Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal ja kostja 15.06.2007 Topeltneto krediitkaardi lepingu, millega Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal võimaldas kostjale väljastatud Topeltneto krediitkaardiga kasutada lepingus sätestatud krediidilimiidi ulatuses rahalisi vahendeid. Hageja väljastas kostjale krediitkaardi ning andis kostjale kasutamiseks krediidilimiidi summas 6 000 krooni kuus. Topeltneto krediitkaardi tingimuste p

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja tunnistab osaliselt tema vastu suunatud nõudeid. Kostja tunnistab krediitkaardi võtmist Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalist 2007.a. ja intresse. Kostja soovib intresside ja menetluskulude intresside peatamist kohtuotsuse väljakuulutamise seisuga. Muid kulusid kostja ei tunnista. Menetluskulud tuleks kanda kohtumenetluses hagejal, kuna maksekäsu menetluses saadeti arutusele teised andmed, mis ei olnud tõesed. Samuti peaks hageja kandma ka esindustasu võlglase eest. Kostja on nõus asja menetlema kirjalikus menetluses. Kostja arvates ei ole võimalik lahendada asja kokkuleppega seoses kostja halva finantsseisukorra tõttu (tl 47). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED

Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Pooled on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus määras asja lahendamisele TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses (tl 59). Tartu Maakohtu 24.novembri 2015.a. määrusega määrati pooltele tähtaeg 10 päeva kohtumääruse kättetoimetamisest, mille jooksul on pooltel võimalik kohtule esitada avaldusi ja dokumente (tl 59). Hageja on kohtumääruse kätte saanud 26.11.2015 (tl 61), kostja 03.12.2015 (tl 62). Pooled ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul esitanud kohtule avaldusi ja dokumente. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS §-de 5; 8 lg 2; 76 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1, 6; 113 lg 1 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele; kusjuures kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Poolte vahel ei ole vaidlust ja see on tõendatud ka lepinguga, et Nordea Bank Finland Plc Eesti Filiaali ja kostja vahel oli sõlmitud Topeltneto krediitkaardi leping, mille alusel andis pank kostjale kasutamiseks krediidilimiidi 6000 krooni kuus (tl 18-21); lepinguga kohustus kostja täitma Topeltneto krediitkaardi tingimusi (tl 21). Krediitkaardi lepingu erakorralise ülesütlemise teatest nähtuvalt (tl 23) ütleb pank pooltevahelise Topeltneto Krediitkaardi lepingu erakorraliselt üles, sest vähemalt kolmekuulise tähtaja jooksul ei ole kontoomaniku valduses kehtivat kaarti, 28.oktoobrist 2013, kui kostja ei tagasta kogu kasutatud krediidilimiiti ning ei tasu muid lepingust tulenevaid tasusid; seisuga 22.10.2013 oli kostja lepingust tulenevate kohustuste suuruseks 418,28 eurot. Teatisest nõude loovutamise kohta (tl 17) nähtuvalt loovutas Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal 29.11.2013 oma nõude põhisummas 421,46 eurot koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitisi ja muid kõrvalnõudeid OÜ Aktiva Finants. VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Kostja ei ole vaidlustanud käesoleva aja seisuga hagejale oleva võlgnevuse 421,46 eurot suurust ning esitanud kohtule tõendeid, et ta on võlgnevuse tasunud. Hageja on esitanud hagis ka intressi 37,99 eurot nõude, kuid hagi materjalides puuduvad tõendid sellise nõude perioodi ja olemasolu kohta. Hagiavalduse lisadest ega panga kirjadest kostjale ei nähtu, et kostja võlgneb täiendavalt põhinõudele intresse, ka esialgses maksekäsu kiirmenetluse avalduses ei ole hageja kostjalt intresse nõudnud. Kohus leiab, et intresside nõue ei ole tõendatud ja selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja nõuab perioodi 29.10.2013- 24.09.2014 eest viiviseid 31,44 eurot ja alates hagi esitamisest viivist kuni põhinõude täitmiseni vastavalt seadusejärgse viivise määraga päevas tasumata põhivõlasummalt. VÕS § 113 lg 1 kohaselt viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 kohaselt võib koos põhinõudega esitada hagis viivisenõude selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise

ajal veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et hagejal on seadusest tulenev õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viiviseid ja ta nõuab neid kostja põhivõlgnevuselt 421,46 eurot seadusjärgses määras, kostja ei ole viivisintressi nõudele sisulisi vastuväiteid esitanud, on hageja viivistenõue tõendatud ja põhjendatud. Neil asjaoludel ja eeltoodud tõenditele tuginedes leiab kohus, et kostja põhivõlgnevus 421,46 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 31,44 eurot on tõendatud ning kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Samuti tuleb kostjalt vastavalt hageja taotlusele alates hagiavalduse esitamisest 17.novembrist 2014.a. (tl 11) kuni põhinõude täitmiseni TsMS § 367 alusel välja mõista hageja kasuks viivis põhinõudelt 421,46 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel üksnes süü olemasolu korral. Üldjuhul vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest VÕS § 103 lg 1 järgi, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on VÕS § 103 lg 2 kohaselt vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Kostja ei ole tõendanud, et tema poolt kohustuse rikkumine on vabandatav. Kohus selgitab vastuseks kostja taotlusele peatada intressid ja menetluskulude intressid, et selleks puudub käesolevas asjas seaduslik alus. Intresside arvestamine on käesolevas asjas lõppenud lepingu ülesütlemisega 28.10.2013. Kui kostja peab silmas viivisintresse, siis viiviste arvestamine lõpeb põhinõude tasumisega kostja poolt. Viiviste tasumise eesmärk ongi distsiplineerida võlgnikku oma kohustusi täitma.

MENETLUSKULUD

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna hagi rahuldatakse käesolevas asjas 92 % ulatuses, on mõistlik jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o. 92 % hageja menetluskulust jätta kostja kanda ja 8% kostja menetluskulust jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1,2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja taotleb menetluskuluna kostjalt hageja poolt tasutud riigilõivu 125 euro väljamõistmist. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 45 eurot ja hagiavalduse esitamisel 80 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning tulenevalt TsMS § 139

lg-st 2 tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv; TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud maksekäsu kiirmenetluse kulud. Hageja on tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse esitamisel vastavalt riigilõivuseadusele kokku 125 eurot, mistõttu tuleb tema poolt tasutud riigilõiv lugeda hageja vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks. Kuna TsMS § 147 lg 5 kohaselt tasutakse maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral hagilt täiendav riigilõiv ulatuses, mis ei ole kaetud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõivuga, ei ole asjakohane kostja väide hageja poolt maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu arvestamata jätmiseks menetluskuluna seoses hageja ebatäpsustega maksekäsu kiirmenetluse avalduses. Hageja taotleb esindaja õigusabikulu hüvitamist 191,73 euro ulatuses. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus leiab, et praegusel juhul on tegemist tavapärase vaidlusega, milles tuvastamist vajavad asjaolud ei olnud eriti keerukad, esindaja töö seisnes hagi koostamises ja kohtusse esitamises ning arvamuse andmises kostja vastuse kohta, asi lahendati kirjalikus menetluses. Menetlusdokumentide mahtu ning asja keerukust arvestades leiab kohus, et vajalik ja põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu on 100 eurot. Kuna esindaja tasu on arvestatud töö eest hagimenetluses, ei ole see tasu seotud maksekäsu kiirmenetluse avalduse menetlemisega. Kuna kohus jättis võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusele 92 % hageja menetluskuludest kostja kanda ja 8 % kostja menetluskuludest hageja kanda, tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulust 92 %X 225= 207 eurot. Asja materjalidest ei nähtu kostja poolt menetluskulude kandmist, samuti ei ole kostja taotlenud menetluskulude hüvitamist tähtaja jooksul, mil tal oli võimalik esitada avaldusi ja dokumente seoses asja lahendamisega kirjalikus menetluses, mistõttu puudub alus kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Hageja taotleb mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni seaduses sätestatud määras. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Seega tuleb välja mõista solidaarselt kostjalt hageja kasuks viivis menetluskuludelt 207 eurot alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kohtupraktika kohaselt piirates seda viiviste kogusuurusega, s.o. mitte rohkem kui 207 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/

Roomet Sõnna Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.