Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja S.W (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Helen Hääl Kostja I F.U (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Kersti Põld Kostja II U.G Liivi Tuus
Menetluse liik
(isikukood XXX), lepinguline esindaja
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada F.U apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Pärnu Maakohtu 07.04.2025 vaheotsus ning saata tsiviilasi samale esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-24-1481 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.S.W (hageja) esitas 26.01.2024 Pärnu Maakohtule F.U (kostja I) ja U.G (kostja II) vastu hagi, milles palus: -
lugeda tuvastatuks, et kostjad ei põlvne Q-st (surnud 14.03.2023) ning sünniakti tehtud kanded on ebaõiged;
-
teha kostjate sünniaktides isa kohta kandeparandus ja kustutada Q kostjate sünniaktidest isana.
1.1.Hagiavalduse kohaselt suri hageja isa Q 14.03.2023. Kuressaare notar Gerda Pitki poolt 16.06.2023 välja antud pärimistunnistuse järgi on Q seadusjärgseteks pärijateks: 1) 1/3 mõttelises osas tema tütar hageja; 2) 1/3 mõttelises osas tema poeg kostja I; 3) 1/3 mõttelises osas tema poeg kostja II.
1.2.Hagejale teadaolevalt on kostjad Q endise abikaasa C pojad. Q ja C olid abielus 20.07.1988 kuni 19.02.2015. Ühtlasi on hagejale teada, et kostjate ema C suri 2023. a septembris.
1.3.Hageja vaidlustab Q pärijana kostjate isakanded põhjusel, et kostjad ei põlvne Q-st. Hageja sai teada kahtlusest, et kostjad ei põlvne Q-st pärast Q surma oma emalt. Vestluse käigus avaldas hageja ema talle, et kostjate emal võis olla intiimsuhe mitme mehega ajal, kui C oli abielus Q-ga. Hageja ema ei öelnud hagejale konkreetseid nimesid, kuid ütles, et kostjatel võivad olla erinevad isad, kellest üks on tänaseks surnud ning teisel mehel on oma pereelu ja ta ei ole huvitatud, et kostja põlvnemine temast välja tuleks. Hagejale teadaolevalt ei teadnud Q, et ta ei pruugi olla kostjate isa, seega suri Q enne isaduse vaidlustamise tähtaja möödumist. Pärandaja suri 14.03.2023, seega on hagiavaldus esitatud seaduses sätestatud tähtaja raames (perekonnaseaduse (PKS) § 93 lg 4).
1.4.Kostjad ei ole Q bioloogilised lapsed, ei põlvne pärandajast ning pärandaja on kostjate sünniaktidesse kantud seetõttu, et Q ja C olid abielus mõlema kostja sünnihetkel ning abielu kestel sündinud või eostatud lapse puhul kehtis kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 39 lg-st 1 tulenev põlvnemise eeldus. Kostjate vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta selle aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja I esitas ka taotluse menetluse lõpetamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p-i 1 alusel. Kostjate vastuväidete kohaselt võimaldab PKS § 93 lg 4 pärijal vaidlustada surnud mehe isaduse enne isaduse vaidlustamise tähtaja möödumist. Kostjate sünni ajal kehtis Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks (APK). APK § 61 kohaselt isik, kes on sisse kantud lapse isana
2-24-1481 või emana, võib tehtud kannet vaidlustada aasta jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada või oleks pidanud teada saama kande tegemisest. Kui isana või emana sisse kantud isik on sel ajal alaealine, arvestatakse aastast tähtaega tema kaheksateistkümneaastaseks saamisest arvates. PKS § 210 lg 2 järgi asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui PKS-st ei tulene teisiti. Q sai teada, et teda on kostjate sünniakti kantud lapse isana lapse sünniakti koostamise ja sünnitunnistuse väljastamise päeval. Seega möödus isaduse vaidlustamise tähtaeg kostja I puhul 1993. aastal ja kostja II puhul 1989. aastal. APK §-s 61 sätestatud üheaastane tähtaeg ei ole õigust lõpetav, vaid aegumise tähtaeg. Üheaastase tähtaja algus sõltus selles, millal sünniakti kantud lapsevanem kandest teada sai või oleks pidanud teada saama. APK ei näinud ette võimalust, et vanemakande vaidlustab kolmas isik. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Pärnu Maakohus jättis 07.04.2025 vaheotsusega kostjate taotluse aegumise kohaldamiseks hageja esitatud nõude osas rahuldamata.
3.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb teha asjas vaheotsus ning jätta kostjate taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata (TsMS § 449 lg 3).
3.2.Praegusel juhul kuulub kohaldamisele PKS § 93 lg 4, mille järgi võib surnud isiku pärija (siinsel juhul hageja) vaidlustada surnud mehe isaduse ühe aasta jooksul selle mehe surmast arvates. PKS § 94 lg-s 3 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg. Q on surnud 14.03.2023 – see tähendab, et isaduse vaidlustamise hagiavalduse esitamise viimane tähtaeg on 14.03.2024. Seega on käesolev hagiavaldus esitatud tähtaegselt. Kohus ei nõustunud kostjatega selles, et kuna kostjate sünni hetkel kehtis APK, siis ka praeguse vaidluse lahendamisel kuulub kohaldamisele APK.
3.3.TsMS § 173 lg 5 kohaselt ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses, kui kohus jätkab neil juhtudel asja lahendamist. Menetluskulude jaotus nähakse sel juhul ette lõppotsuses. Apellatsioonkaebus
4.Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et praeguse vaidluse lahendamisel ei kuulu kohaldamisele APK sätted. Maakohus ei ole oma seisukohta ka põhjendanud. Maakohus jättis ebaõigesti arvestamata, et perekonnasuhetest tulenevatele asjaoludele ja toimingutele kohaldatakse vastava asjaolu või toimingu tegemise ajal kehtivat seadust.
4.2.Q käis kostja I sündi registreerimas ja kanne sünniakti tehti tema avalduse alusel. Q sai teada, et ta on kantud sünniaktide raamatusse kostja I isana sünniakti koostamise ja lapsele sünnitunnistuse väljastamise päeval, s.o 05.10.1992. Vanema kohta tehtud kande vaidlustamise üheaastane tähtaeg möödus 05.10.1993. Q suri 14.03.2023, s.o peaaegu 30 aastat pärast APK §-s 61 sätestatud vanema kohta tehtud kande vaidlustamise üheaastase tähtaja möödumist. Q surma ajaks oli APK §-s 61 sätestatud üheaastane isaduse vaidlustamise
2-24-1481 tähtaeg möödunud ja isaduse vaidlustamise nõue aegunud, seega ei ole tema pärijal (hagejal) õigust PKS § 93 lg 4 alusel isadust vaidlustada.
4.3.Kui pidada maakohtu tõlgendust PKS § 93 lg 4 kohaldamisest õigeks, siis tekiks pärijatel piiramatu võimalus vaidlustada kaaspärijate põlvnemist meessoost pärandajast, mis omakorda avaks ukse arvututele vaidlustele seadusjärgsete pärijate vahel. Ei ole usutav, et seadusandja nimetatud õigusnormi kehtestades niisugust tagajärge taotles. Selline käsitlus on vastuolus õiguskindluse põhimõttega ja senise arusaamaga isaduse vaidlustamise võimalustest. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja I kanda. Maakohus leidis õigesti, et kohaldamisele kuulub PKS § 93 lg 4. Kehtiva PKS-i järgi on pärijal õigus isadust vaidlustada, kuna asjaolud, mis annavad aluse tõsiselt kahelda kostjate põlvnemises Q-st, on teatavaks saanud hagejale alles pärast Q surma. Kostja II seisukoht
6.Kostja II märkis, et ta ühineb apellatsioonkaebuse seisukohtadega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel rahuldada osaliselt ja maakohtu otsus menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule menetluse jätkamiseks.
8.Pooled vaidlevad selle üle, et kas hageja on hagi isaduse vaidlustamiseks esitanud tähtaegselt ning kas kohaldamisele kuulub PKS § 93 lg 4 või APK sätted.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et siinses asjas tuleb kohaldada kehtivat PKS-i ning lähtuda selles sätestatud isaduse vaidlustamise korrast, sh vaidlustamise tähtaegadest. Praegusel juhul tekkis õigussuhe, mida hageja vaidlustab enne kehtiva PKS-i jõustumist, kuid sellele õigussuhtele, sh selle õigussuhte vaidlustamisele, tuleb kohaldada kehtiva PKS § 210 lg 1 järgi 1. juulil 2010 jõustunud PKS-i. Õige ei ole kostja I arusaam, et isaduse vaidlustamisele kohaldatav õigus tuleb PKS § 210 lg 2 järgi määrata kindlaks isaduse kindlakstegemise ajal kehtinud õiguse järgi. Kuna isadust vaidlustades vaidlustatakse vanema ja lapse õigussuhte olemasolu, mitte aga seda, kas halduskorras tehti isadus õiguspäraselt kindlaks, ei tule asjas kohaldada isaduse kindlakstegemise kui toimingu ajal kehtinud õigust (RKTKm 23.05.2012, 3-2-1-48-12, p 15). Riigikohus on lisaks selgitanud, et PKS-i üldiste rakendussätete järgi tuleb tähtaja olemuse määramisel lähtuda vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamise ajal kehtinud seadusest (RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-111-12, p 19). Hageja on selgitanud, et tema pärijana sai isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teada kehtiva PKS-i ajal. Seega kuulub praegusel juhul kohaldamisele kehtiva PKS-i § 93 lg
10.PKS § 93 lg 1 järgi võib isaduse kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. PKS § 93 lg 4 järgi, kui mees, kelle isadus on tuvastatud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud, on surnud enne isaduse vaidlustamise tähtaja
2-24-1481 möödumist, võib tema pärija vaidlustada surnud mehe isaduse ühe aasta jooksul selle mehe surmast arvates.
11.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga samuti selles, et kehtiva PKS § 93 lg-s 4 nimetatud üheaastane tähtaeg on nõuet lõpetav tähtaeg (RKTKm 23.05.2012, 3-2-1-48-12, p 14). Seega ei saa kehtiva õiguse järgi kohus kohaldada isaduse vaidlustamise nõudele aegumist ning isik kaotab pärast nõuet lõpetava tähtaja möödumist õiguse kohtus isadust vaidlustada (RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-111-12, p 19).
12.Kuna PKS § 93 lg-s 4 sätestatud tähtaja puhul ei ole tegemist aegumistähtajaga, on maakohus menetlusõigust rikkudes teinud asjas TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse aegumise kohaldamise suhtes. Maakohtu vaheotsus tuleb seetõttu tühistada ja saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks.
13.Arvestades kostjate vastuväiteid, tuleb asja uuel läbivaatamisel maakohtul otsustada, kas praegusel juhul võib esineda alus hagi läbivaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel põhjusel, et hagi võib olla esitatud pärast õigust lõpetava tähtaja möödumist. Õigust lõpetavat tähtaega saab kohus kontrollida omal algatusel (RKTKo 21.10.2020, 2-18-109972, p 13). Lisaks on kostja I 22.11.2024 menetlusdokumendis esitanud taotluse menetluse lõpetamiseks TsMS § 423 lg 2 p-i 1 alusel ning märkinud, et kostja I hinnangul võttis maakohus hagi ebaõigesti menetlusse. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht ka kostja I 22.11.2024 taotluse osas.
14.Ringkonnakohus peab vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu ka järgnevale. PKS § 93 lg 1 mõttes hakkab isaduse vaidlustamise tähtaeg kulgema üldjuhul ajast, mil isik saab teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul isikul tekkima põhjendatud kahtlus isaduses (RKTKo 16.02.2011, 3-2-1-164-10, p 14). Riigikohus on selgitanud, et kande ebaõigsusest teadasaamine või teadma pidamine tähendab üldjuhul seda, et isik sai teada või pidi teada saama asjaoludest, millest sai järeldada, et sünniakti tehtud vanema kanne ei olnud õige, st isik sai teada asjaoludest, mis rääkisid kandest nähtuva isaduse vastu ja andsid alust kandest nähtuvas isaduses tõsiselt kahelda (vt RKTKo 16.02.2011, 3-2-1-164-10, p 14; RKTKm 23.05.2012, 3-2-1-48-12, p 13). Seejuures peab isikul olema kindel veendumus, et talle teatavaks saanud asjaolud, millest saab järeldada, et ta ei ole lapse isa, on õiged, kuid lapse mittepõlvnemine ei pea olema nõude aegumistähtaja kulgema hakkamiseks DNA-ekspertiisi tulemustega kinnitatud. Riigikohtu hinnangul saab lugeda, et isik teab või peab teadma kande ebaõigsusest, kui talle teatavaks saanud asjaolude alusel igal mõistlikul isikul, kellel ei ole meditsiini- või molekulaargeneetika eriteadmisi, tekiks põhjendatud kahtlus oma isaduses (RKTKo 16.02.2011, 3-2-1-164-10, p 14). Arvestades eeltoodut, tuleb asja uuel lahendamisel maakohtul hinnata ka isaduse vaidlustamise aluseks olevaid asjaolusid, st kas need on hageja poolt piisavalt täpselt esile toodud, kas hageja esile toodud asjaolud võimaldavad järeldada, et on tekkinud põhjendatud kahtlus isaduses ning annavad alust isaduses tõsiselt kahelda.
15.Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu vaheotsus tühistada ning saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
2-24-1481 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
16.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu vaheotsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.