2-20-3256/25 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Tsiviilasi nr 2-20-3256 kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Kostja on kohtuistungil kinnitanud, et pärast ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist (Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX määrus tsiviilasjas XXX) ei ole ta hagejatele elatist maksnud. Kohus tegi kostja osas päringuid erinevatesse riiklikesse registritesse. Töötamise registri kohaselt lõppes kostja tööleping XX.XX.XXXX poolte kokkuleppel. Töötukassa andmetel ei ole kostja töötuna ega tööotsijana arvele võetud. Kostjal puuduvad kinnisvara ja sõidukid. Maksu- ja Tolliameti väljavõttest nähtub, et kostja eest on tasutud riiklikke tööjõumakse viimati augustis 2017. Pankade vastustest ei nähtu, et kostja oleks viimase 6 kuu jooksul ühegi panga teenuseid kasutanud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-118-12 p 15 rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Eelöeldut tuleb arvestada ka PKS § 105 lg 3 kohaldamisel. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus on seisukohal, et kostja on jätnud täitmata TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva tõendamiskohustuse. Seega ei saa kohus välja mõista elatist väiksemas määras kui seda on miinimummäär. Kostja on viidanud, et tema sissetulekuks on XXX eurot, aga ta ei esitanud kohtule töölepingut, ega selgitanud kuhu tema sissetulek laekub või milliseid kulusid sellest kantakse. Samuti nähtub kohtule hagejate poolt esitatud Messengeri vestlusest (tlk 111-113), et kostja väitel on ta teinud XXX investeeringuid 10 000 euro ulatuses. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja väide vähese sissetuleku osas, ei tähenda laste ülalpidamise kohustusest vabanemist või ülalpidamise kohustuse vähendamist. Kuna kostja on töövõimeline isik, tal ei ole tuvastatud töövõimetust, siis on kostjal olemas kõik eeldused töökoha leidmiseks, et tagada piisav sissetulek enda ja alaealiste laste ülalpidamiseks. Eeltoodust tulenevalt on hagejate nõue põhjendatud ja kostjalt tuleb välja mõista elatis PKS § 101 lg-st 1 tuleneva elatise miinimummääras. PKS § 101 lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused.

Tsiviilasi nr 2-20-3256 Alates 1. jaanuarist 2017. a sätestab perehüvitiste liigid, eesmärgid ja ulatuse ning nende määramise ja maksmise tingimused ja korra perehüvitiste seadus (PHS). PHS sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine (PHS § 2). Sellel eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus, vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. PHS § 17 lg 1 järgi on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on lapsetoetuse suurus 100 eurot. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1). Kohtu hinnangul tuleb eelmärgitut arvestades eeldada, et riikliku lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale. Kohus ei näe mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lapsest lahus. Seega tuleks pool lapsetoetusest üldjuhul alati elatisest maha arvata (mh miinimumelatisest). Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad (vt Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-3037, p-d 10–11). Eeltoodust tulenevalt lähtub kohus elatise suuruse kindlaksmääramisel, et hagejate vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on ühe lapse kohta pool Vabariigi Valitsuse kehtestud kuupalga alammäära. Käesoleva otsuse tegemise seisuga on elatise miinimummääraks 292 eurot kuus. Kuivõrd hagejate igakuised vajadused on osaliselt kaetud riiklike peretoetustega, jääb hagejate vanemate kanda 766 eurot kuus (584-60+584-60+584-100/2).