Kohtulahend

lk 2 vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 633 lg 7).

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Vastavalt esitatud hagile /t.l. 2/ on hageja osutanud kostjale teenust perioodil 01.08.201404.09.2014.a. Kostjale osutatud teenus on hageja seadusliku esindaja Meie Maas ilmunud ajakirjanduslikud tööd. Kostjale osutatud teenuse eest on hageja esitanud arvet nr. 010/14, kuupäevaga 11.09.2014.a., mille maksetähtajaks on märgitud 16.09.2014.a. Hageja poolt 11.09.2014.a. esitatud arve nr. 010/14 jäeti kostja poolt põhjendamatult tasumata, kuigi hageja on kostjale teinud meeldetuletusi ja püüdnud kokkuleppele jõuda. Hageja oli varemgi kostjale teinud teenustööna ajakirjanduslikke töid, kuid varasemal perioodil on kostja hagejale alati tasunud. Hageja viitab poolte vahelis lepingu osas käsunduslepingu sätetele võlaõigusseaudse (VÕS) §-dele 618 la 628. 29.09.2015 täiendavas seisukohas selgitab hageja, et Saaremaa Raadio OÜ on tasunud kõik arved Sadhana OÜ-le koos ja seda alates 2013. aasta augustist. Seega ei ole tõene väide nagu oleks kostja enesele teadmatult maksnud raha Arvi Tapveri nimele, kuid Sadhana OÜ kontole. Saaremaa Raadio OÜ ei saa väita nagu poleks maksjana teadlik olnud, et maksab Sadhana OÜ-le teenuse eest, sest maksja on saaja nime korrektselt maksekorraldustele kirjutanud. Saaremaa Raadio OÜ pole sõlminud Arvi Tapveriga ka autorilepingut, mida eeldaks korrektne ajakirjanduses levinud tava nagu see toimib teiste toimetustega sarnaselt konkureerivas maakonnalehes Saarte Hääl. Ajalehe Meie Maa toimetuses seevastu on tavaks hoopis osta teenust sisse juriidilistelt isikutelt ja vältida seeläbi töötajate pealt makstavat sotsiaalmaksu. Nii osutab Saaremaa Raadio OÜ-le oma teenust ka teised selle töötajad. 22.10.2015 täiendavas seisukohas märgib hageja, et ka ajalehe „Meie Maa“ peatoimetaja ning vastutav väljaandja osutavad teenust firmale oma äriühingute kaudu. Kostja väited autorilepingu sõlmimise kohta on tõendamata (autorileping peab olema sõlmitud kirjalikult). Kostja kaiseb oma versiooni autorilepingu olemasolust samade argumentidega, millega ta üritab tõestada, et hagejal pole õigust oma teenuste eest arveid esitada. Hageja märgib, et kostja on hoopis teinud hagejale ettepaneku maksta tasu hageja firmale, kuna nii sai kostja maksude pealt kokku hoida, kuid mida tulnuks maksta siis, kui hageja seaduslikule esindajale oleks tasutud autoritasu. Arvestades eeltoodut ning juhindudes VÕS §-dest 76, 100, 101, 108, 113 palub hageja kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 1100 eurot ning mõista kostjalt välja viivis, st kostjal tasuda põhivõla suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED

lk 3 Kostja hagi ei tunnista /t.l. 18/ ning leiab, et see ei kuulu rahuldamisele alljärgnevatel põhjustel. Hageja ja kostja vahel ei ole olnud sõlmitud käsunduslepingut, mille kohaselt Arvi Tapver oleks olnud kohustatud tegema ajakirjanduslikku tööd ning leht oleks pidanud selle töö eest tasuma. Väljakujunenud tööpraktika kohaselt oli nii, et kui autor esitas toimetusele artikli ning see avaldati lehes, siis seejärel hindas seda peatoimetaja ning kui ta leides, et artikkel on tasustatav, määras ära ka tasu. Seega pole kostja ja Sadahana OÜ vahel mingisugust lepingut (mitte ka suulist), millest tuleneks OÜ-le Saaremaa Raadio kohtustus tasuda Arvi Tapveri poolt tehtud ajakirjandusliku kaastöö eest. Ajalehele Meie Maa teeb kaastööd artiklite näol rida inimesi, kes teevad seda tasuta. Seepärast ei kuulu tasu maksmisele ka Arvi Tapverile (VÕS § 627 lg 1). Nagu eelpool öeldud, määras tasu peatoimetaja, hinnates tehtud tööd. Peatoimetaja hinnangul on A.Tapveri poolt tehtud töö eest mõistlik tasu 595 eurot (VÕS § 627 lg 2). Arvi Tapver on oma käitumisega põhjustanud kostjale materiaalse kahju, mille kostja on tasaarvestanud. xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Kokku on Arvi Tapver tekitanud OÜ-le Saaremaa Raadio materiaalse kahju 500 + 284,50 = 784,50 eurot, missugune summa ületab suuresti A.Tapveri oletuslikult saadava tasu xxxxxxxxxxxxxxxxxxx 14.10.2015 saabunud seisukohas märgib kostja, et Arvi Tapveriga sõlmiti autorileping suuliselt. Kuna Arvi Tapver soovis saada autoritasu oma firma arvele ning kuna ta esitas igakuiselt firma arveid, siis kostja tuli talle vastu ning kandis autoritasu vastavalt esitatud arvetele. Kostjale polnud vahet, kas maksta autoritasu A.Tapverile või A.Tapveri firmale. Samas on Arvi Tapver esitatavatele arvetele sõnaselgelt kirjutanud, Arvi Tapveri Meie Maas ilmunud ajakirjanduslikud tööd. Seega töö tegija on Arvi Tapver, mitte OÜ Sadhana. Ometigi pole olnud lepingulist suhet OÜ Sadhana ja Saaremaa Raadio OÜ vahel ning seda suhet pole hageja suutnud tõendada ei esialgse ega ka täiendavate tõenditega. Käsunduslepingu olemasolu tõendamiseks ei piisa fakti fikseerimisest, et kostja on tasunud hageja arveid aasta jooksul. VÕS § 619 tulenevalt peaks hageja suutma tõendada lisaks faktile, et kostja tasus hagejale arveid, ka lepingu asjaolusid; mis kohustused olid hagejal kui käsunditäitjal käsundiandja ees (näiteks kui mitu artiklit oli ta kohustatud tegema ning mis selle eest kohustati tasuma). Samuti pole märkigi tõenditest lepingu aja kohta, lõpetamise tingimuste kohta. Hageja pole suutnud tõendada, et kostja oleks talle andnud mingisuguseid juhiseid ning et ta neid täitis (VÕS § 621). Ka käsundiga seotud asjaoludest pole hageja kostjat teavitanud, kuigi see oleks pidanud olema väidetavalt tema kohustuseks (VÕS § 624). Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega, on asunud seiskohale, et esitatud hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja seaduslik esindaja Arvi Tapver on teinud ajakirjanduslikke töid kostjale. Ajakirjanduslike tööde avaldamisel maksti nende eest tasu arvete alusel, mille esitas hageja /t.l. 78/. Viimase esitatud arve jättis kostja maksmata, kuigi

lk 4 ei vaidle selle üle, et on ajalehes „Meie Maa“ avaldanud hageja seadusliku esindaja koostatud artikleid ka perioodil 01.08.2014-04.09.2014, ehk siis perioodil, mille eest hageja arve esitas. Hageja on seisukohal, et on osutanud kostjale teenust perioodil 01.08.2014-04.09.2014.a. Kostjale osutatud teenus oli Arvi Tapveri Meie Maas ilmunud ajakirjanduslikud tööd. Hageja on esitanud oma nõude alusena VÕS § 619. Kostjale osutatud teenuse eest on hageja esitanud kostjale arve nr. 010/14, kuupäevaga 11.09.2014.a., mille maksetähtajaks on märgitud 16.09.2014.a (tl 3). Hageja on seisukohal, et tema poolt 11.09.2014.a. esitatud arve nr. 010/14 jäeti kostja poolt põhjendamatult tasumata. Seega käsitleb hageja kokkulepet kostjaga kui käsunduslepingut. Kostja vaidleb sellele vastu väites, et poolte vahel puudub lepinguline suhe. Algselt väitis kostja kohtule, et hageja ja kostja vahel puudub üldse lepinguline suhe ning tegemist on autori vabatahtlikkuse alusel esitatavate artiklitega ning mille avaldamise ja mille eest tasu määramise otsustas kostja peatoimetaja (02.04.2015 seisukoht, tl 18; 30.07.2015 seisukoht, tl 65). 17.09.2015 istungil on kostja oma seisukohta täpsustanud ning selgitanud, et hagejale makstud tasude näol on tegemist autoritasudega ning see on autoriõiguse järgne tasu (tl 120121). 14.10.2015 seisukohas märgib kostja, et hageja ja kostja vahel oli hoopis sõlmitud suuline autorileping. Kostja leiab, et Arvi Tapver on õigustatud nõudma autoritasu, mille suurus võiks kostja arvates olle mitte 1100 eurot, vaid 595 eurot, nagu selle määras peatoimetaja peale avaldatud artiklite hindamist. Riigikohus on oma 22.06.2011 otsusas asjas nr 3-2-1-56-11 p-s 12 märkinud järgmist: „VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel sel juhul eelkõige tuleb lähtuda (vt ka Riigikohtu

lk 5 suurus, selle kogumise ja väljamaksmise kord, määratakse kindlaks autori ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega (lepinguga) ning AutÕS § 49 lg 1 kohaselt peab autorileping olema sõlmitud kirjalikult. Kostja ei ole tõendanud autorilepingu olemasolu AutÕS § 48 lg 1 tähenduses. Samuti märgib kohus, et kui kostja arvates tasus ta hageja seaduslikule esindajale autoritasusid autorilepingu alusel, siis jääb kohtule arusaamatuks, miks ta on 2013 – 2014 aastatel tasunud neid arveid hagejale kui juriidilisele isikule. Kostja väited hagejale vastutuleku osas ning selle kohta, et kostjal pole vahet, kellele ta arveid tasub, ei lähe kokku autorilepingu olemusega. Selletõttu peab kohus kostja väiteid autorilepingu näol ka otsituks. Missugune konkreetne leping poolte vahel suuliselt sõlmitud oli, pole kohtu arvates võimalik käesoleval juhul VÕS § 29 lg-te 1 ja 3 alusel välja selgitada. Nii pole käesoleval juhul võimalik üheselt tuvastada, missugune on olnud poolte ühine tahe lepingu sõlmimisel – ühelt poolt väidab hageja, et tema arvates on sõlmitud käsundusleping teenuse osutamiseks ning kostja arvates pole üldse lepingut sõlmitud või oli sõlmitud autorileping. Seetõttu pole kohtul lepingut võimalik tõelgendada ka VÕS § 29 lg-s 3 alusel. Seega tuleb poolte vahelist lepingut tõlgendada VÕS § 29 lg 4 järgi. Et poolte vahel on leping sõlmitud suuliselt, puuduvad kohtul tõendid lepingu sisuliste tingimuste kohta. Lepingu esemeks oli ajakirjandusliku teenuse osutamine kostjale, eelkõige artiklite koostamine ajalehele „Meie Maa“. Hageja on tõendina esitanud arved ja maksekorraldused, mille alusel hageja poolt osutatud teenuse eest kostja maksis. Seega oli poolte vahel sõlmitud lepingu eesmärgiks (VÕS § 29 lg 5 p 4) eelkõige teenuse osutamine ajakirjandusliku töö (sh artiklite koostamise) näol. Kostja maksis hagejale teenuse osutamise eest tasu hageja esitatud arvete alusel, mis oli eelnevalt kostjaga kooskõlastatud. Võttes arvesse eeltoodut ning poole vahel sõlmitud kokkuleppe olemust teenuse osutamiseks (VÕS § 29 lg 5 p 4), leiab kohus, et poolte vahel suuliselt sõlmitud leping vastas käsunduslepingu tunnustele (VÕS § 619). Osutatud teenuse eest maksis kostja hagejale tasu VÕS § 627 lg 2 alusel (konkreetses tasu suuruses pooled lepingu sõlmimisel kokku pole leppinud, vaid seda otsusts kostja igakordselt tööd hinnates). Teenust osutades oli sellisel arusaamisel hageja ning seda pidi mõistma ka kostja (VÕS § 29 lg 4). Viimane arve on summas 1100 eurot, mis on jäänud tasumata ning mille väljamõistmist hageja kostjalt nõuab. Pooled on kinnitanud, et käesoleval juhul toimus tasu suuruses kokkuleppimine igakordselt selliselt, et kostja hindas hageja artiklit ning seejärel määras peatoimetaja tasu suuruse. Käesoleval juhul pole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et arvel nr 010/14 märgitud summa oleks kostjaga eelnevalt kooskõlastatud. Kostja on oma vastuses kinnitanud, et peatoimetaja hinnangul on mõistik tasu hageja poolt augustisseptembris 2014 tehtud töö eest 595 eurot (kostja 02.04.2015 seisukoht, tl 18). Seega puudub käesoleval juhul vaidlus, et poolte vahel oli paraktika, et hageja teenuse osutamise eest määrab kostja igakordselt mõistilku tasu (VÕS § 627 lg 2), hageja on kostjale augustis-septembris 2014 teenust osutanud, kostja on augusti 2014-septembris osutatud teenuse eest pidanud mõistlikuks tasuks 595 eurot ning kostja ei ole ettenähtud aja jooksul teenuse eest tasunud. Et kostja on lähtunud hageja tasu suuruse määramisel nende tavapärasest praktikast, st sellest, kuidas pooled on algselt kokku leppinud, leiab kohus, et hageja nõue on põhjendatud summas 595 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Viimane summa on kooskõlas ka seni hagejale makstud tasudega (tl 78-79). Kohus ei pea põhjendatuks kostja vastuväidet, mille kohaselt ta soovis enda võlgnevuse tasaarvestamist Arvi Tapveri poolt tekitatud kahjuga. Kohus on jätnud vastuhagi menetlusse

lk 6 võtmata ja seda oma määruses põhjendanud. Kostja nõude võttis kohus menetlusse iseseisva hagina ja ei pea vajalikuks seda käesolevas otsuse põhjalikumalt analüüsida. VÕS § 113 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kohus rahuldab hageja viivise nõude alates põhivõla suurust määrava kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude kohase täitmiseni VÕS § 113 ettenähtud määras. Menetluskulud Et kohus rahuldab esitatud hagi osaliselt, tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hageja 28.10.2015 menetlusdokument Kohus on andnud hagejale 15.10.2015 e-kirjaga täiendava tähtaja kostja 14.10.2015 vastusele seisukoha esitamiseks – 23.10.2015. Hageja esitas oma vastuse 22.10.2015 ning teise vastuse 28.10.2015. Seega on hageja esitanud oma 28.10.2015 seisukoha hilinenult (TsMS § 330 lg 1), sh pole hageja põhistanud mõjuvat põhjust, miks ta seisukohta tähtaegselt esitada ei saanud (TsMS § 331 lg 1). Et täiendav seisukoht on esitatud 1 päev enne kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aega, leiab kohus, et täiendava seisukoha vastu võtmine praeguses menetlusetapis tingiks ka asja lahendamise viibimise. Nendel põhjendustel keeldub kohus hageja 28.10.2015 seisukoha vastu võtmisest. Kuivõrd seisukoht on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Külli Mõlder kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.