2-15-2059/126 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

kostjale pakkumise tegemist ja kostja nõustumist hageja pakutud tingimustega. Hageja ei ole tõendanud, et kostja avaldas tahet hagejaga laenulepingu sõlmimiseks, s.o 21. mail 2013 hagejalt 13 000 euro laenamiseks, väidetava laenu hiljemalt 21. juulil 2013 tagastamiseks ja laenusummalt 10–12% laenuitressi kuus tasumiseks. Maakohus ei nõustunud hageja vande all antud ütlustega põhjusel, et laenulepingus ei ole võimalik määrata intressi mingis vahemikus ilma intressimäära täpsemalt välja toomata. Samas eeltoodu ei tähenda, et sellest tingituna peab kohus hagi rahuldamata jätma. VÕS § 3 p 3 alusel võlasuhe võib tekkida ka alusetust rikastumisest. VÕS § 1028 lg 1 järgi, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Hagiavalduse juurde lisatud hageja pangakonto väljavõtte kohaselt kandis hageja kostja kontole üle 21. mail 2013 3000 eurot selgitusega „võlg“ ja 22. mail 2013 10 000 eurot, samuti selgitusega „võlg“ (I kd, tl 10). Kostja ei ole vaidlustanud nimetatud summade laekumist. Kostja pangakonto väljavõtte kohaselt 22. mail 2013 võeti hageja poolt üle kantud summast 6900 eurot kostja arvelduskontolt sularahas välja ja 24. mail 2013 kanti 2240 eurot üle kostja arveldusarvelt edasi E.K. arvelduskontole (I kd, tl 92–93). Kostja vande all antud selgituste kohaselt võttis kostja pangakontolt sularaha kostja poeg T.R., kellele kostja andis oma pangakaardi ja lubas raha välja võtta. E.K.le raha ülekandmist on kostja seletanud sellega, et kostja poja arveldusarve arestimise tõttu toimusid kostja poja arveldused ja kohustuste täitmised, sh kohustuste täimised hageja elukaaslasele J.T.le, ülekannetega T.R. elukaaslase E.K. arvelduskonto vahendusel. Tunnistajatena üle kuulatud T.R. ja E.K. on seda kinnitanud. Maakohus leidis, et asjas ei ole tõendatud, et kostjale üle kantud raha on T.R. poolt hagejale tagastatud. Kostja väited raha tagastama kohustatud isiku kohta on vastuolulised. Kuigi kostja väidab, et raha hagejale pidi tagastama T.R., on kostja ise 22. juunil 2013 üle kandnud hagejale 1560 eurot selgitusega „raha“ (I kd, tl 39). Kostja tehtud ülekandest ei ole võimalik järeldada, et kostja kandis hagejale raha kolmanda isiku (poja) eest. Kui kostja oli algusest peale arusaamisel, et tal pole hageja ees kohustust tekkinud, siis ei pidanud kostja hagejale kohustust osaliselt täitma. Kostjal oli tegelik võim hageja poolt kostjale üle kantud 13 000 euro üle. Jättes saadud raha osaliselt tagastamata, on hageja ilma tehingu ja seadusliku aluseta rikastunud hageja arvelt 11 440 euro ulatuses (13 000 – 1560). VÕS § 1027 lg 2 järgi üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui: 1) üleandmisega täideti mittetäielik kohustus; 2) õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud; 3) tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga. Kuna neid aluseid vaidluses ei esine, tuleb hagi rahuldada põhisumma 11 440 eurot ulatuses. Hageja viivisenõue VÕS § 113 lg 1 alusel on põhjendatud. Hageja on oma esialgset viivisenõuet menetluse jooksul vähendanud ja on palunud mõista välja hagi esitamise seisuga arvestatud viivist 68 eurot 12 senti ning edasi viivist seadusejärgses määras. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja alates 10. veebruarist 2015 kuni 9. märtsini 2016 sissenõutavaks muutunud viivis 994 eurot 09 senti [(8,05 / 365) * 394 päeva * 11 440] ja edasi kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kokku mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 9. märtsi 2016 seisuga viivise 1062 eurot 21 senti (68,12 + 994,09).

tühistada maakohtu otsus ning saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus vastuolus TsMS §-ga 439 ületanud otsuse tegemisel hagi piire. Maakohus on lahendanud nõude, mida hageja menetluses ei esitanud. Käesoleval juhul oli hagi aluseks pooltevaheline suuline laenuleping. Tuvastades laenulepingu puudumise, rahuldas maakohus hagi alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja ei ole varem väitnud, et kostja oleks hageja arvelt alusetult rikastunud. Samuti ei olnud hageja esitanud alusetust rikastumisest saadu üleandmise nõuet. Kuigi esitatud faktiliste asjaolude õiguslik kvalifitseerimine on kohtu ülesanne ning kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike argumentidega, on kohus siiski seotud poolte esile toodud faktiliste asjaoludega ja esitatud nõudega (TsMS § 5 lg 1). Kostja ei vaidlusta maakohtu poolt laenulepingu puudumise tuvastamist ning sellest peab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel lähtuma (TsMS § 652 lg 5). Maakohus on otsuses tuginenud asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud (TsMS § 436 lg 4). Hageja ei ole kordagi väitnud, et kandis kostjale raha olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks, kuid et seda kohustust ei olnud olemas, seda ei tekkinud või et see langes hiljem ära. Samuti ei ole hageja väitnud, et kostjal lasuks seadusest tulenev kohustus tema ees raha tagastamiseks; 2) on maakohus rikkunud menetlusõigust, tehes poolte jaoks üllatusliku otsuse. Maakohus ei viidanud kordagi menetluse kestel võimalusele, et hagi rahuldamine võib osutuda võimalikuks alusetu rikastumise sätete alusel. Kuigi kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega, peab kohus pooltega nõude õiguslikku kvalifikatsiooni arutama, st see ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (TsMS § 351 lg 1, § 400 lg 5 ja § 436 lg 4 teine lause) (Riigikohtu 7. juuni 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 41, 5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39–40, 22. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (Riigikohtu 20. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11); 3) ei ole hagi rahuldamine alusetu rikastumise sätete alusel põhjendatud ega võimalik. Maakohus on lakooniliselt viidanud VÕS § 1028 lg-le 1, kuid ei ole analüüsinud ega tuvastanud, milline konkreetne alusetu rikastumise nõue hagejal väidetavalt kostja vastu oli või millise konkreetse normi alusel on kostja käesoleval juhul kohustatud hagejale raha tagastama. VÕS § 1028 lg 1 näeb ette erinevad faktilised asjaolud nõude rahuldamiseks. VÕS § 1028 kohaldamine tuleb kõne alla üksnes juhul, kui üleandja soovis saadu üleandmisega täita oma kohustust saaja ees, st kui üleantu kujutas endast sooritust olemasoleva või tulevase kohustuse täitmise eesmärgil. VÕS § 1028 ei ole kohaldatav, kui üleandja teab, et ta ei täida üleandmise kohustust saaja ees. Soorituseks õigusliku aluse olemasolu välistab alusetu rikastumise nõuete esitamise. Käesoleval juhul oli soorituseks olemas õiguslik alus, s.o J.T. ja T.R. vaheline leping. Käesoleva asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas T.R. on hagejale või J.T.le raha tagastanud või mitte. Kuna põhinõue tuleb jätta rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka põhinõudega seotud viivisenõue.

11.Ringkonnakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et hageja väited, mille kohaselt vaidlusalusel juhul oli tegemist varasemast erineva laenukokkuleppega, kus laenuandjaks oli hageja ning laenusaajaks oli kostja, ei ole eluliselt usutavad ega ka tõendatud. Hageja väidab, et kostja vajas laenu oma ettevõtte laienemiseks Soome. Kostja eitab seda väidet. Ka asjaolu, et kostja kandis osa hagejalt saadud rahast T.R. elukaaslase pangaarvele ja osa raha on välja võetud sularahas, ei kinnita kuidagi hageja väidet, et kostja vajas raha ettevõtte laiendamiseks. Vastupidi, hageja poolt kostja arvele kantud raha edasi liikumine tõendab kostja väidet, et tegemist oli laenuga tema pojale T.R.le. Hageja väitel ei ole ta kunagi laenu andnud, tegemist oli ühekordse laenuga. Küll aga tegeles pidevalt laenu andmisega hageja elukaaslane, sh andis hageja elukaaslane korduvalt laenu kostja pojale T.R.le. Hageja elukaaslane kasutas laenu andmisel hageja pangakontot. Ka laenu tagasimaksed hageja elukaaslasele toimusid hageja pangakonto kaudu. Seega ei ole asjas tõendatud hageja väited, et ta andis kostjale laenu oma rahast, kuna tema elukaaslasel sel hetkel raha laenu andmiseks ei olnud. Asja materjalide kohaselt hoidis hageja elukaaslane J.T. oma raha hageja pangakontol, kuna J.T. pangakonto oli arestitud. Hageja ei ole pidanud vajalikuks esitada tõendina oma pangakonto väljavõtet laenu andmisele eelnenud pikema perioodi osas, mistõttu ei ole kohtul võimalik hinnata hageja väidete, et ta andis laenu „oma rahast“ tõepärasust. Seega kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse ja elulise usutavuse seisukohalt hinnates leiab ringkonnakohus, et asjas on tõendatud 21. mail ja 22. mail 2013 kostja arvele tehtud rahaülekannetega laenu andmine hageja ja/või tema elukaaslase poolt kostja pojale T.R.le, mistõttu ei ole kostja laenusuhte pooleks ning tal puudub kohustus hageja poolt tema pangaarvele ülekantud raha hagejale tagasi maksmiseks. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, kas T.R. on laenuks võetud raha vastavalt laenulepingu tingimustele tagasi maksnud. Kuna põhinõue jääb rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka põhinõudega seotud viivisenõue. Hagi tuleb jätta rahuldamata.

Käesolevas asjas tuleb muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulu suuruseks maakohtus 4793,61 eurot (koos km-ga) (II kd lk 92 ja 143). Arvete ja spetsifikatsioonide kohaselt sisaldab kostja õigusabi kulu nõupidamisi kliendiga, hagile vastuse koostamist, hageja seisukohtadega tutvumist, vastuväidete ja taotluste, ka ekspertiisitaotluse (1h) koostamist, sõidukulu 2x kohtuistungile Tallinnast Rakverre 387.50 eurot +km, bensiinikulu, kohtuistungi protokolliga tutvumist, ekspertiisiaktiga tutvumist, taotluse koostamist istungi edasilükkamiseks 1h (130 +km), 25. jaanuari 2016 helisalvestise analüüsi 2 h 47 min, kohtuvaidluse teeside koostamist, osalemist kahel kohtuistungil kokku 6 h ja istungiks ettevalmistust. Hageja on vaielnud vastu kostja menetluskuludele 25. jaanuari 2016 taotluse osas summas 1148,16 eurot (koos km-ga) (II kd lk 130) ja 11.veebruari 2016 taotluse osas sõidukulude osas kohtuistungile 224,90 eurot (koos km-ga) (II kd lk 162). Vastuväidetes kostja menetluskuludele leiab hageja muuhulgas, et kostja kulud hagile vastuse koostamiseks on ülepaisutatud. Põhjendatud ei ole nõuda hagejalt 13. mai 2015 vastuväite koostamise kulu, kuna vastuväide oli suunatud kohtu tegevusele ja sellest vastuväitest kostja hiljem ka loobus. Ka 1. oktoobri 2015 istungi edasilükkamise taotluse koostamise vajadus oli sõltuvuses kostjast. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus peab kostja vastuväiteid kostja õigusabikulude suurusele osaliselt põhjendatuks. Põhjendatud on kostja vastuväide, et sõidukulusid ei saa arvestada menetluskulu hulka vastavalt Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13. Ringkonnakohus ei pea põhjendatud kuluks ka kulutust 13. mai 2015 taotluse koostamisele, mis sisaldab põhiosas vastuväidet kohtu tegevusele, millest kostja hiljem loobus, taotlust käekirja ekspertiisiks, mille tulemused ei kinnitanud kostja väiteid, taotlust kohtuistungi edasilükkamiseks. Arvestades asja keskmist keerukust, hagihinda, kostja esindaja professionaalsust, koostatud asjakohaste kirjalike menetlusdokumentide mahtu ning kostja lepingulise esindaja osavõtul toimunud kahe kohtuistungi pikkust (6 h), peab ringkonnakohus käesolevas menetluses põhjendatud ja vajalikuks kostja menetluskuluks õigusabikuluna maakohtus 3550 eurot (koos km-ga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulu suuruseks ringkonnakohtus riigilõiv 650 eurot, kulu õigusabile apellatsioonkaebuse koostamiseks 1302 eurot ja kulutused seoses kohtuistungiga 869,60 eurot (sellest sõidukulu 300 eurot +km), kokku 2822,20 eurot (koos km-ga). Apellatsioonkaebuse koostamisele kulus menetluskulu nimekirja kohaselt 8h 21 min, tunnihinnaga 130 eurot (ilma km-ta). Hageja peab kulutust apellatsioonkaebuse koostamisele liiga suureks. Ringkonnakohus leiab, et kostja õiguste kaitse seisukohalt omab põhjalik apellatsioonkaebus suurt tähtsust. Kaebuse mahukust põhjendab mh vajadus esitada kaebuses hinnang maakohtu seisukohale lahendada vaidlus alusetu rikastumise sätete alusel, millist võimalust ei olnud kohus pooltega varasemas menetluses arutanud. Seetõttu peab ringkonnakohus kostja kulutust õigusabile seoses apellatsioonkaebuse koostamisega põhjendatuks ja vajalikuks. Põhjendatud ja vajalik kulutus on ka tasutud riigilõiv ning kulutus õigusabile seoses esindaja viibimisega ringkonnakohtu istungil ja istungiks ettevalmistumiseks 424,67 eurot + km, millele hageja ei ole vastu vaielnud. Esindaja sõidukulu 4 h ringkonnakohtu istungile ei arvestata menetluskulu hulka. Kokku loeb ringkonnakohus hageja põhjendatud menetluskuluks ringkonnakohtus 2822,20 – 360 = 2462,20 eurot (koos km-ga), mis tuleb välja mõista hagejalt kostja kasuks.