Harju Maakohus
Kohtunik
Hannes Olev
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. juuni 2016, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja
Tsiviilasja number
2-15-122580
Tsiviilasi
XXXX hagi osaühing XXXX vastu ettemaksu tagastamise nõudes
Tsiviilasja hind
662.06 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
hageja XXXX(isikukood XXXX, elukoht XXXX); hageja esindaja Kalmer Filatov (D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse AS, e-post [email protected]); kostja osaühing XXXX(registrikood XXXX, asukoht XXXX; e-post XXXX).
Jätta hagi rahuldamata Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba edasikaebamiseks.
Harju Maakohtu menetluses oli XXXX hagi osaühing XXXX vastu ettemaksu tagastamise nõudes. Kohus lõpetas nimetatud kohtuasjas menetluse oma 29.02.2016 otsusega, millega jättis hagi rahuldamata. Hageja teatas kohtule apellatsioonikaebuse esitamise soovist ja palus täiendada kohtuotsust kirjeldava ja põhjendava osaga.
2-15-122580
Hageja väidab, et ta tasus kostjale korteri ostmiseks ettemaksuna 600 eurot. Hageja taganes ostusoovist ja palus kostjal raha tagastada, kuid kostja keeldus raha tagastamast. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud 600 eurot, millele lisanduvad viivised.
Kostja ei võta hagi omaks ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et hageja nõue on alusetu, kuna hageja oli tasunud kostjale 600 eurot mitte ettemaksuna vaid korteri broneerimiseks, mida kostja ka tegi kuni ajani, mil hageja andis kostjale teada, et ei osta ikkagi korterit.
Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg-le 1. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus on tuvastanud järgnevad asjaolud: − Hageja soovis osta kinnisasja aadressil XXXX, Tallinn. Kinnisvara ostuks kontakteerus hageja sms-i teel 30.07.2015 kinnisvarabürooga osaühing XXXX(edaspidi kostja) (tõend tl 58). − Samal kuupäeval 30.07.2015 teavitas kostja sms-i teel hagejat, et korteri XXXX broneerimine maksab 600 eurot ja esitas oma kontonumbri (tl 59). − Kostja teavitas sms-i teel hagejat 31.07.2015 et broneerimise raha ei ole veel kostja kontole jõudnud (tl 60). − Hageja kandis 600 eurot kostja arveldusarvele 31.07.2015 selgitusega „korteri broneeringu tasu XXXX“ (tl 34). Kostja kinnitas hagejale makse laekumist (tl 61). − Hageja teatas sms-i teel 12.08.2015 kostjale, et loobub korteri ostmisest (tl 64). − Hageja palus sms-i teel 14.08.2015 kostjal broneeringu tasu tagastada (tl 65). Hageja leiab, et hageja ja kostja vahel peeti lepingueelseid läbirääkimisi korteriomandi XXXX, Tallinn ostuks. Hageja hinnangul saab meilivahetusest ning raha ülekandmisest eeldada, et sisuliselt jõuti suulise kinnisasja ostu eellepinguni VÕS § 33 mõistes. Nimetatud sätte kohaselt on eelleping kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima eellepingus kokkulepitud tingimustel lepingu. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. AÕS § 119 kohaselt peab kinnisasja omandamise või võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud, mistõttu oleks pidanud hageja ja kostja vahel sõlmitud nn eelleping olema samuti sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, mida aga tehtud ei olnud. TsÜS § 83 lgi 1 kohaselt on tehingu sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Antud juhul on tegemist seaduses ettenähtud vorminõude järgimata jätmisega ning samuti ei
2-15-122580
olnud pooled kokku leppinud, et tehingu ärajäämisel kostja ettemaksu ei tagasta. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Samuti tuleb nimetatud paragrahvi esimese lõike teise lause kohaselt tühise tehingu alusel saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja leiab, et tulenevalt eeltoodust tuleb kostjal vastavalt VÕS §-le 1028 lg 1 kinnisasja ostuks sissemaksuna tasutud summa 600 eurot alusetu rikastumise sätete alusel tagastada. Hageja leiab, et kuna antud juhul hageja loobus kinnisvara ostu-müügi tehingust, ning kostjal kinnisvara ostmiseks peetud eelläbirääkimise käigus mingisuguseid kulutusi ei olnud ning samuti oli eelpool nimetatud kinnisvara kogu aeg erinevates kinnisvaraportaalides müügil ning seda kinnisvara ei olnud broneeritud, siis on hagejal õigus kostjalt alusetult saadud 600 eurot tagasi nõuda. Kostja leiab, et hageja nõue on alusetu, kuna hageja oli tasunud kostjale 600 eurot mitte ettemaksuna vaid korteri broneerimiseks, mida kostja ka tegi (st ei müünud korterit broneeringu ajal) kuni ajani, mil hageja andis kostjale teada, et ei osta ikkagi korterit. Kohus märgib, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-70-07 sedastanud, et kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kuna kinnisasja müügilepingu eelleping on suunatud kinnisasja omandamisele, on see VÕS § 33 lg 2, AÕS § 119 lg 1 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine, kui leping ei ole sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud ajaperioodi vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Vastavalt TsÜS § 77 lg-le 1 võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe. Kohus leiab, et antud tsiviilasja lahendamiseks tuleb tuvastada, kas hageja ja kostja vahel oli sõlmitud kinnisasja müügilepingu eelleping (nagu leiab hageja) või broneerimisleping (nagu leiab kostja). Kui hageja ja kostja sõlmisid korteri ostmiseks eellepingu, mille sõlmimisel tasus hageja ettemaksuks/sissemaksuks 600 eurot, tuleb hagi rahuldada kuna eelleping ei olnud nõutavas notariaalses vormis, mistõttu on see tühine ja tühise tehingu alusel saadu tuleb alusetu rikastumise sätete alusel tagastada. Kui aga hageja ja kostja sõlmisid broneerimislepingu, mille alusel tasus hageja kostjale broneerimistasuks 600 eurot ja kostja broneeris hageja kasuks korteri, ei ole alust hagi rahuldada. Pooltevaheline leping Kohus märgib, et hageja seisukoht hagis on, et hageja tasus kostjale korteri ostmiseks 600 eurot „ettemaksuna“ (või siis sissemaksuna) ja mitte broneerimistasuna. Hageja väidab hagiavalduses, et kostja palus hagejal maksta „ettemaksu“ summas 600 eurot ning et peale korteri ostmisest loobumist palus hageja kostjal tagastada „ettemaksuna“ makstud raha. Kohus leiab, et hageja vastavad väited on vastuolus kostja poolt esitatud tõenditega, mille ehtsust hageja ei ole vaidlustanud ja millelt nähtub sõnaselgelt, et kostja palus 30.07.2015 hagejal maksta broneeringutasu summas 600 eurot (tl 59) ning et peale korteri ostmisest loobumist 12.08.2015 palus hageja kostjal 14.08.2015 tagastada broneeringutasu (hageja enda sõnakasutus sms-is) (tl 65). Seejuures on hageja enda poolt kirjutatud 31.07.2015 maksekorraldusse selgituseks „korteri broneeringu tasu XXXX“ (tl 34). Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et hageja püüab hagis kohut tehingu tõlgenduse osas pahatahtlikult eksitada, sisestades sündmuste kirjeldusse mõlema poole poolt tegelikkuses kasutatud broneeringu mõiste asemele ettemaksu mõistet.
2-15-122580
Hageja esitas peale kostja hagivastuse saamist enda seisukoha tõenduseks kostja 12.08.2015 ekirja, milles kostja on hagejale väidetavalt märkinud, et 600 eurot on sissemaks ning seetõttu on kostja poolt kohatu väita, et tegemist on broneerimistasuga. Kostja seisukoht eelviidatud 12.08.2015 (kell 15:59) saadetud e-kirja osas on, et e-kirja mõte oli hagejat abistada eesmärgil, et hagejal ikkagi oleks võimalik korter osta. Kostja märgib, et kuivõrd hageja teatas 12.08.2015 kell 10:49 (sms-iga tõend tl 64), et loobub tehingust, hakkas kostja otsima hageja jaoks vastuvõetavaid teid, et hageja saaks ikkagi korteri osta. Kostjale jäi mulje, et hagejal ei õnnestunud leida nii kiiresti raha, mistõttu pakkus kostja nimetatud e-kirjas hagejale lahendusvariandina, et esmalt sõlmitakse notariaalne võlaõiguslik leping, mille alusel tuleb tasuda vaid 1 600 eurot ja seejuures broneerimistasuna makstud 600 eurot arvestatakse ostuhinna tasumiseks ning jääks tasuda veel vaid 1 000 eurot. Kohus, hinnates sündmuste kronoloogiat leiab, et kostja 12.08.2015 e-kiri ei tõenda, et kostja oleks pidanud 600 eurot tehingu sõlmimisel (mis toimus enne 12.08.2015) sissemaksuks/ettemaksuks. Kohus peab tõendeid kogumis hinnates eluliselt usutavaks kostja selgitust 12.08.2015 e-kirjas 600 euro „sissemaksuks“ nimetamise kohta. Nimelt ei muuda kostja 12.08.2015 e-kiri olematuks: 600 euro nimetamist broneerimistasuks 30.07.2015 sms-is kostja poolt (mis on kostjapoolse oferti väljendus broneerimislepingu sõlmimiseks), 600 euro nimetamist broneerimistasuks 31.07.2015 maksekorralduses hageja poolt (mis on hagejapoolse aktsepti väljendus broneerimislepingu sõlmimiseks), 600 euro nimetamist broneerimistasuks 14.08.2015 sms-is hageja poolt. Ehk siis vaidlusaluse tehingu ofert (30.07.2015 tl 59) ja aktsept (31.07.2015 tl 34) toimusid siiski broneeringu mõistest lähtuvalt vaatamata peale tehingu sõlmimist tehtud 12.08.2015 e-kirjale. Seejuures nimetas hageja ise 600 eurot 14.08.2015 ikkagi jätkuvalt broneerimistasuks ka peale kostja 12.08.2015 e-kirja, mis tõendab kohtu hinnangul, et hageja pidas kuupäeval 14.08.2015 jätkuvalt tasutud 600-t eurot broneerimistasuks ja et hageja ei olnud seega 14.08.2015 nõus kostja poolt 12.08.2015 e-kirjas välja pakutud võimalusega arvestada broneeringuks tasutud 600 eurot hoopis sissemaksuks. Kohus leiab lisaks eeltoodule, et hageja väited, mille kohaselt hageja pidas 600 eurot ettemaksuks/sissemaksuks on eluliselt täielikult ebausutavad, kuivõrd lähevad vastuollu hageja enda käitumisega. Vaidlust ei saa olla asjaolus, et hagejale ei saanud märkamata jääda, et kostja palus hagejal tasuda broneeringutasu, kuivõrd hageja seepeal tegi pangast ülekande mille selgituseks kirjutas ka ise broneeringutasu. Iga mõistlik heas usus tegutsev isik, oleks juhul, kui ta ise pidas vastavat summat korteriostu ettemaksuks/sissemaksuks a) küsinud kostjalt selgitust summa broneerimistasuks nimetamise kohta/tehingu olemuse kohta või b) mitte asunud ka ise summat broneerimistasuks nimetama. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kohus leiab eelviidatud tõenditele tuginedes, et nii hageja kui ka kostja pidasid algusest peale nende vahel sõlmitud lepingut broneerimislepinguks ja mitte kinnisasja müügilepingu eellepinguks, kuivõrd mõlemad pooled rääkisid omavahel broneeringust ja broneerimistasust ja seega oli lepingupoolte ühine tegelik tahe lepingu sõlmimisel sõlmida broneerimisleping. Asjaolu, et hageja on asunud hagis kasutama tehingu kohta uudset väljendusviisi, mis on vastuolus tehingu sõlmimisel reaalselt kasutatud väljendusviisiga, ei anna alust ümber hinnata lepingupoolte reaalset tegelikku tahet lepingu sõlmimisel. Hageja on esitanud muuhulgas väite, et kogu selle aja, mil korter pidi olema kostja poolt broneeritud, oli XXXX erinevates kinnisvaraportaalides müügis ning sellel ei olnud märget, et nimetatud kinnisasi oleks broneeritud. Oma väite tõendamiseks on hageja esitanud 17.08.2015 dateeringuga kinnisvaraportaalide väljavõtted.
2-15-122580
Kostja vastuväite kohaselt ei pidanudki korter enam seisuga 17.08.2015 broneeritud olema, kuivõrd hageja oli loobunud korteri ostmise soovist 12.08.2015. Kohus leiab, et kuivõrd hageja tasus broneeringutasu 31.07.2015 ja loobus korteri ostust 12.08.2015 ning nõudis broneeringutasu tagasi 14.08.2015, ei pidanudki korter enam seisuga 17.08.2015 broneeritud olema. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaksid, et korter ei olnud tegelikkuses broneeritud perioodil 31.07.2015 kuni 12.08.2015 või 14.08.2015. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud broneerimisleping, mille alusel tasus hageja kostjale 600 eurot broneerimistasuks. Kuivõrd broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe, ei ole broneerimisleping vorminõuete täitmata jätmise tõttu tühine, samuti ei ole tõendatud, et kostja ei oleks omalt poolt broneerimislepingut täitnud ja seega on hageja nõue alusetu ning hagi kuulub rahuldamata jätmisele.
TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamata jätmisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et antud juhul takistaks menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramine kohtuotsuse tegemist, mistõttu ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.