisaks vaidlustab kostja määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu (50 eurot) kostjalt väljamõistmise. Esiteks ei sisaldunud sellist kuluartiklit hageja menetluskulude nimekirjas. Teiseks on hagejal õigus taotleda TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel riigilõivu tagastamist. Kostjal ei ole kohustust hüvitada lõivu, mille tagastamist hageja saab taotleda. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 15.04.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses on kostja seisukohal, et maakohus oleks pidanud hindama võlausaldajate olemasolu ega saanud lähtuda vaid pankrotimäärusest ja asjaolust, et praegu pankrotimenetlus jätkub. Seejuures märgib kostja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-12-16 viidates, et maksejõuetust ei saa pankroti väljakuulutamise tõttu eeldada, kuna välistatud ei ole maksejõulise isiku pankroti väljakuulutamine. Kostja jääb maakohtu menetluses esitatud seisukoha juurde seoses pankrotivõlgnikul võlausaldajate puudumisega ja märgib, et kui pankrotivõlgnikul ei ole ühtegi võlausaldajat, puudub tehingu tagasivõitmise esmane pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 järgne alus – võlausaldajate kahjustamine. Ringkonnakohus kostja eeltoodud seisukohtadega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud otsuses seoses kostja väidetega võlausaldajate puudumisest õigesti lähtunud asjaolust, et Pärnu Maakohtu 28.04.2015 määrusega kuulutati välja JGC Forest OÜ pankrot, sest võlgniku suhtes esitatud võlausaldajate nõuded olid suuremad kui hagejal oli vara. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtule seisukohal, et tagasivõitmisel saab maksejõuetusest lähtuda ja selle alusel võib maksejõuetuse tõendatuks lugeda. Selleks, et asuda vastupidisele seisukohale, pidanuks kostja esitama tõendid, mille alusel oleks kohus saanud jõuda veendumusele, et pankrotivõlgnik on maksejõuline. Toodust erinevale seisukohale ei võimalda jõuda ka kaebuses viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-12-16 avaldatud seisukohad. Nimelt on Riigikohus osundatud lahendis selgitanud, et kuigi PankrS § 31 lg 4 järgi eeldatakse võlgniku enda poolt esitatud pankrotiavalduse puhul, et võlgnik on maksejõuetu, on halduril kohustus võlgniku varaline seis kindlaks teha ja ta ei või lähtuda üksnes neist andmetest, mis võlgnik talle esitab. Üksnes asjaolu, et võlgnik väidab enda maksejõuetust, ei anna alust automaatselt pankrotti välja kuulutada, vaid kohus peab talle esitatud asjaoludest (vara ja võlgade nimekiri) suutma järeldada, kas võlgnik on ka tegelikult püsivalt maksejõuetu. Selle, kas võlgnik on ka tegelikult püsivalt maksejõuetu, kontrollimine kuulus kohtute pädevusse neile esitatud pankrotiavalduse lahendamisel. Pärnu Maakohus on kohtule esitatud asjaolusid arvesse võttes otsustanud 28.04.2015 määrusega

kuulutada välja võlgniku JGC Forest OÜ panroti, leides, et võlgniku maksejõuetus on püsiva iseloomuga. Võlgnik ei ole ka pankrotimenetluses väitnud ega tõendanud enda maksejõuetuse kohta vastupidist. Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja seisukohaga, mille kohaselt on maakohus käesolevas asjas ebaõigesti sisustanud JGC Forest OÜ (pankrotis) võlausaldajate kahjustamist sellega, et kostjale makse tegemisega ei suutnud võlgnik enam teha makseid teistele võlausaldajatele. Kostja on seisukohal, et selline maakohtu põhjendus üksnes kordab PankrS § 113 lg 1 p-s 2 nimetatud makse tagasivõitmise ühte eeldust – ühe võlausaldaja eelistamist teistele. Samuti leiab kostja, et ainult väljamakse tegemine ei kahjustanud võlausaldajaid. Kostja on Riigikohtu praktikale viidates õigesti märkinud, et asjaolu, et kostjat on talle makse tegemisega eelistatud teistele võlausaldajatele, ei saa iseenesest pidada teiste võlausaldajate kahjustamiseks (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-43-07, p 9 ja lahendi 3-2-1-58-03, p 8). Sellegipoolest leiab kolleegium, et praegusel juhul on kohtu ette toodud asjaoludel tegemist võlausaldajate kahjustamisega. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamisel on maakohus kooskõlas Riigikohtu praktikas leituga arvestanud ka seda, kas tehing, millest tekkinud võlga tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Asjas esitatud tõendid ei võimalda jõuda seisukohale, et 11 800 euro suuruse makse tegemise puhul hageja likvideerija Rein Vaiksaare poolt kostjale oleks olnud tegemist kostja väidetud likvideerimismenetluse kuludega ja seega võlgniku majandustegevuse jätkamiseks vajalike kuludega. Kuivõrd vastuväite, et arve alusel tasutud makse näol on tegemist likvideerimismenetluse kuludega ja seega tagasivõitmisele mitte kuuluvate kuludega, esitas kostja, lasus kostjal ka TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt kohustus tõendada asjaolusid, millele tema vastuväide tugineb. Sellest tulenevalt on põhjendamatu apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jagas ebaõigesti tõendamiskoormise, asudes seisukohale, et kostja pidanuks tõendama kulude vajalikkust. Erinevalt kaebuses väidetust ei ole maakohus vaidlustatud otsuses pööranud ümber TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormist. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus võlgniku likvideerija Rein Vaiksaar, kes oli ühtlasi kostja juhatuse liige, on päev enne pankrotiavalduse esitamist ja 3 päeva enne ajutise halduri nimetamist tasunud 10 päeva enne tasumise tähtpäeva arve alusel kostjale 11 800 eurot, on kostja saavutanud nimetatud makse tegemisega eelise, mis mõjutab negatiivselt teisi võlausaldajaid. Kohtule esitatud ajutise pankrotihalduri aruandest, milles esitatud andmete õigsuses kohtul puudub alus kahelda, nähtuvalt on võlgniku kohustuseks muu hulgas töötajate saamata jäänud töötasu summas 11 982 eurot, mille osaliselt kompenseerib Eesti Töötukassa, ja samuti võlgnevused tarnijatele summas 7128 eurot. Kostjale makse tegemisega selle asemel, et tasuda võlgnevused töötjatele või tarnijatele, on vähendatud võlgniku vara ja muudetud võlgnik sisuliselt varatuks, millega on kahjustatud võlausaldajaid, kelle nõuete rahuldamiseks võlgnikul makse tegemisest tingitult vara puudub. Kuivõrd kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, miks või mille eest on kostjale 11 800 eurot tasutud, ei saa ka järeldada, et nimetatud makse tegemine olnuks võlgniku majandustegevuse seisukohast oluline või olulisem kui kohustused, mida ei täidetud. Õige on maakohtu järeldus, et 11 800 euro suuruse makse tegemise näol on tegemist põhjendamatute kulude hüvitamisega, millega on kahjustatud teiste võlausaldajate huve. Kaebuse kohaselt on maakohus väljunud nõude piiridest, andes hinnangu alustehingu kehtivusele ja kulude vajalikkusele, kuivõrd hageja ei ole vaidlustanud alustehingut. Kostja on sarnaselt apellatsioonkaebuses leitule ka menetluses läbivalt olnud seisukohal, et käesoleva tsiviilasja esemesse ei kuulu küsimus likvideerimismenetlusega kaasnenud kulude suuruse ega põhjendatuse kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus, hinnates asjaolu, kas 11 800 euro suuruse rahalise makse puhul on tegemist kostja väidetud likvideerimismenetluse

kuludega ja seetõttu võlgniku majandustegevuse jätkamiseks vajalike kuludega, ületanud otsuses nõude piire ega teinud otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Asjaolu, kas kostjale 11 800 euro suuruse makse tegemine kujutab endast likvideerimismenetluse kulu ja on seetõttu vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks, on maakohus hinnanud, tegemaks kindlaks, kas võlausaldajate huve on makse tegemisega kahjustatud. Kuivõrd võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine on PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt ka PankrS § 113 järgi tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks eelduseks, ning hagis esitatud asjaoludest tuleneb üheselt, et hageja soovib 09.03.2015 kostjale arve nr 06/15 alusel tasutud 11 800 euro suuruse rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmist, puudub alus väita, et maakohus on eelnimetatud asjaolude hindamisel väljunud nõude piiridest. Ka on kostja ise menetluses viidanud Riigikohtu praktikale, millest tulenevalt tuleb võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamisel arvestada ka seda, kas tehing, millest tekkinud võlga tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Vaatamata asjaolule, et käesoleval juhul täideti rahaline kohustus arve, mitte konkreetse tehingu alusel, on maakohus võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamisel sellegipoolest Riigikohtu praktikast lähtudes õigesti hinnanud, kas rahaline kohustus, mis arve alusel tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Põhjendamatud on kostja väited, mille kohaselt eeldab hageja esitatud nõue kehtiva aluskohustuse või alustehingu olemasolu. Ringkonnakohus selgitab, et antud asjas on hagi esitatud rahalise kohustuse täitmise, mitte tehingu tagasivõitmiseks. Ka on hageja ringkonnakohtu 21.09.2016 istungil selgitanud, et ta ei vaidlustanud alustehingut, kuna polnud teada, millest alustehing tuleneb. Ka ei ole kostja menetluses tõendanud, et rahaline kohustus summas 11 800 eurot tasuti poolte vahel likvideerimisteenuste osutamiseks sõlmitud tehingust tulenevalt. Toodust tulenevalt ei ole asjakohased kostja väited, et maakohus on alustehingu kehtivusele ja kulude vajalikkusele hinnangut andes väljunud nõude piiridest. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse ka hageja menetluskulude väljamõistmise osas, olles seisukohal, et kohus on käitunud vastuoluliselt, lugedes Advokaadibüroo RS Mercatoria arve menetluskulude kandmist tõendavaks dokumendiks. Kostja on kaebuses osundanud sellele, et hageja arve on esitatud väidetavalt alates 27.08.2015 osutatud õigusteenuse eest, ent Advokaadibüroo RS Mercatoria ei esindanud hagejat 2015. aastal, vaid alles alates 26.02.2016. Samuti vaidlustab kostja hageja määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 50 eurot kostjalt väljamõistmise põhjustel, et sellist kuluartiklit ei sisaldunud hageja menetluskulude nimekirjas ja et hagejal on õigus taotleda TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel riigilõivu tagastamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu poolt väljamõistetud hageja menetluskulude suuruse muutmiseks. Toimiku materjalidest nähtuvalt on hagejat kogu menetluse vältel esindanud vandeadvokaat Kaimo Räppo. Iseenesest õige on kostja osundatu, mille kohaselt on hageja esindaja Kaimo Räppo hagiavalduse esitamisel osutanud õigusabi Kaimo Räppo Advokaadibüroo OÜ vahendusel ja alates 26.02.2016 on hageja lepinguline esindaja osutanud õigusteenust OÜ Advokaadibüroo RS Mercatoria vahendusel. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et asjaolu, millise advokaadibüroo vahendusel lepinguline esindaja õigusteenust osutab, ei ole menetluskulude kindlaksmääramise seisukohast oluline, kuivõrd tasu mõistetakse välja siiski konkreetse lepingulise esindaja poolt tehtud toimingute eest ning nende toimingute ja ajakulu vajalikkust ja põhjendatust ei mõjuta see, millise büroo vahendusel esindaja teenust osutas. Lisaks on hageja esindaja kostja enda poolt esitatud 01.04.2016 menetlusdokumendi lisas 2 (JGC Forest OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo 29.01.2016 menetluskulude avaldus ja nimekiri tsiviilasjas nr 2-15-12894) kinnitanud, et Kaimo Räppo Advokaadibüroo on ühinemise järgselt RS Mercatoria Advokaadibüroo. Eeltoodut arvestades on maakohus ringkonnakohtu

hinnangul põhjendatult lugenud hageja menetluskulude tõendamiseks piisavaks kohtule esitatud RS Mercatoria Advokaadibüroo arve. Põhjendamatud on ka kostja väited seoses hageja poolt määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu hüvitamisega. Kostja poolt esiletoodu, et hageja menetluskulude nimekiri ei sisaldanud sellist kuluartiklit, ei tähenda, et maakohtul puudus alus nimetatud kulu väljamõistmiseks. Vaatamata sellele, et hageja ei ole kohtule esitatud menetluskulude nimekirjas taotlenud 50 euro suuruse riigilõivu hüvitamist, mille hageja 08.10.2015 määrusele esitatud 12.10.2015 määruskaebuse esitamisel tasus (kd I tl 170), on riigilõiv selliseks menetluskuluks, mille rahalise suuruse saab kohus TsMS § 174 lg-st 1 tulenevalt kindlaks määrata ka üksnes tsiviilasja materjalide alusel. Kuivõrd hageja 12.10.2015 esitatud määruskaebuselt tasutud riigilõiv 50 eurot on põhjendatud menetluskulu, kuulub see hagejale asja materjalide alusel hüvitamisele. Kostja kohustust nimetatud riigilõivu hagejale hüvitamiseks ei välista ka kostja väide, et hagejal on õigus TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel taotleda riigilõivu tagastamist. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd vaidlustatud maakohtu 15.04.2016 otsusega on käesoleva tsiviilasja menetluskulud jäetud kostja kanda, ei kuulu hagejale kaebuselt tasutud riigilõiv TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel tagastamisele. Hagejal olnuks viidatud sätte alusel õigus taotleda rahuldatud määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist muu hulgas juhul, kui kohus jätnuks riigilõivu hageja enda kanda. Praegusel juhul see nii ei ole, mistõttu lasub kostjal kohustus hüvitada hagejale määruskaebuselt tasutud riigilõiv summas 50 eurot. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab kohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tallinna Ringkonnakohtu 21.09.2016 istungil esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses õigusabikulu summas 540 eurot. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja lepinguline esindaja apellatsioonimenetluses osutanud hagejale õigusteenust kokku 4 tunni ja 30 minuti ulatuses tunnihinnaga 120 eurot. Osutatud õigusabi seisneb järgmiste toimingute tegemises: 30.05.2016 dokumendi koostamine: taotlus kostja kohustamiseks hageja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise andmiseks – 1h (120 eurot); 16.06.2016 kohtumäärusega tutvumine, apellatsioonkaebuse analüüs, apellatsioonivastuse koostamine – 2h 30min (300 eurot); 16.06.2016 apellatsioonivastuse analüüs, tutvumine, redigeerimine, e-toimikusse esitamine, edastamine vastaspoole advokaadile – 30min (60 eurot); 21.09.2016 kohtuistungiks ettevalmistumine – 30min (60 eurot). Ringkonnakohtu 21.09.2016 istungil avaldas hageja, et istungiga seoses ta täiendavalt kulusid ei esita. Hageja kinnitas, et nimekirjas märgitud kulud on seotud käesoleva kohtuasjaga. Samuti kinnitas hageja, et JGC Forest OÜ (pankrotis) on käibemaksukohuslane. Hageja apellatsioonimenetluse kulude osas kostja vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses koostatud ja esitatud dokumentide mahtu ja sisu, leiab, et hageja esindaja poolt apellatsioonimenetluses hageja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud töö maht ja selle hind on TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik. Seega kuulub hageja taotlus rahuldamisele täies ulatuses ning kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista menetluskulud summas 540 eurot. Kuivõrd vastavalt hageja avaldatule on JGC Forest OÜ (pankrotis) käibemaksukohuslane, kuuluvad menetluskulud hagejale hüvitamisele ilma käibemaksuta.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.