Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik
Kohtuasi
Kantauro OÜ, Vatchem Eesti OÜ ja OÜ Havila menetluskulude kindlaksmääramise avaldus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-38846
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kantauro OÜ, Vatchem Eesti OÜ ja OÜ Havila teistmisavaldus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hagejad Kantauro OÜ (registrikood 10757783), Vatchem Eesti OÜ (registrikood 1020232) ja OÜ Havila (registrikood 10858899), nende esindaja vandeadvokaat Rauno Ligi Kostja AS N-Terminal Grupp (registrikood 10059916), esindaja vandeadvokaat Britta Oltjer
Asja läbivaatamise kuupäev
18. mai 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-38846 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
1.Kantauro OÜ (hageja I), Vatchem Eesti OÜ (hageja II) ja OÜ Havila (hageja III) esitasid
10.augustil 2010 Harju Maakohtule hagi AS-i N-Terminal Grupp (kostja) vastu aktsionäride 10. mai 2010. a korralise üldkoosoleku otsuse neljanda punkti sisu tuvastamiseks või sama punkti kehtetuks tunnistamiseks. Harju Maakohus jättis 3. jaanuari 2010. a otsusega hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 5. märtsi 2013. a otsusega hagejate apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ning jättis kõik menetluskulud kostja kanda. Riigikohus ei võtnud kostja kassatsioonkaebust menetlusse ning jättis kassatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsus jõustus
12.juunil 2013.
2.Hagejad esitasid 12. juulil 2013 menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palusid
määrata hüvitatavate menetluskulude suuruseks hagejale I 14 231 eurot 13 senti (sellest lepingulise esindaja tasu 11 140 eurot 97 senti), hagejale II 11 986 eurot 30 senti (sellest lepingulise esindaja tasu 9731 eurot 58 senti ja hagejale III 5830 eurot 8 senti (sellest lepingulise esindaja tasu 4734 eurot 91 senti). Hageja II ja hageja III ei ole käibemaksukohustuslased, mistõttu nende menetluskulud sisaldasid käibemaksu.
3.Kostja vaidles avaldusele vastu.
4.Harju Maakohus rahuldas 27. novembri 2013. a määrusega hagejate taotluse osaliselt, määrates lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 120 eurot, ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja 6097 eurot 58 senti (lepingulise esindaja tasu 5768 eurot 40 senti), hageja II kasuks 5508 eurot 30 senti (lepingulise esindaja tasu 4389 eurot) ning hageja III kasuks 2675 eurot 48 senti (lepingulise esindaja tasu 2131 eurot 80 senti). Maakohus hindas kulusid ning leidis, et vajalik ja põhjendatud õigusabikulu oli 104 tundi 50 minutit ning tunnihind 120 eurot koos käibemaksuga. Hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse
4.septembri 2008. a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" § 2 kohaselt on mittevaralise nõudega tsiviilasjas, sõltumata hageja või kohtu määratud hagihinnast, lepingulise esindaja ja nõustajate kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 12 782 eurot 33 senti. Põhjendatud ja vajalik kulu (12 540 eurot) ei ületa nimetatud piirmäära.
5.Hagejad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. aprilli 2014. a määrusega maakohtu määruse osas, millega maakohus on õigusabikulu välja mõistnud üle Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusega nr 137 sätestatud piirmäära, vähendades kostjalt hagejate kasuks väljamõistetavat menetluskulu selliselt, et väljamõistetav õigusabikulu jääks piirmäära piiresse. Ringkonnakohus määras hageja I kasuks väljamõistetava õigusabikulu suuruseks 5557 eurot 53 senti; hageja II kasuks 4862 eurot 85 senti ja hageja III kasuks 2361 eurot 95 senti. Ringkonnakohus leidis, et kuigi maakohus ei ole vaidlustatud määruses kõiki põhjendatuks loetud hagejate lepingulise esindaja toiminguid ükshaaval loetlenud, on maakohus oma järeldused kulude põhjendatuse kohta teinud varasema analüüsi tulemusena ehk siis arvestanud ka põhjendatuks loetud toimingute ajakulu osas hagejate esitatud kuluaruandeid võrrelduna tsiviilasja toimiku materjalidega, esitatud menetlusdokumente ja nende sisulist mahtu, läbitud kohtuastmeid ning asja keerukust. Lepingulise esindaja kulu kindlaksmääramine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgem kohus sekkub ainult siis, kui on ületatud diskretsiooni piire või kui põhjendus on oluliselt puudulik. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole diskretsiooni piire ületanud. Ringkonnakohus ei muutnud väljamõistetava lepingulise esindaja tasu suuruse arvutamisel aluseks olnud tundide arvu ega tunnitasu määra, vaid vähendas kostjalt väljamõistetavat hüvitist piirmäärani, mõistes hagejate taotletud proportsioonides välja esindajatasu
ning lisades käibemaksu hageja II ja hageja III nõutule. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on ekslikult kohaldanud TsMS § 169 lg-t 3, hinnates osa arvete nr 20112119, nr 20112277 ja nr 20121357 spetsifikatsioonides näidatud lepingulise esindaja toiminguid viitega nimetatud sättele mittevajalikeks ja põhjendamatuteks. Ringkonnakohus pidanuks maakohtu vea kõrvaldamiseks suurendama kostjatelt hagejate kasuks väljamõistetavat lepingulise esindaja kulu, kuid kuna lepingulise esindaja kulu mõistetakse kostjalt välja seaduses sätestatud piirmääras, ei ole alust hagejate kasuks väljamõistetavat lepingulise esindaja kulu suurendada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hagejad esitasid 23. detsembril 2014 teistmisavalduse, paludes ringkonnakohtu määruse menetluskulude kindlaksmääramise kohta tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata hageja I kasuks 965 eurot 29 senti, hageja II kasuks 703 eurot 86 senti ja hageja III kasuks 314 eurot 88 senti. Hagejad palusid teha tühistatud osas uus määrus, millega mõista kostjalt lisaks hagejate kasuks välja eelnimetatud esindajakulud ning viivise või saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Teistmisavalduse kohaselt leidis ringkonnakohus, et maakohus kohaldas ekslikult TsMS § 169 lg-t 3, hinnates osa näidatud lepingulise esindaja toiminguid mittevajalikeks ja põhjendamatuteks. Ringkonnakohus leidis, et vea kõrvaldamiseks peaks ringkonnakohus kostjalt väljamõistetavat lepingulise esindaja kulu suurendama, kuid väljamõistetud esindajakulud vastasid juba Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusele nr 137. Riigikohtu üldkogu tunnistas 26. juuni 2014. a määrusega Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks (asi nr 3-2-1-153-13). Teistmise aluseks on TsMS § 702 lg 2 p 7. Ringkonnakohus jättis, tuginedes põhiseadusvastasele ja kehtetule õigustloovale aktile, hagejatele välja mõistmata 2011 euro 3 sendi ulatuses lepingulise esindaja kulusid. Kui hagejate menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel oleks kohus jätnud Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 kohaldamata selle põhiseadusega vastuolu tõttu, ei oleks kohus saanud jätta hagejate menetluskulude kindlaksmääramise avaldust piirmäärale viidates osaliselt rahuldamata.
8.Kostja vaidleb teistmisavaldusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, kuna teistmisavalduse eeldused ei ole täidetud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et teistmisavaldus on TsMS § 702 lg 2 p 7 alusel põhjendatud, kuid põhjendatud ei ole hagejate taotlus tühistada ringkonnakohtu määrus osaliselt. Ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 710 lg 1 esimese lause alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu täielikult tühistada ja asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas asjas on alust menetluskulude kindlaksmääramist teistmise korras uuesti läbi vaadata. Hagejate väitel tuleb ringkonnakohtu määrus teistmise korras uuesti läbi vaadata
ja tühistada osas, milles avaldus jäi praeguseks kehtetuks tunnistatud piirmäära tõttu osaliselt rahuldamata, ning mõista hagejate kasuks lisaks välja menetluskulud 2011 eurot 3 senti ning viivis.
11.TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi on teistmise aluseks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras selle õigustloova akti või selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine, millele tugines kohtulahend teistetavas kohtuasjas. Maakohus jättis menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 27. novembri 2013. a määrusega osaliselt rahuldamata, leides, et vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu jääb alla Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusega nr 137 kehtestatud piirmäära. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on teinud vea menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel, kuid leidis, et kehtestatud piirmäär ei võimalda seda viga kõrvaldada. Riigikohtu üldkogu tunnistas 26. juuni 2014. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 TsMS § 175 lg 4 ja Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–76). Seega tunnistas Riigikohus, et õigustloov akt, millele tuginedes jättis ringkonnakohus hagejate menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt rahuldamata, on põhiseadusega vastuolus. Nimetatu annab TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi alust vaadata määruskaebus menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale uuesti läbi.
12.Arvestades ülalmärgitud põhjendusi, tuleb hagejate teistmisavaldus rahuldada ja ringkonnakohtu määrus tühistada. Ringkonnakohtul tuleb menetluskulude kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel kontrollida hagejate lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust olukorras, kus lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäärad on tunnistatud kehtetuks. Riigikohus on märkinud, et TsMS § 175 lg 4 ja selle alusel antud Vabariigi Valitsuse määruse põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tunnistamise tõttu ei ole tsiviilasja hinnal lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmisel enam määravat tähendust (vt Riigikohtu 1. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 14).
13.Teistmisavalduse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel teistmisavalduselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid. Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.