Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

(TsMS § 444 lg 1 ning lg 2 alusel) Hageja nõue (hagi ese) Hageja on 09.02.2015 esitanud kostja vastu nõude tulenevalt poolte vahel 05.07.2010.a. sõlmitud liitumis- ja teenuste osutamise lepingust nr L-564532, mille alusel võimaldati kostjale televisiooniteenuse (ZUUMtv) kasutamist. Vastavalt nimetatud lepingus märgitule olid selle lahutamatuks osaks lepingu üldised tingimused ja hageja hinnakiri, millega kostja on väidetavalt nõustunud. Kostja ei ole tasunud hagiavalduse lisadeks olevaid arveid kogusummas 198,15 eurot (sh leppetrahviarve, tl 15) millele lisandub põhinõude täitmiseni viivis 0,05% päevas, s.o hagi esitamiseni summas 27,34 eurot. Hagi õigusliku alusena viitab hageja muuhulgas võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, VÕS § 82 lg-le 1, VÕS §-le 100, VÕS § 101 lg-le 1 ja VÕS § 113 lg-le 1 ning hageja nõuab kostjalt võlgnevuse 198,15 euro, sissenõutavaks muutunud viiviste 27,34 euro ja sissenõutavaks muutumata viiviste (0,05 % põhinõudelt päevas) väljamõistmist.. Kostja vastuväited Kostjale on hagiavaldus kätte toimetatud 16.06.2015 avaldatud väljaande Ametliku Teadaanded kaudu. Kostja ei ole hagiavaldusele vastanud. Kohtu põhjendused Kohus märgib, et TsMS § 407 lg-st 1 tulenevalt on kostjapoolse hagile vastamata jätmise puhul tagaseljaotsuse tegemine kohtu õigus, mitte kohustus. Kohus leiab, et tagaseljaotsuse eesmärk pole teha lahend hageja kasuks vaid põhjusel, et kostja ei vasta hagile. Seetõttu on kohus pidanud

vajalikuks lahendada käesolev tsiviilasi, mille hagihind jääb alla 2000 euro, TsMS § 405 lg-st 1 tulenevalt oma õiglase äranägemise kohaselt lihtmenetlusotsusega. TsMS § 444 lg 2 alusel piirdub kohus põhjendavas osas üksnes õiguslike põhjenduste ning tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohtu hinnangul on hagi põhjendatud osaliselt, eelkõige põhinõude 46,30 euro ja viivisenõude, 0,05% eelnimetatud põhinõudelt päevas, osas. Kohtu hinnangul tulenevad eelnimetatud nõuded poolte vahel sõlmitud liitumis- ja teenuste osutamise lepingu kostjapoolsest mittevabandatavast rikkumisest ning kuuluvad rahuldamisele VÕS § 100, § 101 lg 1 p-de 1 ja 3, VÕS § 108 lg 1, VÕS 113 ja VÕS § 103 järgi. Kohus märgib, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb viivise arvestamine lõpetada, kui see summaarselt võrdsustub põhinõudega, s.o 46,30 euroga. Puutuvalt hageja leppetrahvinõudesse summas 151,85 eurot, leiab kohus, et see tuleb jätta rahuldamata. Kui hageja tugineb nõude alusena tüüptingimusi sisaldavale lepingule, siis peab kohus tüüptingimuse rakendamiseks esmalt otsustama tüüptingimuse kehtivuse küsimuse. Sellele osundab ka asjakohane Riigikohtu praktika (sh RKTKo 08.12.2008 nr 3-2-1-125-08, p 14; RKTKo 15.01.2014 nr 3-2-1-156-13, p 10), mille kohaselt on kohtul kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi (RKTKo 30. oktoober 2013 lahend nr 3-2-1-106-13). Kohtu hinnangul on poolte vahel sõlmitud lepingus sisalduvate üldtingimuste puhul tegemist tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 mõttes – see on hageja poolt eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutatav tingimus, mille sisu ei saanud kostja lepingut sõlmides mõjutada. VÕS §-s 42 lg 1 on sätestatud, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kostja oli lepingut sõlmides tarbija VÕS § 34 mõttes ning kohus leiab, et pooltevahelises lepingus sisalduv leppetrahv summas 151,85 euro on ebamõistlikult kõrge ning kostjat kahjustav, mistõttu tuleb lepingutingimust leppetrahvi (p 10.2, tl 11 p) kohta pidada tühiseks. Seega kuulub hagi rahuldamisele osaliselt. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohtu hinnangul tuleb menetluskulud rahuldada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus leiab, et hageja õigusabikulud on TsMS § 175 lg 1 alusel põhjendatud asja keerukust arvestades 30 euro ulatuses. Lisaks on menetluskuluks TsMS § 138 lg 2 alusel hageja kantud riigilõiv summas 75 eurot. Seega on menetluskuluks kokku 105 eurot (75 + 30). Kuna hagi täieliku rahuldamise korral oleks hageja soovinud oma nõuete rahuldamist vähemalt hagihinna (sh jooksev viivis 0,05% päevas) 261,65

euro ulatuses, kuid kohus rahuldas hagi osaliselt 92,60 euro ulatuses (sh põhinõue ning maksimaalne viivisesumma), tuleb jätta kostja kanda 35 % menetluskuludest (92,60 : 261,65 x 100) ning hageja kanda vastavalt 65% menetluskuludest. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 36,75 eurot (35 x 105 : 100). Hageja taotlusest ning TsMS § 177 lg-st 4 tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis väljamõistetud menetluskuludelt (36,75 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras, tingimusel, et viivis ei ületa menetluskulude põhisummat.

(allkirjastatud digitaalselt) Silvi Maiste kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.