Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Sisulised asjaolud Hageja nõue, väited ja tõendid Hageja Nordea Bank AB Eesti filiaali esitatud hagiavalduse (tl 2-9) kohaselt sõlmisid hageja ja kostja A. V. 01.02.2007 laenulepingu nr 01320138292 (tl 10-13). Laenulepingu alusel kohustus hageja kostjale välja maksma eluasemelaenu summas 136 611.15 EUR (2 137 500 EEK) kinnistu ostmiseks aadressil xxxxx xx-x, xxxxx. Hageja ja kostja sõlmisid 05.04.2007 reservlaenu lepingu nr 0132013829200 (tl 14-17). Laenulepingu alusel kohustus hageja kostjale välja maksma laenu summas 15 977.91 EUR (250 000 EEK). Hageja ja kostja sõlmisid 22.07.2010 ka laenulepingu nr 09320138292 (tl 18-25). Laenulepingu alusel kohustus hageja kostjale välja maksma laenusummas kuni 171 219 EUR laenulepingu nr 01320138292, reservlaenu lepingu nr 0132013829200, topeltneto krediitkaardi nr 5404165270360888 lepingu lõpetamiseks ja kohustuste täitmiseks. Hageja ja kostja sõlmisid 16.06.2011 laenulepingu nr 09320138292 muudatuse 1 (tl 26-28). Laenulepingu muudatuse alusel pikendati põhiosa tagasimakseperioodi ning muudeti maksegraafikut. Laenulepingu punkti 7 ja notariaalselt sõlmitud tagatislepingu alusel (tl 29-43) seati 15.02.2007 hageja kasuks laenulepingust tuleneva kohustuse tagamiseks hüpoteek kinnistule aadressil xxxxx xxx, xxxxx. Põhjusel, et kostja ei tasunud makseid õigeaegselt, ütles hageja laenulepingu ennetähtaegselt lepingu rikkumise tõttu üles 23.07.2012 (tl 44). Laenulepingu täitmist tagas laenulepingu järgi hüpoteek summas 3 780 000 EEK, mis olid seatud 58/2407 suuruse kinnistu mõttelisele osale aadressil xxxxx xx-x, xxxxx. Kostja müüs tagatise 24.10.2014 hinnaga 79 000 EUR, millest maksti hagejale 60 904 EUR laenulepingu nr 09320138292 võlgnevuse katteks (tl 48-69). Saadud summad läksid kindlustuspoliis, kontomiinuse ja laenulepingust nr tulenevate kohustuste 09320138292 katteks. Hageja nõudeid kostjate vastu rahuldati järgnevalt: 1) Kontomiinuse katteks – 6.39 EUR 2) Kindlustusvõlgnevuse katteks – 52.36 EUR 3) Laenulepingu nr 09320138292 põhiosa vähendamiseks - 60 845.25 EUR Saadud summad ei olnud aga piisavad, et katta kostja võlgnevust hageja ees. Sellest tulenevalt on hageja nõuded seisuga 20.02.2015 kokku 139 915.52 eurot, millest põhiosa võlg 104 185.75 eurot, intressi võlg 2343.88 eurot ning viivise võlg 33 385.89 eurot.

2 (5)

Tsiviilasi nr 2-15-2766 Kostja vastuväited, hageja seisukohad kostja vastuväidete suhtes Kostja hagile kirjalikku vastust ei esitanud. 07.04.2016 toimunud kohtuistungil selgitas kostja (protokoll tl 170-171), et temale tehti ettepanek müügieesmärgiga osta korter. Kostja selgitas, et talle anti natukene raha, see on pangaväljavõttest näha, et olen teinud sissemakseid ja raha uuesti välja võtnud. Kostja müüs ära xxxxx tänava korteri ja läks reisile, sellel ajal kanti tema arvelt 250 000 krooni OÜ Hommikumaale ja nii tekkis tal sundseis osta korter. Tulin reisilt tagasi, läksin mingit tehingut panka sõlmima ja siis sain teada, et ülekanne oli ilma minu teadmata tehtud. Kostja märgib, et kui vaadata pangaväljavõtet, siis ennem laenu on tulnud liisingult 210 000 krooni, aga pärast seda on ikkagi pank mulle andnud laenu. Ostetav korter oli 100 % tagatiseks, kostja väitel müüs pank (hageja) selle sundmüügiga võimalikult odavalt maha. Täna pole korterit ja seega pole kostja hinnangul ka võlga. Kostja leiab, et pank tegi vea sellega, et raha üldse välja andis. Pank ei ole ise arvestanud riskiga. Hageja selgitas istungil, et kostja müüs ise lepingu tagatiseks olnud korteri maha, see ei olnud sundmüügis. See on näha ka esitatud lepingust. Hagejal on laenuleping, kus on kirjas, et kostja töötasu on 46 000 krooni, see on kostja poolt allkirjastatud. Kohus jättis asja poolte nõusolekul lahendamiseks kirjalikku menetlusse, mh eesmärgiga poolte kokkuleppe saavutamiseks. Kompromissini pooled ei jõudnud ning midagi täiendavat kohtule ei esitatud. Kohtu seisukohad, tuvastatud asjaolud, kohaldatav õigus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Asjas puudub vaidlus, et poolte vahel on sõlmitud 22.07.2010 laenuleping nr 09320138292, mille alusel hageja maksis välja kostjale laenusummas 171 219 EUR laenulepingu nr 01320138292, reservlaenu lepingu nr 0132013829200, topeltneto krediitkaardi nr 5404165270360888 lepingu lõpetamiseks ja kohustuste täitmiseks. Samuti puudub vaidlus, et pooled sõlmisid 16.06.2011 laenulepingu nr 09320138292 muudatuse 1, mille alusel pikendati põhiosa tagasimakseperioodi ning muudeti maksegraafikut. 22.07.2010 laenulepingu punkti 7 kohaselt ja notariaalselt sõlmitud tagatislepingu alusel seati 15.02.2007 hageja kasuks laenulepingust tuleneva kohustuse tagamiseks hüpoteek kinnistule aadressil xxxxx xx-x, xxxxx. Põhjusel, et kostja ei tasunud makseid õigeaegselt, ütles hageja laenulepingu ennetähtaegselt lepingu rikkumise tõttu üles 23.07.2012. Laenulepingu täitmist tagas laenulepingu järgi hüpoteek summas 3 780 000 EEK, mis olid seatud 58/2407 suuruse kinnistu mõttelisele osale aadressil xxxxx xx-x, xxxxx. Kostja müüs tagatise 24.10.2014 hinnaga 79 000 EUR, millest maksti hagejale 60 904 EUR laenuleping nr 09320138292 võlgnevuse katteks, millest kontomiinuse katteks 6.39 EUR, kindlustusvõlgnevuse katteks 52.36 EUR ja laenulepingu nr 09320138292 põhiosa vähendamiseks 60 845.25 EUR.

3 (5)

Tsiviilasi nr 2-15-2766 Sisulisi vastuväiteid kostja hagile esitanud ei ole, märkides kohtuistungil vaid seda, et pank müüs sundmüügiga korteri võimalikult odavalt maha. Kostja leiab, et pole korterit ja seega pole ka võlga, ja et pank tegi vea, et raha üldse kostjale välja andis. Esmalt märgib kohus, et kinnistu aadressiga xxxxx xx-x, xxxxx, on müünud kostja ise, mitte hageja sundmüügi korras (notariaalne leping tl 48-63). Mis puudutab kostja väidet, et korter müüdi võimalikult odavalt, siis märgib kohus, et saadud laenusumma tuleb tagasi pangale maksta vaatamata sellele, et korteri hind ajas langes. Laenusaajat ei saa panna vastutama kinnisvara väärtuse languse eest. Samuti viitab kostja sisuliselt sellele, et hageja ei ole lähtunud laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõttest. Kohus märgib, et krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lõikes 3 on alates 01.01.2007 sätestatud vastutustundliku laenamise printsiip ning hageja krediidiasutusena pidi seda järgima. Nimetatud sätte kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Seega peab krediidiasutus vastutustundliku laenamise printsiibi kohaselt tundma oma klienti, mis tähendab kohustust hinnata enne krediidilepingu sõlmimist tarbija võimekust laen tagasi maksta. Kostja ei ole oma väidet millegagi tõendanud, samuti ei vaielnud ta vastu hageja väitele, et kostja ise on avaldanud laenulepingut sõlmides, et tema töötasu oli 46 000 krooni kuus. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud põhjal alust asuda seisukohale, et hageja on rikkunud eelpooltoodud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval ning lg 4 järgi peab võlgnik täitma kogu kohustuse ühekorraga, kui see on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 100 sätestab kohustuse rikkumise mõiste. Nimetatud paragrahvi järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja ei tasunud makseid õigeaegselt, ning seega ütles hageja laenulepingu ennetähtaegselt lepingu rikkumise tõttu üles 23.07.2012. Kostja müüs tagatise 24.10.2014 hinnaga 79 000 EUR, millest maksti hagejale 60 904 EUR laenulepingu nr 09320138292 võlgnevuse katteks. Saadud summad ei olnud piisavad, et katta kostja võlgnevust hageja ees ning sellest tulenevalt on hageja nõuded seisuga 20.02.2015 kokku 139 915.52 eurot, millest põhiosa võlg 104 185.75 eurot, intressi võlg 2343.88 eurot ning viivise võlg 33 385.89 eurot. Võlgnetavate summade või müügist saadud raha kasutamise järjekorra osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud. VÕS § 101 näeb ette, milliseid õiguskaitsevahendeid on võlausaldajal võimalik kasutada, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Käesoleval juhul valis hageja VÕS § 101 lg 1 p-des 1 ja 6 sätestatud vahendid: kohustuse täitmise (p 1) ja viivise nõude (p 6). Viivise nõude aluseks on VÕS § 113 lg 1, mis sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

4 (5)

Tsiviilasi nr 2-15-2766 Kohus leiab, et hagi tuleb eelneva põhjal rahuldada ja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 104 185.75 eurot, intress 2343.88 eurot ning viivis 33 385.89 eurot. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et taotlus on põhjendatud. Kostjalt kuulub väljamõistmisele hagiavalduse esitamiselt tasutud riigilõiv 1500 eurot, kui vältimatu ja vajalik kulutus nõude esitamisel. Kostja vastuväiteid hageja poolt esitatud menetluskulude nimekirjale esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.