Kohtulahend

Kuna sõiduauto tagastati omanikule, siis ei saanud kostja auto omandit üle anda ning hagejal on õigus nõuda kostjalt sõiduauto omandi üleandmise kohustuse rikkumise tagajärjel tekkinud kahju 22 641,44 euro hüvitamist. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Väär on hageja seisukoht, et hageja ja Swedbank Liising AS vahel 03.07.2009 sõlmitud lepingu näol on tegemist liisingulepinguga. Nii lepingu pealkirjast (järelmaksuga müügileping) kui ka müügilepingu sisust (mh on hageja lepingus nimetatud ostjana, lepingu p. 8.1 kohaselt läheb peale ostuhinna tasumist sõiduki omandiõigus hagejale üle) nähtub, et tegemist ei ole mitte liisingulepingu, vaid hoopis võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg. 1 kohase müügilepinguga, kuna pooled leppisid kokku, et Swedbank Liising AS kohustub andma hagejale (ostjale) üle sõiduki omandi ning hageja (ostja) omakorda kohustub tasuma sõiduki ostuhinna igakuiste maksetega ja võtma sõiduki vastu. Müügilepingu rikkumisest tulenev nõue on hagejal õigus esitada vaid lepingu poole (Swedbank Liising AS), mitte aga kolmanda isiku (kostja) vastu. Swedbank Liising AS rikkus müügilepingu p. 8.1 (anda üle sõiduki omand) ning hagejal on õigus pöörduda sellise rikkumisega endale tekitatud kahju hüvitamise nõudega just nimelt tema poole. Hageja ja kostja vahel lepingulisi suhteid ei ole, kuna kostja sõlmis müügilepingu nr. 01118887L mitte hagejaga, vaid Swedbank Liising AS-iga, kostja ei ole hageja ja Swedbank Liising AS vahel 03.07.2009 sõlmitud järelmaksuga müügilepingu nr. 01118887L pooleks. Tegelikkuses tegeles vaidlusaluse sõiduki ostu ja müügiga kostja tolleaegne elukaaslane EK (oli märgitud varasemalt ka sõiduki kasutajaks ning tema tegeles igapäevaselt sõidukite ostuja müügiga), kes oli ka tegelikuks sõiduki müüjaks Swedbank Liising AS-le ning kes omandas täielikult ka sõiduki müügist laekunud rahasumma (20 771,29 eurot). Tehing, millega kostja oli algselt märgitud liiklusregistris sõiduki omanikuks, oli seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TSÜS) § 89 kohaselt näilik tehing , sest sõiduki tegelikuks omanikuks oli algselt EK. Kostja näol on tegemist koduperenaisega, kes töötab poole kohaga ning kelle igakuise sissetuleku suuruseks on keskmiselt 160 eurot kuus, kostjal puudub ka vara, mille arvelt oleks võimalik hageja nõude täitmine. Arvestades eelnevat, oleks kahju hüvitamine täies ulatuses kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane, mistõttu tuleb VÕS § 140 lg. 1 kohaselt võimalikku kahjuhüvitist vähendada. Hageja on kaotanud õiguse tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele, kuivõrd hageja nõue on aegunud. Kui ka eeldada, et hagejal on õigus esitada kostja vastu 03.07.2009 sõlmitud sõiduki müügilepingust tulenevaid nõudeid, siis on hageja kaotanud õiguse sõiduki lepingutingimustele mittevastavusele (kolmandal isikul on sõiduki suhtes omandiõigus) tugineda. Nimelt, hagist nähtuvalt võeti sõiduk hagejalt ära juba 01.08.2010 ning Viru Maakohtu 29.03.2011 määrusega otsustati sõiduk tagastada seadusjärgsele omanikule, hageja ei ole aga enne hagi esitamist kostjat kordagi sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest teavitanud. On ilmne, et hagi esitamise aja seisuga on möödunud igasugune mõistlik aeg müüja teavitamiseks asja lepingutingimustele mittevastavusest (alates 01.08.2010 on möödunud 3 aastat). Hageja väidetav kahju on tõendamata. Ka juhul kui hageja väidetud müügilepingu rikkumist (kolmandal isikul on sõiduki suhtes õigus, mis välistab sõiduki omandamise hageja poolt) ei oleks esinenud, oleks hagejal olnud kohustus tasuda Swedbank Liising AS-le osamaksed, intressi, viivise ja lepingutasu maksed ning riigilõivu makse sõiduki omaniku vahetuse eest, milliseid kulutusi ei saa hageja sel põhjusel kahju hüvitisena nõuda. Hageja nimetatud

müügilepingu rikkumise korral on ostjal õigus müüjalt kahju hüvitisena nõuda VÕS § 128 lg. 3 kohaselt omandamata jäädud sõiduki turuväärtuse hüvitamist, hageja ei ole aga esitanud tõendeid sõiduki väärtuse kohta. Maakohtu otsus Kohus rahuldas hagi ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks 22 641,44 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Vaidlust ei ole, et sõiduauto oli varastatud enne, kui selle omandas Swedbank Liising AS. Seega rikkus kostja Swedbank Liising AS-iga 03.07.2009 sõlmitud müügilepingust tulenevat kohustust anda sõiduauto omand Swedbank Liising AS-le. Swedbank Liising AS kandis sõiduauto kostjalt omandamisega seotud kulud, kuid ei saanud sõiduauto omandit. Hageja ja Swedbank Liising AS 03.07.2009 sõlmitud järelmaksuga müügileping nr. 01118887L on liisinguleping. Sõiduki omanikuks sai liisingufirma ja valdajaks oli hageja (leping punktid 3.4, 8 ja 10.1). Tegemist oli liisingulepinguga, mistõttu kohaldub VÕS § 365 lg. 1. VÕS-is ei ole sellist mõistet nagu järelmaksu müügileping. VÕS § 367 lg. 1 alusel hüvitas hageja Swedbank Liising AS-ile kulud, mida ta kandis seoses sõiduautoga. Vaidlust ei ole, et kokku kandis hageja seoses sõiduautoga kulusid 22 641,44 eurot. Kuna sõiduauto tagastati omanikule, kindlustusaktsiaseltsile BTA, siis ei saa kostja selle auto omandit üle anda. Kostja seisukoht, nagu peaks asjaolu, et sõiduki ostu ja müügiga tegeles tema elukaaslane, olema kostjat vastutusest vabastavaks asjaoluks, ei ole põhjendatud, kuivõrd lepingu sõlmis liisinguandjaga kostja. Seega on hageja suunanud hagi õige isiku vastu. Kostja ei ole veenvalt põhjendanud väljamõistetava summa vähendamist. Hageja sai tekitatud kahjust teadlikuks alles 01.08.2010 (kui sõiduk Narva piiripunktis kinni peeti ja hagejalt ära võeti) ja hagi esitati 27.07.2013, s.o. enne seaduses sätestatud kolme aastase tähtaja möödumist. Hagejale tekkinud kahju on selge ja vastavate dokumentaalsete tõenditega veenvalt tõendatud (rahalised summad mille hageja on liisinguandjale tasunud). Hageja esitas kahju hüvitamise nõude tulenevalt reaalsest kahjust, mis hagejale tekkis seoses reaalsete kulude kandmisega seoses sõidukiga, mis hageja omaks ei saanud ning mis ei seisne üksnes sõiduki turuväärtuses. Kostja poolt konkreetse sõiduki müümise tagajärjel tekkis hagejale varaline kahju, mis tuleneb hageja poolt kantud kuludest sõidukile ja mida hagejal on õigus Swedbank Liising AS asemel nõuda kostjalt VÕS § 365 lg. 1 alusel. Hagejale tekkinud varaline kahju on kostja teoga (varastatud sõiduki müümine) põhjuslikus seoses. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohus ei võtnud seisukohta kostja väidete osas, et hageja ja Swedbank Liising AS vahel 03.07.2009 sõlmitud lepingu nr. 01118887L näol on tegemist müügilepinguga, ega ole sisuliselt analüüsinud, kas nimetatud lepingu näol on tegemist liisingu- või müügilepinguga. Kohus jättis sisuliselt käsitlemata kostja väited, et hageja on kaotanud õiguse tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele ja, et hageja nõue on aegunud. Hagist nähtuvalt võeti

sõiduk hagejalt ära juba 01.08.2010 ning Viru Maakohtu 29.03.2011 määrusega otsustati sõiduk tagastada seadusjärgsele omanikule, hageja ei ole aga enne hagi esitamist kostjat kordagi sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest teavitanud. Hageja poolse VÕS § 220 lg. 1 rikkumise tõttu on kostja seoses aegumisega kaotanud igasuguse võimaluse nõuda seoses varastatud sõiduki müümisega kahju hüvitamist isikult, kes omakorda müüs varastatud sõiduki kostjale. VÕS § 227 kohaselt on müügilepingu puhul ette nähtud eraldi aegumistähtaja algus, millal saab ostja esitada müüja vastu asja lepingutingimustele mittevastavusest (sh mittevastavusest, mis puudutab kolmandate isikute õigusi asjale) tulenevaid nõudeid, millise aegumistähtaja alguseks on 03.07.2009 (sõiduki hagejale üleandmise päev). Seega TSÜS § 146 lg. 1 kohaselt aegus hageja nõue 03.07.2012, hagi kostja vastu on esitatud aga peale nõude aegumist 27.07.2013. Kohus jättis käsitlemata kostja väited selle kohta, et hageja väidetav kahju on tõendamata. Kohus on ka ebaõigesti märkinud, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja kandis seoses sõiduautoga kulusid 22 641,44 eurot. Eelviidatud kulusid kandis hageja seoses hageja ja Swedbank Liising AS vahel 03.07.2009 sõlmitud järelmaksuga müügilepinguga, mitte seoses sõiduautoga. Swedbank Liising AS tasus kostjale müügilepingu nr. 01118887L alusel kokku 20 771,29 eurot, hageja nõuab kostjalt aga 22 641,44 euro hüvitamist. Hagi rahuldamisel rikastuks hageja kostja arvel alusetult. Kohus jättis käsitlemata kostja väite, et hageja ei ole esitanud tõendeid sõiduki väärtuse kohta. Hageja nimetatud müügilepingu rikkumise korral (ostja ei saa sõiduki omandit) on ostjal õigus müüjalt kahju hüvitisena nõuda VÕS § 128 lg. 3 kohaselt omandamata jäänud sõiduki turuväärtuse hüvitamist. Kuna hageja aga kostjalt sõiduki väärtuse hüvitamist ei nõua (hageja nõuab järelmaksuga müügilepingu nr 01118887L alusel tehtud maksete hüvitamist), siis tuleks hagi jätta rahuldamata ka sel põhjusel. Kostja taotles VÕS § 140 lg. 1 alusel kahju hüvitise vähendamist. Kohus ei käsitlenud üldse kostja väiteid kahju hüvitamise vähendamise küsimuse lahendamisel. Kahju hüvitamise vähendamisel tuleks arvestada ka asjaolu, et hagejal oli võimalik sõidukit ühe aasta jooksul kasutada. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb muuta, vähendades kostjalt väljamõistmisele kuuluvat kahjuhüvitist, ja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse seisukohaga, et ta ei ole õiguslikult vastutav hagejale tekkinud kahju eest, või et hagejale ei ole kahju tekkinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja ja Swedbank Liisingu AS vahel oli 03.07.2009 järelmaksuga müügilepingu nime all sõlmitud liisinguleping, sest selle tingimused vastavad VÕS §-is 361 sätestatud liisingulepingu tunnustele: Swedbank Liising AS kohustus selle lepinguga omandama hageja poolt määratud müüjalt sõiduki ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, hageja aga kohustus maksma sõiduki kasutamise eest tasu. Hageja poolt lepinguga ettenähtud tasu (ja intresside) täielikul tasumisel kohustus liisinguandja andma sõiduki omandi hagejale üle (nn. kapitalirendi tüüpi leping).

Liisinguandja sõlmis hageja poolt osundatud müüjaga, s.o. kostjaga, samal kuupäeval 03.07.2009 müügilepingu, millega kostja müüs maasturi Toyota Land Gruiser, ehitusaasta 2005, liisinguandjale 320 000 kr. (20 771,29 eurot) eest. Hageja nõude aluseks on asjaolu, et müüdud sõiduk oli varastatud, võeti tema valdusest 01.08.2010 ära ja hiljem tagastati esialgsele omanikule (tegelikult küll endise omaniku kindlustusandjale). AÕS § 95 lg. 3 kohaselt ei toimu asja omandamist, kui asi on varastatud. VÕS § 217 lg. 2 p. 4 kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele, kui kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu õigus. Seega rikkus kostja liisinguandjaga sõlmistud müügilepingujärgset kohustust anda sõiduauto omand üle. Hageja kahju seisneb liisingulepingu täitmiseks liisinguandjale tasutud 22 582 eurost (sealhulgas 210,91eurot lepingu sõlmimise tasu) ja tema poolt sõiduki registriandmete muutmiseks tasutud riigilõivust ja panga teenustasust (kokku 59,44 eurot). Tegemist oli hageja jaoks kasutuks osutunud kulutustega, sest kostjapoolse müügilepingu rikkumisega võeti talt ära sõiduki valdus ja ta ei saa seda liisingulepingus ettenähtud tingimustel omandada, samas kui ta ei vabanenud omapoolsete liisingulepinguga ettenähtud kohustuste täitmisest. Õige on apellandi väide, et hageja kandis hagis näidatud kulutusi seoses tema ja Swedbank Liising AS vahel sõlmitud liisingulepinguga (järelmaksuga müügilepinguga), kuid ebaõige ja tegelikult asjakohatu on see väide, et nende kulutuste kandmisel ei olnud seost müügilepingu esemega. Hagejal lasus kohustus hüvitada liisinguandjale viimase poolt kantud kulutused sõiduki soetamiseks ja tasuda intressi krediidi kasutamise eest, vaatamata sellele, et sõiduk temalt ära võeti. Riigikohus on lahendis 3-2-1-12-12 selgitanud, et liisinguandja on krediteerija rollis ega pea kandma liisingueseme ebakvaliteetsuse riski. VÕS § 364 kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üle liisinguvõtjale talle liisingueseme üleandmisega, ja liisingueseme hävimisega on võrdsustatav asja kaotsiminek, milliseks juhuks on ka liisingueseme väljumine liisinguvõtja valdusest kolmanda isiku õiguse tõttu samale esemele. Riigikohus on järeldanud, et liisingueseme valduse äravõtmine liisinguvõtjalt ei vabasta liisinguvõtjat liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, kui liisingulepingus ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 365 lg.1 sätestab, et liisinguvõtja võib esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Kuivõrd aga hageja täitis oma rahalised kohustused liisinguandja ees, siis on tegemist hagejale endale tekitatud kahju hüvitamise nõudega. Selle nõude õiguslikuks aluseks on VÕS §-id 81 lg. 2 ja 115 lg. 1. Kolleegiumi hinnangul on antud juhul kostja ja liisinguandja vahel sõlmitud müügileping kolmandat isikut kaitsev leping, sest: kolmanda isiku, s.o. liisinguvõtja huvid ja õigused olid lepingu täitmise käigus ohustatud samal määral kui liisinguandja omad; leping oli sõlmitud liisinguvõtja huvides; liisinguandja tahe kolmanda isiku huvisid või õigusi kaitsta ja kolmas isik olid kostjale äratuntavad, kuivõrd müügilepingus on märgitud, et müüja müüb ja ostja ostab müügieseme kolmanda isiku huvides. VÕS § 81 lg. 1 kohaselt võib kolmandat isikut kaitsva lepingu puhul kohustuse rikkumise korral kolmas isik nõuda talle lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja kahjuks on kostjapoolse müügilepingu rikkumise tagajärjel asjatuks osutunud rahalised kulutused. Nende kulutuste hüvitamine ja hüvitise suurus ei sõltu otseselt sellest, kui suur oli „omandamata jäänud sõiduki turuväärtus“, samuti sellest, et liisinguandja või tema nõusolekul liisinguvõtja ei ole esitanud müüja vastu müügilepingust taganemise avaldust. Kuna sõiduki valdus võeti hagejalt

ära 01.08.2010 ja enne seda ei olnud hagejal kahju tekkinud, s.o. kohustus ei olnud muutunud sissenõutavaks, ning hagi esitati enne kolme aasta möödumist (27.07.2013) sõiduki äravõtmisest arvates, siis VÕS §-de 82 lg. 7 ja 146 lg. 1 sätteid silmas pidades ei ole hageja kahju hüvitamine nõue aegunud. Apellatsioonkaebus tuleb aga osaliselt rahuldada seonduvalt apellandi väidetega kahju suuruse ja selle vähendamise vajaduse kohta. Väljamõistatavat kahjuhüvitist tuleb vähendada VÕS § 139 lg. 2 alusel, mille järgi vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud. Asjas ei ole tõendid, et hageja oleks liisingulepingu erakorraliselt üles öelnud pärast temalt sõiduki valduse äravõtmist. Tulenevalt VÕS §-st 367 lg. 1 ja 2 ja seonduvalt sellega, et hageja oli tehingu tegemisel tarbija VÕS § 34 mõttes, oleks ta liisingulepingu ülesütlemisel vabanenud intresside tasumise kohustusest aja eest pärast lepingu ülesütlemist. Sellega seoses vähendab ringkonnakohus kahjuhüvitist, lähtudes järgmisest. Sõiduki ostuhind oli 20 77,29 eurot. Perioodi eest 03.07.2009 kuni 01.08.2010 tasus hageja osamakseid ja intresse kokku 7430,84 eurot ning 210 eurot lepingu sõlmimise tasu. Tasumata jäi osamakseid 14 329,14 euro ulatuses. Seega oleks hageja saanud liisingulepingu erakorralise ülesütlemisega augustis 2010 vähendada oma kulutusi (kohustusi) 612,02 euro võrra (14 329,14+7640,84=21 969,98 eurot; hageja tasus liisinguandjale 22 582 eurot, vahe on 612,02 eurot). Ülaltoodust lähtuvalt vähendab ringkonnakohus VÕS § 139 lg. 2 alusel väljamõistatavat kahjuhüvitist 612,02 euro võrra. Lisaks tuleb kahjuhüvitist vähendada kasu (kasutuseelise) võrra, mida hageja sai sellega, et kostja poolt üleantud sõiduk oli terve aasta tema valduses ja kasutuses. VÕS § 127 lg. 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Kasutuseelise suuruse määrab kolleegium täpsemate andmete puudumisel antud juhul VÕS §-ist 127 lg. 6 tuleneva kohtu kaalutlusõiguse alusel. Teadaolevalt kaotab iga sõiduauto iga aastaga 15% oma väärtusest sõltumata sõiduki kasutusintensiivsusest. Hageja kasutas sõidukit üks aasta. Seda arvestades hindab ringkonnakohus hageja kasutuseelise väärtuseks 15% sõiduki ostuhinnast 20 771,29 eurot, s.o. 3 115,65 eurot, ja vähendab selle võrra kahjuhüvitist. Kokku vähendab kolleegium maakohtu otsusega väljamõistetut kahjuhüvitist 3 727,67 (612,02 pluss 3115,65)euro võrra, s.o. 18 913,77 euroni. Kuivõrd sellega rahuldatakse hagi ca 83% ulatuses, jätab kolleegium poolte menetluskuludest mõlemas kohtuastmes 17% hageja ja 83% kostja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.