Kohtulahend

Menetluskulude jaotus Jätta nii maakohtus, apellatsiooniastmes kui ka Riigikohtus kantud menetluskulud kostja AS Eesti Liinirongid kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja menetluse käik 08.10.2013 esitas If P&C Insurance AS (hageja) Harju Maakohtule hagi AS Eesti Liinirongid (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitise 518 101,42 eurot, viivise alates 26.07.2011 kuni 08.10.2013 summas 87 082,33 eurot ja viivise 518 101,42 eurolt VÕS § 113 lg 1 määras alates 09.10.2013 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt olid pooled sõlminud kohustusliku vastutuskindlustuse lepingu perioodiga 06.03.2010 kuni 05.03.2011. Kindlustuslepingu osaks olid vastutuskindlustuse üldtingimused TVÜ 20061 ja ettevõtte tegevuse vastutuskindlustuse tingimused TVA 20061 Kindlustuslepinguga oli kindlustatud raudteel reisijaveoteenuste osutamisest, raudteeveeremi remontimisest ja tehnohoolde tegemisest ning mitteavaliku raudteeinfrastruktuuri valdamisest tekkiv kostja seadusjärgne tsiviilvastutus viitega raudteeseaduse (RdtS) §-s 14 toodud vastutuskindlustuse olemasolu nõudele. 23.12.2010 toimus Kehra-Aegviidu jaamade vahelisel lõigul raudteeõnnetus, mille põhjustas kostjale kuuluvat elektrirongi juhtinud kostja töötaja IT, kes, olles alkoholijoobes, väljus rongidispetšerilt vastavat korraldust saamata ja väljaspool sõidugraafikut öösel rongiga jaamast, sõitis valele rajale ning põrkas kokku sellel vastu liikunud kaubarongiga. Raudteeõnnetuse tagajärjel said kahjustada AS-ile EVR Infra kuuluv raudteeinfrastruktuur ja AS-ile EVR Cargo kuuluv kaubarong. IT hukkus. Hageja tasus AS-ile Eesti Raudtee (AS-i EVR Infra ja AS-i EVR Cargo ainuaktsionär) kokku 582 012,42 eurot. Kostja tasus 19.07.2011 hagejale omavastutuse summa 63 911 eurot, kuid keeldus ülejäänud kahju hüvitamisest. Kindlustustingimustena kasutatud tüüptingimuste punktide nr 44 ja 47 kohaselt ei tekkinud hagejal sisesuhtes kindlustusvõtjaga tahtlikult või alkoholijoobes põhjustatud kahju hüvitamise kohustust. Kahju tekitamine sai võimalikuks, sest kostja töötaja tarvitas tööpostil alkoholi. Kostja ei kontrollinud enne tööd ega tööülesannete täitmise ajal töötajat ning võimaldas töötajale ligipääsu rongi juhtimisseadmetele. Kostja vastutab oma töötaja tegevuse tagajärgede eest nagu enda tekitatud kahju eest. Kuna kostja töötaja kahjustas teise isiku omandit, tuleneb kahju tekitamise õigusvastasus VÕS § 1045 lg 1 p-st 5 ja § 1054 lg-st 1. Kostja rikkus ka RdtS §-st

34 tulenevat kaitsekohustust tagada raudteeveo ohutus, mis toob kaasa õigusvastasuse VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Alternatiivselt vastutab kostja VÕS § 1056 alusel. Rongi kui suurema ohu allika valitsejaks oli kostja, kelle jaoks teostas valdust vedurijuht. Rong ei väljunud kostja kontrolli alt, sest kostjal oli videovalvesüsteemide kaudu ülevaade nii jaamas seisvatest elektrirongidest kui ka kahju põhjustanud vedurijuhi tegevusest. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt puudub hagejal regressi korras kahju hüvitamise nõue kostja vastu, kuna hageja esitatud tüüptingimuste p-de 44 ja 47 alusel ei ole võimalik regressinõudeid esitada. Kohustusliku kindlustuse eesmärgiks on kindlustusandja vastutus ka sisesuhtes, mistõttu peavad erandid olema sõnaselgelt sätestatud. RdtS § 14 kindlustusandja regressi aluseid ette ei näe ega sätesta võimalust piirata täitmise kohustust ka juhul, kui juhtum on põhjustatud tahtlikult. Hageja kohaldas kindlustuslepingus vabatahtliku vastutuskindlustuse ja muude kohustuslike kindlustusliikide jaoks ettevalmistatud tüüptingimusi. Arusaamatute ning segaste tüüptingimuste korral tuleb tingimusi tõlgendada tingimuse kasutaja kahjuks. Kohustuslik vastutuskindlustus on reguleeritud detailselt kindlustustegevuse seaduses ja RdtS-is, mistõttu pole VÕS §-d 452 ja 513 praegusel juhul kohaldatavad. Tõendamata on väide, et rongijuht tekitas kahju tahtlikult. Õige ei ole käsitlus, mille kohaselt on igasugune kostja töötaja tegevus omistatav kostja tahtlikuks ja õigusvastaseks tegevuseks isegi siis, kui ta ei tekitanud kahju oma tööülesandeid täites. Õnnetus ei toimunud kostja majandustegevuse käigus ning kostja ei olnud õnnetuse toimumise hetkel rongi valitseja. Lisaks leidis kostja, et viivisearvestus ei ole õige ja hageja saaks nõuetelt arvestada viivist alates 27.05.2013, mil ta esitas tagasinõude. Alternatiivselt taotles kostja kahju vähendamist VÕS § 140 alusel ja viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Maakohtu otsus 26.01.2015 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt asuvad hageja viidatud tüüptingimuste p-d nr 44 ja 47 üldiste välistuste peatükis. Tüüptingimuste sõnastusest nähtuvalt reguleerivad need olukordi, mille puhul ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga. Selliselt on tüüptingimustes sisalduvad üldised hüvitamisvälistused vastuolus kohustuslikku kindlustust kehtestava RdtS § 14 lg 1 pga 1 ja kindlustuspoliisiga. Tüüptingimuste üldiste välistuste peatükist ei saa järeldada, et nendega reguleeritakse ühtlasi ka sisesuhtes kindlustusandja regressinõudeid kindlustusvõtja vastu. Kindlustusandja tüüptingimused, mis reguleerivad samal ajal nii vabatahtlikku kui ka kohustuslikku vastutuskindlustust ning p-des 42 jj samal ajal kindlustusjuhtumit ning kindlustusandja ja kindlustusvõtja sisesuhet, on ebaselged ning neid tuleb tõlgendada VÕS § 39 lg 1 järgi tingimuse kasutaja kahjuks. Kohtu hinnangul ei ole tüüptingimuste punktid nr 44 ja 47 saanud VÕS § 37 lg 3 kohaselt poolte sõlmitud kindlustuslepingu osaks, mistõttu ei ole võimalik nende alusel kostjale regressinõudeid esitada. Hageja saab nõuda kahju hüvitamist kas VÕS § 1054 lg 1 või alternatiivselt § 1056 lg 1 alusel, kui ta tõendab täitmise kohustusest vabanemist VÕS § 452 lg 1 või § 513 alusel. VÕS § 513 on erisätteks VÕS § 452 lg 1 suhtes, mistõttu peavad ühel ajal esinema nii kindlustusvõtja tahtlus kui ka kahju tekitamise õigusvastasus. Kohus pidas tõendatuks, et rongi juhtis kostja töötaja ning et tema tegevus oli õigusvastane. Samas ei saa ühestki kohtule esitatud tõendist järeldada töötaja tahtlust põhjustada rongide kokkupõrge ja tekitada kahju. Raske joobe tõttu võis juhil puududa arusaamine, et ta sõidab vastutuleva rongiga samal

rööpmepaaril. Seega asus kohus seisukohale, et töötaja süü vormiks on raske hooletus VÕS § 104 lg 4 tähenduses. Kindlustusandja ei vabane täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas kahju raske hooletuse tõttu, ning talle ei lähe üle nõuded VÕS § 1054 lg 1 ega alternatiivselt § 1056 lg 1 alusel. Apellatsioonkaebus 25.02.2015 esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohtu järeldus, et kindlustusandjal on tagasinõudeõigus kindlustusvõtja vastu vaid siis, kui selles on poliisis kokku lepitud, põhineb Finantsinspektsiooni soovituslikul juhendil tarbijalepingute suhtes. Leides, et viidatud juhend on kindlustustavaks, pidi kohus hindama, kas kutsetegevuse kindlustuses võib olla tavaks tahtliku rikkumise ning joobes tekitatud kahju hüvitamise välistamine. Kui otsuse aluseks olev juhend on mõeldud praktika kujundamiseks, siis ei tõenda see tava olemasolu. Seaduse ja kohtupraktika kohaselt on vastutuse jagunemiseks piisav, kui kindlustustingimustes välistatakse teatud juhtumid hüvitamisalast. Välistused on õiguslikult siduvad ka siis, kui need on toodud poliisil viidatud üldtingimustes. Maakohus kohaldas valesti RdTS § 14 lg 1 p-i 1. RdTS ei reguleeri kindlustusvõtja ja kindlustusandja sisesuhtes riskide jagunemist ning asja lahendus sõltub sellest, kas kindlustusvõtja töötaja joobeseisundis kahju põhjustamise risk jäi poolte sisesuhtes kostjale. Kohus pole analüüsinud, kas kostjaga sarnase kindlustusvõtja puhul on usutav, et ta ei saanud aru joobeseisundis või tahtliku rikkumisega tekitatud kahju mittehüvitamisest. Keskmisele liiklusega seotud riskide kindlustusvõtjale peab see olema ootuspärane ning see on kindlustuspraktikaks VÕS § 25 lg 2 tähenduses. RdTS ei keela kokkulepet, mille kohaselt joobes töötaja tahtliku rikkumise tagajärgede eest vastutab kindlustusandja ees kindlustusvõtja. Kostja leidis, et praegusel juhul on tegemist VÕS § 521 lg 2 mõttes erandliku vastutuskindlustuse juhtumiga, kus kindlustuslepingu poolte sisesuhtes vastutab üksnes kindlustusvõtja. Kohustuslikus kindlustuses sõltub tagasinõue sellest, milline on kindlustusandja vastutus kindlustuslepingu järgi. Praegusel juhul on kindlustuslepingus kokku lepitud, et poolte sisesuhtes ei vastuta hageja vaidlusaluse kahju hüvitamise eest. See ongi alus tagasinõude esitamiseks vastavalt VÕS § 521 lg 2 3. lausele ja § 69 lg-le 2. Maakohtu otsuse punktis 50 väljendatud seisukoht on vastuolus VÕS § 69 lg-ga 2. Kindlustusandja ja kindlustusvõtja sisesuhtes vabaneb kindlustusandja tahtliku rikkumise või tahtliku kahju korral täitmise kohustusest. Kostja vabastamine tema alkoholijoobes töötaja poolt tööajal tahtlikult või tahtliku rikkumisega tekitatud kahju korvamisest pole põhjendatud ega seaduslik. Maakohus on eksinud tõendite hindamisel ja seaduse kohaldamisel. Kõik tõendid, mis kinnitavad kostja rongijuhi tahtlust ja on aluseks hagi rahuldamisele, on kohus jätnud hindamata. Kostja süü hindamisel pole kohus lähtunud rongijuhi isikust, vaid juhuslikult rongi hõivanud joobes huligaani arusaamisvõimest. Rongijuhi joobele on alusetult antud süüd kergendav tähendus. Otsuse punktist 49 järeldub, et mida raskem on kostja töötaja joove, seda väiksem oleks kostja vastutus. See on vastuolus VÕS § 444 ja 445 lg-ga 2, sest joove tähendab riski suurendamist. Kohus on jätnud vastamata hageja põhjendustele ning kohaldas valesti VÕS §-i 104 lg-t 5. Kohus ei arvestanud süü vormi hindamisel raudteeliikluse eripära. Töö ajal alkoholi tarvitamine on tahtlik, mitte raskelt hooletu rikkumine. Vastutulev rong pole ootamatu takistus, sest kõik rongid raudteel on liikluse juhtimissüsteemis näha. Kostja töötaja käitumine tõendab, et ta soovis kokkupõrget läheneva rongiga, sest pidurdamise asemel tõstis ta kiirust ja kõrvaldas kõik tema tegevusse sekkunud automaatselt kiirust piiravad seadmed.

Kostjal oli võimalik oma riisikot organisatsioonisiseste meetmetega maandada. Kostja lubas tööle alkoholi tarvitanud töötaja ega takistanud töö ajal alkoholitarbimise jätkamist ja rongi plaanivälist väljumist. Tööandja vastutab töötaja tekitatud kahju eest ka siis, kui töötaja rikkus tööandja korraldusi. Kostja vastutus oma töötajate deliktide eest tuleneb seadusest, mitte kindlustuslepingust. Kohustusliku vastutuskindlustuse eesmärk on kaitsta kahjustatud isikuid, mitte vabastada kostjat vastutusest töötaja tahtlike rikkumiste tagajärgede eest. Maakohtu otsuse punktide 36-38 väited on vastuolulised, faktiliselt ebaõiged ja õiguslikult alusetud. Maakohtu tõlgendus pooltevahelisest õigussuhtest on vastuolus VÕS § 521 lg-tega 2 ja 5 ning lepingu eesmärgiga. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsus 22.05.2015 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus õigesti järeldanud, et pooltevahelisest lepingust ei tulene asjakohaseid tagasinõude aluseid. Kindlustuslepingu osaks olevate tüüptingimuste TVÜ 20061 p 44 järgi ei ole kindlustusandjal täitmise kohustust, kui kindlustatu tekitas kahju tahtlikult või rikkus tahtlikult lepingut, õigusnormi, asja kasutamiseks ette nähtud juhiseid või ohutusnõudeid, ning p-st 47 tuleneb, et kindlustusandjal ei ole täitmise kohustust, kui kahju tekitanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi-, narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 39 lg 1 esimeses lauses sisalduva tüüptingimuse tõlgendamise põhimõttest lähtudes neid tingimusi hageja soovitud viisil sisustada. Eelkõige on tähtis asjaolu, et vaidlusalused punktid asuvad TVÜ 20061 (I kd, tl 20–26) peatükis "Üldised välistused" ja sama peatüki eelnevatest p-dest 42 ja 43 nähtuvalt kohaldatakse üldisi välistusi koos teistes kindlustuslepingu dokumentides toodud välistustega. Kindlustusandjal ei ole täitmise kohustust, kui tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga. Lisaks sisaldub TVÜ-s 20061 eraldi peatükk "Kindlustusandja tagasinõudeõigus" (p-d 122–125), kus p-des 44 ja 47 märgitud asjaoludel tagasinõudeõigust kindlustusvõtja vastu ei tulene. Eelmärgitut arvestades ei pidanud kostjaga sarnane mõistlik isik kindlustuslepingu sõlmimisel aru saama, et TVÜ 20061 p-dest 44 ja 47 tuleneb tagasinõudeõigus kindlustusvõtja vastu. Isegi kui eeltoodu oleks kaheldav, tuleks kõnealuseid tingimusi VÕS § 39 lg 1 teise lause järgi tõlgendada tüüptingimuste kasutaja kahjuks. Ringkonnakohus jättis otsusest välja maakohtu viite VÕS § 37 lg-le 3 ja sellel põhineva vastuolulise käsitluse, mille järgi ei ole TVÜ 20061 p-d 44 ja 47 saanud poolte sõlmitud kindlustuslepingu osaks, samuti seisukoha, et kõnealusel juhul on tavana kohaldatav Finantsinspektsiooni juhend "Üldnõuded kindlustuslepingutele". Kõnealune juhend on soovitusliku iseloomuga ning selle kohaldamisalaks on eelkõige tarbijalepingud. Kontrollides võimalikke seadusest tulenevaid tagasinõude aluseid, on maakohus õigesti leidnud, et hageja võiks sisesuhtes täitmise kohustusest vabaneda VÕS § 513 alusel, mis on vastutuskindlustuse puhul erinormiks VÕS § 452 lg 1 suhtes. Erinevalt vabatahtlikust vastutuskindlustusest ei vabane kindlustusandja VÕS § 521 lg 5 järgi kohustusliku vastutuskindlustuse korral siiski oma täitmise kohustusest kannatanu ees. See järeldub ka kohustusliku vastutuskindlustuse primaarsest eesmärgist tagada kahju hüvitamine kahjustatud isikule. Ringkonnakohus leidis, et praegusel juhul saab VÕS § 1054 lg 1 alusel töötaja

õigusvastase ja süülise teo omistada kostjale. Asjaolul, et töötaja ületas rongiga sõitu alustades enda töösuhtest tulenevaid volitusi, ei ole seejuures tähtsust. Pooled ei vaidle selle üle, et IT sai rongi käivitamiseks ja juhtimiseks vajalikud võtmed jms kostjalt oma töökohustuste täitmise raames. Töötajat võib pidada õnnetuse põhjustanud rongi suhtes valduse teenijaks AÕS § 33 lg 3 mõttes, rongi otseseks valdajaks jäi kostja. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et IT tahtis elektrirongi liikuma panna ja sellega Aegviidu jaamast välja sõita, kuid ei ole tõendatud IT tahtlus põhjustada oma tegevusega rongide kokkupõrge. Ringkonnakohus jättis otsuse põhjendustest välja töötaja alkoholijoovet puudutava maakohtu käsitluse, mille kohaselt võis raske joobe tõttu olla töötaja võime hinnata oma tegevust ja selle tagajärgi ilmselgelt pärsitud või täiesti ebaadekvaatne ning puududa arusaamine, et ta sõidab vastutuleva rongiga samal rööpmepaaril. Töötaja raskel joobel ei ole tema süü hindamisel tähtsust, kuna puudub alus arvata, et töötajal puudus süü enda alkoholijoobe tekkimises (VÕS § 1052 lg 2). Ringkonnakohus leidis, et töökohal alkoholi tarbimine ei tinginud iseenesest veel rongide kokkupõrget ega kannatanul kahju tekkimist. Õnnetuse põhjustas TKE-s ja "Raudtee rongiliikluse ja manöövritöö" juhendis sätestatu rikkumine ning vedurijuhile käibes vajaliku hoolsuse olulisel määral järgimata jätmine. Tõenditest nähtub, et pärast jaamast väljasõitmist (kuni kokkupõrkeni) ei kasutanud juht kordagi rongi töö- ega automaatpidureid. Nii nähtub Ohutusjuurdluse Keskuse raudteeõnnetuse uurimisaruandest, et juht ei võtnud midagi ette rongikoosseisu pidurdamiseks, vastupidi, ta sõitis pidevalt kiirust lisades. Juht kõrvaldas ka automaatpidurdussüsteemi rakendumise – umbes 1,5 km kaugusel Aegviidu jaama peatuskohast hakkas tööle veduri valvsussignalisatsiooni lamp (ПСС), misjärel tõstis juht (mõningase viivitusega) jala valvsuspedaalilt ja vajutas selle uuesti alla. Sellega taastas ta rongi valvsussignalisatsiooni algseisu ning jätkas sõitu pidevalt kiirust lisades, kokkuvõttes põrkas elektrirong kokku samal rööpmepaaril liikunud kaubarongiga (I kd, tl 201). Üldjoontes samad asjaolud on kajastatud Elektriraudtee AS-i sisejuurdluse kokkuvõttes (I kd, tl 29–46). Kokkupõrke vältimine olnuks pidurdamise korral tõenäoliselt võimalik. Muuhulgas on kostja esindaja 05.11.2014 istungil avaldanud, et kostja rongi peatumisteekond kiirusel 90 km/h olnuks umbes 1 km (II kd, tl 2 pöördel). Samas toimusid Aegviidu jaamast väljasõitmine ja kokkupõrge pimedal ajal (23.12.2010 kl 2.43). Seetõttu ei pruukinud juht kuni kokkupõrke hetkeni, enda joobest sõltumata, aru saada, et ta sõidab vastutuleva rongiga samal rööpapaaril, kuigi vajalikku hoolsust üles näidates pidanuks sarnase kvalifikatsiooni ja kogemustega vedurijuht sellest aru saama. Eelmärgitut kinnitavad viidatud uurimisaruandes kajastatud kaubarongi vedurijuhi ütlused, mille kohaselt arvas ta, et elektrirong läheneb mööda (paaritut) esimest teed, alles (elektrirongi) prožektori lähenedes ütles vedurijuhi abi talle, et rong läheneb oste teise rongi peale. Seejärel sooritas kaubarongi vedurijuht kiirpidurduse (I kd, tl 185). Ka vedurijuhi abi on samast uurimisaruandest järelduvalt oma ütlustes kinnitanud, et kaugusest ei olnud võimalik eristada, millist teed mööda vastutulev veerem liigub, hiljem siiski jõuti sooritada kiirpidurdus (I kd, tl 185). Samuti järeldub refereeritud ütlustest, et vedurijuhtide raadioside liini dispetšeriga oli mingil põhjusel häiritud. Eeltoodut arvestades ei olnud ringkonnakohtu arvates tuvastatav kostja töötaja tahtlus põhjustada rongide kokkupõrge. Ringkonnakohus lisas, et isegi kui töötaja tegevust saaks rongide kokkupõrke põhjustamisel lugeda tahtlikuks (VÕS § 104 lg 5), oleks tegemist siiski üksnes kaudse tahtlusega. Tõenditest ei nähtu, et töötaja soovis õigusvastase tagajärje saabumist. VÕS § 513 kohaldamisel tuleb arvestada, et (kohustusliku) vastutuskindlustuse ese võib olla erinev. Praegusel juhul on tegu RdtS § 14 järgi nõutava kostja riskivastutuse (VÕS §-d 1056 ja 1057) kindlustusega. Riskivastutuse kindlustamise puhul ei piisa VÕS § 513 alusel kindlustusandja vastutusest vabanemiseks kaudsest tahtlusest, kindlustusvõtja peaks käituma otsese tahtlusega, st soovima kahju tekkimist kolmandale isikule või kolmandatele isikutele. Vastupidine tõlgendus ei oleks kooskõlas VÕS § 513 eesmärgiga. VÕS §-s 513 sätestatut

arvestades, ei nõustunud ringkonnakohus apellatsioonkaebuses väidetuga, et VÕS § 521 lg 2 kolmanda lause õigeks rakendamiseks pidanuks maakohus kaaluma hagi osalist rahuldamist ka siis, kui kostja töötaja rongide kokkupõrget ei soovinud. Kassatsioonkaebus 25.06.2015 esitatud kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ilma õigusliku aluseta muutnud VÕS § 513 sisu, leides allikatele viitamata, et sätte kohaldamise eelduseks on ainult otsene tahtlus, ja on välistanud seeläbi hageja nõuded VÕS § 1054 lg 1 ja alternatiivselt VÕS § 1056 lg 1 alusel. Ringkonnakohus sisustas vääralt VÕS § 521 lg 2 kolmandat lauset, jättes kindlustusandja kindlustusvõtja suhtes täitmise kohustusest vabastamata olukorras, kus kostja töötaja põhjustas kahju tahtlikult. VÕS § 521 lg 2 kolmanda lause rakendamine ei sõltu tagasinõudeõiguse kokkuleppimisest lepingus (kohtu seisukoht otsuse p-des 30 ja 32), vaid kindlustuslepingu välistustest, s.t riskide jaotusest poolte sisesuhtes. Ringkonnakohus eksis VÕS § 1052 lg 2 kohaldamisel, kandes kaine vedurijuhi teadlikkuse ja mõistliku arusaama üle purjus vedurijuhile. Kohus on seeläbi võrdsustanud võrreldamatud olukorrad. Ringkonnakohus eksis, leides, et kindlustuslepingust ei tulene tagasinõude aluseid, kuivõrd hageja viidatud TVÜ 20061 p-d 44 ja 47 asuvad kohtu hinnangul vales lepingu peatükis. Lepingu ja seaduse õigel tõlgendamisel oleks kohus pidanud hagi rahuldama, kuivõrd lepingu järgi vabanes kindlustusandja täitmise kohustusest, mis VÕS § 521 lg 2 kolmanda lause kohaselt tõi sisesuhtes kaasa üksnes kindlustusvõtja vastutuse. Ringkonnakohus rikkus tõendeid valikuliselt hinnates menetlusnorme, mis viis kohtu ebaõige järelduseni, justkui ei oleks tõendatud kostja töötaja otsene tahtlus põhjustada avarii. Nii maakui ka ringkonnakohus jätsid osa hageja väiteid ja nende tõendamiseks esitatud tõendeid põhjendamatult hindamata. Ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõiguse normi. Kuigi VÕS § 521 lg 2 teise lause kohaselt vastutab kohustusliku vastutuskindlustuslepingu poolte sisesuhtes üldjuhul üksnes kindlustusandja, sätestab sama lõike kolmas lause sellest üldpõhimõttest erandi. Käesoleval juhul ongi tegemist sellise erandliku vastutuskindlustuse juhtumiga, kus kindlustuslepingu poolte sisesuhtes vastutab üksnes kindlustusvõtja, mistõttu hagi tulnuks rahuldada. Kui vabatahtlikes kindlustusliikides toob isiku raske joove praktikas üldjuhul isegi tarbijast kindlustusvõtja puhul kaasa hüvitise vähendamise (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-14, p 13), siis ei peaks monopoolset reisijaveoettevõtjat, kes potentsiaalselt ohustab lisaks endale ka kõiki teenusega seotud isikuid, kohtlema paremini tarbijast kindlustusvõtjast, kes seadis ohtu üksnes enda. Vastus kassatsioonkaebusele Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, ringkonnakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Riigikohtu määrus 16.12.2015 otsusega asjas nr 3-2-1-150-15 tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 22.05.2015 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja määras tagastada hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni. Kohtuvaidluse keskne õiguslik küsimus seisneb selles, milliste eelduste korral vabaneb sisesuhtes kohustusliku vastutuskindlustuse kindlustusandja täitmise kohustusest

kindlustusvõtja ees VÕS § 521 lg 2 kolmanda lause kohaselt ning kuidas sisustada VÕS §

kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-06, p 12). Tegemist on tahtluse minimaalse vormiga, mille juures hõlmab toimimistahe võimalikuna ettenähtavat tulemust, s.t et isik peab õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ning soovib teadlikult tegevusega jätkata, leppides võimalike tagajärgedega. Kindlustusandja vabaneb seega VÕS § 513 järgi täitmise kohustusest ka juhul, kui kindlustusvõtja näeb ette, et tema õigusvastane tegu võib tuua kaasa sündmuse, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab, ning soostub sellega. Kuna ringkonnakohtu seisukoht, et VÕS § 513 kohaldamise eelduseks on otsene tahtlus, on eeltoodu põhjal ekslik, on ringkonnakohus jätnud põhjendamatult hindamata vedurijuhi käitumise kui kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise aluse kaudse tahtluse seisukohast. Juhtudel, kus kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. Kolleegium leidis, et kuna pooled on praeguses asjas reguleerinud vastutuse omavahelist jagunemist kindlustuslepingu osaks olevates tüüptingimustes VÕS § 513 sisust erinevalt, võib vaidluse lahendamisel osutuda vajalikuks lisaks VÕS §-le 513 hinnata kindlustusandja vastutusest vabanemise aluseid ka tüüptingimuste järgi. Leides, et kindlustuslepingu sõlmimisel kasutatud vastutuskindlustuse üldtingimuste TVÜ 20061 p-d 44 ja 47 on saanud kindlustuslepingu osaks, ei ole ringkonnakohus menetlusnorme rikkunud. Kolleegium ei soostunud aga ringkonnakohtu järeldusega, et need lepingupunktid ei ole kõnealusel juhul kohaldatavad põhjusel, et nad asuvad lepingu peatükis, mis käsitleb üldisi välistusi (I kd, tl 22), mitte aga peatükis, mis on pealkirjastatud kindlustusandja tagasinõudeõigusena (I kd, tl 26). Sellisele seisukohale asudes on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et kõnealuse kindlustuslepingu puhul ei käsitle kindlustusandja tagasinõudeõigust reguleerivad lepingupunktid kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelisi nõudeid, vaid sätestavad regulatsiooni kindlustusandja võimaliku tagasinõude tarbeks kolmandate isikute vastu. Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et tüüptingimuste kohaldamiseks peab kindlustusleping sätestama tagasinõude õiguse ja see peab olema kindlustusvõtjale selliselt arusaadav. Kolleegiumi hinnangul peab olema arusaadav kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemine sisesuhtes. Tagasinõudeõigus tuleneb seadusest. Tüüptingimuste p-del 44 ja 47 saab olla tähtsust üksnes kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelise vastutuse jagunemise kontekstis. Lähtuda tuleb seejuures mõistliku raudtee-ettevõtja arusaamisest, millisel juhul jaotub kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavaheline vastutus selliselt, et vastutab üksnes kindlustusvõtja. Tüüptingimuse kohaldamisel tuleb muuhulgas pidada silmas VÕS § 452 lg 2 sisu. Kolleegium nõustus ringkonnakohtu seisukohaga, et vedurijuhi käitumine on omistatav kostjale, kuna kokkupõrget ei oleks toimunud, kui vedurijuht ja kostja ei oleks olnud töösuhtes. Ringkonnakohus on järeldust tehes juhindunud siiski ekslikult VÕS § 1054 lg-st 1, mis on kohaldatav teisele isikule lepinguvälise õigusvastase kahju tekitamise juhtudel. Õige alus kõnealusel juhul vedurijuhi käitumise kostjale omistamisel on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 1, millel on tähtsust lepinguliste suhete korral ja mis on rakendatav juhtudel, kus isikut kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Selle sätte järgi arvestatakse VÕS §-s 513 sätestatud või lepingus kokkulepitud täitmise kohustusest vabanemise aluste puhul ka kostja töötaja süüd. Samuti on õige ringkonnakohtu järeldus, et

VÕS § 1052 lg-l 2 ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust, kuna pooled ei vaidle selle üle, et rongide kokkupõrke põhjustanud vedurijuht oli alkoholijoobes seisundis enda süül. Vastavas osas ei pidanud kolleegium TsMS § 689 lg-st 5 juhindudes vajalikuks ringkonnakohtu otsuse põhjendusi korrata. Kolleegium märkis, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata VÕS § 513 kohaldatavust, lähtudes eeldusest, et sätte kohaldamine on võimalik ka kostja vedurijuhi kaudse tahtluse korral põhjustada rongide kokkupõrge. Hinnates kaudse tahtluse olemasolu või puudumist, saab muuhulgas arvestada vedurijuhi käitumist ilma loata ja üle tõkiskinga jaamast väljasõitmisel keelatud teele arvestamata punast foorituld ning kokkupõrke häiresignaale ja õnnetuse vältimiseks mõeldud automaatpidurduse seadmete väljalülitamist. Kui kindlustusandja ei ole täitmise kohustusest vabanenud seaduse alusel, tuleb ringkonnakohtul anda hinnang kindlustuslepingu sõlmimisel kasutatud vastutuskindlustuse üldtingimuste TVÜ 20061 p-dele 44 ja 47 ning otsustada, kas need on saanud pooltevahelise lepingu osaks ning kas mõistlik raudtee-ettevõtja pidi nimetatud tüüptingimuste alusel mõistma, kuidas jaguneb vastutus kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel, kui on tegemist tahtliku sündmuse põhjustamisega või tahtliku lepingu, õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhise või ohutusnõude rikkumisega või juhul kui kahju tekitanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholijoobes. Kolleegium märkis, et menetluskulude jaotus tuleb määrata TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtul sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p-i 2 alusel tuleb Harju Maakohtu 26.01.2015 otsus tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 peab ringkonnakohus võimalikuks teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Pooltel puudub vaidlus järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle: • poolte vahel on 26.02.2010 sõlmitud kohustusliku vastutuskindlustuse leping perioodiga 06.03.2010 kuni 05.03.2011; • 2010 toimus Kehra-Aegviidu jaamade vahelisel lõigul raudteeõnnetus, mille põhjustas kostjale kuuluvat elektrirongi juhtinud kostja töötaja IT, kes, olles alkoholijoobes, väljus rongidispetšerilt vastavat korraldust saamata ja väljaspool sõidugraafikut öösel rongiga jaamast, sõitis keelatud sõidurajale ja põrkas kokku sellel vastu liikunud kaubarongiga. Raudteeõnnetuse tagajärjel said kahjustada AS-ile EVR Infra kuuluv raudteeinfrastruktuur ja AS-ile EVR Cargo kuuluv kaubarong. IT hukkus; • hageja tasus AS-ile Eesti Raudtee kokku 582 012,42 eurot. Kostja tasus 19.07.2011 hagejale omavastutuse eest 63 911 eurot. 27.05.2013 esitas hageja kostja vastu kindlustushüvitise tagasinõude, kuid kostja on 12.06.2013 keeldunud selle tasumisest. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on kostja vastu tagasinõue. Kohtuvaidluse keskne õiguslik küsimus seisneb selles, milliste eelduste korral vabaneb sisesuhtes kohustusliku vastutuskindlustuse kindlustusandja täitmise kohustusest kindlustusvõtja ees VÕS § 521 lg 2 kolmanda lause kohaselt ning kuidas sisustada VÕS § 513. Samuti on pooled eri meelt selles, millise tähendusega on hageja nõude kontekstis kindlustuslepingu sõlmimisel kasutatud vastutuskindlustuse üldtingimuste TVÜ 20061 p-d 44 ja 47. Kostja vastuväidete kohaselt puudub hagejal regressi korras kahju hüvitamise nõue kostja vastu, kuna hageja esitatud tüüptingimuste p-de 44 aj 47 alusel ei ole võimalik regressinõudeid esitada. Riigikohus on samas asjas tehtud lahendis selgitanud, et tagasinõudeõigus tuleneb seadusest ja et tüüptingimuste p-del 44 aj 47 saab olla tähtsust üksnes kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelise vastutuse jagunemise kontekstis. Riigikohus on samas asjas tehtud lahendis

märkinud, et kohustusliku vastutuskindlustuse korral reguleerivad kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust VÕS § 521 lg 2 teine ja kolmas lause. Viimati nimetatud kolmas lause sätestab, et kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, vastutab kohustuse täitmise eest kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelises suhtes üksnes kindlustusvõtja. VÕS § 521 lg 2 kolmanda lause sõnastuse järgi on seega vastutusest vabanemise eelduseks kindlustusandja vabanemine täitmise kohustusest. Vastavalt Riigikohtu selgitatule peab VÕS § 521 lg 2 kolmas lause täitmise kohustusest vabanemise all silmas kindlustusandja vabanemist täitmise kohustusest kindlustusvõtja ees. Ka on nii maakohus kui ka ringkonnakohus käesolevas asjas kooskõlas Riigikohtu leituga olnud varasemalt seisukohal, et seadusest tuleneva aluse vastutuskindlustuse korral kindlustusandja vabanemiseks täitmise kohustusest sätestab VÕS § 452 lg 1 suhtes erinormina VÕS § 513. Nimetatud sätte kohaselt vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas tahtlikult ja õigusvastaselt sündmuse toimumise, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab. Seega ei ole põhjendatud kostja väide, mille kohaselt kohustuslik vastutuskindlustus on reguleeritud detailselt kindlustustegevuse seaduses ja raudteeseaduses (RdtS), mistõttu pole VÕS §-id 452 ja 513 praegusel juhul kohaldatavad. Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on TsMS § 693 lg-st 2 tulenevalt ringkonnakohtule kui sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Eeltoodust tulenevalt ei saa õigeks pidada kostja käsitlust, mille kohaselt puudub hagejal regressi korras kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Samas asjas tehtud Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb ringkonnakohtul seega esmalt tuvastada, kas kindlustusandja on täitmise kohustusest vabanenud seaduse alusel. VÕS §-s 513 nimetatud sündmuseks on juhtum, mis tekitab vastutuse kannatanu ees. Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et kindlustusjuhtum aset leidis. VÕS § 513 kohaldamise seisukohast on sättest tulenevalt oluline, et sündmuse, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab, toimumise oleks kindlustusvõtja põhjustanud tahtlikult ja õigusvastaselt. Ringkonnakohtu hinnangul saab asjas esitatud tõendite pinnalt lugeda tõendatuks IT õigusvastase käitumise. Kostja töötaja IT õigusvastane käitumine on tõendatud Põhja Prefektuuri Kriminaalbüroo Üldkuritegude talituse kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega (kd I tl 50-52), milles märgitakse, et IT surnukeha verest leiti 2,79 promilli etanooli, mis elaval inimesel vastab raskele alkoholijoobele, et tema tööle kaasa võetud asjade hulgast leiti alkoholi ning Elektriraudtee AS-i sisejuurdluse kokkuvõttega (kd I tl 29-40), millest nähtuvalt rikkus IT alkoholijoobes tööl viibimise ja alkoholi tööandja territooriumile kaasa toomisega RdtS § 44 lg 5 ja raudtee tehnokasutuseeskirja (TKE) p 6, mille kohaselt on keelatud juhtida vedurit või muud veeremil ja signaale, töötada tehniliste vahenditega või neid remontida sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist, samuti on keelatud lubada töötajat tööle sellises seisundis, ning Elektriraudtee AS-i sisekorra eeskirja p 6.3.15 (tlk 37 p 3.3) nõudeid. IT rikkus rongiga seisuteelt välja sõitmisel ilma jaamakorraldaja loata, keelava fooritulega ja väljaspool sõiduplaani TKE p 202 ja 216, kuna ta ei kontrollinud, kas tee, millele ta rongiga suundus, on vaba. Ka on kostja möönnud, et tema töötaja IT tegevus oli õigusvastane, olles seejuures aga seisukohal, et kostja ei vastuta IT õigusvastase tegevuse eest. Riigikohtu seisukohast lähtuvalt on vedurijuhi käitumine TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt omistatav kostjale, kuna kokkupõrget ei oleks toimunud, kui vedurijuht ja kostja ei oleks olnud töösuhtes. Sellega on ümber lükatud kostja väited sellest, et IT kui rongi ebaseadusliku valdaja tegevust ei saa omistada kostjale.

VÕS § 513 kohaldamiseks peab olema tõendatud kindlustusvõtja, antud juhul tema töötaja, tahtlus kahju tekitada. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõppemisel. VÕS §-s 513 silmas peetud süüvormi osas on Riigikohus samas asjas tehtud lahendis leidnud, et sätte kohaldamine on võimalik ka kostja vedurijuhi kaudse tahtluse korral põhjustada rongide kokkupõrge. Seega piisab kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemiseks ka kindlustusvõtja kaudsest tahtlusest. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud lahendis selgitanud, et erinevalt otsesest tahtlusest, mis seisneb teo õigusvastasusest arusaamises, kahjulike tagajärgede ettenägemises ja soovimises, asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-06, p 12). Tegemist on tahtluse minimaalse vormiga, mille juures hõlmab toimimistahe võimalikuna ettenähtavat tulemust, s.t et isik peab õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ning soovib teadlikult tegevusega jätkata, leppides võimalike tagajärgedega. Kindlustusandja vabaneb seega VÕS § 513 järgi täitmise kohustusest ka juhul, kui kindlustusvõtja näeb ette, et tema õigusvastane tegu võib tuua kaasa sündmuse, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab, ning soostub sellega. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata vedurijuhi käitumise kui kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alust kaudse tahtluse seisukohast. Selles osas jagab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuses väljendatud seisukohta ja leiab, et asjas esitatud tõendite põhjal on tuvastatav kostja töötaja tahtlik tegevus rongide kokkupõrke põhjustamisel. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul tegemist kaudse tahtlusega põhjustada rongide kokkupõrge. Põhja Prefektuuri Kriminaalbüroo Üldkuritegude talituse kriminaalmenetluse lõpetamise määruses ja Elektriraudtee AS sisejuurdluse kokkuvõttes kirjeldatud kostja töötaja IT tegevusest saab järeldada, et tal oli tahtlus elektrirong liikuma panna ja sellega Aegviidu jaamast välja sõita. Ka on kostja hagiavalduse lisana 16 (kd I tl 69-72) esitatud 12.06.2012 vastuskirjas (p 20) hageja 27.05.2013 kindlustushüvitise tagasinõudele kinnitanud, et IT poolt rongiga liikumahakkamine oli tahtlik tegu ja et rongi ei saa tehnilistel põhjustel juhuslikult liikuma panna. Raudteeveeremi juhuslik liikumahakkamine on välistatud ka AS-i Eesti Raudtee 20.01.2011 nõupidamise protokollis märgitu kohaselt (kd I tl 48). Iseenesest õige on menetlusdokumentidest nähtuv kostja seisukoht, et IT tahtlus rongiga liikumahakkamiseks ei tähenda veel automaatselt, et tal oli ka tahtlus põhjustada rongide kokkupõrge. Samas saab käesolevas asjas esitatud tõendite hindamisel ringkonnakohtu hinnangul siiski järeldada, et kostja töötaja IT pidi rongiga liikuma hakkamisel pidama võimalikuks, et tema õigusvastane tegevus võib kaasa tuua rongide kokkupõrke, millele vaatamata ta soovis oma tegevusega jätkata, leppides seeläbi ka võimaliku kahju tekkimisega. Asjaolud, millede põhjal on ringkonnakohtu hinnangul tuvastatav kostja töötaja kaudne tahtlus rongide kokkupõrke põhjustamisel, toob kohus esile järgmisena. Kostja poolt esiletoodu, et õnnetus toimus pimedal ajal (23. detsembril 2010 kell 2:43 öösel), mistõttu ei saanud rongi juhtinud IT sõitu alustades teada, et kurvi taga mitme kilomeetri pärast tuleb vastu teine rong, ei võimalda väärata ringkonnakohtu seisukohta kaudse tahtluse olemasolust rongide kokkupõrke põhjustamisel. Kostja töötajal IT-l, võttes loata rongi ja üle tõkiskinga jaamast väljasõitmisel arvestamata punast foorituld, puudus vaatamata pimedale ajale põhjus eeldada, et kurvi taga mitme kilomeetri pärast ühtegi rongi talle vastu tulemas ei ole. Kostja töötaja pidi vähemalt möönma, et selliselt toimides võib juhtuda, et vastu tuleb mõni teine rong ja toimub kokkupõrge, mille tagajärjel tekib kahju. Ka on kostja ise varasemalt, maakohtule hagiavalduse lisana 16 (kd I tl 69-72) esitatud 12.06.2013 vastuskirjas (p 18) hageja 27.05.2013 kindlustushüvitise tagasinõudele, leidnud, et võttes loata rongi ja sõites läbi rööpapöörme vastu vastutulevale rongile pidi ta möönma või tahtma rongide kokkupõrke toimumist ja seda, et tekib oht inimeludele ja suure varalise kahju

tekitamise oht. Viidatud kostja menetlusdokumendi p-s 20 on kostja ühtlasi märkinud, et vastutuleva rongi tuled pidid IT-le elektrirongiga liikumahakkamisel juba paistma, samuti oli neid ilmselt märgata kogu elektrirongi liikumise aja jooksul. Kostja hilisemates menetlusdokumentides esitatud väited sellest, et pimedal ajal ei ole võimalik aru saada, kas vastu sõitev rong asetseb samal või kõrvalasuval rööpapaaril, ei tähenda samuti, et rongi juhtinud IT-l oleks puudunud tahtlus rongide kokkupõrke põhjustamiseks. Kostja töötaja kaudset tahtlust rongide kokkupõrke põhjustamiseks oleks põhjust eitada olukorras, kus kostja töötaja, eeldades, et ta ei näinud vastutuleva rongi tulesid ega saanud aru, ei vastutulev kaubarong asetseb samal rööpapaaril, oleks kokkupõrke vältimiseks pidurdanud. IT aga seda ei teinud, mis tähendab, et leppis võimalike tagajärgedega. Asjas esitatud Ohutusjuurdluse Keskuse Aegviidu rongiõnnetuse uurimisaruande kohaselt (kd I tl 201) suurendas kostja pidurdamise asemel kuni kokkupõrkeni kiirust ega kasutanud sõitma hakkamisest kuni kokkupõrkeni kaubarongiga kordagi töö- ega automaatpidureid. Ta ei võtnud midagi ette rongikoosseisu pidurdamiseks, vaid vastupidi, tegutses sooviga vältida automaatpidurduse rakendumist. Aruande kohaselt hakkas umbes 1,5 km kaugusel Aegviidu jaama peatuskohast tööle veduri valvsussignalisatsiooni lamp (ПСС), mille peale tõstis vedurijuht jala mõningase viivitusega valvsuspedaalilt ja vajutas selle uuesti alla, millega taastas valvsussignalisatsiooni algseisu ning jätkas sõitu pidevalt kiirendades. Kui ta seda ei oleks teinud, oleks rongikoosseis automaatselt pidurdunud. Selleks ajaks oli kiirus tõusnud 85 km/h. Enne kokkupõrget on valvsussignaal umbes 1 km pärast eelmist valvsussignaali uuesti tööle hakanud. Valvsuslamp põleb ilma vileta 3-6 sekundit ja pärast koos vilega 7 sekundit. Kui selle aja jooksul jalga valvsuspedaalilt mitte tõsta ning uuesti vajutada, toimub automaatpidurdus. Enne kokkupõrget vedurijuht valvsuspedaali pealt jalga ei tõstnud ega uuesti alla ei vajutanud. Kostja esindaja on 05.11.2014 toimunud maakohtu istungil avaldanud, et rongi peatumisteekond kiirusel 90 km/h on ca 1 km (kd II tlk 2 pöördel). Arvestades, et kokkupõrge toimus kiiruselt 93 km/h ning 3 km ja 100 m kaugusel Aegviidu jaama peatuskohast (kd I tl 201), olnuks kokkupõrke vältimine ilma kostjapoolse tegevuseta automaatpidurduse kõrvaldamisel võimalik. Seega on põhjendatud hageja apellatsioonkaebuse väide, et ilma kostja töötaja sekkumiseta oleks rong peatunud ja kokkupõrget ei oleks toimunud. Ringkonnakohtu hinnangul saab eeltoodud asjaolude põhjal järeldada, et rongide kokkupõrge ja kahju tekkimine oli põhjustatud kostja töötaja kaudsest tahtlusest. Kuna eeltoodud põhjendustel on kindlustusandja VÕS § 513 kohaselt vabanenud täitmise kohustusest, on hagejale seega läinud VÕS § 521 lg 2 alusel tasutud kindlustushüvitise 518 101,42 euro ulatuses üle kahju hüvitamise nõue õigusvastaselt ja kaudse tahtlusega kahju põhjustanud kostja vastu, mistõttu tuleb hagi hüvitise 518 101,42 euro väljamõistmiseks rahuldada. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa kahju hüvitamist täies ulatuses pidada kostja suhtes äärmiselt ebaõiglaseks või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatuks, mis õigustaks kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 140 alusel. Arvestades ringkonnakohtu poolt eelnevalt tuvastatut ei saa erinevalt kostja väidetust vastutuse iseloomu, omavahelisi suhted ega kindlustuse iseloomu pidada antud asjas kindlustushüvitise vähendamist õigustavateks. Seega tuleb kostja taotlus hüvitise vähendamiseks selliselt, et väljamõistetav hüvitis ei ületa 11 331,53 eurot, jätta rahuldamata. Kuivõrd kindlustusandja on antud juhul täitmise kohustusest vabanenud seaduse alusel, ei pea ringkonnakohus asjas tehtud Riigikohtu otsusest juhindudes vajalikuks hinnata väiteid seoses kindlustuslepingu sõlmimisel kasutatud vastutuskindlustuse üldtingimuste TVÜ 20061 p-dega 44 ja 47.

Hagiavalduses on hageja palunud mõista kostjalt välja viivise alates 26.07.2011 kuni 08.10.2013 summas 87 082,33 eurot ja viivise 518 101,42 eurolt VÕS § 113 lg 1 määras alates 09.10.2013 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise osas oli hageja seisukohal, et kuivõrd talle on üle läinud kahjustatud isiku kahju hüvitamise nõue kostja vastu, on tal VÕS § 113 lg 2 kohaselt õigus nõuda viivist alates ajast, mil kahjustatud isik teatas kostjale oma nõudest, s.o 22.02.2011. Hageja on sellegipoolest lähtunud kostjale soodsamast viivisearvestusest ja nõudnud viivist vastavalt kindlustushüvitise reaalsele tasumisele. Kostja esitas hageja viivisenõudele vastuväite, leides, et viivisearvestus ei ole õige ja et hageja saaks nõuetelt arvestada viivist alates 27.05.2013, mil ta esitas tagasinõude. Alternatiivselt taotles kostja viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Vastuseks kostja sellekohastele väidetele märgib ringkonnakohus, et asjaolusid, mis annaksid alust kahelda hageja poolt esitatud viivisearvestuse õigsuses, käesoleval juhul ei esine. Samuti ei ole kostja esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid vähendada hageja poolt seadusjärgses määras arvestatud viivist. Viivisenõude vähendamise taotlemisel on kostja põhjendamatult tuginenud sellele, et kindlustusvõtja on käitunud tavapärase hoolsusega, kostja käitumises puudub süü ning et seoses rongi valduse kaotusega ei olnud kostja kokkupõrke olukorras elektrirongi valdaja. Riigikohus on samas asjas tehtud lahendis omistanud vedurijuhi käitumise kostjale ning ringkonnakohtu eeltoodud põhjendustel on leidnud tuvastamist kostja töötaja kaudne tahtlus ringide kokkupõrke põhjustamisel. Toodust tulenevalt ei võimalda kostja väited rongi valduse kaotusest ja kostjal süü puudumisest vähendada kostjalt väljamõistetava viivise suurust. Ka ei saa viivisenõude vähendamist tingida kostja väidetav õigustatud ootus, et tänu sõlmitud kindlustuslepingule hüvitab kahju kindlustus ja seoses kostja rikkumise puudumisega ei esitata tagasinõuet. Hageja on põhjendatult arvestanud viivist arvates kindlustushüvitise tasumisest, millisest kohustusest vabanemise on ringkonnakohus VÕS § 513 alusel tuvastanud. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud AS-ile Eesti Raudtee kindlustushüvitist kokku summas 582 012,42 eurot järgmiselt: 26.07.2011 hüvitise summas 424 982,42 eurot (I kd tl 58) ja 13.01.2012 hüvitise summas 157 030 eurot (I kd tl 61). Et 26.07.2011 tasutud hüvitise summast 63 911 eurot oli kostja poolt tasutud omavastutus, on hageja põhjendatult arvestanud sellest hüvitiseosast viivist summalt 361 071,42 eurot. Perioodi 26.07.2011 kuni 12.01.2012 eest oli kostja hüvitise summas 361 071,42 euro tasumisega viivituses kokku 171 päeva. Vastav viivisearvestus eelnimetatud ajavahemiku kohta on järgmine: Alguspäev

Lõpp-päev

Põhivõlg

Viivisemäär (VÕS § 113 Viivitatud päevi lg 1 + § 94 lg 1) 26.07.2011 31.12.2011 361 071,42 8,25%

01.01.2012 12.01.2012 361 071,42 8%

Viivis

12 976,31 EUR

947,07 EUR

EUR 13 923,38

Seega on põhjendatud mõista eelnimetatud perioodi eest kostjalt hageja kasuks välja viivis summas 13 923,38 eurot. Hageja tasus 13.01.2012 AS-ile Eesti Raudtee täiendava kindlustushüvitise summas 157 030 eurot. Kuivõrd hageja oli alates 13.01.2012 enda arvelt hüvitisena välja maksnud hüvitise summas 518 101,42 eurot, on kostja nimetaud summas hüvitise tasumisega viivitamise eest perioodil alates 13.01.2012 kuni hagi esitamiseni 08.10.2013 kohustatud tasuma viivist kokku summas 73 158,93 eurot alljärgneva arvestuse alusel: Alguspäev

Lõpp-päev

Põhivõlg

Viivisemäär (VÕS § 113 Viivitatud päevi lg 1 + § 94 lg 1) 13.01.2012 31.12.2012 518 101,42 8%

Viivis

40 089,16 EUR

01.01.2013 14.04.2013 518 101,42 15.04.2013 30.06.2013 518 101,42 01.07.2013 08.10.2013 518 101,42

7,75% 8,75% 8,50%

11 440,81 EUR

9563,58 EUR

12 065,38 EUR

EUR 73 158,93

Seega kuulub kostjalt perioodi 26.07.2011 kuni hagi esitamiseni s.o 08.10.2013 välja mõistmisele viivis kokku summas 87 082,31 eurot. Samuti tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis põhinõudelt (518 101,42 eurot) alates hagi esitamisest 09.10.2013 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud Kuivõrd ringkonnakohus peab põhjendatuks hagi täies ulatuses rahuldada ja muudab selles osas maakohtu otsust, siis tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus leiab, et hagi rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 162 lg 1, § 171 lg 1 ja 173 lg 3 alusel jätta nii maakohtus, apellatsioonimenetluses kui ka Riigikohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.