OÜ Elthaus apellatsioonkaebus N.K.e vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/vastustaja (kostja): OÜ Elthaus (registrikood: 10360656), lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Tšurkin; Vastustaja/vastuapellant (hageja): N.K. (isikukood: XXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Hillar Villers.
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 25. novembri 2014.a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kummagi menetlusosalise enda kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Elthaus esitas 04. detsembril 2014.a maakohtule taotluse N.K. töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses osas, millega tuvastati N.K. ja OÜ Elthaus vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus TLS § 86 lg 1 alusel ja loeti tööleping üles öelduks alates 28. augustist 2013.a TLS § 107 lg 2 alusel ning mõisteti OÜ-lt Elthaus välja N.K. kasuks hüvitis töölepingu ülesütlemise eest summas 1 227,82 eurot. N.K. esitas 26. augustil 2013.a tööandja vastu avalduse Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni (töövaidlusasi nr 4.1-1/2004), milles taotles tuvastada tööandja poolt 13. augustil 2013.a esitatud töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise korral ning välja mõista kolme kuu hüvitis summas 1 277, 82 eurot ja lugeda tööleping TLS § 91 alusel töötaja poolt ülesöelduks töötaja avalduse alusel ning välja mõista kolme kuu hüvitis. 28. mai 2014.a hagiavalduse täienduses suurendas hageja nõuet ja palus lisaks mõista TLS § 109 lg 1 alusel kahjuna saamata jäänud töötasu summas 1 519, 40 eurot perioodi 11. veebruar 2014.a kuni 28. mai 2014.a eest ning alates 29. maist 2014.a kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni arvestusega 14,20 eurot päevas. OÜ Elthaus esitas töövaidluskomisjonile avalduse (töövaidlusasi nr 4.1-1/2048) töötaja poolt
19.augustil 2013.a ja 25. augustil 2013.a esitatud töölepingu ülesütlemiseavalduste ning rahaliste nõuete tühisuse tuvastamise nõuetes. Töövaidlusasja nr 4.1-1/2048 ei ole kohtus vaidlustatud. Töövaidluskomisjon liitis töövaidlusasjad ühte menetlusse ning 04. novembri 2013.a otsusega töövaidlusasjas nr 4.1-1/2004 rahuldas N.K.e avalduse osaliselt, jättes rahuldamata N.K. nõude töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks TLS § 91 alusel ning tuvastas N.K. ja OÜ Elthaus sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisuse TLS § 86 p 1 alusel ja luges töölepingu üles öelduks alates 28. augustist 2013.a TLS § 107 lg 2 alusel. OÜ-lt Elthaus mõisteti välja N.K. kasuks hüvitis töölepingu ülesütlemise eest summas 1 277, 82 eurot. Töövaidlusasjas 4.1-1/2048 rahuldas töövaidluskomisjon osaliselt OÜ Elthaus avalduse ja tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse TLS § 91 lg 2 p 1 ja 2 alusel ning jättis rahuldamata rahaliste nõuete tühisuse tuvastamise nõude.
2.Hagiavalduse kohaselt asus N.K. OÜ-s Elthaus tööle 01. mail 2013.a poolte vahel sõlmitud töölepingu alusel. 13. augustil 2013.a teatas OÜ Elthaus juhatuse liige N.K.le, et seoses katseaja lõppemisega lõpetatakse tööleping vastavalt töölepingu p-le 1.3 31. augustist 2013.a TLS § 86 lg 1 ja § 96 alusel. Põhjusena märgiti katseaja eesmärgi mittetäitmine.
N.K. esitas tööandjale 19. augustil 2013.a ja 25. augustil 2013.a töölepingu ülesütlemise avaldused, milles teatas töölepingu ülesütlemisest TLS § 91 lg 2 p 1 ja 2 alusel alates 26. augustist 2013.a. Hageja leidis, et tööandja 13. augustil 2013.a esitatud ülesütlemiseavaldus on tühine. N.K. töötas kostja juures alates 01. maist 2013.a töölepingu alusel. Töölepingut kirjalikult ei allkirjastatud, kuid töötaja tegi tööd, pooltele oli teada töötaja töökoht, amet, töö sisu ja töötasu suurus, kostja tasus töötasu. Tööandja ei ole järginud TLS § 95 lg-s 2 sätestatud kohustust põhjendada ülesütlemist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Samuti ei ole töötajale teatavaks tehtud, milline on tööandja poolt nõutav töötaja tervise, teadmiste, oskuste, võimete ja isikuomaduste tase töötaja töö tegemiseks ning miks töötaja ei vasta sellele tasemele. Hageja leidis, et tööandja avalduses lause „katseaja eesmärgi mittetäitmine“ ei ole käsitletav TLS § 95 lg 2 kohase töölepingu ülesütlemise põhjendamisena. Avaldusest ei selgu, millistele katseajal hinnatavatele omadustele hageja ei vasta. Töötaja leidis, et täitis oma tööülesandeid korrektselt. Tööandja poolt vaidluse lahendamisel esile toodud katseaja eesmärgi mittetäitmise põhjendused on tööandja poolt otsitud ja tõendamata. Hageja leidis, et töövaidluskomisjon on õigesti märkinud töölepingu lõpetamise kuupäevaks
28.augusti 2013.a. Alates 27. augustist 2013.a ei olnud hagejal võimalik töökohustusi täita, kuna vajalikud töövahendid olid kostjale üle antud 26. augustil 2013.a. Kostja koostas 28. augustil 2013.a hagejale lõpparve. Hageja nõudis hüvitise 1 277,82 euro väljamõistmist. Vastavalt töölepingule oli hageja töötasu 425,94 eurot kuus. Hagejal on õigus saada hüvitist TLS § 109 lg 1 alusel töötaja 3 kuu keskmise töötasu ulatuses (TLS § 109 lg 1, § 107 lg 2) 1 277,82 (3 × 425,94) eurot. Hageja arvates ei esine aluseid TLS § 109 lg 2 toodud 3-kuulise hüvitise vähendamiseks, vaid esinevad alused hüvitise suurendamiseks hageja poolt saamata jäänud töötasu võrra. Tööleping on üles öeldud kostja tahteavaldusega ja kostja pidi sellise rikkumise tagajärgi ette nägema. Kuna hageja alates 11. veebruarist 2014.a ei tööta, kuid töölepingu kehtivuse korral oleks töötanud ning saanud töötasu, esitab hageja kahjunõudena saamata jäänud töötasu nõude alates
11.veebruarist 2014.a kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni sh perioodi 11. veebruar 2014.a kuni 28. mai 2014.a (107 päeva) eest summas 1 519,40 eurot ja sealt edasi kuni kohtulahendi jõustumiseni 14,20 eurot (brutotöötasu) päevas. Töövaidluskomisjoni otsuse kohaselt on töölepingu lõppemise päev 28. august 2014.a. Perioodil 01. november 2013.a kuni 10. veebruar 2014.a töötas hageja OÜ-s Kontaktikeskus. Perioodil 29. august 2013.a kuni 01. november 2013.a hageja töötasu ei saanud. Alates
11.veebruarist 2014.a hageja ei tööta ning töötasu ei saa. Juhul, kui kostja ei oleks töölepingut üles öelnud, oleks see kehtinud ning hageja oleks saanud töötasu. Sellega kaotas hageja tuluallika.
3.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja leidis, et tööleping N.K.ga ei lõppenud 28. augustil 2014.a, vaid 26. augustil 2013.a, millal hageja tuli viimast korda tööle kaubanduskeskuse võtmete tööandjale üleandmiseks. Asjaolu, et tööandja ülesütlemiseavalduse esitamisest 13. augustil 2013.a kuni 28. augustini 2013.a möödus 15 päeva, ei anna alust väita, et tööleping on lõppenud 28. augustil 2013.a. TLS § 96 nimetatud etteteatamistähtaeg peab olema vähemalt 15 kalendripäeva. Antud juhul teatas tööandja töötajale töölepingu lõpetamisest rohkem kui 15 päeva, teatades, et tööleping lõpeb 31. augustil 2013.a .
Kostja leidis, et kuna töövaidluskomisjon tunnistas tühiseks N.K. mõlemad ülesütlemiseavaldused, siis tuleb TLS § 107 lg 2 alusel lugeda tööleping lõppenuks 26. augustil 2013.a seoses hageja ülesütlemisavalduste tühisusega. Õiguslikku tähendust ei oma tööandja kavatsus lõpetada tööleping katseaja mitterahuldavate tulemiste tõttu 31. augustil 2013.a, kuna selle avalduse alusel poolte töösuhted ei lõppenud. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et tööandja ei teinud hagejale teatavaks töötingimusi ja nõudeid. Hagejale esitati kirjalik tööleping, mida hageja pärast tutvumist keeldus allkirjastamast.
07.mail 2013.a saadeti tööleping hagejale postiga. Kostja on tööandjana põhjendanud, milles seisnes katseaja ebarahuldav tulemus. Tööandja
13.augusti 2013.a ülesütlemiseavalduses on põhjendusena märgitud „katseaja eesmärgi mittetäitmine“. Milles seisnes katseaja ebarahuldav tulemus, selgitas tööandja töötajale viimase
19.augustil 2013.a ülesütlemiseavaldusele saadetud vastuses – „töötaja käitumine tööl tekitas ettevõtte mainele kahju, sest tööandja sai kaebusi kaubanduskeskuse rentnikelt ja tööandja partneritelt, töötaja ei näidanud ennast initsiatiivika töötajana ning tema töös esinesid tõsised vead.“ Tööandja selgitas katseaja ebarahuldava tulemuse põhjuseid enne töölepingu ülesütlemise etteteatamisetähtaja lõppemist. Juhatuse liige G.K., Sillamäe Keskuse direktor G.S. ja emaettevõtte OÜ Kaubakeskus tegevdirektor A.K. teatasid pidevalt hagejale üürnike pretensioonidest, kuid hageja reageeris neile ebaadekvaatselt, süüdistades probleemides teisi. Väär on hageja väide, et talle ei olnud varem mingeid pretensioone esitatud, pooltevahelisest kirjavahetusest tuleneb, et kostja edastas hagejale klientide kaebusi hageja tegevuse peale. Kostja leidis, et kolmekuulise hüvitise väljamõistmine hageja kasuks on ebaõiglane. Kostja palus vähendada hüvitise suurust TLS § 109 lg 2 alusel. TLS § 109 lg 2 alusel enam kui 3 kuu eest hüvitise nõudele vaidles kostja vastu. Hageja suurendatud nõue ei vasta kostja arvates hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele (VÕS § 6 ja 7). Pärast töösuhte lõppemist kostjaga ei registreerinud hageja end Töötukassas. Ajavahemikus 01. november 2013.a kuni 10. veebruar 2014.a töötas hageja OÜ-s Kontaktikeskus, kuid lahkus sealt omal soovil. Hageja ei soovinud algusest peale jätkata kostjaga töölepingut ning seetõttu ei ole tal tekkinud ka täiendavat kahju saamata jäänud tulu osas, mille eest peaks vastutamata kostja.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus rahuldas 25. novembri 2014.a otsusega hagi osaliselt ja tuvastas, et töölepingu ülesütlemine OÜ Elthaus 13. augusti 2013.a ülesütlemiseavalduse alusel katseaja eesmärgi mittetäitmise tõttu on tühine ning luges N.K.e ja OÜ Elthaus vahelise töölepingu lõppenuks alates
31.augustist 2013.a (TLS § 107 lg 2). OÜ-lt Elthaus mõisteti välja N.K. kasuks hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel 1 277,82 senti.
4.1.Maakohus märkis, et töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel (ITVS § 25 lg 1) jõustus otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga, s.o osas, millega jäeti rahuldamata N.K. nõue töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks TLS § 91 alusel.
4.2.Poolte vahel ei ole vaidlust selles osas, et hageja töötas kostja juures alates 01. maist 2013.a. Töölepingul puudub N.K. allkiri, kuid N.K. tegi tööd, töötajale oli teada tema töökoht, amet, töö sisu ja töötasu suurus. Tööandja tasus töötajale töötasu. Töölepingu p 1.3 kohaselt võeti töötaja tööle katseajaga 4 kuud kuni 31. august 2013.a. 13. augustil 2013.a teatas OÜ Elthaus, et seoses katseaja lõppemisega lõpetatakse hageja tööleping lepingu p 1.3 alusel 31. augustist 2013.a. Ülesütlemise aluseks märgiti TLS § 86 lg 1 ja § 96 ning põhjuseks katseaja eesmärgi mitte täitmine.
4.3.Maakohus leidis, et TLS § 95 lg 3 sätestatut on väär tõlgendada selliselt, et tööandja vabaneb töölepingu ülesütlemisel põhjendamise kohustusest. Selleks, et töölepingu ülesütlemine oleks õiguspärane ja kehtiv, peab ülesütlemine: 1) tuginema ülesütlemise alusel ja ei tohi esineda ülesütlemist välistavaid asjaolusid (TLS § 85-93); 2) vastama seaduse formaalsetele nõuetele ja olema tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, ei või olla tingimuslik. Kui ülesütlemine ei vasta nimetatud tingimustele, ehk puuduvad ülesütlemist õigustavad asjaolud, või on ülesütlemisel oluliselt menetlusreegleid rikutud, on tegemist õigusvastase ülesütlemisega ning TLS § 104 lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav ülesütlemine tühine. Tööandja 13. augusti 2013.a ülesütlemiseavaldus on vormistatud kirjalikult kooskõlas TLS § 95 lg-ga 1, kuid puudub põhjendus (TLS § 95 lg 2). Tööandja antud selgitused vastuseks N.K. esitatud ülesütlemiseavaldusele ei ole tööandjapoolse töölepingu ülesütlemise põhjendus TLS § 95 lg 2 mõttes. Maakohus leidis, et tööandja maine väidetava kahjustamise puhul on tööandjal võimalus tööleping üles öelda TLS § 88 lg 1 p 6 alusel, mitte katseaja eesmärgi mittetäitmise tõttu. Maakohus asus seisukohale, et ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täitmata (TLS § 86 lg 4, § 104 lg 1).
4.4.Kohus asus seisukohale, et töölepingu lõpetamine OÜ Elthaus 13. augustil 2014.a esitatud ülesütlemiseavalduse alusel oli vastuolus katseaja eesmärgiga. TLS § 86 lg 4 kohaselt saab tööandja põhjendada töölepingu ülesütlemist katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu üksnes asjaoludega, mis näitavad töö tegemisega toimetulekut. Asjaoludega, mis ei näita tööga hakkamasaamist, ei saa katseaja ebarahuldavaid tulemusi põhjendada ja töölepingut TLS § 86 lg 1 alusel üles öelda (Riigikohtu 11. juuni 2014.a otsus tsiviilasjas 3-2-1-52-14 p 12). Põhjus „katseaja eesmärgi mittetäitmine“ eeldanuks seega põhjendust, millest tuleneb et töötaja ei tulnud toime temalt nõutavate tööülesannete täitmisega. TLS § 5 lg 1 p 3 tulenevalt peab kirjalikus töölepingus sisalduma muuhulgas tööülesannete kirjeldus. N.K. töölepingus puudub viide selle kohta, milliste ülesannete täitmiseks töötaja tööle võetakse. Töötaja sobivuse hindamisel ametikohale on maakohtu hinnangul vajalik töölepingu juurde kuuluv ametijuhend koos tööülesannete kirjeldusega, kus on kirjas ka katseaja konkreetsed eesmärgid. Kirjaliku töölepingu ja ametijuhendi puudumisest järeldas maakohus, et asudes tööle OÜ-s Elthaus 01. mail 2013.a, jätkas hageja tööd samamoodi, nagu oli seda teinud endise tööandja juures. Seega ei saanud töötajale olla selged ka katseaja eesmärgid ja see, mida uus tööandja temalt katseajal ootab. Maakohtu arvates ei ole võimalik hinnata tööülesannete, isikuomaduste jm näitajate nõutava taseme täitmist töötaja poolt ja töötaja sobivust ametikohale kui eelnevalt (tööle asumisel) on tööandja poolt jäetud tööülesannetest (TLS § 5 lg 1 p 3), ametikoha pädevusest, ülesannete täitmise nõutavast tasemest ja töötajale esitatavatest kriteeriumidest teavitamata /selgitamata. Töötaja kohustus ei ole nõuda tööandjalt ametijuhendit, et selgust saada oma ülesannete ulatuses. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, millised kostja esitatud tööülesanded jättis hageja täitmata või milliste täitmisega ei tulnud toime, mis annaks alust järeldada, et hageja oli sobimatu oma ametikohale ja katseaeg ei täitnud oma eesmärki. Hageja tööülesannete täitmisega mittetoimetulemine on tõendamata. Ülesütlemine on seega vastuolus katseaja eesmärgiga ning seetõttu tühine (TLS § 86 lg 4, § 104 lg 1).
4.5.Maakohus ei nõustunud töölepingu lõppemise aja osas poolte seisukohtadega. Maakohus lõpetas töölepingu alates 31. augustist 2013.a. Kohus viitas TLS seletuskirjale, mille kohaselt võib ülesütlemiseavalduse esitada katseaja jooksul. Seega on ülesütlemine kehtiv ka sel juhul, kui
see on tehtud katseaja viimasel päeval. Sel juhul ei lõpe töösuhe katseaja viimasel päeval, vaid etteteatamistähtaja möödumisel. Kostja (tööandja) esitatud ülesütlemiseavalduse kehtivuse korral lõppenuks tööleping 31. augustil 2013.a.
4.6.Vaidlust ei ole selle üle, et hageja töötasu kostja juures oli 425,94 eurot kuus. Hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses oleks 3 × 425,94, ehk 1 277,82 eurot (TLS § 109 lg 1, § 107 lg 2). Maakohus leidis, et käesoleval juhul ei ole TLS § 109 lg 1 teise lause kohaldamine ning hüvitise muutmine (suurendamine) põhjendatud. Kuigi tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine ei olnud õiguspärane, on tõendatud, et ka töötaja ise ei soovinud töösuhte jätkumist (otsis teist tööd juba enne ülesütlemist, kandideerimine OG-sse Elektra; esitas ise tööandjale 19. augustil 2013.a ja
25.augustil 2013.a ülesütlemiseavaldused). Ajavahemikus 01. november 2013.a kuni 10. veebruar 2014.a töötas hageja OÜ-s Kontaktikeskus. Hageja väitel alates 11. veebruarist 2014.a ta ei tööta. OÜ-st Kontaktikeskus lahkus hageja töölt omal soovil. Maakohus asus seisukohale, et alusetu on töösuhte puudumist alates 11. veebruarist 2014.a seostada kostjapoolse töölepingust ülesütlemisega ja käsitleda töötasu puudumist kahjuna (saamata jäänud /jääva tuluna), mille eest peaks vastutama kostja. Maakohtu hinnangul oleks hüvitise suurendamine põhjendatud olukorras, kus töötajal on soov töösuhet jätkata, töösuhte ebaseadusliku lõpetamise tõttu kaotab ta sissetuleku ning menetluse ajal puudub sissetulekuallikas (põhjuslik seos õigusvastase ülesütlemise ja töötajal varalise kahju tekkimise vahel). Muuhulgas ei oleks kohtu arvates hüvitise väljamõistmine hageja taotletud ulatuses proportsionaalne ka kostja juures reaalselt töötatud ajaga (4 kuud). Maakohus asus seisukohale, et ei ole alust hüvitise vähendamiseks alla 3 kuu. Asjaolu, et hageja ei olnud pärast töölepingu lõpetamist pikka aega töötu, ei põhjenda TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise vähendamist. Töösuhe kostjaga lõppes augustis 2013.a, tööle asus hageja 01. novembrist 2013.a, s.o umbes 3 kuu möödudes.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.OÜ Elthaus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 25. novembri 2014.a tühistamist osas, milles tuvastati, et töölepingu ülesütlemine OÜ Elthaus 13. augusti 2013.a ülesütlemiseavalduse alusel katseaja eesmärgi mittetäitmise tõttu on tühine ja loeti N.K.e ja OÜ Elthaus vaheline tööleping lõppenuks alates 31. augustist 2013.a TLS § 107 lg 2 alusel ning mõisteti OÜ-lt Elthaus välja N.K. kasuks hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel 1 277 eurot 82 senti, ja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist tunnistajate G.S. ja J.M. ärakuulamiseks. Alternatiivselt taotleb apellant tunnistajate ärakuulamist apellatsioonimenetluse käigus, kohtuotsuse osalist tühistamist ning vastavas osas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Poolte menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei võtnud maakohus arvesse olulisi faktilisi asjaolusid ja seetõttu kohaldas vääralt materiaalõiguse norme; 2) puudub poolte vahel vaidlus, et tööleping lõppes 26. augustil 2013.a TLS 107 lg 2 alusel (hageja avaldus töövaidluskomisjonile). Kuna töövaidluskomisjon tunnistas õiguslikult hageja mõlemad ülesütlemiseavaldused (19. augustil 2013.a ja 25. augustil 2013.a) tühisteks, siis tuleks TLS § 107 lg 2 alusel lugeda töölepingu lõppenuks 26. augustil 2013.a seoses hageja ütlemisavalduste tühisusega;
3) ei ole maakohus, rikkudes TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid, andnud hinnangut N.K. taotlusele lõpetada tööleping 26. augustil 2013.a ehk päevast, kui tööleping oleks lõppenud N.K.
19.augusti 2013.a ja/või 25. augusti 2013.a töölepingute ülesütlemiseavalduste kehtivuse korral ja seda TLS § 107 lg 2 alusel. Maakohus pööras tähelepanu ainult apellandi 13. augusti 2013.a ülesütlemiseavalduse õiguspärasusele, mistõttu jõudes valele järeldusele töölepingu lõpetamisel TLS § 107 lg 2 alusel; 4) jättis maakohus põhjendamatult kostja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata. Maakohus, rahuldades N.K. taotluse tema vande all ülekuulamiseks, ei lahendanud apellandi korduvat taotlust tunnistajate ülekuulamiseks (TsMS § 401 lg 4, § 442 lg 8), rikkudes seega menetlusnormi, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. 6 N.K. vaidles OÜ Elthaus apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellatsioonkaebus põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Viru Maakohtu kohtuotsus on OÜ Elthaus poolt vaidlustatud osas õige; 2) on väär kaebuses toodud väide, et tööleping lõpetati 26. augustil 2013.a OÜ Elthaus tegi töölepingu ülesütlemise avalduse 13. augustil 2013.a. N.K. tegi omapoolsed OÜ Elthaus rikkumistest tulenevalt töölepingu ülesütlemise avaldused 19. augustil 2013.a ja 25. augustil 2013.a Töövaidlusasja menetluses on tuvastatud kõigi poolte poolt esitatud töölepingu ülesütlemiseavalduste tühisus. N.K. poolt 19. augustil 2013.a ja 25. augustil 2013.a esitatud töölepingu ülesütlemiseavalduste tühisuse tuvastamise osas on TVK otsus jõustunud; 3) on väär OÜ Elthaus seisukoht, et temapoolne 13. augustil 2013.a töölepingu ülesütlemise avaldus ei oma õiguslikku tähendust. Selline avaldus on TLS § 95 lg 1 ja TsÜS § 69 lg 1 kohane tahteavaldus, milline on suunatud töölepingu lõpetamisele; 4) jättis maakohus 14. oktoobril 2014.a. OÜ Elthaus poolt esitatud taotluse tunnistajate G.S. ja J.M.i ülekuulamiseks rahuldamata ja on motiveerinud taotluse rahuldamata jätmist. OÜ Elthaus ei vaidlustanud taotluse rahuldamata jätmist. Korduva samasisulise (sh tunnistajate ülekuulamise vajaduse põhjendus) taotluse esitamisele kohtu poolse reageeringu mittesaamine ei ole oluline menetlusnormide rikkumine, sest vastav taotlus on eelnevalt lahendatud ja kohus ei pea samasugust taotlust uuesti lahendama; 5) on väär kaebuses toodud seisukoht, et kohtuotsuse p-s 30 möönis maakohus, et J.M.i teadmised on olulised antud asjas. OÜ Elthaus poolt osundatud kohtuotsuse p-s 30 on maakohtu poolt viide J.M.i 29. mai 2013.a e-kirjale tehtud kontekstis, et see e-kiri tõendab pretensioonide esitamist ISS Eesti AS-ile mitte ainult vastustaja (ehk N.K.) poolt, vaid ka teise administraatori poolt.
7.N.K. esitas vastuapellatsioonkaebuse, mille kohaselt tühistada Viru Maakohtu 25. novembri 2014.a otsus tsiviilasjas nr 2-13-57123 ja teha asjas uus otsus, millega mõista OÜ-lt Elthaus TLS § 109 lg 1 alusel N.K. kasuks välja kahjuna saamata jäänud töötasu summas 1 519,40 eurot ajavahemikul 11. veebruar 2014.a. kuni 28. mai 2014.a. ja alates 29. maist 2014.a. kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni arvestusega 14,20 eurot päevas. N.K.e menetluskulud maakohtus ja kõik menetluskulud ringkonnakohtus jätta OÜ Elthaus kanda. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti ja ühekülgselt hinnanud tsiviilasjas kogutud tõendeid, kohaldanud ja tõlgendanud vääralt materiaalõigusnorme (TsMS § 232, § 243 lg 1, § 436 ja § 442 lg 8); 2) esitas vastuapellant töölepingu ülesütlemiseavaldused vastustajast tingitud põhjustel (TLS § 91 lg 1 ja 2), mitte TLS § 85 lg 1 alusel (ehk ilma igasuguse põhjenduseta);
3) ei saa olla teise töö otsimine ja kandideerimine OG Elektra juhataja ametikohale apellandi nõude rahuldamata jätmise põhjuseks. N.K. on põhiseaduslik õigus vabalt valida töökohta ja ka kandideerida teistele paremini tasustavatele töökohtadele teiste tööandjate juures. Antud juhul apellant ei saanud OG Elektra AS-is tööd ja seega jätkas töötamist vastustaja juures; 4) ei saa olla OÜ-s Kontaktikeskus töötamine objektiivseks põhjuseks vastuapellandi nõude rahuldamata jätmisel. Vastuapellant pidi vaidluse ajal kuskil töötama, et omada sissetulekut. N.K. ei nõua OÜ-s Kontaktikeskus töötamise aja eest hüvitist. OÜ-st Kontaktikeskus lahkus apellant omal soovil, kuid sellise tahteavalduse põhjuseks oli asjaolu, et N.K.l oli füüsiliselt raske töötada suure pinge tõttu häälepaeltele; 5) oleks maakohus pidanud menetluskulude jaotuse määramisel kohaldama TsMS § 163 lg 2, mitte TsMS § 163 lg 1. Vastuapellant märgib, et nõustus TVK otsusega, millega mõisteti tema kasuks välja hüvitis 1 277,82 eurot. Kuna vastuapellant töövaidluse kestel töötas ainult osaliselt, siis oli ta sunnitud esitama hagi suurendamise nõude ja taotlema kohtult välja mõistetava hüvitise suuruse muutmist.
8.OÜ Elthaus leiab, et Viru Maakohtu 25. novembri 2014.a. otsus tsiviilasjas nr 2-13-57123 on vastuapellandi vaidlustatud osas rajatud seadusele ja menetluses uuritud tõenditele ning vastuapellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Meneltuskulud tuleb jätta vastuapellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) järeldas maakohus õigesti, et töötaja ise ei soovinud töösuhte jätkamist. N.K. lahkus töölt 26. augustil 2013.a omal algatusel, kuigi vastustaja poolt määratud töölepingu lõpetamise tähtaeg oli 31. august 2013.a; 2) tõendavad töövaidluskomisjoni 04. novembri 2013.a jõustunud otsused töövaidlusasjades nr 4.1-1/2004 ja nr 4.1.-1/2048, et N.K.l ei olnud õigust töölepingu ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 ja 2 alusel; 3) ei ole maakohtu otsusega piiratud või kahtluse alla seatud N.K. põhiseaduslikku õigust vabalt töökoha valida, kuid samas teise töökoha otsing tõendab asjaolu, et apellant ei soovinud jätkata töösuhteid vastustajaga, sõltumata sellest, kas tööotsing on õnnestunud, või mitte; 4) kahjunõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks peale teise tööandja (OÜ Kontaktikeskus) juures töölepingu lõpetamist ei vasta VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttele ja VÕS § 127 lg 2 sätestatule; 5) ei ole võimalik kohaldada Riigikohtu lahendust nr 3-2-1-79-13, sest Riigikohus arutas olukorda, kus töötaja nõudis töösuhte jätkamist kogu kohtumenetluse vältel, antud asjas N.K. töösuhte jätkamist nõudnud ei ole; 6) on menetluskulude jaotus õiguspärane ja tehtud kohtu kaalutlusõiguse piires; 7) nõustub OÜ Elthaus vastuapellatsioonkaebuse ja oma apellatsioonkaebuse arutamisega kirjalikus menetluses ja seetõttu loobub oma apellatsioonkaebuses esitatud taotlusest arutada asja kohtuistungil. Seoses kirjaliku menetlusega loobub vastustaja oma 29. detsembri 2014.a apellatsioonkaebuses toodud taotlusest kuulata üle tunnistajad G.S. ja J.M..
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse ning vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.
10.Asja materjalidest nähtub, et töövaidluskomisjoni 04. novembri 2013.a otsusega nr 4.11/2004 tuvastati N.K. ja OÜ Elthaus vahel sõlmitud töölepingu tööandjapoolse ülesütlemise tühisus TLS § 86 p 1 alusel ja mõisteti OÜ-lt Elthaus välja N.K. kasuks hüvitis töölepingu ülesütlemise eest summas 1 277,82 eurot. Samuti tuvastas töövaidluskomisjon 04. novembri 2013.a otsusega nr 4.1-1.-2048 N.K. (töötaja) poolt esitatud töölepingu ülesütlemise avalduse tühisuse TLS § § 91 lg 2 p 1 ja 2 alusel. Pooled vaidlevad selle üle, millisest kuupäevast alates tuleb lugeda tööleping lõppenuks. Töövaidluskomisjon luges töölepingu üles öelduks alates 28. augustist 2013.a TLS § 107 lg 2 alusel. Viru Maakohtu 25. novembri 2014.a otsuse kohaselt lõppes tööleping poolte vahel
31.augustil 2013.a. TLS § 107 lg 2 alusel. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas ja missuguses ulatuses on hagejal (töötajal) õigus saada kostjalt (tööandjalt) hüvitist TLS §-de 109 lg 1 ja § 107 lg-te 1 ja 2 koostoimest tulenevalt.
11.Ringkonnakohus märgib, et kumbki menetlusosalistest ei ole vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsuseid nr 4.1-1/2004 ega 4.1-1/2048 selles osas, milles töövaidluskomisjon asus seisukohale, et töötaja N.K. poolsed töölepingu ülesütlemisavaldused olid tühised ning need ei toonud kaasa töösuhte lõppemist. Töövaidlusasjas nr 4.1-1/2048 tuvastas töövaidluskomisjon tööandja, s.o Elthaus OÜ, avalduse alusel töötajapoolsete 19. augusti 2013.a ja 25. augusti 2013.a ülesütlemisavalduste tühisuse. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses ei taotlenud tööandja töölepingu lõpetamist alates ajast, mil tööleping oleks lõppenud töötaja poolse(te) ülesütlemisavaldus(t)e kehtivuse korral. Samuti tuleb arvestada, et tööandja (apellant) esitas ajaliselt esimese töölepingu ülesütlemise avalduse 13. augustil 2013.a. Töötajapoolsed avaldused on dateeritud 19. august ja 26. august 2013.a. Seega tõi juba tööandja poolne 13. augusti 2013.a ülesütlemisavaldus, vaatamata selle tühisusele, kaasa töölepinguseaduses sätestatud õiguslikud tagajärjed, sh TLS § 107 lg 2 kohaldamise. Järelikult puudub vajadus asuda hindama hilisemate ülesütlemisavalduste alusel töösuhte lõppemise tähtaega. Eeltoodust tulenevalt käsitles maakohus oma otsuses põhjendatult üksnes tööandja poolse
13.augusti 2013.a ülesütlemisavalduse õiguslikke tagajärgi. Põhjendatud ei ole apellandi (tööandja) taotlus lugeda tööleping lõppenuks alates ajast, mil see oleks lõppenud töötaja poolse ülesütlemisavalduse kehtivuse korral.
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega materiaalõigusnormi kohaldamisel, mille kohaselt on põhjendatud lugeda pooltevaheline tööleping lõppenuks alates 31. augustist 2013.a. Asjaolu, et töölepingu ülesütlemise korral 13. augusti 2013.a ülesütlemisavaldusega möödus 15kalendripäevane ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg (TLS § 96) 28. augustil 2013.a, ei tähenda, nagu ei oleks lubatav teatada töölepingu ülesütlemisest ette rohkem kui seaduses ettenähtud minimaalne etteteatamistähtaeg. Seadus välistab üksnes etteteatamistähtaja lühendamise töötaja kahjuks. Tööandja 13. augusti 2013.a avalduse kohaselt pidi tööleping lõppema 31. augustil 2013.a. Seega oleks juhul, kui täidetud oleksid olnud töölepingu tööandjapoolse ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused, pooltevaheline tööleping lõppenud 31. augustil 2013.a.
13.Ringkonnakohus möönab, et käesoleval juhul on töösuhte mõlemad pooled oma 13. augusti,
19.augusti ja 26. augusti 2013.a ülesütlemisavaldustes avaldanud vastastikku soovi tööleping lõpetada. Riigikohus märkis tsiviilasjas nr 3-2-1-52-14 tehtud lahendis (p 15), et kui töötaja on avaldanud töövaidluskomisjonile esitatud avalduses tahet tööleping lõpetada ja kostja on sellega nõustunud, võib tööleping olla lõppenud poolte kokkuleppel. Ringkonnakohtu arvates ei saa käesoleval juhul siiski lugeda poolte vastastikustes avaldustes sisalduvaid tahteavaldusi töölepingu lõpetamise kokkuleppeks TLS § 79 järgi. Tööandja
13.augusti 2013.a avaldust (TVK toimik nr 4.1-1/2048 lk 6 ja mujal toimikus korduvalt) oleks iseenesest võimalik käsitada tööandja poolse pakkumusena töölepingu kokkuleppel lõpetamiseks VÕS § 9 ja § 16 mõttes. Töötaja 19. augusti 2013.a avaldus (TVK toimik nr 4.1-1/2048 lk 42-43) ja 25. augusti 2013.a avaldus (sealsamas, lk 41) ei ole aga käsitatavad nõustumusena (VÕS § 20) tööandja ettepanekule. Oma avaldustes vaidlustab töötaja sõnaselgelt tööandja poolse töölepingu ülesütlemise. Seega on ilmne, et pooltel puudus kokkulangev ettekujutus vastastikuste avalduste õiguslikest tagajärgedest ning töölepingut ei saa lugeda lõppenuks poolte kokkuleppel.
14.Maakohus mõistis TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud tööandjalt töötaja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetud hüvitise suurust. Kuna apellant ei ole esile toonud maakohtu poolset rikkumist TLS § 109 lg 1 kohaldamisel, puudub ringkonnakohtul TsMS § 651 lg 1 järgi alus selles osas maakohtu otsuse põhjendatust ja seaduslikkust kontrollida. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-52-14 lahendis (p 15) selgitanud, et kui töölepingut ei öeldud üles kehtivalt, on õigus saada hüvitist kaotatud töötasu eest kuni töölepingu lõppemiseni. Käesoleval juhul nähtub asja materjalidest, et tööandja on töötajale tasunud lõpparve töösuhte lõppemisel 28. augustil 2013.a. Töövaidluskomisjoni otsusega loeti tööleping üles öelduks alates 28.08.2013.a ja mõisteti tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis ebaseadusliku ülesütlemise eest summas 1 277,82 eurot. Maakohus muutis töölepingu lõppemise aega (31.08.2013.a). Hageja ei ole esitanud nõuet mõista välja saamata jäänud töötasu ajavahemiku 28.08.2013.a kuni 31.08.2013.a eest ega vaidlustanud vastavas osas maakohtu otsust, mistõttu ringkonnakohus seda täiendavalt ei käsitle.
15.Apellant (tööandja) on oma vastuses vastuapellatsioonkaebusele loobunud taotlusest kuulata üle tunnistajad G.S. ja J.M.. Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele, et ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, jättes tunnistajad üle kuulamata.
15.1.Kostja taotles nimetatud tunnistajate ülekuulamist oma 16. juuni 2014.a menetlusdokumendis. Viru Maakohus teatas oma 14. oktoobri 2014.a kirjas, et jätab tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata, põhjendades keeldumist. Kostja ei esitanud vastuväidet maakohtu tegevusele menetluse juhtimisel (TsMS § 333). Asjaolu, et kohus ei lahendanud eraldi kostja korduvat taotlust samade tunnistajate ülekuulamiseks, ei ole käsitatav menetlusnormi rikkumisena. Kohus esitas oma põhjendused taotluse rahuldamata jätmise kohta juba oma 14. oktoobri 2014.a menetlusosalistele edastatud kirjas ja kohus ei pidanud neid kordama.
15.2.Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatud apellatsioonkaebuses esitatud väited, nagu toonuks tunnistajate ülekuulamata jätmine kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Maakohus on muude asjas esitatud tõendite alusel hinnanud kostja väiteid, mida kostja soovis oma taotluse kohaselt tõendada tunnistajate ütlustega (kohtuotsuse p 30). Kohus on leidnud, et hagejal kui administraatoril puudus pädevus parandada ventilatsioonisüsteemi või tellida selleks remont, samuti puudusid tööandja poolsed juhised probleemi lahendamiseks. Seega ei mõjuta asja lahendamist asjaolu, kas ventilatsiooniprobleemi kohta oli hagejale pretensioon edastatud või mitte. Samuti on kohus analüüsinud ISS Eesti AS-lt saabunud pretensioonide hagejale edastamist leides, et esiletoodud puudujääke puudub alus heita ette hagejale. Eeltoodust lähtudes puudub alus arvata, et kui samu asjaolusid oleksid tunnistajad kinnitanud suuliselt kohtuistungil, oleks kohus jõudnud teistsugustele lõppjäreldustele.
16.Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Hageja palus kostjalt väljas mõista lisaks hüvitisele töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses (TLS § 109 lg 1) täiendavalt kahjuna saamata jäänud töötasu summas 1 519,40 eurot perioodi 11.02.2014.a kuni 28.05.2014.a eest ja alates 29.05.2014.a jooksvalt 14,20 eurot päevas. Hageja tugines ka selles nõudes TLS § 109 lõikele 1, mille teise lause kohaselt võib kohus muuta esimeses lauses märgitud hüvitise suurust (3 kuu keskmine töötasu), arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja poolte huve.
16.1.Asja materjalidest nähtuvalt töötaja (hageja) ajavahemikus 29. august 2013 kuni 30. oktoober 2013.a ei töötanud. Alates 01. novembrist 2013.a asus töötaja tööle OÜ-sse Kontaktikeskus, kust lahkus töölt omal soovil 10. veebruaril 2014.a. Riigikohus on 10. oktoobri 2012.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12 punktis 17 selgitanud, et TLS § 109 lg 1 teise lause alusel arvestab kohus hüvitise suuruse määramisel muuhulgas nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega. Maakohus on leidnud, et põhjendatud on töötajale kolme kuu keskmise töötasu hüvitise määramine ja puudub alus hüvitise suurendamiseks ja/või vähendamiseks. Hüvitise suuruse määramine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda ainult juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire.
16.2.Käesoleval juhul puudub alus heita maakohtule ette töösuhte lõppemise asjaolude ja poolte huvide arvestamata jätmist, samuti diskretsioonipiiride ületamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Kohus on muuhulgas arvestanud, et pooltevaheline töösuhe kestis lühikest aega, piirdudes sisuliselt üksnes katseajaga. Pärast töösuhte lõppemist leidis töötaja uue töö alates 01. novembrist 2013.a. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, mille kohaselt ei oleks hüvitise väljamõistmine hageja taotletud ulatuses proportsionaalne töösuhte kestusega. Samuti tegid töölepingu lõpetamiseks tahteavalduse mõlemad pooled. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et töötajal töö puudumine alates 11.02.2014.a ei ole põhjuslikus seoses töölepingu ülesütlemisega augustis 2013.a.
17.Töötaja vaidlustas maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Vastuapellant leiab, et menetluskulud tulnuks jätta tööandja kanda kas täielikult või vähemalt suuremas osas. Ringkonnakohus ei nõustu vastuapellatsioonkaebuses esitatud seisukohtadega. Menetluskulude jaotamisel ei oma olulist tähtsust, kas hageja esitas oma nõude koheselt täies ulatuses või suurendas nõuet menetluse kestel. Seoses sellega, et maakohtu otsusega rahuldati töötaja rahaline nõue 1 277,82 euro ulatuses ja jäeti rahuldamata saamata jäänud töötasu nõue summas 1 519,40 eurot, jättis maakohus kolleegiumi arvates põhjendatult kummagi poole menetluskulud tema enda kanda.
18.Kuna rahuldamata jäävad nii apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotuse muutmata. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad seega samuti kummagi menetlusosalise enda kanda. Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna käesolevas asjas on maakohtu otsus tehtud enne 1. jaanuari 2015.a, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud
menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p 22). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.