Võlaõigus › Kommunaalteenuste osutamise lepingud (sh soojusenergia, elektrienergia ja veevarustuse lepingud)

osutamise. 16.06.2014 saatis kostja hagejale võrguteenuse katkestamise hoiatuse. 17.07.2014 katkestas kostja hageja tarbimiskoha varustamise elektriga. Hageja ei soovi kaugloetava arvesti paigaldamist oma tarbimiskohta, kuna tegemist võib olla tervisele kahjuliku seadmega. Kui kaugloetava arvesti paigaldamine muutub kohustuslikuks alates 01.01.2017, ei ole põhjendatud selle paigaldamine varem, kuna vahepeal võib selguda täiendavaid andmeid arvesti kahjulikkuse või kahjutuse kohta. Kaugloetava arvesti kasutamine on ka isikuandmete töötlemine, kostja saab reaalajas informatsiooni hageja eraelu kohta. Selliseks andmete töötlemiseks peab olema hageja nõusolek. Hageja ei soovi, et kostjal oleks võimalik tema eraelu profileerida. Hageja ei ole võrgulepingut rikkunud või ei ole seda rikkunud oluliselt, igal juhul ei oleks kostja tohtinud võrguühendust katkestada. Võrguleping on kehtiv, hageja soovib selle alusel võrguteenust saada. Hageja ei ole keelanud kostjale juurdepääsu elektripaigaldistele, et neid teenindada ja näite fikseerida. Hageja on nõus, et kostja vahetab soovi korral tema vana kohtloetava arvesti uue kohtloetava arvesti vastu. Kaugloetava arvesti peale sundimine on ebaõiglane, tarbijal peaks olema valikuvabadus. Kostja rikub hageja põhiõigusi ja -vabadusi. Hageja õiguslik huvi iseseisva tuvastusnõude esitamise suhtes seisneb selles, et hageja peab kostjaga ka edaspidi jääma lepingulisse suhtesse, kuna kostja on ainus võrguettevõtja piirkonnas, kus hageja elab. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Kostjal on võrgueeskirja §-st 39 tulenev kohustus alates 01.01.2017 kasutada mõõtesüsteemi, mis võimaldab mõõta aktiivenergiat kauglugemisseadmega. Selle kohustuse täitmiseks sõlmis kostja hankelepingu Ericsson Eesti AS-iga, kes paigaldab kostja klientidele ca 630 000 kaugloetavat arvestit. Arvestite paigaldusele on vastavalt ajakavale planeeritud umbes 4 aastat, arvestid vahetatakse etapiviisiliselt. Ühe etapi käigus vahetatakse korraga kõik ühe alajaama piirkonnas asuvad arvestid. Seejärel algab arvestite testimisperiood, mis kestab 3 - 5 kuud, kui paigaldamisel ei esine takistusi ning testimisel ei avastata puudusi. Puuduste esinemisel võib testimisperiood osutada pikemaks. Alles pärast testimisperioodi lõpetamist viiakse ühe piirkonna arvestid korraga üle kauglugemisele. Kaugloetav arvesti ei ole tervisele kahjulik. Sellega, et hageja ei luba oma tarbimiskohta kaugloetavat arvestit paigaldada, on hageja võrgulepingut oluliselt rikkunud. Hageja arvamus, et kostja ootab lepingult ainult võrgutasu saamist, on ekslik. Kostja huviks on takistamatult täita oma seadusest tulenevaid ülesandeid. Kaugloetava arvesti paigaldamisest ja arvestile juurdepääsu võimaldamisest keeldumisega tekitab hageja olukorra, kus terve piirkonna arvestite testimine ja üleviimine kauglugemisele on takistatud, mis lisaks kostjale täiendava kulu tekitamisele võib ohtu seada kauglugemisele ülemineku ettenähtud tähtajaks 01.01.2017. Kostjal on õigus ja kohustus majandada end kuluefektiivselt, valides arvestite vahetamise projekti teostamiseks optimaalselt vajalik periood. Teised Kagu 6A elamus asuvad arvestid on juba vahetatud, elamu arvestid viiakse üle kauglugemisele plaani kohaselt 2016.a I kvartalis. Hageja vahetamata arvesti hakkab tõenäoliselt takistama teiste elamu arvestite testimist. Kostja ei pea põhjendatuks teha kaugloetavate arvestite paigaldamise objektiivselt põhjendatud ajakavas tarbijate suvast lähtuvaid muudatusi. 630 000 arvesti vahetamine on keerulist ajaplaneerimist nõudev ülesanne.

Hageja tarbimiskohas olemasoleva kohtloetava arvesti taatlusaeg lõppes 01.10.2013, seetõttu tuleb arvesti välja vahetada, korduv taatlemine ei ole võimalik. Hageja katkestas kostja võrguühenduse 17.07.2014, kuna hageja ei täitnud võrgulepingu tüüptingimuste p-s 4.5 sätestatud kohustust tagada 30 päeva jooksul teate edastamisest kostjale juurdepääs mõõtesüsteemile selle teenindamiseks. Hageja taotles kostjalt uue kohtloetava arvesti paigaldamist. Alates 01.04.2013 vahetab kostja arvesteid ainult kaugloetavate arvestite vastu. Kostjalt võrguteenust saavatel klientidel ei ole õigust valida arvesti tüüpi, tootjat, värvi või muid parameetreid. Selle otsustab kostja, kellel oleks võimatu täita oma õigusaktidest tulenevaid kohustusi, sh tagada alates 01.01.2017 kauglugemine, kui tarbijatel oleks õigus valida, millist mõõteseadet nad oma tarbimiskohale paigaldada lubavad. Nii kaugloetava kui kohtloetava arvesti vahel valimise võimaluse tekitamine tähendaks, et kostja peaks ülal pidama ka paralleelseid haldavaid infosüsteeme, mis oleks majanduslikult ebamõistlik ning tõstaks kõigi klientide võrgutasusid. Kostja ei saa tagada igale tarbijale just tema poolt soovitud lahendust ning seadusandja ei ole sellist kohustust kostjale ette näinud. Kostja vastuhagi 29.05.2015 esitas kostja vastuhagi, milles palus kohustada EL võimaldama juurdepääsu Kagu tn 6A-26 asuvale mõõtesüsteemile eesmärgiga paigaldada kaugloetav arvesti ja teha muid toiminguid, mis on vajalikud arvesti paigaldamiseks ja ühendamiseks hageja infosüsteemiga kauglugemise võimaldamiseks. Vastuhageja on korduvalt taotlenud juurdepääsu arvesti vahetamiseks nii telefoni teel, kirjalikult kui e-kirja teel, vastuhageja töötaja on käinud ka koha peal. Vastavalt võrgulepingu tüüptingimustele on vastukostjal kohustus tagada vastuhagejale juurdepääs elektripaigaldistele nende teenindamiseks, sh vahetamiseks. Sellist juurdepääsu on vastukostja keeldunud võimaldamast. Hageja vaidles vastuhagile täies ulatuses vastu. Hageja ei ole keeldunud võimaldamast juurdepääsu mõõteseadmetele, vaid keeldus üksnes kaugloetava arvesti paigaldamisest. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis 04.01.2016 otsusega haginõuded - kohustada kostjat võrgulepingut täitma kohtloetava arvesti kaudu ja tuvastada kostja võrgulepingu tüüptingimuste tühisus rahuldamata ja rahuldas vastuhagi, kohustades hagejat võimaldama kostjale takistusteta juurdepääs Viljandis, Kagu 6a-26 asuvale elektrienergia mõõtesüsteemile kaugloetava arvesti paigaldamiseks ja ühendamiseks kostja infosüsteemiga kauglugemise võimaldamiseks. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis EL-lt kostja kasuks välja 300 eurot. Vaidlust ei olnud selle üle, et kostja on võrguettevõtja ELTS (elektrituruseadus) tähenduses. Poolte vahel on sõlmitud võrguleping nr 361200610261, millega kostja kohustub hagejale võrguteenust osutama alates 01.04.2011 tarbimiskohas Kagu 6a-26 Viljandis. Leping on praeguse ajani kehtiv. 17.07.2014 katkestas kostja hageja tarbimiskoha varustamise elektriga. Kostja taastas menetluse kestel elektrivarustuse. Pooled vaidlesid, kas kostja võib katkestada hagejale võrguteenuse osutamise, kui hageja ei nõustu oma tarbimiskohta kaugloetava arvesti paigaldamisega. Kostja selgitas, et võrguteenuse katkestamise õigus tuleneb võrgulepingu tüüptingimustest ja ELTS-ist. Tüüptingimustes, mis kehtisid alates 01.01.2013, s.o elektrivarustuse katkestamise ajal, ning alates 01.10.2014 kehtivas tüüptingimustes p 5.2.5 kohaselt on võrguettevõtjal õigus

teha ostja tarbimiskohas katkestus või lubada selle tekkimist mh võrgulepingu tingimuste olulisel rikkumisel, sh võlgnevuse korral. Hageja leidis, et ELTS § 90 lg 1, mille kohaselt võrguettevõtja võib katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse või üldteenuse eest või elektrienergia avatud tarne katkemise korral võrguettevõtja osutatud avatud tarne eest makstava rahasumma tasumata või kui tarbija on võrgulepingus ettenähtud kohustust oluliselt rikkunud muul viisil, on vastuolus põhiseadusega. Vastavalt võrgulepingu alates 01.01.2013 kehtinud tüüptingimuste p-le 4.5 tagab ostja 30 päeva jooksul asjakohase teate edastamisest ligipääsu kõikidele võrguettevõtja elektripaigaldistele, sh mõõtesüsteemidele, kaitseseadmetele ja mõõtmata voolu ahelatele, nende teenindamiseks ja mõõtesüsteemi näitude fikseerimiseks; p 5.3.5 järgi loetakse oluliseks võrgulepingu rikkumiseks, kui ostja ei taga hiljemalt 30 päeva jooksul asjakohase teate edastamisest võrguettevõtjale tema lepingujärgsete kohustuste täitmiseks ligipääsu kõikidele võrguettevõtja elektripaigaldistele, sh kaitseseadmetele, mõõtesüsteemidele ja mõõtmata voolu ahelatele või ei luba muuta nende asukohta. Alates 01.10.2014 kehtivad tüüptingimused näevad ette analoogse regulatsiooni p-des 4.7 ja 5.3.5, erisusega, et juurdepääs elektripaigaldistele tuleb tagada 14 päeva jooksul teate edastamisest. VÕS § 42 lg 1 kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Kohus leidis, et hageja ei ole seostanud oma hagis esitatud argumente tüüptingimuste tühisusega. Hagi p-s 3.1 põhjendas hageja esmalt, miks ta ei ole asjassepuutuvaid tüüptingimusi rikkunud, mis ei seondu mingil moel tüüptingimuste võimaliku tühisusega. Järgmiseks tõi hageja välja, et kaugloetav arvesti võib olla tervisele kahjulik ning kauglugemisseadme kasutamine ei ole veel kohustuslik. Nimetatud argumendid ei seondu juurdepääsu võimaldamise kohustusega, mis on vaidlustatavate tüüptingimuste reguleerimise esemeks. Kohus sai hageja käsitlusest aru selliselt, et asjassepuutuvad tüüptingimused on ebamõistlikult kahjustavad, kuna sätestavad olulise lepingurikkumisena kohustuse rikkumise, mis olemuslikult ei kujuta endast olulist rikkumist. Kohus leidis, et alates 01.01.2013 kehtinud võrgulepingu tüüptingimuste p 4.5 ning alates 01.10.2014 kehtivate tüüptingimuste p 4.7 ei saa pidada teisele lepingupoolele ebamõistlikult kahjustavateks. Tingimuse sisuks on ostja kohustus tagada asjakohase teate edastamisest ligipääs kõikidele võrguettevõtja elektripaigaldistele nende teenindamiseks ja mõõtesüsteemi näitude fikseerimiseks. Kuna võrguettevõtja osutab võrguteenust oma elektripaigaldiste kaudu ning tal on lepinguline kohustus tagada mõõtesüsteemi nõuetekohasus (tüüptingimuste kummaski versioonis p 4.2), peab võrguettevõtjal olema võimalik elektripaigaldiste juurde pääseda. Vastasel korral ei saaks ta täita oma kohustust paigaldisi korras hoida, mis on nii elektriettevõtja kui kliendi huvides. Paigaldiste hooldamine on oluline, et võrguteenuse osutamine toimuks tõrgeteta ja ohutult, korrektselt töötav mõõtesüsteem tagab, et tasu arvestamine tarbitud elektri eest toimuks vastavalt lepingus kokkulepitule. Hageja väljatoodust ei nähtu ühtegi põhjust, miks võiks pidada ostja kohustust tagada võrguettevõtjale ligipääs

elektripaigaldistele ostjat ebamõistlikult kahjustavaks. Seega ei ole alates 01.01.2013 kehtinud võrgulepingu tüüptingimuste p 4.5 ning alates 01.10.2014 kehtivate tüüptingimuste p 4.7 tühised tüüptingimused. Pooled vaidlesid, kas hageja rikkus alates 01.01.2013 kehtinud võrgulepingu tüüptingimuste p 4.5, millega kostja põhjendas hageja elektrivarustuse katkestamist. 20.09.2013 Ericsson Eesti AS teatas e-kirjaga hagejale, et on kostja koostööpartner ning soovib juurdepääsu hageja tarbimiskohas olevale arvestile, et see välja vahetada. Hageja vastas, et ei soovi kaugloetava arvesti paigaldamist. 15.05.2014 kirjaga teatas hageja kostjale, et on nõus juurdepääsu võimaldama, kuid ei ole nõus kaugloetava arvesti paigaldamisega. Kirjas on viidatud ka sellele, et 14.05.2014 sai kostja töötaja arvestit kontrollida ja pildistada. See on kooskõlas kostja esitatud tööülesandega 00810891, mille kohaselt kostja töötaja käis 14.05.2014 Kagu tn 6A-26, tööülesandes on fikseeritud arvesti näidud, arvestit on pildistatud. Samas tööülesandes on märgitud, et arvestit ei vahetatud, kuna klient keeldus paigaldusest. 16.06.2014 saatis kostja hagejale e-kirja, milles palus juurdepääsu hageja tarbimiskohas asuvale elektriarvestile selle vahetamiseks, viidates, et arvesti taatlusaeg on läbi. Samal kuupäeval saatis hageja kostjale kirja ka tähitud postiga, milles palus juurdepääsu arvesti vahetamiseks ning et hageja võtaks kostjaga ühendust arvesti vahetamise aja kokku leppimiseks. Kostja hoiatas hagejat, et kui hageja ühendust ei võta ja arvestit vahetada ei luba, katkestab kostja hageja varustamise elektriga alates 16.07.2014. Hageja vastas kostjale 24.06.2014, et on nõus võimaldama juurdepääsu arvesti vahetamiseks tavalise taadeldud elektriarvesti vastu. Kostja selgitas 30.06.2014 kirjaga hagejale, et klientidele paigaldatakse ainult kaugloetavaid arvesteid ning pakkus välja sobivad ajad arvesti vahetamiseks. Vaidlus puudus selles, et hageja kaugloetava arvesti paigaldamisega ei nõustunud. Nähtuvalt viidatud kirjavahetusest ei lubanud hageja kostjale juurdepääsu oma tarbimiskohas asuvatele elektriseadmetele, eesmärgiga arvesti välja vahetada kaugloetava arvesti vastu. Muudel eesmärkidel oli hageja nõus kostjale juurdepääsu võimaldama. Hageja leidis, et elektripaigaldise teenindamine ei hõlma selle vahetamist. Tüüptingimusele ei saa anda tõlgenduse teel hagejale kahjulikku sisu. Kohus hagejaga ei nõustunud. VÕS § 39 lg 1 kohaselt tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Nii alates 01.01.2013 kehtinud kui alates 01.10.2014 kehtivate tüüptingimuste p 4.2 kohaselt tagab võrguettevõtja temale kuuluva mõõtesüsteemi nõuetekohasuse ning korraldab vastavalt ettenähtud sagedusele selle perioodilise teenindamise, sh kontrolli, vahetuse või taatluse. Seega on lepingus selgelt määratletud teenindamise mõiste sisuna mh elektripaigaldise vahetus. Kuna kostja palus hagejalt 16.06.2014 e-kirja ja tähitud kirjaga juurdepääsu hageja tarbimiskohas olevale elektriarvestile selleks, et vahetada see välja, kuid hageja 30 päeva jooksul alates kirjade edastamisest kostjale juurdepääsu arvesti vahetamiseks kaugloetava arvesti vastu ei lubanud, asus kohus seisukohale, et hageja rikkus alates 01.01.2013 kehtinud tüüptingimuste p 4.5. Vastavalt 01.01.2013 kehtinud ja alates 01.10.2014 kehtivate tüüptingimuste p 5.2.5 on võrguettevõtjal õigus teha ostja tarbimiskohas katkestus või lubada selle tekkimist, mh võrgulepingu tingimuste olulisel rikkumisel, sh võlgnevuse korral. Pooled vaidlesid, kas rikkudes alates 01.01.2013 kehtinud tüüptingimuste p 4.5, rikkus hageja lepingut oluliselt. Hageja leidis, et alates 01.01.2013 kehtinud ja alates 01.10.2014 kehtivate tüüptingimuste p 5.3.5 on tühine tüüptingimus. Keeldumine kaugloetava arvesti paigaldamisest ei ole oluline lepingurikkumine.

Kohus leidis, et kui tüüptingimused sätestavad regulatsiooni, mille kohaselt loetakse oluliseks lepingurikkumiseks rikkumist, mis olemuslikult ei ole oluline, võib tegemist olla teist poolt ebamõistlikult kahjustavate tingimustega, mis on VÕS § 42 lg 1 alusel tühised. Hageja leidis, et tegemist ei ole olulise rikkumisega, kuna rikkumine ei takista saada kostjal tasu tarbitud elektrienergia eest, samuti on kostjale tagatud juurdepääs olemasolevale arvestile. Kostja võib soovi korral taadelda uuesti hageja tarbimiskohas olevat kohtloetavat arvestit või asendada selle uue kohtloetava arvestiga. Kuna arvestite vahetamine on kostja igapäevane majandustegevus, ei saa kaugloetava arvesti paigaldamise viibimine kuni 01.01.2017 olla talle majanduslikult kahjulik. Kaugloetava arvesti hagejale paigaldamise viibimine ei kujuta ohtu kostjale ega teistele tarbijatele. Võrgueeskiri ei kohusta üle minema kauglugemisele enne 01.01.2017. Samas on võrgueeskiri kauglugemisele ülemineku kohustamise osas üleüldse vastuolus põhiseadusega. Kostja leidis, et hageja on võrgulepingut oluliselt rikkunud. Kostja huviks on täita oma seadusest tulenevaid kohustusi. Kaugloetava arvesti paigaldamisest keeldumisega tekitab hageja olukorra, kus terve piirkonna arvestite testimine ja piirkonna üleviimine kauglugemisele on takistatud, mis lisaks kostjale täiendava kulu tekitamise võib ohtu seada kogu projekti täitmise seaduses ettenähtud tähtajaks 01.01.2017. Kaugloetavate arvestite paigaldamine ei ole lihtsalt ja kiirelt teostatav projekt. Kostjal kui äriühingul on õigus ja kohustus majandada end kuluefektiivselt, valides selleks arvestite vahetamise projekti teostamiseks optimaalselt vajaliku periood. Arvestite paigaldamise ajakava on osa arvesteid paigaldava lepingupartneri Ericsson Eesti AS-iga 2012.a sõlmitud lepingust ning ajakavast kõrvalekaldumine võiks kaasa tuua hankelepingu rikkumise kostja poolt. VÕS § 116 lg 2 p 1 kohaselt on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, v.a juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud. ELTS § 67 lg 1 kohaselt võrguettevõtja tagab tema võrku siseneva ja sealt väljuva elektrienergia koguse kindlaksmääramise, mõõteandmete kogumise ja nende töötlemise õigusaktis sätestatud tehniliste nõuete kohaste mõõteseadmete abil ning kooskõlas õigusakti ja võrguteenuse osutamise lepinguga (mõõtmine). Vastavalt ELTS § 67 lg 4 tarbijate ja elektriettevõtjate erinevate rühmade puhul kasutatavate mõõteseadmete suhtes kohaldatavad tehnilised nõuded sätestatakse võrgueeskirjas. Vabariigi Valitsuse 26.06.2003 määruse nr 184 „Võrgueeskiri“ (edaspidi võrgueeskiri) § 39 lg 2 kohaselt peab mõõtesüsteem alates 01.01.2017 võimaldama korteris mõõta aktiivenergiat kauglugemisseadmega. Seega on kostjal kui võrguettevõtjal võrgueeskirja § 39 lg 2 tulenev kohustus võtta alates 01.01.2017 kasutusele mõõtesüsteem, mis võimaldab kasutatud aktiivenergia kauglugemist. Hageja leidis, et võrgueeskirja § 39 lg 2 on vastuolus põhiseadusega. Vastavalt põhiseaduse § 152 kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Võrgueeskirja § 39 lg 2 on puutumuses Euroopa Liidu õigusega. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ, I lisa p 2 liikmesriigid tagavad arukate arvestisüsteemide rakendamise, mis aitavad kaasa tarbijate aktiivsele osalemisele elektritarneturul. Nimetatud arvestisüsteemide rakendamine võib sõltuda turu ja eratarbija kõikide pikaajaliste kulude ja tulude majanduslikust hindamisest või sellest, milline arukas arvesti on majanduslikult mõistlik ja kulutõhus ning milline ajavahemik on nende jagamiseks teostatav. Nimetatud hindamine toimub enne 03.09.2012. Hindamise alusel valmistavad

liikmesriigid või nende määratud pädevad asutused ette kuni 10-aastase arukate arvestisüsteemide rakendamise ajakava. Kui arukate arvestite lõplik kasutuselevõtmine saab positiivse hinnangu, varustatakse nendega 2020.aastaks vähemalt 80% tarbijatest. Liikmesriigid või nende määratud pädevad asutused tagavad oma territooriumil rakendatavate arvestisüsteemide koostalitlusvõime ning võtavad nõuetekohaselt arvesse asjakohaste normide ja parimate tavade kasutamist ning elektri siseturu arengu tähtsust. Hageja leidis, et võrgueeskirja § 39 lg 2 on vastuolus direktiiviga 2009/72/EÜ, kuna direktiiv ei nõua kõigi tarbijate üleviimist kauglugemisele. Direktiivi eesmärk on kaitsta tarbija huvisid, millega ei ole kooskõlas nõue minna 100%-liselt üle kauglugemisele. Kohus hagejaga ei nõustunud. Direktiivi I lisa p-st 2 tuleneb liikmesriigile kohustus tagada arukate arvestisüsteemide rakendamine, s.t iga liikmesriigi tarbijatel peab olema võimalik kasutada nn arukat arvestisüsteemi. Seejuures võib direktiivi kohaselt liikmesriigi nimetatud kohustuse täitmise seostada majandusliku efektiivsuse hinnanguga. Direktiiv ei reguleeri seda, kuidas liikmesriik peab arukate arvestisüsteemide rakendamise tagama. Direktiiv ei näe ette ühelegi elektrituruosalisele kohustust kasutada arukat arvestisüsteemi. Seega saab iga liikmesriik ise otsustada, kuidas tagada arukate arvestisüsteemide rakendamine. Kui liikmesriik on otsustanud süsteemide rakendamise tagada selliselt, et siseriikliku õigusega nähakse ette üleüldine kohustus võtta kasutusele arukad arvestisüsteemid, ei ole selline meede iseenesest vastuolus direktiiviga, kuna direktiiv rakendamismeetmeid ei reguleeri. Liikmesriigi direktiivist tuleneva kohustuse täitmiseks lubatavaid meetmeid ei saa tõlgendamise teel tuletada ka direktiivi eesmärkidest. Direktiivi eesmärgiks on tagada hästi toimiv elektrienergia siseturg (direktiivi art 6), mis võimaldaks tarbijatel vabalt valida elektritarnija (direktiivi art 3) ning soodustaks tarnijate ausat konkurentsi avatud turu tingimustes (direktiivi art 3, 4), et saavutada tõhususe kasv, konkurentsivõimelised hinnad, kõrgemad teenindusstandardid ning toetada varustuskindlust ja säästlikkust (direktiivi art 1). Hageja leidis, et sellega, et ta ei saa valida, kas tema tarbimiskohta paigaldatakse kaugloetav arvesti või mitte, rikutakse tema õigusi jääda oma veendumuste juurde, tervisekaitsele, andmekaitsele, omandi ja kodu puutumatusele, kuid nimetatud õigushüvede kaitse ei kuulu direktiivi 2009/72/EÜ reguleerimisalasse. Nõustuda võib, et direktiivi eesmärgiks on ka tarbija huvide kaitse. Direktiiviga kaitstud tarbija õiguseks on tulenevalt direktiivi eesmärgist kohtu hinnangul kõikide liikmesriikide tarbijate õigus saada võrdselt tõhusat läbipaistva hinnapoliitikaga tarbijate teavitamisele orienteeritud töökindlat ja säästlikku elektritarne teenust. Hageja õiguste väidetavad riived direktiiviga kaitstava tarbija õigusega ei seondu. Kuna arukate arvestisüsteemide rakendamist tagavad meetmed ei ole reguleeritud Euroopa Liidu õigusega ning rakendamismeetmed nähakse ette siseriikliku õigusega, saab kohus hinnata võrgueeskirja § 39 lg 2 kooskõla põhiseadusega. Kohus leidis, et põhjendamatu on hageja etteheide, et ELTS § 42 lg 1 p 3 ei näe ette, et Vabariigi Valitsus võiks ette näha kuupäeva, millest alates tarbijatelt võetakse õigus valida kohtloetava ja kaugloetava arvesti vahel. Võrgueeskirja § 39 lg 2 sätestab, et mõõtesüsteem peab olema selline, mis võimaldab korteris mõõta aktiivenergiat kauglugemisseadmega. Mõõtesüsteemile konkreetse kohustusliku funktsionaalsuse kehtestamine on tehniline nõue. Volitusnormid võrgueeskirja § 39 lg 2 kehtestamiseks on seega ELTS § 42 lg 2 ja § 42 lg 1 p 3. Kohtu hinnangul on võrgueeskirja § 39 lg 2 formaalselt põhiseaduspärane. Hageja leidis, et võrgueeskirja § 39 lg 2 on vastuolus põhiseaduse § 12 sätestatud diskrimineerimise keeluga ning rikub hageja põhiseaduse § 41 tulenevat õigust jääda truuks oma veendumustele. Kohus saab hageja käsitlusest aru, et kui hageja peab lubama elektri saamiseks paigaldada enda tarbimiskohta kaugloetav arvesti, kujutab see endast hageja sundimist oma veendumuste muutmiseks ning olukord, kus hageja ilma kaugloetava arvestita elektrit ei saa, on hageja diskrimineerimine veendumuste alusel.

Riigikohus asus seisukohale, et põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (vt 3-4-1-10-14). Küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras (3-3-1-101-06). Hindamaks võrdsuspõhiõiguse riivet tuleb seega esmalt määratleda erinevad isikute grupid, keda väidetavalt ebavõrdselt koheldakse. Kohus leidis, et hageja esiletoodud asjaolude põhjal see võimalik ei ole. Võrgueeskirja § 39 lg 2 näeb ette, et kõik mõõtesüsteemid peavad võimaldama kauglugemist. Hageja etteheite sisu on, et keegi ei saa kaugloetava arvesti paigaldamisest loobuda. Normi mõju sellest puudutatud isikute grupile on seega kõigile ühene. Võrdsuspõhiõiguse riivega võiks olla tegemist, kui norm näeks ette erandite tegemise võimaluse kaugloetavuse võimaluse nõudest. Sel juhul oleks võimalik eristada võrguteenuse kliente, kel on võimalik kauglugemisest loobuda ning neid, kel ei ole, ning kaaluda nimetatud gruppidel vaheteo põhjendatust. Hageja heidab normile ette aga mitte alusetut vahetegemist ehk diskrimineerimist, vaid vastupidi, et vahet ei ole tehtud. Seetõttu leidis kohus, et võrgueeskirja § 39 lg 2 ei riiva põhiseaduse § 12 tulenevat võrdsuspõhiõigust ning võrgueeskirja § 39 lg 2 ei saa pidada vastuolus olevaks põhiseaduse § 12 sätestatud diskrimineerimise keeluga. Nõuet, et kõik mõõtesüsteemid peavad võimaldama kauglugemist, võib pidada riivavaks hageja põhiseaduse § 41 tulenevat õigust jääda truuks oma veendumustele. Hageja on veendumusel, et kaugloetavad arvestid on kahjulikud ning hageja ei soovi kaugloetava arvesti paigaldamist oma tarbimiskohta. Kui hageja tarbimiskohta paigaldatakse võrgueeskirja § 39 lg 2 nõuetele vastav arvesti, mõjutab see hagejat mitte nimetatud veendumuse juurde jääma. Põhiseaduse § 11 kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohus selgitas (3-4-1-16-08), et materiaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigust riivav õigusakt on kehtestatud põhiseadusega lubatava eesmärgi saavutamiseks ning on selle saavutamiseks proportsionaalne abinõu. Riive proportsionaalsus tähendab seda, et riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Vabariigi Valitsuse 01.07.2010 määruse nr 90 „Vabariigi Valitsuse 26. juuni 2003 määruse nr 184 „Võrgueeskiri“ muutmine“, millega kehtestati võrgueeskirja § 39 lg 2 kehtivas sõnastuses, seletuskirja kohaselt seisneb mh § 39 muudatus kauglugemisseadmete paigaldamise nõudes, mis tuleneb Eesti elektrimajanduse arengukavast aastani 2018, mis seab eesmärgiks elektrienergia säästlikuma kasutamise ning mille saavutamise üks meede on uuenduslikel infotehnoloogilistel lahendustel põhinevate nn nutimõõtesüsteemide kasutamine. Nimetatud arengukava kohaselt on uuenduslike elektrivõrgu arenduste rakendamine üheks meetmeks säästlikuma elektriga varustamise ja elektri kasutamise tagamiseks (meede 2.3, lk 41). Märgitud on samas, et uuenduslikel infotehnoloogilistel lahendustel põhinevad elektrimõõtesüsteemid võimaldavad tarbijatel saada täpsemat infot tarbimise struktuuri ja hetkehindade kohta, ning võimaldavad tarbijatel ja võrguettevõtetel juhtida vajadusel elektrinõudlust. Võrgueeskirja § 39 lg 2 on kehtestatud seega säästlikuma elektrivarustuse ning tarbijate laialdasema teavitamise eesmärgil, milliseid eesmärke saab pidada legitiimseteks. Võrgueeskirja § 39 lg 2 sisalduv kaugloetavuse funktsionaalsuse nõue on nimetatud eesmärkide saavutamiseks sobiv, kuna võimaldab võrguettevõtjal ja tarbijal saada võrreldes kohtloetava süsteemiga elektritarbimise kohta täpsemaid andmeid. Kaugloetavuse nõue on ka vajalik, kuna puuduvad alternatiivsed võimalused sama täpsete andmete saamiseks. Hindamaks nõude mõõdukust tuleb arvesse võtta, et kuna mõõtesüsteemid kuuluvad võrguettevõtjale, on võrgueeskirja § 39 lg 2 adressaadiks võrguettevõtja. Samuti on võrguettevõtja normi adressaat,

kuna kui võrguettevõtja soovib võrguteenust osutada, peavad tema mõõtesüsteemid olema kooskõlas õigusaktides kehtestatud nõuetega. Võrguettevõtja klienti mõjutab võrgueeskirja § 39 lg 2 üksnes kaudselt. Samas saab klient ka regulatsioonist kasu – tal on võimalik saada täpsem ülevaade tarbitava teenuse kohta ning teha oma tarbimisotsuseid vastavalt. Kui võrguettevõtjal ei oleks kohustust tagada kõikidele oma mõõtesüsteemidele kaugloetavuse funktsioon, ei pruugiks uuenduslikud infotehnoloogilised lahendused jõuda kõigi tarbijateni, kes sooviksid neid kasutada. Hageja leidis, et mõõdukas regulatsioon oleks selline, mis võimaldaks tarbijal nii saada kaugloetav arvesti kui selle saamisest keelduda, kuid sellisel juhul sattuks ohtu eesmärk tagada säästlikum elektrivarustus, kuna kui arvestatav hulk tarbijaid keelduks kaugloetavast arvestist, ei saaks võrguettevõtja elektrinõudluse juhtimiseks vajalikku infot. Nõustuda võib kostja väitega, et nii koht- kui kaugloetava süsteemi ühtaegu kasutamine toob kaasa ka täiendava kulu, mis tuleb kokkuvõttes kinni maksta tarbijal kallima võrguteenusena ning ei oleks seega tarbijate, mh hageja, huvides. Kuigi võrgueeskirja § 39 lg 2 võib mõjutada hagejat mitte oma veendumuste juurde jääma, siis kaugloetava arvesti asumine tema tarbimiskohas iseenesest ei sunni teda loobuma veendumusest, et arvesti ei peaks seal asuma. Põhiõiguse riivet ei saa seega pidada väga intensiivseks. Võttes sellele lisaks arvesse ka regulatsioonist tarbijatele, sh hagejale, tuleneva kasu, asub kohus seisukohale, et elektrienergia säästlikuma varustamise ja kasutamise ning tarbijate laialdasema teavitamise eesmärk kaalub üles riive hageja õigusele jääda truuks oma veendumustele. Kohus leidis, et võrgueeskirja § 39 lg 2 ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 41. Kohus leidis, et hageja väljatoodust ei nähtu, et võrgueeskirja § 39 lg 2 riivaks hageja õigust tervise kaitsele, omandi või kodu puutumatusele. Kohtu hinnangul saaks selliste riivete olemasolu jaatada juhul, kui oleks tõendatud kauglugemisseadmete negatiivne mõju tervisele. Kaugloetava süsteemi paigaldamine hageja kodus asuvasse tarbimiskohta riivaks sellisel juhul tema õigust kaitsta oma tervist. Kahjuliku seadme koju paigaldamine võib muuta kodu elamiskõlbmatuks ning seega riivata kodu puutumatust. Kui tegemist on isiku omandis oleva kinnisasjaga, saaks sel moel riivatud ka isiku õigus oma omandit vabalt vallata ja kasutada. Kostja esitas vastavusdeklaratsiooni, mille kohaselt kostja klientidele paigaldatavad arvestid on kooskõlas Euroopa Liidus kehtivate tehniliste nõuetega arvestitele. Hageja seevastu ei esitanud ühtegi tõendit tõendamaks, et kaugloetavad arvestid on tervisele kahjulikud. Hageja möönas, et selliseid tõendeid ei olegi (veel) olemas. Seetõttu leidis kohus, et võrgueeskirja § 39 lg 2 ei ole vastuolus põhiseaduse §-dega 28, 32 ega 33. Hageja kaalutlused oma tervise huvides on mõistetavad ning kohtu hinnang oleks oluliselt erinev, kui hageja saaks tõendada kauglugemisseadmete kahjulikkust tervisele. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kostjal on tulenevalt ELTS § 67 lg 1, ELTS § 67 lg 4 ja võrgueeskirja § 39 lg 2 kohustus alates 01.01.2017 kasutada mõõtesüsteemi, mis võimaldab korteris mõõta aktiivenergiat kauglugemisseadmega. Võimalust täita kehtivast õigusest tulenevaid kohustusi tuleb pidada kostja võrgulepinguga seonduvaks õigustatud huviks. Hageja leidis, et kostja võiks talle kaugloetava arvesti paigaldada alles 2016.a lõpus, kostja väitel takistaks see kaugloetavate arvestite ajakava täitmist. Hageja piirkond on kavas viia üle kauglugemisele 2016.a esimeses kvartalis. Arvesteid paigaldatakse piirkondade kaupa ning pärast arvestite füüsilist paigaldamist on tarvis neid veel 3-5 kuud testida, enne kui saab kauglugemisega alustada. Pooled vaidlesid sisuliselt, kas konkreetse ajakava järgimise suhtes on kostjal õigustatud huvi. Kostja märkis, et kauglugemisele ülemineku raames peab kostja välja vahetama 630 000 arvestit. Kohus nõustus kostjaga, et sellisel hulgal arvestite vahetamise korraldamine on mahukas ja aeganõudev projekt, mida on mõistlik täide viia konkreetse ajakava alusel. Kostjal on ka kohustus tagada, et alates 01.01.2017 saavad kõik tema kliendid

elektrit kauglugemist võimaldava süsteemi vahendusel. Kohustuse täitmine ei oleks selgesti võimalik, kui kostja alustaks uute arvestite paigaldamisega alles 31.12.2016. Seetõttu on kostjal õigustatud huvi kinni pidada arvestite vahetamise ajakavast. Kostja sõlmis Ericsson Eesti ASiga hankelepingu. Kohus leidis, et kostjal on õiguspärane ja äratuntav huvi ajakavast kinnipidamise suhtes ka hankelepingust tulenevate kohustuste täitmise aspektist. Kohus leidis, et kuigi kostja ei ole tõendanud, et kohtloetava arvesti olemasolu piirkonnas muudaks võimatuks terve piirkonna üleviimise kauglugemisele, kujutab juurdepääsu võimaldamata jätmine arvestile selle vahetamise eesmärgil endast ometi kostja takistamist arvestite vahetamise ajakava täitmisel, kuna ajakava näeb ette kõikide arvestite vahetamise kindlal perioodil. Ajakavast kõrvale kaldumine tähendab kostjale ka täiendavat kulu, kuna lisaks ajakavas planeeritud toimingutele tuleb arvesti vahetamiseks teha täiendavaid viivitusest tingitud toiminguid, nt täiendav sõit tarbimiskohta, täiendav suhtlus kliendi ja koostööpartner Ericsson Eesti AS-iga. Ebavajalike kulutuste vältimist saab pidada kummagi poole võrgulepinguga seonduvaks huviks. Pooled vaidlesid, kas hageja tarbimiskohas oleva arvesti taatlustähtaeg on möödunud. Kostja selgitas, et hageja tarbimiskohta on paigaldatud elektroonse mõõtesüsteemiga aktiivelektrienergia arvesti (klass 2). Vastavalt mõõteseaduse (MõõteS) § 7 lg 1 p 1 metroloogilise kontrolli võib teha kohustuslikuks mõõtevahendite korral, mida kasutatakse pikkuse, ruumala, massi, temperatuuri, rõhu, soojus- ja elektrienergia, vedeliku- ja gaasikoguse ning tiheduse ja ainetesisalduse mõõtmiseks tehingutes. Vastavalt MõõteS § 7 lg 3 valdkonna eest vastutav minister kehtestab käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud kasutusaladest tulenevalt kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad (edaspidi metroloogilise kontrolli nimistu). Majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.2006 määruse nr 104 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ lisa 1 kohaselt kuuluvad vahelduvvoolu elektrienergia mõõtevahendid, mida kasutatakse tehingutes, kohustuslikule metroloogilisele kontrollile. Nimetatud määruse lisa 2 p 5.3 nägi 17.07.2014 seisuga, s.o aeg, millal kostja katkestas hageja elektrivarustuse, ette, et elektroonse mõõtesüsteemiga aktiivelektrienergia arvestite (klassis 1 või 2) taatlustähtaeg on 12 aastat. Alates 01.09.2014 kehtivas redaktsioonis näeb norm ette sama taatlustähtaja, täiendusega, et võrgueeskirja § 39 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel kehtestatud normide täitmiseks väljavahetatavatel arvestitel on taatlustähtaeg piiramatu. Kostja esitas foto hageja tarbimiskohas olevast arvestist koos lähivõttega taatluskleebisest. Kleebisest nähtuvalt on mulgustatud aastaarv 01, mulgustatud kuu fotolt ei nähtu, kuna foto on selleks liiga udune. Tõendamaks kleebise tähendust, esitas kostja väljavõtte Tehnilise Järelevalve Ameti veebilehelt, mis ei ole kohtu hinnangul kohane tõend, kuna taatlusmärgistusel tähistatu tähendus on õiguslik, mitte faktiline küsimus. Kostja esitatud tööülesandel on märgitud arvesti taatlemisajaks 01.10.2001. Kohus luges arvestist tehtud lähivõtte ning tööülesande alusel tõendatuks, et hageja tarbimiskohas asuv arvesti taadeldi 01.10.2001. Kohus nõustus hagejaga, et tulenevalt kehtivast majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.2006 määruse nr 104 lisa 2 p-st 5.3 on hageja tarbimiskohas asuva arvesti taatlustähtaeg muutunud piiramatuks. Kuivõrd kohtu hinnangul omab aga arvesti taatlus tähendust seoses poolte õigustatud huvide määratlemisega võrgulepingu täitmisel, on asjassepuutuv ka regulatsiooni kehtestamise eesmärk. Hageja on õigesti märkinud, et majandus- ja taristuministri

25.08.2014 määruse nr 66, millega muudeti 12.12.2006 määruse nr 104 lisa 2 p 5.3, seletuskirja kohaselt puudutab määrus kõiki elektriarvesteid, mida ei ole veel uute, kaugloetavate arvestite vastu väljavahetatud. Seega ka hageja tarbimiskohas olevat arvestit. Seletuskirja kohaselt on määruse eesmärgiks pikendada hetkel kasutuses olevate elektriarvestite taatluskehtivusaegu eesmärgiga soodustada uute, kaugloetavate elektriarvestite sujuvamat kasutuselevõttu. Muudatus puudutab elektriarvesteid, mis kuuluvad võrgueeskirja § 39 lg 1 p1 ja lg 2 alusel kehtestatud normide täitmise käigus väljavahetamisele. Seega nagu hageja on õigesti märkinud, on regulatsiooni eesmärgiks vältida topelt aja- ja investeeringukulu nende arvestite, mille taatlustähtaeg saab läbi enne kaugloetava arvesti paigaldamist, väljavahetamisel. Määrusega ei ole soovitud anda uut hinnangut asjaolule, millal on arvesti taatlustähtaeg tehnilisest seisukohast põhjendatud lugeda möödunuks. Puutuvalt juba käsitletud hageja argumenti, et kostja ei ole tõendanud, et ühe arvesti vahetamata jätmine takistaks terve piirkonna üleviimist kauglugemisele, märkis kohus, et ka 25.08.2014 määruse nr 66 seletuskirjas on välja toodud, et tulenevalt tehnilisest sidelahendusest on arvestite andmevahetuse täielikuks toimimiseks vajalik terviklikult kõigi kaugloetavate arvestite paigaldamine vastava alajaama piirkonda. On üldteada asjaolu, et mõõtevahendite taatlemine on vajalik mõõtmisvahendi korrektse toimimise ja seeläbi õige mõõtmistulemuse tagamiseks. Olukorras, kus mõõtmisvahendi taatlustähtaeg on möödunud, ei pruugi mõõtmistulemus olla enam usaldusväärne. Kuivõrd kehtiv 12.12.2006 määruse nr 104 lisa 2 p 5.3 määratleb endiselt, et tehniliselt põhjendatud taatlustähtaeg hageja tarbimiskohas oleva arvestitüübi puhul on 12 aastat ning hageja tarbimiskohas olev arvesti taadeldi viimati 01.10.2001, s.o enam kui 12 aastat tagasi, ei pruugi olemasoleva arvesti mõõtmistulemus olla enam täielikult usaldusväärne. Kohus leidis, et kuna tarbija peab maksma võrgulepingu alusel võrguettevõtjale tasu vastavalt tarbitud elektrikogusele, on elektrikoguse õige mõõtmine kummagi lepingupoole huvides. Lähtuvalt võrgulepingu olemusest on selle poolte esmasteks huvideks tarbija huvi saada võrguteenuse kaudu elektrit ning võrguettevõtja huvi saada osutatud teenuse eest tasu. Tulenevalt eelnevalt analüüsitust on ettevõtja täiendavateks õigustatud huvideks veel huvi täita endale kui võrguettevõtjale kehtivast õigusest tulenevaid kohustusi, sh lähtudes oma tegevuse korraldamisel konkreetsest ajakavast ning pidades silmas vajadust täita oma lepingulisi kohustusi kolmandate isikute ees, kui sellised kohustused seonduvad võrgulepingu täitmisega. Võrgulepingu täitmisel ebavajalike kulutuste vältimine ning elektrikoguse korrektne mõõtmine on kummagi lepingupoole täiendavateks õigustatud huviks. Kohus leidis, et kui hageja ei võimalda kostjale juurdepääsu kohtloetavale arvestile, et vahetada see kaugloetava arvesti vastu, kahjustab see oluliselt kostja täiendavaid õigustatud huve. Seeläbi jääb kostja olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis – s.o võimalusest tegutseda õiguspäraselt, osutada talle kehtiva õigusega ettenähtud regulatsioonile vastavat võrguteenust majanduslikult põhjendatud viisil. See, et kostjale juurdepääsu mittevõimaldamine jätab kostja olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, pidi olema hagejale arusaadav, kuna võrgulepingu tüüptingimustes on sõnaselgelt sätestatud, et kui ostja ei taga hiljemalt 30 päeva jooksul asjakohase teate edastamisest võrguettevõtjale tema lepingujärgsete kohustuste täitmiseks ligipääsu kõikidele võrguettevõtja elektripaigaldistele, on see oluline lepingurikkumine. Võttes arvesse, et hagejale on võrgulepingu olemasolu vajalik eluks hädavajaliku elektri saamiseks ning et hageja kodu piirkonnas teisi võrguteenuse osutajaid peale kostja ei tegutse, võiks tulenevalt hea usu põhimõttest siiski hinnata juurdepääsu keelamist arvestile väheoluliseks lepingurikkumiseks, kui hageja tõendaks mõjuva põhjuse olemasolu juurdepääsu keelamiseks. Kohus leidis, et üldjuhul ei ole tarbijal õigustatud huvi selle osas, et ta peaks saama valida millist tüüpi (millise värvi, kuju vms) tehniliste seadmete kaudu talle võrguteenust osutatakse. Tarbijal on õigustatud huvi saada võrguteenust lepingu ja õigusaktidega ettenähtud tingimustel. Kohtu seisukoht ei ole aga kindlasti, et tarbija peaks

taluma oma kodus tervisele kahjulikku seadet, kuna muul moel ei ole tal võimalik eluks vajalikku teenust saada. Praegusel juhul hageja ei tõendanud, et kaugloetavad arvestid võiksid olla ohtlikud tervisele. Eeltoodust tulenevalt kohus leidis, et alates 01.01.2013 kehtinud ja alates 01.10.2014 kehtivate tüüptingimuste p 5.3.5 ei ole tühised tüüptingimused. Nimetatud tingimused ei näe ette regulatsiooni, et oluliseks lepingurikkumisest loetakse rikkumist, mis olemuslikult ei ole oluline. Seetõttu ei ole tegemist teist poolt ebamõistlikult kahjustavate tingimustega. Kuna hageja rikkus alates 01.01.2013 kehtinud tüüptingimuste p-s 4.5 sätestatud kohustust juurdepääsu võimaldamiseks oma tarbimiskohas olevale arvestile ning vastavalt alates 01.01.2013 kehtinud võrgulepingu tüüptingimuste p 5.3.5 oli see oluline lepingurikkumine, on kostjal tekkinud õigus kasutada tüüptingimuste p 5.2.5 ette nähtud õiguskaitsevahendit, s.o õigus teha hageja tarbimiskohas katkestus. Kuivõrd kostja õigus võrguühenduse katkestamiseks tuleneb võrgulepingu p-st 5.2.5, leidis kohus, et ELTS § 90 lg 1 ei ole asja lahendamisel asjassepuutuv norm. Seetõttu ei kontrolli kohus ELTS § 90 lg 1 vastavust põhiseadusele. Vastavalt ELTS § 83 lg 2 ei või füüsilisest isikust tarbijaga sõlmitud võrgulepingus seaduses sätestatud regulatsioonist tarbija kahjuks kõrvale kalduda. Hageja heitis ELTS § 90 lg-le 1 eelkõige ette oluliste lepingurikkumiste, mis annavad õiguse katkestada võrguühendus, ebapiisavat määratletust. Kostja tüüptingimustes on aga olulised rikkumised konkreetselt ära nimetatud. Hageja leidis, et tal on õigus keelduda kostjale juurdepääsu võimaldamisest oma tarbimiskohas olevale arvestile, et vahetada see kaugloetava arvesti vastu, isikuandmete kaitse seaduse (IKS) alusel. Kaugloetava arvestiga andmete kogumisel ja edastamisel saab kostja informatsiooni hageja eraelu kohta. Hageja on kaugloetavast arvestist keeldudes väljendanud soovi, et tema isikuandmeid ei töödeldaks viisil, mida kaugloetav arvesti võimaldab teha, s.o reaalajas elektritarbimise jälgimine ja andmete töötlemine ning edastamine kolmandatele isikutele. Kuna kostja arveldab hagejaga võrgutasusid kuupõhiselt, siis ei ole lepingu täitmiseks reaalajas mõõtvat mõõteseadet vaja ja ilma hageja nõusolekuta ei tohi ka sellisel moel isikuandmeid töötlema hakata. Kostja selgitas, et kaugloetava arvesti kaudu jõuab temani teave tarbimiskoguste kohta, mille põhjal ei ole tal võimalik teha mistahes järeldusi klientide eraelu kohta. Kuna kostja töötleb andmeid lepingu täitmiseks, ei ole hageja nõusolekut selleks vaja. Hageja väited, mille kohaselt hakatakse tema tarbimisandmeid Elering AS-ile kuuluvasse andmelattu ja elektrimüüjatele edastama, on väärad. ELTS § 421 lõike 5 kohaselt on süsteemihaldur Elering AS-i poolt seaduse alusel peetava andmevahetusplatvormi kaudu isikustatud andmete edastamiseks elektrimüüjale vajalik füüsilisest isikust tarbija nõusolek. Kui hageja vastavat nõusolekut ei anna, ei kuulu tema tarbimisandmed edastamisele. IKS § 10 lg 1 kohaselt isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti. Kostja esitatu kohaselt kogub kaugloetav arvesti andmeid tarbimiskoguste kohta. Vastavalt IKS § 4 lg 2 ei ole tarbimiskogused delikaatsed isikuandmed. IKS § 14 lg 1 p 4 kohaselt isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks, välja arvatud delikaatsete isikuandmete töötlemine. Pooled vaidlesid, kas isikuandmete töötlemine kaugloetava arvesti kaudu on vajalik võrgulepingu täitmiseks. Hageja leidis, et kuna poolte arveldusperioodiks on kuu, siis ei ole kostjal lepingu täitmiseks vaja arvesti näite sagedamini võtta. Kohus leidis, et nimetatud väitega võib iseenesest nõustuda. Samas on pooled võrgulepingus kokku leppinud, et mõõteseadme paigaldab tarbimiskohta omal kulul võrguettevõtja, võrguettevõtja korraldab seal võrguteenuse ja elektriarvestuse

(võrgulepingu eritingimuste jaotis „Võrguteenus“). Seega on mõõtmise korraldamine kostja lepinguline kohustus. Vaidlust ei saa olla, et võrgulepingu täitmiseks peab võrguettevõtja tarbitava elektri kogust mõõtma. Pooled ei ole lepingus kokku leppinud, millist tüüpi mõõteseadme abil kostja mõõtmist korraldama peab. ELTS § 67 lg 6 kohaselt võrguettevõtja võib turuosalise või sellele turuosalisele elektrienergiat müüva müüja taotluse alusel või oma algatusel paigaldada oma teeninduspiirkonnas mõõtmiseks tehniliselt keerukama mõõteseadme, kui on turuosalisele ette nähtud käesolevas seaduses ja võrgueeskirjas, ning teostada mõõtmist selle mõõteseadme abil. On üldteada, et kauglugemist võimaldav arvesti on tehniliselt keerukam seade, kui kohtloetav arvesti, kuna kohtloetav arvesti andmete kauglugemist ei võimalda. Kuna kaugloetav arvesti on tehniliselt keerukam, on kostjal ELTS § 67 lg 6 alusel õigus täita oma lepingust tulenevat kohustust mõõtmise teostamiseks kaugloetava arvesti kaudu. Kuna võrgulepingu täitmiseks tuleb tarbitava elektri kogust mõõta ning kostja on otsustanud korraldada mõõtmist kaugloetava arvestiga, on hageja tarbimisandmete töötlemine vajalik võrgulepingu täitmiseks. IKS § 14 lg 1 p 1 järgi isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse seaduse alusel. ELTS § 67 lg 1 kohaselt võrguettevõtja tagab tema võrku siseneva ja sealt väljuva elektrienergia koguse kindlaksmääramise, mõõteandmete kogumise ja nende töötlemise õigusaktis sätestatud tehniliste nõuete kohaste mõõteseadmete abil ning kooskõlas õigusakti ja võrguteenuse osutamise lepinguga (mõõtmine). Vastavalt ELTS § 67 lg 4 tarbijate ja elektriettevõtjate erinevate rühmade puhul kasutatavate mõõteseadmete suhtes kohaldatavad tehnilised nõuded sätestatakse võrgueeskirjas. Võrgueeskirja § 39 lg 2 kohaselt peab mõõtesüsteem alates 01.01.2017 võimaldama korteris mõõta aktiivenergiat kauglugemisseadmega. Kostjal on seega alates 01.01.2017 ELTS § 67 lg 1 alusel õigus ja kohustus oma klientide isikuandmeid kauglugemise teel töödelda. IKS-i seletuskirja kohaselt on selle koostamise aluseks olnud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 24.10.1995 direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta. Nimetatud määruse art 7c kohaselt on isikuandmete töötlemine andmesubjekti nõusolekuta lubatud, kui töötlemine on vajalik vastutava töötleja seadusjärgse kohustuse täitmiseks. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hagejal ei ole õigust keelduda kostjale juurdepääsu võimaldamisest oma tarbimiskohas olevale arvestile, et vahetada see kaugloetava arvesti vastu, tuginedes isikuandmete kaitsele. Kuna hageja rikkus alates 01.01.2013 kehtinud tüüptingimuste p-s 4.5 sätestatud kohustust juurdepääsu võimaldamiseks oma tarbimiskohas olevale arvestile ning ei ole võimaldanud kostjale juurdepääsu oma tarbimiskohta, et vahetada seal asuv kohtloetav arvesti kaugloetava arvesti vastu, on kostjal jätkuvalt õigus kasutada võrgulepingu tüüptingimuste p 5.2.5 ette nähtud õiguskaitsevahendit, s.o õigus katkestada hageja tarbimiskohta võrguteenuse osutamine. Seetõttu tuleb hageja nõue kohustada kostjat võrgulepingu nr 361200610261 täitmiseks kohtloetava arvesti kaudu jätta rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi tervikuna rahuldamata. Vastavalt alates 01.10.2014 kehtivate võrgulepingu tüüptingimuste p 4.7 ostja tagab 14 päeva jooksul asjakohase teate edastamisest ligipääsu kõikidele võrguettevõtja elektripaigaldistele (sh mõõtesüsteemidele, kaitseseadmetele ja mõõtmata voolu ahelatele) nende teenindamiseks ja mõõtesüsteemi näitude fikseerimiseks. Tüüptingimuste p 4.2 kohaselt tagab võrguettevõtja temale kuuluva mõõtesüsteemi nõuetekohasuse ning korraldab vastavalt ettenähtud sagedusele selle perioodilise teenindamise, sh kontrolli, vahetuse või taatluse. Seega on lepingus määratletud teenindamise mõiste sisuna mh elektripaigaldise vahetus. Vastukostjal on

võrgulepingu tüüptingimuste p 4.7 alusel kohustus tagada vastuhagejale juurdepääs tema elektripaigaldistele, sh arvestile, paigaldiste teenindamiseks, sh arvesti vahetamiseks. VÕS § 108 lg 2 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisne raha maksmises, võib võlausaldaja nõuda temalt kohustuse täitmist. Kohus leidis, et vastuhagi tuleb VÕS § 108 lg 2 ja võrgulepingu kehtivate tüüptingimuste p 4.7 alusel rahuldada. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja kohtule menetluskulude nimekirja ei esitanud. Nähtuvalt toimikus olevatest andmetest tasus kostja vastuhagi esitamisel 300 eurot riigilõivu, mis tuleb hagejalt välja mõista. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi kogu ulatuses rahuldada ja vastuhagi rahuldamata jätta. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi, leides, et võrgulepingu tüüptingimuste p-d 4.5 (praegu 4.7) ja 5.3.5 (praegu 5.3.5) ei ole VÕS § 42 lg-ga 1 vastuolus. Võrgulepingu tüüptingimuste p-d 4.5 ja 5.3.5 loovad olukorra, kus tegelikult väheoluline lepingurikkumine toob kaasa vastustajale õiguse võrguühendus katkestada. Tulenevalt sellest, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, puudus apellandil võimalus ise lepingu sisu mõjutada. Lisaks tavalisele tarbija tüüptingimustele allutamisele on praegu tegemist olukorraga, kus puudub võimalus sõlmida võrguleping mõne teise teenusepakkujaga, kuivõrd ükski teine võrguteenuse pakkuja sel aadressil teenust ei osuta. Seega puudub võimalus valida enda jaoks soodsamate lepingutingimustega teenuse osutaja. Apellant möönab, et teatud juhtudel võib arvestile ligipääsu võimaldamine olla oluline, kuid mitte praegusel juhul. Selline punkt on vajalik tõsise ohu korral. Näiteks siis, kui selgub, et tarbija arvesti võib olla ohtlik või on selgelt ajale jalgu jäänud ning põhjustab energiakadu vms. Praegusel juhul ei ole vastustajal muud tungivat vajadust arvestile ligi pääseda, kui soov täita Vabariigi Valitsuse määrusega talle pandud kohustust. See aga ei tohiks olla põhjus, mis võimaldab abstraktse tüüptingimuse kasutamist tarbijale negatiivselt. Eeltoodust tulenevalt on selge, et õiguste ja kohustuste tasakaal on paigast ära võrgulepingu tüüptingimustes, kuivõrd oma abstraktsuse tõttu võimaldab vastustajal neid tõlgendada ka oma olemuselt väikese rikkumise jaoks olulisena. ELTS § 90 lg 1 loomisel oli seadusandja eesmärk eelkõige tarbija kaitse võrguettevõtja omavolilise tegevuse eest võrguühenduse katkestamisel. Seega peaks ELTS § 90 lg 1 olema VÕS § 116 kitsendav norm, mitte laiendav, s.t rikkumine peaks vastustaja huvides olema ülioluline, kuivõrd elektrita on keeruline oma igapäevaelu ette kujutada. Seda kinnitab ka seaduse süstemaatiline tõlgendamine, kuivõrd sama paragrahvi järgnevates lõigetes on näiteks piiratud võrguühenduse katkestamine kütteperioodi ajaks. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja meelevaldselt tõlgendanud ELTS § 90 lg-t 1 ning kaldunud kõrvale seaduse põhimõttest. Konkurentsiamet ei ole võrgulepingu tüüptingimuste kinnitamisel seda probleemi täheldanud, kuivõrd on teostanud abstraktset kontrolli, kus ei pruugi kõiki tüüptingimuste kitsaskohti täheldada, kuid kui abstraktset tüüptingimust vastustaja ebamõistlikult enda kasuks kasutab, peab kohus võtma seisukoha sellise olukorra kohta.

Seesugune võrgulepingu tüüptingimuste kasutamine on seaduse olulisest põhimõttest kõrvalekaldumine, mistõttu on võrgulepingu tüüptingimuste p-d 4.5 ja 5.3.5 tühised. Võrgulepingust tulenevalt on apellandi primaarkohustuseks tasuda võrguteenuse kasutamise eest ning vastustaja primaarkohustus on apellandile tagada ligipääs elektrienergiale. Võrguühenduse katkestamisega muutub lepingu eesmärgi saavutamine küsitavaks. Kui apellant ei täida oma lepingujärgset esmast kohustust, võib vastustaja teenuse osutamise lõpetada. Võrgulepingu tüüptingimustes ja ELTS §-s 90 on sisuliselt konkretiseeritud VÕS §-s 111 toodud kohustuse täitmisest keeldumise regulatsiooni. Praegusel juhul ei ole VÕS § 111 mõttes apellandi poolt rikutud kohustus vastastikune kohustus. Eeltoodust on selge, et poolte vahel on leping, kus sisalduvad vastastikused kohustused. Küll aga ei ole vastastikuseks kohustuseks tüüptingimustes ette nähtud kohustus tagada vastustaja nõudmisel arvestile ligipääs. Õiguskirjanduses on leitud, et kõrval- ja kaitsekohustuste puhul ei peaks VÕS § 111 vastastikususe puudumise tõttu üldjuhul kohaldatav olema. Lisaks on VÕS § 111 lg-s 3 sõnaselgelt öeldud, et kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Vastustajal puuduvad mistahes etteheited apellandile peale selle, et apellant ei ole nõustunud kaugloetava arvesti paigaldamisega. Väidet, et ühe elektriarvesti kaugloetavusele mitteüleviimine takistab piirkonnas teiste arvestite testimist ning ei võimalda seal piirkonnas kauglugemisele üle minna, ei ole vastustaja põhistanud. Asjaolu, et vastustaja esitas valeväite, ilmestab asjaolu, et Vabariigi Valitsuses on olnud menetlemisel Vabariigi Valitsuse 26.06.2003 määruse nr 184 „Võrgueeskiri“ muutmise eelnõu, millegi sooviti lisada võrgueeskirja §-i 39 lõige 3, mis võimaldab passiivsetesse tarbimiskohtadesse kaugloetavat arvestit mitte paigaldada. Kaugloetav arvesti paigaldatakse sellistesse tarbimiskohtadesse esimesel võimalusel pärast tarbimise taastumist. See aga tähendab, et tegelikult on võimalik kaugloetava süsteemi toimimine ka nii, et võrku on ühendatud mõned kohtloetavad arvestid, kus tarbimine toimub või ei toimu. See pole mõeldav, et kauglugemist võimaldav süsteem ei töötaks, kui selline asi peaks aset leidma. Vastustaja kasutab jõumeetodeid talle pandud kohustuse täitmiseks, arvestamata tarbijate subjektiivsete õigustega. Eeltoodust tulenevalt on et võrgulepingu tüüptingimuste p-d 4.5 ja 5.3.5 oma liigse abstraktsuse tõttu VÕS § 42 lg 1 kohaselt tühised, sest võrgulepingu tüüptingimustega on apellandi kahjuks õiguste ja kohustuste tasakaalu oluliselt rikutud, seaduse olulisest põhimõttest kõrvale kaldutud ning muudetud küsitavaks lepingu eesmärgi saavutamine. Võrgulepingu tüüptingimuste kasutamisel ei tohi lugeda võrgulepingu oluliseks rikkumiseks kaugloetavast arvestist loobumist. Euroopa Liidu Kohus ütles esmakordselt 15.07.1964 otsuses kohtuasjas nr 6/64 Costa vs. ENEL otsesõnu välja, et Euroopa Liidu liikmesriigid on asutamislepinguga loonud omaenda õigussüsteemi, mis muutus liikmesriikide õigussüsteemide lahutamatuks osaks ja mida nende endi kohtud on kohustatud kohaldama. Selleks sätestas ELK EL-i õiguse ülimuslikkuse. Sama põhimõte on tänasel päeval ära toodud ka Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonide 17. deklaratsioonis. EL-i teisesesse õigusesse kuuluva Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv

2003/54/EÜ (edaspidi direktiiv 2009/72) üks reguleerimisalasid on arukate arvestite (meie jaoks kaugloetavad arvestid) kasutusele võtmine EL-is. Maakohus kohaldas vääralt direktiivi 2009/72. Direktiivi üks aluspõhimõtteid, mis on toodud muuhulgas ka preambuli p-s 53: „Igal juhul peaksid liikmesriigid tagama vajaliku energiaga varustamise kaitsetutele klientidele /.../ Käesolev direktiiv peaks vähemalt võimaldama siseriiklike poliitikameetmete rakendamist kaitsetumate tarbijate huvides“. Praegusel juhul on vastustaja, kes on käsiteltav riigi tuletisena EL-i õiguse mõttes, asunud kohaldama võrgueeskirja, millega on toonud kaasa vastupidise tulemuse võrreldes direktiiviga 2009/72, kuivõrd kaitsetu tarbija huvisid ei järgita ning sunnitakse peale kaugloetavat arvestit võrguühenduse katkestamine on kindlasti käsitletav sunnimeetmena. Vastustaja jättis kohaldamata EL-i õiguse, kui asus varasemalt nimetatud viisil tüüptingimusi rakendama. Samuti ei pidanuks vastustaja täitma võrgueeskirja, kuivõrd see ei taga kaitsetu tarbija huvide järgimist, vastupidi astub neile huvidele hoopis vastu. ELK otsuses C-188/89 Foster vs British Gas defineeris ELK, kes on käsitletavad riigi tuletistena (emanation of state). Üksus i) sõltumata selle juriidilisest vormist, millele on ii) antud riigi poolt vastuvõetud meetme kohaselt iii) vastutus avaliku teenuse osutamise eest iv) riigi järelevalve all ja millel on selleks otstarbeks v) eriline pädevus (special powers) peale nende, mis tulenevad normaalsetest isikute vahelistest suhetest, on igal juhul nende hulgas, kelle vastu võib vahetut õigusmõju omavaid direktiivide sätteid kasutada. Eeltoodud loetelu ei ole ammendav, seega puudub kahtlus, et vastustaja ei oleks riigi tuletis EL-i õiguse mõttes ning vastustaja peaks jätma kohaldamata iga normi, mis on vastuolus EL-i õigusega. Vastustaja ei saa täita võrgueeskirja § 39 lg-t 2 kui selle rakendamine toob kaasa apellandi õiguste, mis tulenevad EL-i õigusest, rikkumise. Maakohus pidanuks jätma võrgueeskirja § 39 lg 2 täitmiseks seatud võrgulepingu tüüptingimused kohaldamata, sest need ei vasta direktiivile 2009/72, ilma põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatamata. ELK on otsuses nr 106/77 Amministrazione delle Finanze dello Stato v Simmenthal SpA öelnud, et iga riigisisese õiguse säte, seadusandlik, administratiivne või kohtute praktika, mis võiks kahjustada ühenduse õiguse tõhusust takistades riigisisest kohut tegemast kõike, mis on vaja õiguse rakendamise hetkel ning jätmast kõrvale siseriiklikke seadusesätteid, mis võiksid takistada ühenduse reeglite täielikku jõudu ja mõju, ei ole kooskõlas nende reeglitega, mis on ühenduse õiguse olemuslikuks sisuks. Nimetatud otsusest tulenevat kinnitas Riigikohus otsuses nr 3-3-1-85-07. ELK on pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad: a) aluslepingute tõlgendamist ning b) liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivust ja tõlgendamist. Kui selline küsimus antakse liikmesriigi kohtusse, võib see kohus, kui ta leiab, et otsuse tegemiseks on vaja kõnealune küsimus lahendada, taotleda sellekohast eelotsust kohtult. Lisaks kuivõrd Riigikohus praegust asja ei pruugigi menetleda, peaks artikli 267 mõtte kohaselt ringkonnakohus, kui viimane kohtuaste, kes kindlasti asja menetleb, ELK-lt eelotsust küsima. Seetõttu palub apellant võimaliku direktiivi 2009/72 kohaldamise kahtluste korral küsida eelotsust ELK-lt. Juhul kui kohus leiab, et eelotsust ei ole tarvis küsida, pole apellandi hinnangul võimalik asuda teistsugusele seisukohale kui see, et võrgulepingu tüüptingimuste p-d 4.5 ja 5.3.5 tuleb jätta kohaldamata EL-i teisese õigusega vastuolu tõttu.

Maakohus jättis põhjendamatult analüüsimata ELTS § 90 lg 1 vastavuse põhiseadusele. Väär on maakohtu seisukoht, et võrguühenduse katkestamise õigus tuleneb üksnes võrgulepingu tüüptingimuste p-st 5.2.5 ning ELTS § 90 lg 1 ei ole asjasse puutuv säte. Apellant on kogu menetluse väitel viidanud, et ELTS § 90 lg 1 alt II on vastuolus PS-ga, kuivõrd seal toodud määratlus on liialt lai ning jätab võrguettevõtjale võimaluse sisuliselt ette näha igasuguse sisuga tüüptingimusi võrgulepingus, kuna ELTS ei sätesta kriteeriume, mis võimaldaksid hinnata rikkumise olulisust. Tarbijale on jäetud üksnes võimalus valida, kas sõlmida leping võrguettevõtja tingimustel ja täita kõiki võrguettevõtja korraldusi või jääda ilma elektriühendusest. Võrguettevõtjale sellise laiaulatusliku õiguse andmine riivab apellandi PS §des 10, 12, 32, 33 ja 41 sätestatud põhiõigusi. Elektrivarustuse olemasolu on tänaseks päevaks inimõigus, mis tagab inimväärika elu. Võrguühenduse katkestamine peab olema lubatud äärmuslikel juhtudel, olema vajalik ja proportsionaalne meede, nt oht elule, tervisele, varale. Apellant leiab, et tal on PS §-dest 12 ja 41 tulenevalt õigus oma arvamusele ja õigus selle eest ka seista ja oma veendumusi kaitsta, juhul kui nendes ei ole midagi õigusvastast. Vastustaja surub apellandile sisuliselt jõuga peale kaugloetavat arvestit, olgugi, et selle olemasolu muutub kohustuslikuks alles 01.01.2017. Juhul kui apellant on veendunud, et kaugloetava elektriarvesti omab negatiivset mõju tema tervisele, peab vastustaja austama apellandi veendumusi ja kaugloetavat arvestit mitte paigaldama. Lisaks riivab ELTS § 90 lg 1 ka PS § 32 sätestatud omandipõhiõigust. ELTS § 90 lg 1 võimaldab võrguettevõtjal tema enda poolt kindlaksmääratud alustel tarbija võrguühendus katkestada. Juhul kui tarbija soovib elektrit tarbida, ei ole tal valikut, kas sõlmida leping selliste tüüptingimustega või mitte. Võrguettevõtja on monopol ning võrguteenust tarbijal mujalt saada ei ole võimalik. On selge, et elektri puudumine ei võimalda apellandil oma omandiõigust teostada. Riik peaks looma regulatsiooniga olukorra, kus võrguteenuse katkestamine oleks võimalik vaid selgetel ning kindlatel alustel, mis ei riiva tarbija õigusi. ELTS § 90 lg 1 riivab samuti PS §-st 33 tulenevat õigust kodu puutumatusele, tuues kaasa olukorra, kus võrguettevõtja saab sundida võrguühenduse katkestamisele, viidates peale endale kasulikku teenust või temale endale teenuse osutamiseks kasulikku vahendit. PS §-st 33 tulenevalt on aga igaühel õigus otsustada õigusaktidega lubatud piirides oma kodu heaoluga seonduvat. ELTS § 90 lg 1 ei ole sätte eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ega mõõdukas. Sobiv oleks regulatsioon juhul, kui võrguteenuse katkestamise tingimused oleksid selgelt ja ammendavalt sätestatud seaduses. Abinõu ei ole ka vajalik, sest soovitud eesmärki on võimalik saavutada teise, tarbija põhiõigusi vähem piirava abinõuga, sätestades selge ja ammendava regulatsiooni seaduses. Säte ei ole ka mõõdukas, sest kahjustab tarbija põhiseaduslikke õigusi rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Apellant viitab siinkohal ELTS § 65 lg-st 3 tulenevale analoogsele olukorrale. ELTS § 65 lg 3 loetleb ammendavalt üles juhtumid, millal võrguettevõtjal on õigus keelduda võrguteenuse kui avaliku teenuse osutamisest. Keeldumise alus peab tulenema elektrituruseadusest ega saa olla võrguettevõtja tüüptingimustest tulenev suvaotsus.

Seega eeltoodud põhjustel ja PS § 152 lg-st 1 tulenevalt peab kohus ELTS § 90 lg 1 alt II kohaldamata jätma ning seetõttu ei ole vastustajal õigust võrguühendust katkestada põhjusel, et apellant endale kaugloetavat arvestit ei soovi. Maakohus on vääralt asunud seisukohale, et võrgueeskirja § 39 lg 2 on põhiseadusega kooskõlas. Võrgueeskirja § 39 lg 2 kohaselt peab mõõtesüsteem alates 01.01.2017 võimaldama korteris mõõta aktiivenergiat kauglugemisseadmega. Apellant seab esiteks kahtluse alla, kas ELTS § 42 lg 1 p 3 tulenev volitusnorm annab Vabariigi Valitsusele õiguse sellise põhiõigusi riivava sätte kehtestamiseks. ELTS § 42 lg 1 p 3 sätestab, et Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatavas võrgueeskirjas nähakse ette mõõtmisele ja mõõteseadmetele kohaldatavad tehnilised ja metroloogianõuded. Volitusnorm ei näe ette, et Vabariigi Valitsus võiks näha ette kuupäeva, millest alates tarbijatelt võetakse õigus valida kohtloetava ja kaugloetava arvesti vahel. Võrgueeskirja muutmise määruse eelnõu, millega viidi sisse võrgueeskirja § 39, seletuskirja kohaselt seisneb muudatus kauglugemisseadmete paigaldamise nõudes, mis tuleneb Eesti elektrimajanduse arengukavast aastani 2018, mis seab eesmärgiks elektrienergia säästlikuma kasutamise ning mille saavutamise üks meede on uuenduslikel infotehnoloogilistel lahendustel põhinevate nn nutimõõtesüsteemide kasutamine. Võrgueeskirja § 39 lg 2 põhineb samuti direktiivi 2009/72 lisa 1 p 2 regulatsioonil. Nii elektrimajanduse arengukavast kui ka direktiivi 2009/72 regulatsioonist nähtub, et kauglugemisseadmete paigaldamise eesmärk on olnud tarbija huvide kaitse. Kaugloetav arvesti annab tarbijale reaalajas tarbimise kohta parema info ning võimaldab elektrimüüjatel teha paindlikumaid ja personaalsemaid pakkumisi tarbijale, mis omakorda annab tarbijale elektripakkumiste valikurohkuse, võimaluse olla aktiivne turuosaline ning võimaluse raha kokku hoida. Kaugloetavate arvestite paigaldamise eesmärk ei ole olnud võrguettevõtja tegevuse tõhustamine või lihtsustamine, see võib kujuneda lisaväärtuseks. Võrgueeskirja § 39 lg 2 sätestab kohustuse paigaldada kõikidesse korteritesse kauglugemisseade. Arvestades sätte loomise eesmärki, on tarbijaid kahjustav Eestis kehtestatud õiguslik regulatsioon 100%-lisele kauglugemisele ülemineku kohta. See võtab tarbijalt ära igasuguse võimaluse loobuda kauglugemisseadmest alates 01.01.2017 ning sunnib talle peale seadet, mille paigaldamise kohustus on võrguettevõtjal tarbija enese huvidest tulenevalt. Säte ei arvesta võimalusega, et osa tarbijaid ei soovi kaugloetavat arvestit ja on nõus jätkama vähempaindliku tarbimisinfo ja elektriostu korraldusega. Seetõttu riivab võrgueeskirja, mis on seadusest alamalseisev õigusakt, § 39 lg 2 PS §-des 12, 32, 33 ja 41 sätestatud põhiõigusi. Võrgueeskirja § 39 lg 2, kohustades eranditult kõiki kortereid kasutusele võtma alates 01.01.2017 kauglugemisseade, võib küll olla eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu võib olla ka vajalik, sest seab kohustuse võrguettevõtjale kauglugemisseade tarbimiskohta paigaldada. Kuivõrd aga säte kohustab eranditult kõiki kortereid kasutusele võtma alates 01.01.2017 kauglugemisseadet, ei saa seda mingil juhul pidada mõõdukaks. Seadus on mõõdukas, kui kasutatud vahendid on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Juhul kui kauglugemisseade on käsitletav ohuallikana tarbija tervisele, peab tarbijale jääma õigus selle paigaldamisest loobuda. Võrgueeskirja § 39 lg 2 ei jäta tarbijale võimalust loobuda kauglugemisseadme paigaldamisest, mistõttu on see PS-ga vastuolus ning kohus peab selle PS § 152 lg 1 kohaselt kohaldamata jätma.

Kaugloetava arvestiga andmete kogumisel ja edastamisel saab vastustaja informatsiooni apellandi eraelu kohta. Selliste andmete töötlemisele on riik seadnud kõrgendatud nõudmised isikuandmete kaitse seadusega. IKS § 10 lg 1 kohaselt on isikuandmete töötlemine lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti. IKS § 12 lg-te 1 ja 2 kohaselt vajab vastustaja selliste andmete töötlemiseks apellandi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolekut ning see peab olema antud vabal tahtel. Vastustajal apellandi nõusolek puudub ja nõusoleku mitteandmist ei saa kvalifitseerida võrgulepingu oluliseks rikkumiseks. Maakohus on materiaalõigust valesti kohaldades jõudnud ebaõigele seisukohale, et vastustaja õigus apellandi nõusolekuta apellandi isikuandmete töötlemiseks tuleneb alates 01.01.2017 IKS § 14 lg 1 p-st 1. Kohus peab lähtuma aga kehtivast seadusest ning ei saa öelda, et 2016.a alguses saaks kohaldada IKS § 14 lg 1 p-i 1 viisil, mida seadus veel ette ei näe. See tähendab, et kuni 2016.a lõpuni vastustajal sellist õigust ei ole ning vastustaja kasuks seda normi nii kaua tõlgendada ei saa. Apellant ei soovi mitte kellegagi jagada enda tarbimisharjumusi ning apellant on veendunud, et Eesti Vabariigi PS võimaldab tal seesugusest jälgimisest vabaneda. Praegusel juhul tuleneb isikuandmete töötlemise õigus seadusest. Ka kohus ise on viidanud võrgueeskirja § 39 lg-le 2, mis aga ei ole seadus, vaid seaduse alusel kehtestatud määrus. Seega ei saa ka 01.01.2017 tekkida õigus nõusolekuta apellandi isikuandmeid töötlemiseks ka võrgueeskirjast, kuivõrd tegemist ei ole seadusega. Vastustaja seisukoht Kostja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik 23.05.2016 esitatud taotluses muutis hageja hagiavalduse punktis 6.1.2 esitatud nõuet, paludes tuvastada, et kostjal puudus võrgulepingust tulenev õigus alates 17.07.2014 katkestada võrguühendus 290-ks päevaks hagejale kuulunud tarbimiskohas Viljandis, Kagu t. 6a-26. Täitmisnõude asendamine tuvastusnõudega on seotud sellega, et korteriomand on võõrandatud uuele omanikule 10.03.2016 asjaõiguslepinguga ja senine pooltevaheline võrguleping on lõppenud. Hageja tuvastushuvi seisneb kahju hüvitamise nõude esitamise soovis. Vastuhagi tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et võrguleping hagejaga on lõppenud ja võrgulepingust tuleneva kohustuse täitmine VÕS § 108 lg. 2 punktide 1 ja 2 kohaselt on võimatu. Vastustaja leidis, et puudub TsMS §-is 376 lg. 4 p. 3 näidatud alus nõude muutmiseks ja apellandi taotlused tulevad jätta rahuldamata. Ringkonnakohus peab esitatud apellatsioonkaebuse pinnalt otsustama, kas maakohtu otsus oli selle tegemise ajal seaduslik ja põhjendatud, arvestamata hiljem apellandi enda tegevuse tõttu tekkinud uusi asjaolusid; apellant ei ole oma apellatsioonkaebust muutnud ega saagi seda teha. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et apellandi taotlus nõude asendamiseks tuleb rahuldada, kuivõrd vaidlusalune võrguleping poolte vahel on lõppenud pärast apellatsioonkaebuse esitamist ja hageja senise täitmisnõude aluseks oli asjaolu tuvastamine, et võrguühenduse katkestamine oli ebaseaduslik. Tulenevalt TsMS § 376 lg. 4 p. 3 ei ole tegemist hagi muutmisega, vaid hagi eseme asendamisega, millist on Riigikohtu lahendi nr. 3-2-1-123-09 antud selgituse kohaselt

võimalik uute asjaolude korral võimalik teha ka apellatsiooniastme menetluses. Vastupidiselt vastustaja arvamisele leiab ringkonnakohus, et TsMS §-is 376 lg. 4 p. 3 mõeldakse eseme all hagi eset, mitte eset kui kehalist asja. Esiletoodud asjaolude järgi soovis kostja hageja tarbimiskohale juurdepääsu kohtloetava arvesti vahetamiseks kaugloetava vastu, hageja aga sellel eesmärgil juurdepääsu võimaldamisest mitmesugustel põhjendustel keeldus, pärast mida, peale pikemajalise katseid ja selgitusi ning ettenähtud hoiatustähtega järgides katkestas kostja 17.07.2014 hageja tarbimiskohas võrguühenduse. Järgnevalt pöördus hageja 26.02.2015, s.o. ca 7 kuud hiljem hagiga kohtusse, nõudes kostjalt võrguühenduse taastamist, ja eraldi tuvastusnõudena võrgulepingu tüüptingimuste, mis panevad tarbijale kohustuse tagada ligipääs võrguettevõtja elektripaigaldistele ja annavad võrguettevõtjale selle kohustuste mittetäitmisel õiguse võrguühendus katkestada, tühisuse tuvastamist, ELTS 90 lg. 1 põhiseadusvastaseks tunnistamist osas, millises see annab võrguettevõtjale õigus katkestada võrguühendus peale võrguettevõtja asutatud teenuse eest maksata jätmisel ka juhul, kui tarbija on võrgulepinguga ettenähtud kohustusi oluliselt rikkunud muul viisil, ning tunnistada põhiseaduse vastaseks võrgueeskirjade p. 39 lg. 2, mille kohaselt mõõtesüsteem peab alates 1. jaanuarist 2017 võimaldama korteris mõõta aktiivenergiat kauglugemisseadmega. 12.03.2015 taastas kostja hageja tarbimiskohas kohtumenetluse ajaks võrguühenduse ja esitas 29.05.2015 vastuhagi hageja kohustamiseks võimaldamaks kostjale juurdepääs tarbimiskohale kaugloetava arvesti paigaldamiseks. Antud juhul ei ole poolte vahel vaidlust faktiliste asjaolude üle. Maakohus jättis hageja hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Maakohtu otsuse põhjenduse kohaselt ei olnud võrgueeskirjade tüüptingimused VÕS § 42 lg. 1 järgi tühised, hageja rikkus alates 01.01.2013 kehtinud võrgulepingu tüüptingimuste punkti 4,5, see rikkumine oli oluline, võrgueeskirja § 39 lg. 2 ei ole vastuolus põhiseaduse §-dega 12, 28, 32 ja 33 ega direktiiviga 2009/72 EÜ. Samuti tuvastas maakohus, et hagejal puudub õigustus keelduda arvestile ligipääsu võimaldamisest kaugloetava arvesti paigaldamiseks isikuandmete kaitse seaduse alusel, kuivõrd IKS § 4 lg. 2 kohaselt ei ole tarbimiskoguse andmed delikaatsed isikuandmed ja sama seaduse § 14 lg. 1 p. 4 järgi isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks, väljaarvatud delikaatsete isikuandmete töötlemine. Kokkuvõttes maakohus tuvastas, et võrguühenduse katkestamine oli seaduslik. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on leidnud, et kuivõrd kostja õigus võrguühenduse katkestamiseks tulenes võrulepingust (p. 5.2.5), siis ei ole ELTS § 90 lg. 1 aja lahendamisel asjassepuutuv norm, mistõttu ei kontrolli kohus selle säte vastavust põhiseadusele. Ringkonnakohus märgib täiendavalt lisaks, et ELTS § 90 lg. 1 ei ole saa olla vastuolus põhiseaduse §-dega 10, 11, 12, 32, 33 ja 41, millistele hageja viitas, pelgalt seetõttu, et lubab võrguühenduse katkestamist juhul, kui tarbija on võrgulepingus ettenähtud kohustust oluliselt rikkunud muul viisil kui tasu maksmata jätmisega. Seaduselt ei saa nõuda, et oleks ammendavalt loetletud kõik rikkumised, mis on olulised lepingurikkumised, ja mis on konkreetese lepingu puhul oluline rikkumine, see

sõltub konkreetsest lepingust. Apellandi käsitlus, mille kohaselt tarbimiskohale juurdepääsu mittevõimaldamine ei ole saa olla võrgulepingu oluline rikkumine seetõttu, et juurdepääsu võimaldamine on vaid kõrvalkohustus, ei ole õige. Võrguteenuse lepingu puhul on oluliseks tingimuseks tarbija poolt teisele lepingupoolele tarbimiskohale juurdepääsu võimaldamine. Ringkonnakohus möönab, et võrguühenduse katkestus võib ajas muutuda ebaproportsionaalseks ja seeläbi hea usu põhimõtte vastaseks, kui katkestuse eesmärk sundida lepingut rikkuvat tarbijat kohtuväliselt rikkumise lõpetama langeb ära kohtumenetluse algatamise tõttu. Siiski ei ole hageja hagimenetluses sellele hinnangulisele asjaolule tuginenud, mistõttu ei hakka ka ringkonnakohus selles osas seisukohta võtma. Kuivõrd maakohus on õigesti tuvastanud, et võrguühenduse katkestamine ei olnud ebaseaduslik, siis jätab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tulenevalt hagi eseme muutmisest apellatsioonimenetluses sõnastab ringkonnakohus TsMS § 654 lg. 22 kohaselt maakohtu otsuse resolutsiooni ümber. Seejuures jätab ringkonnakohus resolutsioonist välja osa (senise resolutsiooni p. 3), millega jäeti rahuldamata hageja nõuded tuvastada võrgulepingu tüüptingimuste tühisus, kuivõrd tüüptingimuste tühisus ei saa olla omaette tuvastusnõue ja VÕS § 45 lg. 1 kohaselt võib ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise lõpetamist hageja vaid seaduses sätestatud isik või asutus. Vastuhagi osas tuleb maakohtu otsus tühisada ja jätta vastuhagi § TsMS § 423 lg. 2 p. 2, kuivõrd muutunud asjaolude tõttu ei ole vastuhagiga taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Maakohus otsus tuleb jätta muutmata menetluskulude jaotuse ja kostjalt väljamõistmise osas, kuivõrd maakohtu otsus tehti kostja kahjuks ja vastuhagi läbi vaatamata jätmine on seotud hiljem tekkinud hagejast, mitte kostjast sõltuvate asjaoludega. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi kanda. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Elektrilevi OÜ palus apellandilt välja mõista menetluskulu 1025 eurot ilma käibemaksuta, millele lisandub 100 eurot 31.05.2016 kohtuistungiga seotud kulu ja 4,80 eurot sõidu- ja parkimiskulu. Ringkonnakohus, tutvunud menetluskulude nimekirjas märgitud teenuste sisu ning ajakuluga, leiab, et märgitud toimingutele kulunud aeg ei ole kogu ulatuses olnud põhjendatud ja vajalik kulu. Põhjendatud ja vajalikud on menetluskulude nimekirjas punktide 1-3 all kirjeldatud teenused, kokku 4,40 tundi. Kolleegium on seisukohal, et kohtuistungiks ettevalmistamiseks kulunud ajaks (punkt 4) on piisav 1,5 tundi, arvestades, et eelnevalt on esindaja olnud asja menetlusega kursis ning põhjalikult tutvunud apellatsioonkaebusega. Kohtuistungitel osalemine (punktid 5 ja 7), ajakuluga 0,40 tundi on olnud vajalik ja põhjendatud kulu. Kohtuistungiteks ettevalmistamise kulu (punkt 6 ja 9) on kolleegiumi hinnangul piisav kokku 0,5 tundi, eelkõige põhjusel, et istungid toimusid väga lühikese ajavahemiku jooksul ning eelnevalt oli vastustaja esindaja põhjalikult istungiks ette valmistunud. Apellandi taotlusega tutvumiseks ja sellele

vastamiseks (punkt 8) kulunud aeg 1,4 oli vajalik ja põhjendatud ajakulu. Samuti on põhjendatud kulu, mis on seotud 31.05.2016 toimunud kohtuistungiga - 1 tund. Lepingulise esindaja otsene sõidukulu võib olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul, kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas. Praegusel juhul ei arvesta kohus esindaja sõidu- ja parkimiskulu, kokku 4,80 eurot, kuna esindaja on pidanud liiklema sama linna piires ning tegemist ei olnud vastustaja esindamisega tema töötaja poolt. Menetluskulude aruande põhjal on vastustaja esindaja ühe töötunni hind 100 eurot, mis ei ületa tavapärast esindaja tasu suurust. Kokku loeb ringkonnakohus, arvestades mh käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu, et mõistlikuks ja vajalikuks õigusabi teenuse mahuks on kokku apellatsioonimenetluses 9,2 tundi, seega on vastustaja menetluskulu suurus 9,2 x 100 = 920 eurot. EL-l tuleb tasuda välja mõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kulusid kindlaks määranud kohtulahendi jõustumisest kuni selle kohase täitmiseni. Vastuseks apellandi väitele, et vastustaja menetluskulu ei kuulu välja mõistmisele põhjusel, et kontsernisiseses suhtes korraldatud õigusabi osutamise juhul peab üks juriidiline isik olema esitanud teisele juriidilisele isikule arve õigusabikulude tasumiseks, osundab kolleegium, et õigusabi väljamõistmiseks piisab, kui on tuvastatud, et poolele on tekkinud õigusabi tasumise kohustus (vt nt RK nr. 3-2-1-65-13). Vaidlust ei ole selle üle, et vastustaja kasutas menetluses volitatud esindaja teenust õigusabi osutamise lepingu alusel. Millistel tingimustel vastustaja esindaja sõlmitud käsunduslepingu alusel tasu saab, on õigusabi osutaja ja kliendi omavahelise kokkuleppe küsimus. Edukustasu maksmises kokku leppimine on tavapärane praktika.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

Ulvi Loonurm

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.