4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
1(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-40162 Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik
1.12.06.2013.a esitas kostja Harju Maakohtule hagi poolte abielu lahutamiseks (tsiviilasi nr 2-13-29352). Hageja esitas 26.08.2013.a vastuhagi ühisvara jagamiseks. Kohus eraldas 29.08.2013.a määrusega hageja ühisvara jagamise nõude eraldi menetlusse ning uueks tsiviilasja numbriks sai 2-13-40162. Kostja esitas 31.10.2013.a tsiviilasjas nr 2-13-40162 vastuhagi ühisvara jagamiseks. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
2.26.08.2013.a kohtule esitatud hagis palub hageja jagada poolte ühisomandis olev kinnistu nimetusega XXXX XXXX XX aadressil XXXXX XXXX XX, XXXXXX XXXX, XXXXXXXXX XXXX, Harjumaa (registriosa nr XXXXXXXX) selliselt, et kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagatakse poolte vahel võrdsetes osades. 25.11.2013.a nõude täpsustamise avalduses taotleb hageja alternatiivse nõudena, et poolte ühisomandis olev kinnistu jääks kostja ainuomandisse kohustusega hüvitada hagejale pool kinnistu väärtusest rahas. Laenulepingust tulenevad õigused ja kohustused palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 23.11.1995.a Tallinna Perekonnaseisuametis, mille kohta on tehtud kanne nr 1894. Poolte kooselu lõppes 2011.a, mil hageja koos lastega asus elama oma vanemate juurde. Kostja ja Eesti Vabariik sõlmisid 05.01.2004.a Harjumaal XXXXXXXX XXXXXX XXXXXX XXXX XXXX XXXX XX maatüki ostu-müügilepingu, asjaõiguslepingu ja kinnistamisavalduse. Kostja on 24.03.2004.a kantud kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXXX eelnimetatud kinnisasja omanikuna. Kõnealune kinnistu omandati abielu kestel ning see tuleb lugeda poolte ühisvaraks sõltumata asjaolust, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud üksnes kostja. Kinnistu aadress on muutunud ning uus aadress on XXXXX XXXX XX, XXXXXX XXXX, XXXXXXXXX XXXX, Harjumaa. Kinnistu on koormatud hüpoteegiga summas 525 000 Eesti krooni Nordea Bank Finland Plc (edaspidi pank) kasuks ning sellega on tagatud kostja ja panga vahel sõlmitud laenulepingust nr 01320135678 tulenev nõue. Laenulepingust tulenevad õigused ja kohustused, mis on kostja lahusvara, tuleb jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja omandas kõnealuse kinnistu 05.02.2004.a. Kinnistul asub elamu, mille kostja omandas 15.11.2000.a sõlmitud kinkelepinguga oma emalt AN-lt. Jõelähtme Vallavalitsus koostas 09.11.2000.a ostueesõigusega erastatava maa ettemaksu tasumise teatise, millest nähtuvalt tuleb AN-l tasuda erastatava maa eest ettemaksuna 12150 krooni erastamisväärtpaberites. AN tasus 16.11.2000.a 1890 EVP krooni. Kuivõrd kinketehingu tulemusena sai ehitise omanikuks kostja, koostas Jõelähtme Vallavalitsus 15.12.2003.a korralduse nr 820, millega anti kostjale võimalus erastada maa vaidlusalusel kinnistul. Maa müügihind on ettemaksuna tasutud EVPdes. Seega kuulusid hooned lahusvarana kostjale ning maa eest tasus kostja ema.
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-40162 Ühisvara hulka kuulub kostja ja Nordea Panga vahel sõlmitud laenulepingust ja selle lisast tulenev laenukohustus kogusummas 25 565 eurot (400 000 Eesti krooni), mille laenujääk seisuga 28.08.2013.a oli 17 016,60 eurot. Kostja soovis ühisvara jagada hageja taotletust erinevalt, mistõttu esitas ta vastuhagi kaasomandi lõpetamise viisi osas. Kostja vastuhagi
4.31.10.2013.a esitatud vastuhagis taotleb kostja ühisvara jagamist selliselt, et Harjumaal XXXXXXXX XXXXXX XXXXXX XXXXs XXXXX XXXX XX asuv kinnistu ning kostja ja panga vahel laenulepingust nr 01320135678 ja selle lisast tulenev laenukohustus jätta kostja ainuomandisse. Menetluskulud jätta hageja kanda. Vastuhagist nähtuvalt sai kostja vaidlusalusel kinnistul asunud hoonete omanikuks kinketehingu tulemusena. Kostja omandas õiguse maa erastamiseks oma lahusvara arvel, kuna hooned kuulusid kostjale lahusvarana. Maa eest tasus kostja ema. Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ on hinnanud XXXXX XXXX XX, XXXXXX XXXX, XXXXXXXXX XXXX, Harjumaa, kinnistu turuväärtuseks 43 000 eurot. Kostja sõlmis Nordea Pangaga 28.04.2006.a laenulepingu nr 01320135678 summas 350 000 Eesti krooni (22 369 eurot) vaidlusalusel kinnistul asuva elamu remondiks. Kostja sõlmis pangaga 25.07.2007.a laenulepingu muudatuse nr 1, millega suurendati laenu summas 50 000 Eesti krooni (3195,58 eurot). Kokku on laenu suuruseks 400 000 Eesti krooni (25 565 eurot), mille laenujääk 28.08.2013.a seisuga oli 17 016,60 eurot. Tegemist on perekonna huvides võetud laenuga ja seega on tegemist ühisvaraga, mille tasumise kohustus on ka hagejal. Hageja vastuväited vastuhagi suhtes
5.Hageja kostja vastuhagi esitatud kujul ei tunnistanud ning ei nõustunud vastuhagis esitatud väitega, et vaidlusaluse kinnistu puhul on tegemist kostja lahusvaraga. Hageja ei nõustunud, et laenulepingust nr 01320135678 tulenev kohustus on poolte ühisvara. Kostja ei ole tõendanud laenulepingust tuleneva kohustuse perekonna huvides võtmist. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et laenuks saadud 350 000 Eesti kroonist võttis kostja laenu saamisele järgneval päeval sularahas välja 300 000 krooni. Laenusumma eest osteti kolmanda isiku nimele sõiduauto, mida kostja ainuisikuliselt kasutab. Ei ole tõendatud, et kostja oleks seda raha kasutanud abikaasade ühise kodu remontimiseks. Hageja palus laenulepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi mitte lugeda poolte ühisvaraks ning jätta need kostja kanda. Hageja taotles kostja vastuhagi rahuldamata jätmist ning menetluskulude täies ulatuses kostja kanda jätmist, olenemata sellest, kas vastuhagi rahuldatakse või mitte. Esimese astme kohtu otsus
6.Maakohus tegi 02.06.2013.a otsuse, millega rahuldas hagi ja vastuhagi osaliselt. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude jagada poolte ühisomandis olev Harjumaal, XXXXXXXX XXXXXX, XXXXXX XXXXs, XXXXX XXXX XX asuv kinnistu selliselt, et kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagatakse poolte vahel võrdsetes osades. Kohus jagas poolte ühisvara järgmiselt: jättis Harjumaal XXXXXXXX XXXXXX XXXXXX XXXXs XXXXX XXXX XX asuva kinnisasja (registriosa numbriga XXXXXXXX) väärtusega 45 000 eurot kostja ainuomandisse; kohustas kostjat hüvitama hagejale pool kõnealuse kinnistu väärtusest, so 22500 eurot; jättis rahuldamata hageja nõude kostja ja Nordea Bank Finland Plc vahel 28.04.2006.a sõlmitud laenulepingust nr 01320135678 ja 25.07.2007.a
3(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-40162 tehtud lepingu muudatusest nr 1 tuleneva laenukohustuse, laenujäägiga (28.08.2013 seisuga) 17 016,60 eurot rahalise kohustusena kostjale lahusvarana; jättis kostja ja Nordea Bank Finland Plc vahel laenulepingust nr 01320135678 ja selle muudatusest nr 1 tuleneva poolte ühise laenukohustuse laenujäägi 17 016,60 euro tagasimakse kohustuse kostjale. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Maakohus lähtus sellest, et asjas on vaidlustamata asjaolude tõttu tuvastatud, et: − pooled abiellusid 23.11.1995.a. Abielu lahutati Harju Maakohtu 30.08.2013.a otsusega, mis jõustus 03.10.2013.a; − kostja omandas 15.11.2000.a sõlmitud kinkelepinguga AN-lt Harjumaal, XXXXXXXX XXXXXX, XXXXXX XXXX, aadressil XXXX XXXX XX (praegune nimi XXXXX XXXX XX) asuvad ehitised vallasasjana väärtusega 10 000 Eesti krooni; − AN tasus 16.11.2000.a Jõelähtme Vallavalitsuse 09.11.2000.a korralduse nr 6-9/87 alusel erastatava maa ettemaksuna 1890 EVP krooni ja 50 Eesti krooni; − kostja ja Eesti Vabariik sõlmisid 05.01.2004.a maa ostu-müügilepingu ja asjaõigus-lepingu; − kostja kanti 05.03.2004.a ostu-müügilepingus sisalduva kinnistamisavalduse alusel kinnistu omanikuna 24.03.2004.a kinnistusraamatusse; − kostja sõlmis 28.04.2006.a Nordea Bank Finland Plc-ga (edaspidi pank) laenulepingu 01320135678 laenusummaga 350 000 Eesti krooni laenu sihtotstarbega elamulaen elamu remondiks aadressil XXXX XXXX XX, XXXXXX XXXX, XXXXXXXXX XXXX, Harjumaa; − kostja sõlmis 25.07.2007.a pangaga laenulepingu muudatuse nr 1, millega suurendati laenu summat 50 000 Eesti krooni võrra, so 400 000 Eesti kroonini; Pooled vaidlevad järgmiste asjaolude üle: − kas Harjumaal, XXXXXXXX XXXXXX, XXXXXX XXXX, aadressil XXXXX XXXX XX asuv kinnisasi on poolte ühis- või lahusvara; − kas kostja ja panga vahel sõlmitud laenulepingust nr 01320135678 ja selle muudatusest nr 1 tulenev laenukohustus kogusummas 400 000 Eesti krooni on poolte ühis- või lahusvara (kohustus). Esmalt võttis maakohus käesolevas asjas kohaldatava õiguse osas seisukoha. Perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg-st 2 tulenevalt tuleb käesoleva ühisvara jagamise hagi lahendamiseks jagatava vara kuuluvuse kindlakstegemisel kohaldada vara omandamise ajal kehtinud PKS-i sätteid ning tuleb välja selgitada, milline on poolte osa ühisvaras. Kohus viitas PKS § 27 lg-tele 6 ja 4, § 37 lg-le 3, §-le 38, §-le 17 ja § 18 lg-le 1. Enne 01.07.2010.a kehtinud PKS § 14 lg-st 1 tulenevalt on abikaasade ühisvara ka vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta. Kohus viitas ka enne 01.07.2010.a kehtinud PKS-i § 18 lg 2 teisele lausele, § 18 lg-le 6, § 14 lg-le 2 ja § 15 lg-le 1. Käesoleval juhul on tuvastatud, et hageja ja kostja abielu sõlmiti 23.11.1995.a ja lahutati Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-13-29352 30.08.2013.a tehtud otsusega. Otsus jõustus 03.10.2013.a. Abielu lõppemise ajana on PKS § 66 p-s 2 ette nähtud kohtus abielu lahutamise korral päev, millal kohtuotsus jõustub. Seega lõppes hageja ja kostja abielu 03.10.2013.a. Eeltoodust lähtuvalt tuleb ühisvara koosseis PKS § 35 järgi kindlaks teha abielu lõppemise aja seisuga lähtudes selle koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise ajal kehtinud seadusest ning kohaldada ühisvara jagamisele kehtivat perekonnaseadust. Kehtiva PKS § 37 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kohus viitas asjaõigusseaduse (AÕS) 4(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-40162 §-le 77. Selleks, et kohus saaks ühisvara jagada, tuleb esmalt välja selgitada ühisvara koosseis. PKS § 25 kohaselt lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Eseme kuulumine ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha vastavalt omandamise ajal kehtinud seadusele. Kohus saab jagada ühisvara ainult viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis. Nagu kaasomandi lõpetamisel tuleb ka ühisomandi lõpetamisel arvestada ühisomanike huve võimalikult suures ulatuses ja ühisomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab ühisomanikke kõige vähem. Hagi ja vastuhagi kohaselt tuleb kohtul jagada poolte vahel alljärgnev vara: − kinnisasi Harjumaal, XXXXXXXX XXXXXX, XXXXXX XXXXs, aadressil XXXXX
XXXX XX;
− kostja ja panga vahel sõlmitud laenulepingust nr 01320135678 ja selle muudatusest nr 1 tulenev laenukohustus. Maakohus asus seisukohale, et vaidlusalune kinnisasi kuulub pooltele ühisvarana, kuna kinnisasi omandati abielu kestel. Vara omandamise ajal, so enne 01.07.2010.a kehtinud PKS § 14 lg 1 kohaselt, abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Kinnistu omandati 24.03.2004.a kande tegemisega kinnistusraamatusse, seega abielu kestel. Põhjendamatu on kostja väide, et kuna AN oli ettemaksu maa erastamise eest tasunud enne maa ostu-müügilepingu sõlmimist, siis on vallasasjana kostjale kuulunud hoonete juurde maa erastamisel tekkinud kinnistu kostja lahusvara. PKS § 15 lg 1 järgi oli abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Nimetatud sätte kohaldamiseks peab käesoleval juhul olema tõendatud kinkelepingu sõlmimine. Tõend (maksekorraldus), millest nähtub, et kostja ema kandis oma tööaastad EVPkroonides maa erastamiseks ettenähtud Harju Maavalitsuse arvelduskontole, kinkelepingu olemasolu ei kinnita. Maa ostueesõigusega erastamise korral abielusuhte ajal tekib erastatud maa osas abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühe abikaasa lahusvara hulka. Seega AÕS § 118 lg 1 järgi tekkis kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega) ja kostjale lahusvarana kuulunud vara muutus pärast selle abielu kestel kinnistamist abikaasade ühisvaraks. Kuivõrd ühisvara jagamise eelduseks ei ole teise abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmine, ei oma asjas tähtsust ka asjaolu, et kinnistusraamtusse on omanikuna kantud vaid üks abikaasadest. Tulenevalt eeltoodust leidis kohus, et vaidlusalune kinnisasi on poolte ühisvara ning see kuulub poolte vahel esitatud nõuete kohaselt jagamisele. Hageja nõude oli ühisvarasse kuuluva kinnisasja jagamine selle müümise teel avalikul enampakkumisel ning saadud raha poolte vahel võrdselt jagamine, kusjuures kostjale jäävast osast tuleb kanda ka käesolevas tsiviilasjas vaidlusobjektiks olev laenukohustus. Alternatiivselt palus hageja jätta kinnistu kostja ainuomandisse ning kohustada kostjat hüvitama hagejale pool kinnistu väärtusest. Kostja taotles vastuhagis kinnistu jätmist kostja ainuomandisse. Kinnistu väärtusest poole hagejale hüvitamise nõudele kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Kuna käesoleval ajal kasutab kinnisasja kostja ning pooled on esitatud nõuetest nähtuvalt pidanud võimalikuks kinnisasja jagamist selliselt, et kinnistu jääb kostja omandisse, on põhjendatud ja õiglane kinnisasja jätmine kostja omandisse. Kuivõrd ühisvara sellisel jagamisel jääb hageja ilma oma omandist, on põhjendatud hageja taotlus kostja kohustamiseks kinnistu väärtusest poole hagejale hüvitamiseks. Kostja on vastuhagile lisanud Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ poolt antud eksperthinnangu seisuga 16.10.2013.a. Eksperthinnangust nähtuvalt on jagatava kinnistu turuväärtus 43 000 eurot. Kohus rahuldas 05.12.2013.a hageja taotluse
5(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-40162 kinnisvara ekspertiisi määramiseks. Simus Kinnisvara OÜ eksperthinnangust nähtuvalt on vaidlusaluse kinnisasja turuväärtus 04.04.2014.a seisuga hinnanguliselt 45 000 eurot. Kohus leidis, et õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Seetõttu võttis kohus hüvitise määramisel aluseks hilisema eksperthinnangu. Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et põhjendatud on kohustada kostjat hagejale hüvitama omandi kaotamise eest kinnisasja väärtusest (45 000 eurot) poole ulatuses, so 22 500 eurot. Pooled vaidlevad kostja ja panga vahel sõlmitud laenulepingust nr 01320135678 ja selle muutmise lisast nr 1 tuleneva laenukohustuse kuulumise üle ühis- või lahusvara hulka. Kohus leidis, et vaidlusalusest laenulepingust ja selle muutmise lisast tulenev laenukohustus on abikaasade ühisvaral lasuv kohustus. Laenulepingu sõlmis kostja 28.04.2006.a. Laenulepingust nähtuvalt oli laen sihtotstarbeline, st laen võeti elamu, mida abikaasad eluasemena kasutasid, remondiks. Laenu tagatisena on seatud pooltele kuuluvale kinnistule 25.05.2006.a hüpoteek. Kostja sõlmis 25.07.2007.a pangaga laenulepingu muudatuse, mille tulemusena suurendati laenukohustust 50 000 Eesti krooni võrra. Laenukohustus kokku oli 400 000 Eesti krooni, mille laenujääk hagi esitamise ajaks, so 28.08.2013.a seisuga oli 17016,60 eurot. Enne 01.07.2010.a kehtinud PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Laenukohustus on võetud abielu kestel. Kuna PKS § 20 lg-st 2 tulenevalt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest abikaasade ühisvara ja mõlema abikaasa lahusvaraga, tuleb ka abikaasade ühisvara jagamisel ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda ühisvara hulka kuuluvate kohustuste tuvastamisel PKS § 20 lg-st
2.Kohtule esitatud kostja pangakontode väljavõtetest (t I kd lk 106) nähtub, et 29.05.2006.a on kostja arvelduskontole nr 17000968643 laekunud 350 000 Eesti krooni selgitusega „laenu väljamakse 01320135678“. Raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub see poolte ühisvaraks. Vastavalt Riigikohtu seisukohale (kohtuasi nr 3-2-1-13-07) on perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel oluline, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema. Hageja vastuväidete kohaselt ei ole kostja tõendanud, et laenuraha oleks kasutatud perekonna huvides. Kohtu hinnangul ei ole pooled veenvalt põhistanud, et ligikaudu viis aastat enne abikaasade eraldi elama asumist (2011.a) on üks abikaasadest sõlminud laenulepingu ja kasutanud laenuraha ainult enda ja mitte perekonna huvides. Kostja pangakonto väljavõttega on tuvastatud, et kostja võttis laenurahast 300 000 krooni sularahas välja. Samas ei kinnita sularaha väljavõtmine raha kasutamist üksnes isiklikuks tarbeks. Kostja on teinud ehituseks ja remondiks vajalikke kulutusi, samuti on kantud kulusid toidupoes. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et ka hageja võttis regulaarselt kontole laekunud rahasummad sularahas välja, mitte ei kasutanud arveldamiseks maksekaarti. Samas ei nähtu konto väljavõttest, et hageja oleks kandnud vähimalgi määral kulusid perekonna tarbeks. Selline käitumine, so sularaha väljavõtmine, ei kinnita kontoomaniku rahakasutamist ainuüksi enda tarbeks, vaid annab aluse eeldada peres väljakujunenud harjumust sularahaga arveldamiseks. Kostja on sularaha väljavõtmist põhjendanud vajadusega maksta töömeestele sularahas ning sellega, et paljudes kohtades sai ehitusmaterjali sularahas makstes odavamalt. Samuti käidi perega puhkamas ning vajadusel kasutati laenuraha ka igapäevasteks kulutusteks, kui muid võimalusi ei olnud. Hageja ei ole varasemalt vaidlustanud kostja poolt sularaha väljavõtmist, ta on ligi kuu pärast raha kontolt väljavõtmist koos kostjaga sõlminud notariaalse hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu. Hüpoteek seati abikaasadele ühisvarana kuuluvale kinnistule ning sellega tagati vaidlusalust laenu. Tuvastatud asjaolude kohaselt olid hageja ja kostja laenulepingu sõlmimise ajal abielus. Ühisvara ei olnud jagatud ega abieluvaralepingut sõlmitud, seega
6(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-40162 omandati laenukohustus ühisvarasse. Esitatud ei ole asjaolusid, millest kohus võiks järeldada, et kostja kasutas laenuraha üksnes enda tarbeks. Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et vaidlusalune laen on võetud sihtotstarbeliselt pooltele kuuluva kinnisasja parendamiseks, seega perekonna huvides ning tarbeks. Hageja on taotlenud kõnealuse laenukohustuse jätmist kostjale lahusvarana. Kostja palus laenukohustus koos intresside tasumise kohustusega jätta kostja kanda. Hageja ei ole sellele vastu vaielnud. Kuna kohtu hinnangul on laenukohustus poolte ühine kohustus, jättis kohus rahuldamata hageja taotluse laenukohustuse jätmiseks kostjale lahusvarana. Laenukohustus tuleb jätta kostjale, kuivõrd kostja on selleks vastuhagis soovi avaldanud. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Laenujäägist poole hageja poolt kostjale hüvitamist ei ole kostja vastuhagis taotlenud. Apellatsioonkaebus
7.Maakohtu otsuse peale esitas kostja 30.06.2014.a apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt ja teha asjas uus otsus, millega vaidlusalune kinnisasi jäetakse kostja ainuomandisse ilma kohustuseta hüvitada hagejale pool selle väärtusest ning poolte ühiseks kohustuseks olev laen Nordea Pangast, laenujäägiga 17 016,60 eurot koos intresside tasumise kohustusega jäetakse kostja ainukohustuseks. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et puudub alus kinnisasja jagamisel poolte võrdsusest kõrvale kalduda ning kohustab kostjat hüvitama hagejale pool kinnistu väärtusest, so 22 500 eurot, palub kostja kohustada hagejat hüvitama pool laenujäägist so 8508,30 eurot kostjale. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus kohaldanud vääralt nii materiaal- kui menetlusõigusnorme. Kohus leidis, et vaidlusalune kinnistu on poolte ühisvara ning see kuulub poolte vahel esitatud nõuete kohaselt jagamisele. Kohus pidas põhjendamatuks kostja väidet, et kuna AN oli ettemaksu maa erastamise eest tasunud enne ostu-müügilepingu sõlmimist, siis on vallasasjana kostjale kuulunud hoonete juurde maa erastamisel tekkinud kinnistu kostja lahusvara. Kohus asus seisukohale, et kuigi kostja ema kandis oma tööaastad EVP-kroonides maa erastamiseks ettenähtud Harju Maavalitsuse arvelduskontole, ei kinnita see kinkelepingu olemasolu. Kostja hinnangul, kuigi tegemist ei ole kinkelepinguga, on tõendamist leidnud, et maa erastamisel on selle eest tasunud kolmas isik. Samuti on tõendamist leidnud, et kinnistul asuvad hooned on kostja omandanud kinke teel. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole kuni 01.07.2010.a so vara omandamisel ajal kehtinud PKS § 19 lg 2 p-s 3 sätestatut arvestanud. Samuti on kostja viidanud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-77-07 p-le 12. Seega ka juhul, kui mitte arvestada, et maa erastamise eest tasus kostja ema, on tõendatud, et kostja lahusvaraks olev elamu muutus abielu ajal maa erastamise tõttu kinnisasja oluliseks osaks ning see oli aluseks abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks. Maakohus on nimetatud asjaolu tähelepanuta jätnud. Kohtu seisukoht, et vaidlusalune laenukohustus tuleb jätta kostjale, kuivõrd kostja on selleks vastuhagis soovi avaldanud, ning et laenujäägist poole hageja poolt hüvitamist ei ole kostja vastuhagis taotlenud, ei ole õige. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja poolt vastuhagis märgitu, mille kohaselt kostja möönab, et osa pangast saadud laenusummast kulutati elamu remondiks; seega, kuna tegemist oli kostja lahusvaraga, mida parandati laenu arvelt, soovib kostja, et kinnistu jääks tema ainuomandisse ning sellest tulenevalt on ta nõus võtma ka kogu laenukohustuse enda kanda. Eeltoodust nähtub, et vastuhagis olid nõuded omavahel seotud ehk siis kostja soovis, et laenukohustus jäetakse temale ainult juhul, kui ka kinnistu jääb tema
7(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-40162 ainuomandisse selliselt, et tal ei ole kohustust hüvitada poolt kinnistu väärtusest hagejale. Antud juhul on tekkinud olukord, kus kostja peab hagejale hüvitama 22 500 eurot ning lisaks on tal ka ainuisikuliselt laenu, summas 17 016,60 eurot, tagastamise kohustus. Riigikohus on korduvalt leidnud, et kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult ning kohus peab poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ning seda pooltega arutama. Kui kohus leidis, et vastuhagis esitatud nõue oli ebaselge, oleks ta pidanud TsMS § 3401 lg 1 alusel andma tähtaja nõude täpsustamiseks. Vastustaja seisukoht
8.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada ja tsiviilasi tuleb saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et vaidlusalune kinnisasi tuli lugeda hageja ja kostja ühisvarasse kuuluvaks. Kuigi maa erastamise õiguse tingis see, et kostjale kingiti ehitis, muutus ehitis maa erastamise tõttu kinnisasja oluliseks osaks ja sellest hetkest alates lakkas ehitis olemast eraldiseisev tsiviilkäibe objekt. Ehitise asemel tekkis uus ese – kinnisasi. Kinnisasi tekkis ja omandati mehe poolt abielu ajal ning eelmise perekonnaseaduse kohaselt hakkavad kõik ühe abikaasa poolt abielu kestel omandatud esemed kuuluma abikaasade ühisvara hulka. Maakohus lähtus kinnisasja kuuluvuse kindlakstegemisel õigesti sellest perekonnaseadusest, mis kehtis kinnisasja omandamise ajal (st eelmisest perekonnaseadusest). Samas ei arvestanud maakohus sellega, et kui asi omandati eelmise perekonnaseaduse kehtivusajal, siis tuleb lähtuda asja omandamise ajal kehtinud perekonnaseadusest mitte ainult asja ühisvarasse kuulumise hindamisel, vaid ka selle üle otsustamisel, kas vara jagamisel tuleb selle varaeseme osas kalduda kõrvale abikaasade võrdsuse põhimõttest. Eelmise perekonnaseaduse § 19 lg 2 p-i 3 kohaselt võib kohus kalduda vara jagamisel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale siis, kui ühisvara omandati ühe abikaasa lahusvara arvel. Kuigi vara jagamisele tuleb kohaldada jagamise ajal kehtivat seadust, tuleb vara ühisvara või lahusvara hulka kuuluvuse ja ka konkreetsete varaesemete osas abikaasade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise aluste olemasolu hindamisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest. Vastav järeldus tuleb teha kehtiva perekonnaseaduse § 210 lg 2 alusel. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu otsuses väljendatud seisukoht (vt RKTKo 3-2-1-31-14 p 14 lg 2). Sellest Riigikohtu seisukohast saab käesoleva vaidluse lahendamisel lähtuda.
11.Seega kohaldas maakohus asja lahendamisel materiaalõigust valesti, kui leidis, et vaidlusaluse kinnisasja puhul ei ole võimalik abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul materiaalõiguse kohaldamisel lähtuda eelmises lõigus väljendatud seisukohast. Seega tuleb maakohtul tuvastada, kas vaidlusalune kinnisasi omandati kasvõi osaliselt ühe abikaasa (kostja) lahusvara arvel. Ringkonnakohus märgib, et sellena võib käsitleda olukorda, kus kinnisasi tekib ehitise aluse maa erastamise teel ning ehitis, mille alune maa erastati, kuulus eelnevalt ühe abikaasa lahusvara hulka. Juhul, kui maakohus asja uue arutamise käigus tuvastab, et kinnisasja osas tuleb abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda, tuleb maakohtul anda pooltele võimalus tuua kohtu ette asjaolud ning esitada tõendid selle kohta, kui suures ulatuses tuleb abikaasade
8(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-40162 võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Seejuures tuleb maakohtul arvestada mitte ainult seda, kui suure osa kinnisasja väärtusest moodustas ehitis (vaidlusaluse kinnisasja väärtus, millest arvatakse maha vaidlusaluse kinnisasja asukohas asuva hoonestamata maa väärtus), vaid ka seda, kas ja kui suures ulatuses parendati kinnisasja abielu jooksul. Pooled on menetluses kohtu ette toonud, et abikaasad võtsid ehitise parendamiseks laenu. Juhul, kui laenu kasutati ehitise parendamiseks, võis ehitise väärtus suureneda abikaasade poolt tehtud panuste arvelt, mida tuleb sellisel juhul samuti osade kindlaksmääramisel arvesse võtta.
12.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud etteheitega ning leiab, et maakohtul ei olnud alust jätta kogu laenukohustust kostja kanda. Maakohus leidis, et laenukohustus tuleb arvata ühisvara hulka. Samas leidis maakohus, et kuna kostja ei ole taotlenud laenukohustuse jagamist, tuleb kogu laenukohustus jätta kostja kanda. Sellise käsitlusega ei saa nõustuda. Kostja märkis maakohtu menetluses selgesti, et ta leiab, et laenukohustus tuleb lugeda ühisvara hulka kuuluvaks, ning et ta on nõus kogu laenukohustuse enda kanda võtmisega juhul, kui ta ei pea hagejale kinnisasja eest hüvitist maksma. Sellisest kostja positsioonist pidi maakohus aru saama, et kostja leidis, et ka hageja peaks pooles ulatuses laenukohustuse eest vastutama. Juhul, kui maakohtul jäi sellise selge kostja positsiooni pinnalt siiski mulje, et kostja võis soovida laenukohustuse eest täielikult ise vastutada, oleks maakohtul tulnud kostja võimalikud nõuded menetlusosalistega läbi arutada ning üle täpsustada. Juhul, kui maakohtul peaks ka asja uue arutamise käigus tekkima veendumus, et kostja soovib küll laenukohustuse ühisvarasse arvamist, kuid soovib selle eest ainuisikuliselt vastutada, tuleb maakohtul kostja nõudeid täpsustada ning kostja soovide osas menetluslik selgus luua.
13.Ringkonnakohus märgib veel täiendavalt, et ühisvara jagamisele kohaldatakse kehtiva seaduse sätteid ning kehtiva perekonnaseaduse järgi kohaldatakse ühisvara jagamisele reguleerimata küsimustes kaasomandi lõpetamise sätteid. Sellest tulenevalt ei saa ühisvara jagamise hagi olla kujundushagi, vaid tegemist on sooritushagiga. See tähendab, et kohtuotsus ühisomandit ei lõpeta ning kohtuotsuse alusel ainuomandit ei teki. Kohtuotsusega saab asendada üksnes neid tahteavaldusi, mida peaks kohtu poolt põhjendatud jagamise viisiga mittenõustuv kaasomanik vabatahtlikult andma, selleks, et vabatahtlikult ühisomandit lõpetada. Seega tuleb maakohtul asja uue arutamise käigus kontrollida, kas hageja ja vastuhageja on esitanud sellised nõuded, mille alusel õnnestub neil piisava tõenäosusega ühisvara jagamine lõpule viia. Juhul, kui hageja ja vasthageja on esitanud sellises sõnastuses nõuded, mille rahuldamise korral ei õnnestu menetlusosalisel suure tõenäosusega ühisomandi lõpetamist lõpule viia ja selliste kinnistusraamatu kannete tegemist saavutada, mis kajastaksid menetlusosalise lõplikku soovi, siis tuleb maakohtul selgitada menetlusosalistele haginõuete täpsustamise vajadust. Vajaduse korral võib maakohus menetlusosalistele selgitada ka seda, millises sõnastuses nõue suure tõenäosusega menetlusosalise poolt soovitud kinnistusraamatu kande tegemiseni viiks. Juhul, kui menetlusosalised kohtu selgitustest hoolimata oma nõudeid selliselt ei muuda, tuleb kohtul kaaluda, kas konkreetsetes sõnastuses nõuete puhul on tegemist selliste hagidega, millele riik peaks andma õiguskaitset. Näiteks vastuhagi esitati kinnisasja ainuomanikuks saamise eesmärgil ja juhul, kui konkreetses sõnastuses haginõude rahuldamine selle eesmärgi saavutamist ei võimalda, tekib küsimus sellest, kas riik peaks sellisele hagile õiguskaitset pakkuma.
14.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.