R.A. hagi J.R.i ja T.R.i vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
2636,91 eurot ja 975,29 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 22. juuni 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J.R.i ja T.R.i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
23. veebruar 2016
Menetlusosalised ja nende
Apellandid (kostjad): J.R. (ik: XXXXXXXXX) ja T.R. (ik: XXXXXXXXX), esindaja Maia Ploom Vastustaja (hageja): R.A. (ik: XXXXXXXXX), esindaja advokaat Marko Paabumets
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 22. juuni 2015 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta R.A. hagi T.R.i ja J.R.i vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
1.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus R.A. kanda.
2.Välja mõista R.A.lt J.R.i kasuks menetluskulude katteks maa- ja ringkonnakohtus 613,20 eurot ja T.R.i kasuks menetluskulude katteks maa- ja ringkonnakohtus 226,80 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.R.A. esitas 27.01.2015 maakohtule J.R.i ja T.R.i vastu hagi, paludes mõista välja J.R.ilt 2438,20 eurot ja T.R.ilt 901,80 eurot ning viivised seadusjärgses määras alates 30.12.2014 kuni kohustuse täitmiseni hageja kasuks. Hagiavalduse kohaselt maksis hageja 25.09.2012 riigile kostjate eest võla 3340 eurot. Kostjatel oli Mäksa vallasekretäri 10.09.2007 akti alusel kohustus tasuda riigile nõudeõiguse osast suuremas osas maa tagastamisel tekkinud võlg. Hageja märkis ka maksekorraldusse, et summa tasuti kostjate eest. 16.12.2014 saatis hageja kostjatele võlanõude, milles oli kulutuste hüvitamise tähtajaks märgitud seitse päeva alates võlanõude kättesaamisest. Kostjad said võlanõude kätte 18.12.2014, kuid ei ole seda summat hagejale hüvitanud. Hageja leidis, et kostjatel tuleb tehtud kulutused hüvitada käsundita asjaajamist käsitlevate sätete alusel. Poolte vahel ei olnud kokkulepet, millega hageja oleks võtnud endale õiguse või kohustuse kostjate võlg tasuda. Hagejale rääkis kostjate võlakohustusest kostjate volitatud esindaja Mehis Adamson, kes andis hagejale makserekvisiidid ja puuduoleva summa suuruse. Hageja teatas M. Adamsonile kavatsusest kostjate eest võlg ära maksta eeldusel, et hiljem talle see summa hüvitatakse. Asjaajamine vastas kostjate huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Tegemist ei ole käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes, hageja ei võtnud kohustust tasuda kostjate võlg riigi ees. Poolte vahelised nõuded ei ole lahendatud 18.01.2013 kinnistute müügilepinguga. Kostjad müüsid hagejale kolm kinnistut, mille hind kujunes poolte kokkuleppel ega ole võlaga seotud. 18.01.2013 notariaalselt tõestatud kinnistu jagamise kokkuleppe ning müügilepingu p 7.1 sätestab, et: „müüja ja ostja ei loe lepingu osaks oma varasemaid tahteavaldusi ega kokkuleppeid, mis ei sisaldu lepingus“.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjate vastuväidete kohaselt soovis hageja osta soodsa hinnaga metsa- ja põllumaad, pakkudes rahalist abi. Kostjate esindaja maa tagastamise protsessis oli M. Adamson. Hageja tasus kostjate eest 3340 eurot suulise käsundi alusel, eeldusel, et tagastamise lõpule viimisel müüvad kostjad kolm kinnistut hagejale hinnaga 10 000 eurot. Tehing viidi lõpuni 18.01.2013 kokkuleppega, millega kostjad müüsid hagejale X, X ja X kinnistud 10 000 euro eest. Tegemist ei ole käsundita asjaajamisega. Hageja sai kolm kinnistut turuhinnast soodsamalt ning võõrandas kaks neist kohe edasi. Hageja ei esitanud vaidlusalust nõuet 18.01.2013 tehingus, et teha tasaarvestus ostuhinnaga. 18.01.2013 lepingu
p-s 2.4.5 on kostjad deklareerinud, et kõik müügilepingu esemega seonduvad kulud on tasutud ja hageja on p 2.5.1 kohase kinnitusega sellega nõustunud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 22. juuni 2015 otsusega hagi ning mõistis välja J.R.ilt põhivõla 2438,20 eurot, viivise alates 30. detsembrist 2014 kuni 22. juunini 2015. a 93,56 eurot ja viivise alates 23. juunist 2015 põhivõlalt 2438,20 eurot VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni ning T.R.ilt põhivõla 901,80 eurot, viivise alates 30. detsembrist 2014 kuni 22. juunini 2015. a 34,60 eurot ja viivise alates 23. juunist 2015 põhivõlalt 901,80 eurot VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni R.A. kasuks. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel hageja menetluskulud 73% ulatuses J.R.i ja 27% ulatuses T.R.i kanda, määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 900 eurot ning mõistis menetluskuludena välja J.R.ilt 657 eurot ja T.R.ilt 243 eurot hageja kasuks. Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli kostjate väitel maksekorralduse aluseks käsundusleping (VÕS § 619 lg 1). Kohus leidis, et poolte vahel käsunduslepingu sõlmimine ei ole tõendatud. Kostjad ei ole tõendanud, et nad oleksid otse või läbi esindaja andnud hagejale käsundi tasuda riigile 3340 eurot. M. Adamsoni ütlustega on tõendatud, et ta ei käitunud kokkulepet sõlmides kostjate esindajana. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja tasus riigile kostjate võla, seega ajas ta võõrast asja. Kohus on tuvastanud, et poolte vahel ei olnud kokkulepet võla tasumiseks ning kostjad ei ole viidanud ühelegi muule asjaajamise alusele. Kuna kostjad said vastavalt oma soovile tagasi rohkem maad, kui nõudeõiguse alusel ette nähtud, oli riigile makstava võla tasumine kostjate huvi ja tahtega eelduslikult kooskõlas. Kui kostjad ei oleks soovinud riigile võlga tasuda, oleks neil olnud võimalus osa maa tagastamisest loobuda. Kohus leidis, et VÕS § 1018 eeldused on täidetud ning hageja on tegutsenud käsundita asjaajamise sätete kohaselt. Kuna hageja tegevuse aluseks oli õigustatud käsundita asjaajamine, ei saa tegemist olla alusetu rikastumisega. Müügilepingu p 2.4.5 kohaselt müüja (kostjad) kinnitab, et kuni lepingu sõlmimise päevani on tasutud kõik müügilepingu esemega seonduvad kulud. Tegemist on üksnes kostjate kinnitusega, mis ei saa tähendada, et hagejal ei olnud nõuet kostjate vastu. Grammatiliselt tõlgendades tähendab see punkt müüjate kinnitust, et kinnistutega ei ole seotud kohustust tasuda kolmandale isikule mingeid kulutusi. See ei tähenda ostja (hageja) kinnitust, et poolte vahel ei ole muid võlasuhteid. Hageja on viidanud müügilepingu p-le 7.1, mille kohaselt müügilepingus on ette nähtud selle kõik tingimused ning müüja ja ostja ei loe lepingu osaks oma varasemaid tahteavaldusi ega kokkuleppeid, mis ei sisaldu lepingus. Kostja J.R.i kohtuistungil antud selgitustest ja hageja vande all antud ütlustest ei nähtu, et pooled oleksid notariaalse lepingu sõlmimisel selle punkti eraldi läbi rääkinud. Seega tuleb kokkulepet tõlgendada grammatiliselt ning VÕS § 29 lg 4 kohaselt nii, nagu mõistlik inimene seda pidi mõistma. Nimetatud punktist tulenevalt leidis kohus, et kõikvõimalikud kokkulepped, millele ei ole otsesõnu lepingus viidatud, ei ole lepingu osaks. Pooled ei ole lepingus otsesõnu kokku leppinud, et hagejal puuduvad pärast lepingu sõlmimist kõikvõimalikud rahalised nõuded kostjate vastu. Hagejal ei olnud kohustust esitada võla tasumise nõuet poolte vahel sõlmitud müügilepingus. Küll aga tuleb kohtul arvestada kostjate väidet, mille kohaselt hageja tasutud summat võeti arvesse tehingu hinna määramisel. Seega tuleneb kostjate väitest, et nad on oma nõude müügihinna tasumiseks tasaarvestanud hageja võlanõudega ja hageja nõue on lõppenud. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Seega oleks kostjad pidanud tõendama, et poolte vahel oli kokkulepe või tegid kostjad enne müügilepingu
sõlmimist hagejale tasaarvestusavalduse, mis mõjutas kinnistu müügilepingusse märgitavat müügihinda. Kostja J.R.i kohtuistungil antud selgituse kohaselt oli kinnistute müügihind 10 000 eurot enam-vähem soomaa-põllumaa turuhind. Kinnistute hinna kokkuleppimisel riigile makstud summadest ei räägitud. Kostja ei ole andnud ütluseid vande all, kuid need näitavad tema tahet ja arusaamist poolte vahel sõlmitud kokkulepetest. Tunnistaja M. Adamsoni ütluste kohaselt sai 3340 eurot hüvitatud sellega, et kinnistu müügihind oli väiksem. Eraldi tasaarvestusavaldust kostjad ei teinud ja kokkulepet ei sõlminud. Tunnistaja esitas esimese tasaarvestusavalduse hagejale suuliselt enne tehingut. Põhimõtteliselt saab tasaarvestuse teha ka kinnistute hinna määramisel ilma selget tasaarvestusavaldust esitamata, kuid seejuures peab olema selge ja tõendatud mõlema poole tahe, et hinna määramisel on kostjate võlgnevus hageja ees lõppenud. Antud juhul see üheselt selge ei ole. Hageja vande all antud ütlused on kooskõlas J.R.i selgitusega kohtuistungil, et kinnistud müüdi enam-vähem turuhinna eest. Hageja vande all antud ütluseid ei lükka ümber e-kirjad, mille kohaselt tunnistaja on teatanud notarile mitu korda tehingu tingimuste muutusest, ega e-kiri, mille tunnistaja saatis hagejale 08.04.2013. Viimasest kirjast ei ole aru saada, millised on poolte vahel sõlmitud kokkulepped ning kas hageja selle kirja üldse kätte sai. Tunnistaja ütluste kohaselt on tema mälu järgi lepingus kirjas, et 10 000 euroga on kõik kulud tasutud, samas sellist kinnitust otseselt lepingus ei ole. Seega ei ole kostjad üheselt tõendanud, et hageja nõue on tasaarvestuse tõttu lõppenud, ning kostjatelt tuleb VÕS § 1023 lg 1 alusel tehtud kulutused välja mõista. Viivise maksmise kohustus tekkis VÕS § 113 lg 2 kohaselt alates hetkest, kui kulutuste hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks, st alates 30.12.2014.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.J.R. ja T.R. esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 22. juuni 2015 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud paluvad apellandid jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus jätnud tuvastamata olulist tähtsust omavad asjaolud ja tähelepanuta olulised tõendamist leidnud asjaolud ning oluliselt rikkunud selgitamiskohustust. Kohus ei ole tuvastanud, millistel asjaoludel tasus hageja ilma kostjatelt käsundit saamata 3340 eurot maade erastamise eest. Tunnistaja M. Adamsoni ütlustest nähtuvalt tegi hageja kulutusi kinnistute ostmiseks enne maade erastamist ning sõlmis neli kuud hiljem soodsatel tingimustel kinnistute ostutehingu. Kohus pole tuvastanud, et hageja oleks teinuks vaidlusaluse makse ka ilma hilisema ostutehinguta. Hageja ja kostjate vahel oli ühise tegutsemise kokkulepe saavutamaks maade erastamine kostjatele ning kokkulepe hilisemalt kinnistute võõrandamiseks hagejale. Seda seisukohta tõendavad 18.01.2013 kinnistute müügileping, hageja omaksvõtt, et enne müügitehingut ta kostjaid ei tundnud, müügilepingu p-s 2.4.5 kohustuste puudumise deklareerimine ja hageja kinnitus lepingu p-s 2.5.1. Maakohus jättis tunnistaja ütlused tehingu tegeliku sisu kohta olulises osas hindamata; 2) asus kohus seisukohale, et arvestada tuleb kostjate vastuväidet, mille järgi hageja tasutud summat võeti arvesse tehingu hinna määramisel, ja seega tuleneb kostjate vastuväitest, et nad on oma nõude tasaarvestanud hageja võlanõudega. Õige on kohtu järeldus, et kinnistute müügihinna määramisel neli kuud hiljem võeti arvesse hageja kulu 3340 eurot ning seetõttu määrati tehingu hinnaks 10 000 eurot. Tasaarvestus seisneb hageja ja kostjate vahelises kulude tasutuks lugemises lepingu p-s 2.4.5 ning selle hageja poolses kinnituses p-s 2.5.1. Seadusandja ei ole kehtestanud tasaarvestusavaldusele vorminõuet. Kui müüjad (kostjad) esitasid lepingu p-s 2.4.5 selge väite, et enne kinnistute võõrandamist ei lasu neil ühegi kolmanda isiku nõuet ja
kõik maksud on tasutud, saab tasaarvestuse lugeda sooritatuks peale hageja kinnitust lepingus, et müüjate väited on tõesed ja lepingus ei ole esitatud kinnistute ostmiseks tehtud kulude nõuet. Kohus asus seisukohale, et kostjad ei ole hageja nõude lõppemist piisavalt tõendanud, st ei ole tõendanud, et tasaarvestus mõjutas müügilepingusse märgitud müügihinda. Kohus ei arutanud istungil pooltega eelnimetatud seisukohta ega võimaldanud esitada nt ekspertiisi kinnistute turuväärtuse kohta. Kui poolte esitatud tõendid on asjaolude hindamiseks ebapiisavad või vastuolulised, peab kohus andma pooltele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks (3-2-1154-05); 3) on kohus eksinud faktiväites, nagu oleks hageja tasunud kostjatele kinnistute eest 18.01.2013 tehingus. Eksimus on põhjendatav asjaoluga, et kohus keeldus asja juurde võtmast Tartu Ringkonnakohtu 02.06.2014 lahendit tsiviilasjas nr 2-13-29757. Selliselt on kohus ebaõiglaselt piiranud kostjatel tõendite esitamist. Hagi õiguslik kvalifikatsioon on ebaõige või vähemalt ebaselge, kuna kohus on tuvastanud vaid ühe võimaluse poolte suhte kvalifitseerimiseks ning jätnud põhjendamatult tähelepanuta kostjate esitatud kvalifikatsiooni (kinnistute müügitehing ja selleks ühine tegutsemine). Kuivõrd kostjad alandasid kinnistute müügihinda, arvestades hageja panust kinnistute erastamiskulude kandmises, hageja pole tasunud ostetud kinnistute eest ja pooled on deklareerinud kohustuste puudumist seoses kinnistutega, on õigustatud jätta hagi rahuldamata, kuna hageja nõue on rahuldatud ja puudub nõudeõigus kostjate vastu; 4) ei ole otsuses tuvastatud käsundita asjaajamise eeldused. Hageja tasus kostjate eest 3340 eurot, kuid pole tuvastatud, et kostjad oleksid seda soovinud või heaks kiitnud. Riigikohus on leidnud (3-2-1-118-14, p 18), et kui kohus tuvastab, et asjaajamine vastab soodustatu huvile ja tegelikule tahtele, puudub vajadus käsitleda soodustatu eeldatavat tahet või heakskiitu asjaajamisele. Kuna kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et kostjad ei ole soovinud hagejalt abi rahalise kohustuse täitmiseks ega ole sõlminud muud lepingut, tulnuks kohtul tuvastada soodustatu eeldatav tahe või heakskiit asjaajamisele. Otsuses sellist tuvastust ei ole. Riigikohus on leidnud, et kohtul tuleb esmalt kontrollida, kas poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe, seejärel mõni muu seadusest tulenev eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja viimases järjekorras, kas poolte vahel võib olla käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe (3-2-1-57-13). Kostjad on väljendanud, et soov kinnistud osta tuli hagejalt, kes tasus asjaajamiseks erastamiskuludena 3340 eurot. Seega oli poolte vahel selgelt tuvastatav muu lepinguline suhe, mis oli suunatud kinnistute müügiks hagejale. Käsundita asjaajamiseks peab lisaks üldistele eeldustele (nt midagi peab olema tehtud teise isiku kasuks) olema täidetud ka mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimus. Hageja ei ole vaielnud vastu kostjate väitele, et tema huviks kostjatega võlasuhte loomisel oli omandada kinnistud odavama hinnaga. Riigikohus on leidnud (3-2-1-168-14, p 16), et kui asjaajaja tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides, st kulutused tulevad kasuks ka asjaajajale endale, ei välista see VÕS § 1018 jj kohaldamist. Piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri. Kohus pole tuvastanud, kas hageja kantud kulud kostjate kohustuste täitmiseks on kantud mh hageja enda huvides.
5.R.A. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellantide kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) tuvastas kohus põhjendatult, et VÕS § 1018 eeldused on täidetud ja hageja tegevuse aluseks oli õigustatud käsundita asjaajamine. Kuna kostjad said vastavalt oma soovile tagasi rohkem maad kui nõudeõiguse alusel ette nähtud, oli riigile makstava võla tasumine eelduslikult kostjate huvi ja tahtega kooskõlas;
2) on kohus käsitlenud tunnistaja ütlusi ja õigesti leidnud, et tõendatud ei ole poolte vahel käsunduslepingu sõlmimine; 3) ei tuvastanud kohus tasaarvestuse toimumist, vaid leidis, et kostjad ei ole üheselt tõendanud, et hageja nõue on tasaarvestuse tõttu lõppenud; 4) ei selgu apellatsioonkaebusest, millised tähtsust omavad asjaolud on kohus jätnud tähelepanuta. Kohus on põhjalikult hinnanud kõiki asjaga seotud asjaolusid ja tõendeid ning õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kohus on selgitanud pooltele tulenevalt nende seisukohtadest võimalikke õiguslikke lahendusi ja tõendamist vajavaid asjaolusid, andnud kostjatele võimaluse esitada täiendavaid tõendeid oma vastuväidete tõendamiseks ning tõendites vasturääkivuste kõrvaldamiseks, mida kostjad ka kasutasid. Seetõttu on põhjendamatu väide, et kohus ei ole täitnud selgitamiskohustust. Kostjad ei ole esitanud vastuväidet vastavalt TsMS §-le 333.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab R.A.i hagi J.R.i ja T.R.i vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
7.Asja materjalidest nähtuvalt vaidlevad pooled selle üle, kas hageja poolt kostjate eest riigile tasutud võlgnevust 3340 eurot on arvestatud kinnistute müügihinna määramisel või mitte ning kas sellest tulenevalt on hagejal kostjate vastu nõue käsundita asjaajamise sätete alusel. Kostjad on kogu menetluse kestel tuginenud vastuväitele, et hageja poolt riigile tasutud võlgnevust 3340 eurot arvestati kinnistute müügihinna määramisel ning seetõttu puudub hagejal kostjate vastu nõue. Maakohus leidis, et kostjad ei ole oma vastuväidet tõendanud ning seetõttu tuleb kostjatelt hageja tehtud kulutused välja mõista. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu ning leiab vastupidiselt maakohtule, et hageja kui nõude esitaja kohustus on tõendada, et tema poolt tehtud kulutusi kinnistute müügihinna määramisel ei arvestatud.
8.Hageja tasus kostjate eest riigile võlgnevuse 3340 eurot seoses nõudeõiguse osast suuremas osas maa tagastamisega 25.09.2012 ning 18.01.2013 sõlmiti müügileping, millega kostjad võõrandasid kinnistud hagejale. Müügilepingu p-dest 3.3 ja 3.4 nähtub, et müügilepingu eseme ostuhind on 10 000 eurot, mis on ostja poolt müüjale tasutud enne lepingule allakirjutamist. Müügilepingu p-s 2.4.5 on müüja kinnitanud, et kuni lepingu sõlmimise päevani on tasutud kõik müügilepingu esemega seonduvad kulud. Samas ei ole lepingus otsesõnu viidatud, kas hageja poolt kostjate eest riigile tasutud võlgnevust on arvestatud kinnistute müügihinna määramisel. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Vastavalt VÕS § 29 lg 5 p-dele 1 ja 3 tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada muuhulgas lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi, ning samuti lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Seega tuleb vaidluse lahendamiseks kindlaks teha, kas poolte ühiseks tahteks oli see, et pärast ostuhinna eelnevat tasumist ja müügilepingu sõlmimist jäi hagejale veel nõudeõigus kostjatelt ca neli kuud enne müügilepingu sõlmimist tasutud võlgnevuse väljamõistmiseks.
Asja materjalidest nähtub, et M. Adamson esindas kostjaid vallavalitsuses seoses maade tagastamisega, samuti sõlmis M. Adamson hagejaga kokkuleppe, mille kohaselt tasus hageja osa (3340 eurot) riigile kostjate poolt tasumisele kuuluvast võlgnevusest, ning M. Adamson tegi hagejale ettepaneku kostjatele tagastatud kinnistute ostmiseks. Vaidlus puudub selles, et M. Adamson osales müügilepingu sõlmimise ettevalmistamisel ning vahendas kostjaid hagejaga. M. Adamsoni tunnistajana antud ütluste kohaselt tasus kostjate võlgnevusest tema 1800 eurot ja hageja 3340 eurot ning tal oli hagejaga kokkulepe, et kui kinnistud saavad pärast kostjatelt ostmist müüdud, arvestavad nad tehtud kulutusi ning jagavad saadud raha pooleks. Tunnistajal oli hageja ja kostjatega kokkulepe, et müügihinna 10 000 eurot sees on kõik kinnistute tagastamisega seotud kulud, vastasel korral oleks müügihind suurem. Lisaks on M. Adamson kinnitanud, et kui hageja nimetab kinnistute hinna, siis tal pole mingeid nõudeid kostjate vastu. Hageja vande all antud seletusest nähtub, et M. Adamson oli talle väga hea tuttav, kellega oli tal kokkulepe 3340 euro tasumiseks. Pärast võlgnevuse tasumist tegi M. Adamson talle ettepaneku kinnistute ostmiseks ning ta oli nõus hinnaga 10 000 eurot. Notari juures lepingut sõlmides 3340 eurost juttu ei olnud ning ta ei ole M. Adamsoni ega kostjatega sõlminud kokkuleppeid 3340 euro tagasimaksmiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuna M. Adamson esindas kostjaid vallavalitsuses seoses maade tagastamisega ning vahendas kostjaid ja hagejat kinnistute müügilepingu sõlmimisel, siis on tema ütlused müügilepingu sõlmimise asjaolude kohta usaldusväärsed ning kinnitavad kostjate vastuväidet, et kinnistute müügihind sisaldas endas ka kinnistute tagastamisega seotud kulusid. Hageja ei ole vande all antud seletusega tunnistaja eelmärgitud asjaolu kummutanud ning tema seletusest ei nähtu, et kinnistute müügihinnas kokkuleppimisel jäi arvestamata eelnevalt tema poolt tasutud kostjate võlgnevus riigile. Samuti ei ole hageja toonud esile ühtegi mõistlikku põhjendust, miks tema poolt eelnevalt tasutud võlgnevus jäi kinnistute müügilepingu sõlmimisel arvestamata ning miks tema väidetavat nõudeõigust kostjate vastu ei lahendatud müügilepingu sõlmimisel. Üksnes sellest, et hageja lähtus müügihinna määramisel kinnistute keskmisest turuhinnast, ei saa järeldada, et kokkulepitud müügihind ei sisaldanud endas hageja poolt varem tasutud võlgnevust. Seetõttu puudub hagejal alus tugineda ka müügilepingu p-le 7.1. Kuna hageja ei ole tõendanud, et müügilepingu sõlmimisel ei arvestatud kinnistute müügihinna määramisel tema poolt eelnevalt kostjate eest tasutud võlgnevusega ning hageja nõudeõigus ei tulene ka müügilepingust, tuleb hageja nõue kostjate vastu kulutuste hüvitamiseks jätta rahuldamata. Maakohus on VÕS §-des 1018 ja 1023 sätestatut ebaõigesti kohaldanud ning ei ole põhjendanud, miks ta ei ole tunnistaja M. Adamsoni ütlustega arvestanud.
9.Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjaid esindas alates 14.05.2015 lepingulise esindajana M. Ploom, kelle kulud tuleb hagejalt põhjendatud ja vajalikus ulatuses välja mõista. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude suuruse kindlakstegemine on kohtu diskretsiooniotsus ning seda ka juhul, kui kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline sellele vastu ei vaidle (TsMS § 175 lg 11). Seejuures on lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peamiseks kriteeriumiks õigusabile kulunud aeg ja vaidluse keerukus. Kostjate lepingulise esindaja õigusabi tunnimäär 120 eurot on põhjendatud. Kostjate lepingulise esindaja poolt esitatud menetlusnimekirja kohaselt on ta kulutanud õigusabile maa- ja ringkonnakohtu menetluses kokku 13,5 tunni eest 1620 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kostjate lepingulise esindaja taotlus on põhjendatud osaliselt.
Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostjate lepinguline esindaja osalenud maakohtu 14.05.2015 istungil (istungi kestus ca 2 tundi), koostanud 21.05.2015 maakohtule taotluse, osalenud 27.05.2015 maakohtu istungil (istungi kestus 0,5 tundi), koostanud apellatsioonkaebuse ja osalenud ringkonnakohtu istungil (istungi kestus 0,5 tundi). Arvestades eelnevat on kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud kulud õigusabile kokku 7 tunni ulatuses summas 840 eurot (7x120), mis sisaldab ka aega asja materjalidega tutvumiseks ja kohtuistungiteks ettevalmistamiseks. Hageja nõudis J.R.ilt 2438,20 euro väljamõistmist ja T.R.ilt 901,80 euro väljamõistmist, s.o kohustuse täitmist vastavalt 73% ja 27% ulatuses. Kuivõrd hageja peab hüvitama kostjate menetluskulud kokku 840 euro ulatuses, siis tuleb hagejalt välja mõista J.R.i kasuks menetluskulud 613,20 eurot (73%) ja T.R.i kasuks menetluskulud 226,80 eurot (27%).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.