Perekonnaõigus › Ühisvara jagamine

Asjaolud ja hageja nõue Hageja ja kostja abielu sõlmiti 28.10.1988 ja lahutati 22.02.1999. Abielu kestel omandasid pooled ühisvara, mis abielu lõppedes jäi jagamata. 21.11.1994 omandasid pooled osamaksu elamuehituskooperatiivis (EEK) XXX, millele vastas XXXXX XX XX-XX korteri kasutamise õigus. EÜ XXX liikmed, kelle osamaksule vastas Tallinnas XXXXX XX asuva korteri kasutusõigus, asutasid 11.12.1998 elamuühistu XXXXX XX. EÜ XXXXX XX kanti mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse 18.01.1999. Vastavalt EÜ XXX õiendile oli kostja seisuga 31.01.2003 korterile nr XX vastava osamaksu omanik ning EÜ XXX andis EÜ-le XXXXX XX korterelamu Tallinnas XXXXX XX üle. Oma 10.06.2004 esitatud kinnistamisavaldusega palus EÜ XXXXX XX kanda korteri nr XX moodustatava korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kostja. Ühistu osamaksu näol oli tegemist poolte ühisvaraga, sest varaline õigus omandati abielu kestel. Osamaksu väärtus vastas selle alusel kasutatava korteri turuväärtusele. Kostja on omandanud oma vara poolte ühisvara arvelt. Poolte abielu lõppes lahutamisega 22.02.1999. Selle päeva seisuga kuulusid poolte ühisvara hulka osamaksud EÜ-s XXX ja EÜ-s XXXXX XX. Mõlemale osamaksule vastas Tallinnas XXXXX XX-XX asuva korteri kasutusõigus. Osamaks lakkas olemast 10.06.2004 kui tehti korteriomandi kinnistamiskanne ja korteriomand kanti kostja nimele, st kogu osamaksu väärtus jäi kostjale. Kuna kogu osamaksu väärtus jäi kostjale, siis hagejal on õigus poolele osamaksu väärtusest. Osamaksu väärtus on maksimaalselt 607 857 krooni (9395 x 64,7) ja minimaalselt 541 668 krooni (8372 x 64,7), millest tulenevalt hagejal on õigus hüvitisele 303 928 krooni, mis vastab 19 425 eurole. Hageja palus jagada poolte ühisvara, jättes kostjale osamaksu väärtuse ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis omandi kaotuse eest 19 425 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Orienteeruvalt 1974 eraldati kostja emale AU-le töökoha kaudu 2-toaline korter XXXXXXXX XXXX. Nimetatud korter ja kostja vanaisale EL-le kuulunud 2-toaline korter asukohaga aadressil XXXXXXXX XX vahetati seejärel 1975 korteri vastu aadressil XXXXXXX XXX XX-X, mis kuulus RAS Ehitajate EV-le. 28.10.1988 abiellus kostja hagejaga ning kolis XXXXXXX XXX XXX-XX asuvast korterist välja hageja ema korterisse, mis asus XXXXXX XXXX. Enne väljakolimist XXXXXXX XXX XXX-XX asuvast korterist leppis kostja ülejäänud perekonnaga kokku, et XXXXXXX XXX XXX-XX asuv korter jääb tulevikus tema kasutusse. 27.06.1994 asus kostja ema AU elama 1-toalisesse korterisse Lasnamäel XXXXX XX-X. Elamiskohta vahetas kostja ema eesmärgiga vabastada XXXXXXX XXX XXX-XX korter kostja ja tema pere jaoks ning võimaldada neil XXXXXXX XXX XXX-XX korterisse ümber kolida. Pärast XXXXX XX-X korterisse kolimist, kirjutas kostja ema AU end XXXXXXX XXX XXX-XX korterist välja. 18.11.1994 vormistas AU ostu-müügilepinguga enda nimele korteri Lasnamäel XXXXX XX-X, mille pärandas kostja ema pärast surma kostja vennale PU-le. Pärast ema väljakolimist XXXXXXX XXX XXX-XX korterist, otsustas kostja, et ta siiski ei soovi nimetatud korterisse elama asuda ning alustas koos vanaema ML-ga alternatiivsete elamiskohtade otsimisega. 1994 viimases veerandis leidis kostja sobiliku kooperatiivkorteri asukohaga Lasnamäel XXXXX XX-XX. Kostja ning XXXXX XX-XX tolleaegne korteri kasutaja RA leppisid kokku, et kostja ja kostja vanaema ML kannavad RA-ile üle kõik oma EVP-d, et võimaldada tal hiljem erastada XXXXXXX XXX XXX-XX asuv korter ja vastutasuks annab RA üle kostjale kooperatiivkorteri kasutusõiguse. Selline kokkulepe oli kantud eesmärgist, et seada RA võrdsesse olukorda kostjaga, kuivõrd RA vahetas liikmelisuse elamukooperatiivis eluruumi üürilepingu vastu. RA erastas XXXXXXX XXX korteri 24.11.1995. 21.11.1994 vormistati Lasnamäe Kinnisvarabüroos XXXXXXX XXX XXX-XX ning XXXXX XXXX asuvate korterite vahetus. Seoses korterite vahetusega kaasnenud asjaajamisega võttis kostjal väljakolimine XXXXXXX XXX XXX-XX korterist aega ning lõplikult kirjutas kostja end

2(8)

XXXXXXX XXX XXX-XX asuvast korterist välja seisuga 30.01.1995. 22.02.1999 lahutasid hageja ning kostja oma abielu. 19.06.2004 vormistati XXXXX XX-XX korteriomandi kinnistamiskanne ja korteriomand kanti kostja nimele. Kostja on omandanud XXXXX XX-XX korteri osaku ning seejärel korteriomandi üksnes oma isikliku omandi arvelt. Kuna XXXXX XX-XX korteri osak omandati üürilepingu kasutusõiguse eest, mis kuulus ainult kostjale ning kostja EVP-de eest, siis on tegemist kostja lahusvaraga. Juhul kui kohus peaks leidma, et hagejal on siiski õigus võrdelisele osale osakute väärtusest kui ühisvarale, tuleb ühisvara väärtus määrata kindlaks faktilise abielusuhete lõppemise aja seisuga, mitte XXXXX XXXX korteriomandi kinnistamiskandest. Kostja arvates XXXXX XX-XX korteri osaku jagamisel võib esineda alus kõrvale kalduda endiste abikaasade osade võrdsusest. Juhul, kui kohus peaks leidma, et hagejal on õigus hüvitisele ja ei esine aluseid abikaasade võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumiseks, tuleks lähtuda hagejale hüvitise väärtuse määramisel Maa-Ameti Eesti kinnisvaraturu 2004 statistilisest analüüsist. Hagejal oleks õigus hüvitisele maksimaalselt summas 16 462,84 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus jagas IU ja JU ühisvara, jättes JU-le osamaksu väärtuse ja mõistis välja JU-lt IU kasuks hüvitise omandi kaotuse eest 16 464 eurot. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Maakohus kohaldas 01.07.2010 jõustunud PKS § 18 lg 1 ja 2, § 210 lg 1 ja 2, § 211, § 37 lg 1 ja 3. 01.01.1995 jõustunud ja enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 130 lg 1 alusel ei ole perekonnaseadusel tagasiulatuvat jõudu, kui rakendussätetest ei tulene teisiti ja PKS § 130 lg 2 järgi enne selle seaduse jõustumist tekkinud ja sel päeval kestvatele perekonnaõigussuhetele kohaldatakse perekonnaseaduse sätteid, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. Sama seaduse § 132 alusel määratakse lahusvara kindlaks ja ühisvara jagatakse perekonnaseaduse sätete kohaselt ka siis, kui see oli omandatud enne selle seaduse jõustumist. Kuna osamaks EEK-s XXX, kui varaline õigus, on omandatud poolte abielu kestel 21.11.1994, siis on tegemist poolte ühisvaraga ja seda hoolimata sellest kas osamaks oleks soetatud ühe abikaasa lahusvara arvel, sest enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 sätestas sõnaselgelt, et abielu kestel omandatud vara on abikaasade ühisvara. Kuni 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadus ei näinud ette olukorda, milline kehtib alates 01.07.2010 jõustunud perekonnaseadusega, et lahusvara arvelt omandatud vara on abikaasa lahusvara. Kohus tuvastas, et abikaasad omandasid 21.11.1994 EEK XXX osamaksu. Vastavalt EÜ XXX õiendile oli JU seisuga 31.01.2003 XXXXX XX korterile nr XX vastava osamaksu omanik ning EÜ XXX andis 31.01.2003 EÜ-le XXXXX XX üle Tallinnas XXXXX XX korterelamu ja osamaksudega seotud varalised õigused ja kohustused. Seega abielusuhete lõppemise aja seisuga 22.02.1999 kuulus poolte ühisvara hulka osamaks EÜ-s XXX ja hageja nõue jagada ühisvara on põhjendatud. EÜ XXX osamaksu väärtuse hindamisel tuleb lähtuda omandi kaotuse ajast. Osamaks, millega seotud õigused ja kohustused EÜ XXX andis üle EÜ-le XXXXX XX lakkas olemast 10.06.2004, kui tehti korteriomandi kinnistamiskanne ja korteriomand kanti kostja nimele, st kogu osamaksu väärtus jäi kostjale. Kuna kogu osamaksu väärtus jäi kostjale, siis hageja kaotas oma osa osamaksu väärtuse 10.06.2004. Seega tuleb EEK E osamaksu väärtust hinnata 10.06.2004 seisuga, mil hageja kaotas oma osa ühisvarast.

3(8)

Elamuühistu osamaksule vastas Tallinnas XXXXX XX-XX asuva korteri kasutusõigus, mistõttu vastab elamuühistu osamaksu turuväärtus selle korteri turuväärtusele, millise kasutamiseks osamaks õiguse andis. Maakohus tuvastas, et Tallinna XXXXX XX-XX korteri väärtuseks oli seisuga 10.06.2004 515 206 krooni ehk 32 928 eurot. Enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 alusel võis kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Enne 01.07.2010 tekkinud asjaolu, mis lubas eeldada, et kohus kaldub ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel, on kohaldatav kehtiva perekonnaseaduse alusel ühisvara jagamisel, kui on tõendatud, et ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Pooled ei vaidle, et toimus korterite vahetus. Tunnistaja RA ütlustest nähtub, et seoses korterite vahetusega tasuti XXXXXXX XXX XXX-XX erastamiseks temale erastamisväärtpaberitega. Kostja sõnul rahvakapitali obligatsioonide kinkimine RA-le ei olnud tasuks korteri kasutusõiguse saamisel vaid võimaldas RA-l erastada vahetusena saadud XXXXXXX XXX XXX-XX korteri. RA erastas XXXXXXX XXX XXX-XX korteri hinnaga 15 900 EVP krooni, mis tasuti rahvakapitali obligatsioonide arvelt, mis RA sai ML-ilt, kes oli need saanud JU-lt, kellele ML oli need omakorda varasemalt kinkinud. Viidatud EVP-de üleandmise kui kinkimise tehingud on aga tühised tehingud, sest kinkimise ajal kehtinud TsK § 260 lg 1 kohaselt tuli kinkelepingud väärtusega üle 50 krooni vormistada notariaalselt. 01.09.1994 jõustunud TsÜS § 93 lg 3 kohaselt oli seaduses nõutud tehingu notariaalse vormi järgimata jätmisel tehing tühine. Kohus ei nõustunud kostja tõlgendusega, et kuigi elamuseadus andis võimaluse vahetada eluruumi üürilepingu liikmelisuse vastu elamukooperatiivis, siis on üürilepingu alusel tegemist omandiga. Asjaolu, et XXXXXXX XXX XXX-XX ainukeseks üürnikuks on olnud JU kuni korterite vahetuse lõpuni, ei tekita iseenesest XXXXXXX XXX XXX-XX korteri üürilepingust omandit. Üürilepingust tulenev asja kasutusõigus, mida oli võimalik vahetada, ei loo asjale omaniku õigusi ega omandi mõistet AÕS § 68 lg 1 mõistes. Kuna üürileping ei ole omand, siis ei ole võimalik ka tuvastada, et see oleks olnud kostja lahusvara, mille arvel on omandatud osamaks elamukooperatiivis XXX. Kuna kostja ei ole tõendanud, et poolte ühisvara on omandatud tema lahusvara arvel, ei ole põhjendatud ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest ja ühisvara tuleb jagada võrdsetes osades. Kuna ühisvarasse kuulunud osamaks elamuühistus XXXXX XX väärtuseks on 32 928 eurot, siis jagas kohus poolte ühisvarasse kuulunud osamaksu elamuühistus XXXXX XX viisil, et jättis JU-le osamaksu väärtuse 32 928 eurot ja JU-lt tuleb välja mõista IU kasuks välja hüvitis omandi kaotuse eest 16 464 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, kuna hagiesemeks olev vara kuulub kostja lahusvara hulka. Alternatiivselt juhul, kui ringkonnakohus peaks tuvastama, et hagiesemeks olev vara kuulub hageja ja kostja ühisvara hulka, kalduda kõrvale abikaasade ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest, kuna ühisvara on omandatud kostja lahusvara arvelt ning jätta hagiavaldus rahuldamata. Kõik menetluskulud jätta hageja kanda. ES § 4 lg 1 sätestab, et eluruumide kasutamise õiguslikeks alusteks on omandiõigus eluruumile, liikmelisus elamukooperatiivis, eluruumi üürileping või muu seaduses ettenähtud alus. Seega sai isik kasutada korterit nii üürilepingu kui ka elamukooperatiivi liikmelisuse alusel ning tegemist oli võrdväärsete õiguslike alustega korterite kui vallasasjade kasutusõiguse tekkimiseks. Maakohus on

4(8)

antud juhul eristanud need erinevad kasutusõiguse alused ja omistanud neile vastuolus ES § 4 lg-ga 1 erinevad õiguslikud tähendused. Ei EEK XXX liikme osamakse ega ka vallasasja üürileping ei andnud õigust korteri omandile. Kohtuotsusest ei nähtu, mis oli RA tasuks XXXXX XX-XX korteri liikmelisuse saamise eest elamukooperatiivis ja mis oli tasuks kostjale XXXXXXX XXX XXX-XX kasutusõiguse loovutamise eest. Korterite kasutusõiguste vahetus tähendabki seda, et vahetatakse omavahel korterid kui vallasajad ja selle eest tasu ei maksta. Elamusseaduse kohaselt oli lahusvarasse kuulunud XXXXXXX XXX XXX-XX korteri üürileping samasuguseks õiguseks korteri kasutamisel kui elamukooperatiivi liikme osamaks, mistõttu toimus kasutusõiguste vahetuse alusel osamaksu omandamine lahusvara arvelt. Vahetatavateks varalisteks õigusteks olid antud juhul korterite kasutusõigused. Seega kuulus XXXXX XX-XX korteri kasutusõigus elamukooperatiivi XXX liikme osamaksu alusel kostja lahusvara hulka. EVP-de üleandmise tehingud kostjalt RA-le olid kehtivad ning vormistatud vastavalt üleandmise hetkel kehtivale õiguskorrale. Vabariigi Valitsuse 22.06.1993 määruse nr 185 „ Rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi täitmise ja eluruumide erastamisel kasutamise juhendis“ muutmise ja täiendamise määrus nr 164. Määrusega nr 164 täiendatud määruse 185 punktist 42 nähtub, et tööaastate ülekandmiseks ühe perekonnaliikme arvestuskaardilt teisele piisas muuhulgas mõlema osapoole sugulusvahekord kinnitavastest dokumentidest. Tehingutele EVP-dega ei nõutud notariaalset vormi. Kohus ei ole põhjendanud, miks abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumine ei ole põhjendatud olukorras, kus abikaasad käituvad üksteise suhtes pahatahtlikult ning EEK XXX osamaks on igal juhul poolte ühisvara. Isegi juhul, kui lugeda EEK XXX liikme osamaks kui XXXXX XX-XX korteri kasutusõiguse tekkimise alus poolte ühisvaraks, omandati see ühisvara tervikuna kostja lahusvara arvelt, so. XXXXXXX XXX XXX-XX korteri kasutusõiguse vahetuse eest, mistõttu esineb põhjendatud alus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdusest ühisvara jagamisel ning jätta kogu vaidlusalune vara kostjale. Kohus ei ole oma vastupidist seisukohta põhjendanud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta lõppjäreldustes muutmata, muutes osaliselt selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas elamukooperatiivi osamaks on poolte ühisvara ja kas selle jagamisel on võimalik kalduda kõrvale poolte võrdsusest ühisvara jagamisel. I Kehtiva PKS § 210 lg 1 ja 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva seaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest. Maakohus leidis õigesti, et ühisvara tuli jagada abielusuhete lõppemise seisuga. Kuivõrd hageja soovib jagada ühisvarana elamuühistu XXX/ elamuühistu XXXXX osamaksu, millele vastas korteri asukohaga XXXXX XX-XX kasutusõigus, kostja leidis, et tegemist on tema lahusvaraga, tuleb võimaliku lahusvara tekkimise küsimuses kohaldada elamukooperatiivi liikmelisuse tekkimise aja seadust.

5(8)

Maakohus tuvastas õigesti, et 1994 aastal toimus XXXXXXX XXX XXX-XX (kommunaalkorter) ja XXXXX XXXXX XX-XX (kooperatiivkorter) korterite vahetustehing. Põhjendamatu on apellandi etteheide maakohtule, et viimane ei lähtunud ES § 4 lg 1 regulatsioonist, mis sätestas eluruumide võrdväärse kasutuse. Käeoleval juhtumil eluruumide kasutamisõigus elamuseaduse alusel tähendust ei oma, nagu ka asjaolu, kas vahetus toimus seaduspäraselt. Eeltoodud põhjustel ringkonnakohus vastavaid apellandi väiteid ei analüüsi. XXXXXXX XXX üürikorter ilma kostja perekonna poolt antud rahvakapitali obligatsioonideta poleks taganud RA-le võrdväärset vahetust. Kostja on väitnud, et kostja ja kostja vanaema kandsid RA-le üle EVP-d, et hüvitada RA-le kooperatiivkorterist kommunaalkorterisse ümberasumist. Nimetatud vahetus ei oleks toimunud, kui XXXXXXX XXX kommunaalkorteri kasutusõiguse saanud RA ei oleks lisaks kommunaalkorterile saanud kostja vanaemalt rahvakapitali obligatsioone (nn EVP-sid), mis vastavalt eluruumide erastamise seaduse (EES) § 4 lg 1 andsid õiguse eluruum erastada ehk saada see enda omandisse esialgu vallasasjana, hilisemalt avanes võimalus eluruum kinnistada ja saada korteriomandi omanikuks. 01.12.1993 jõustunud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 2 lg 2 kohaselt toimub omandireformi käigus erastamine omandireformi aluste seaduses (ORAS) ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras, kui käesolevas seaduses ei sätestata teisiti. ORAS (25.07.1994 – 29.12.1994 kehtinud redaktsioon) § 3 lg 2 p 2 nägi ette omandireformi käigus riigi omanduses oleva või munitsipaalomandusse antud vara tasu eest või tasuta eraomandusse andmise (vara erastamine). RA sai vahetustehinguga omandireformi õigustatud subjektiks ORAS § 4 mõttes, kellel oli õigus nõuda tasu eest vara üleandmist, mille tulemusena pidi temast saama vara omanik (ORAS § 32 mõttes) XXXXXXX XXX XXX-XX eluruumi osas. Erastamise viisiks oli ORAS § 36 kohaselt eelkõige vara müük raha ning õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisel välja antud väärtpaberite ja rahvakapitali obligatsioonide eest. Rahvakapitali obligatsioonid olid nimelised ja päritavad (ORAS § 37 lg 2 I lause). Vaidlust ei ole selles, et lisaks üürilepingu alusel kasutatavale kommunaalkorteri kasutusõigusele (elamuseadus § 4 lg 1 mõttes) sai RA vahetustehingu tulemusel ka kostja ja tema vanaema rahvakapitali obligatsioonid, millega erastas XXXXXXX XXX korteri ja sai lõpptulemusena selle omanikuks. Järelikult oli XXXXXXX XXX XXX-XX eluruumi kasutusõiguse ja RKO-de üleandmise näol tegemist varaliselt hinnatava õigusega, mis vastas XXXXX tänava kooperatiivkorteri osamaksu väärtusele. Sellise õiguse näol polnud tegemist omandi või piiratud asjaõigusega 01.12.1993 jõustunud asjaõigusseaduse (AÕS) § 5 lg 1 mõttes. 01.09 1994 jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seadus eseme mõistet ei tundnud (erinevalt hetkel kehtivast TsÜS § 48). Ilmselt eeltoodust tulenevalt on maakohus väljendanud seisukohta, et üksnes korterite vahetustehing (ilma RKO-de ülekandmiseta) ei oleks toimunud võrdsete väärtuste alusel. II Õige on maakohtu seisukoht, et kuni 01.07.2010 kehtinud PKS ei näinud ette olukorda, mille kohaselt lahusvara arvelt omandatud vara on abikaasa lahusvara. Kuna kohus tuvastas, et abielusuhted lõppesid 22.02.1999, kuulus vaidlusalune osamaks enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara hulka. Õige on ka maakohtu seisukoht, et asjas saab arvestada enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-31-14, p 14). Seega tuleb vastata küsimusele, kas XXXXX tn kooperatiivkorteri osamaks kui varaline õigus omandati kostja lahusvara arvelt. Rahvastikuregistri andmetel oli kostja elukoht rahvastikuregistris registreeritud aastatel 1975 – 1995 XXXXXXX XXX XXX-XX korteris, alates 1995 XXXXX XX XX-XX korteris. Eluruumide

6(8)

erastamise seaduse § 4 p 1 kohaselt oleks kostja olnud potentsiaalne eluruumi erastamise õigustatud subjekt vastava kirjaliku kokkuleppe korral oma emaga (korteri üürnikuga). Kostja 11.06.2013 menetlusdokumendis väljendatu kohaselt kolis kostja hagejaga 28.10.1988 abiellumisel XXXXXXX XXX XXX-XX korterist välja hageja ema XXXXXX XXXX asunud korterisse, leppides eelnevalt perekonnaga kokku, et XXXXXXX XXX XXX-XX korter jääb tulevikus tema kasutusse. Nimetatud väiteid kostja tõendanud ei ole, aga hageja ei ole nendele ka otseselt vastu vaielnud. Liikmelisuse saamise aluseks oli osamaksu omandamine läbi kooperatiivi liikmeks astumise. EK „XXX“ volinike koosoleku protokolliga (I kd, tl 6) on tõendatud, et kostja võeti vastu EK „XXX“ liikmeks 21.11.1994 (ühistuseaduse § 30 lg 4 mõttes). Seega toimus vara, so osamaksu omandamine, enne 01.01.1995 jõustunud perekonnaseadust. Kohaldamisele kuulub seega Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks (APK). APK § 22 lg 1 kohaselt on kummagi abikaasa omand abikaasale enne abiellumist kuulunud vara, samuti abielu kestel kingiks või pärimise teel saadud vara. Seaduse kommentaari kohaselt „kui ühele abikaasale lahusvarana kuuluvate rahaliste vahenditega soetatakse abielu ajal mingid asjad, siis kuuluvad need temale lahusvarana.“ (Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks. Kommenteeritud väljaanne, Kirjastus „Eesti Raamat“, Tallinn, 1974, lk 39). III Kohus oleks saanud abikaasade ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda, kui kostja oleks tõendanud, et osamaks omandati tema lahusvara arvelt. Kostja on 11.06.2013 menetlusdokumendis väitnud, et vahetustehingu tegemisel lepiti kokku, et kostja ja tema vanaema ML kannavad RA-le üle kõik oma EVP-d. Vaidlust ei ole selles, et RA erastas 24.11.1995 sõlmitud ostu-müügilepingu p 2 kohaselt XXXXXXX XXX XXX-XX eluruumi 15 450 EVP eest (I kd, tl 50-51). 13.09.2013 menetlusdokumendis on kostja selgitanud, et tal endal oli RKO-d 3000 krooni väärtuses, 14.11.1994 tegi kostja vanaema ML kostjale kinke, mille tulemusena oli kostjal kokku 15 900 rahvakapitali obligatsiooni ja need kinkis ta hilisemalt tagasi vanaemale, kes omakorda kinkis need RA-le 3 kuud peale korterite vahetustehingute toimumist. RA ütluste kohaselt kasutas ta kostja perekonnalt saadud RKO-sid XXXXXXX XXX XXX-XX korteri erastamiseks. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et ML-lt kostjale RKO-de ülekande tegemise ajal kehtinud TsK § 260 lg 1 järgi pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalses vormis. Maakohus leidis kokkuvõttes õigesti, et tõend, millest nähtub, et kostja vanaema kandis oma tööaastad EVP-kroonides kostja kontole, ei ole asjakohane kinkelepingu tõendamiseks (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-4-09). Üksnes üürikorteri kasutusõigust ei saa pidada aga lahusvara hulka kuuluvaks õiguseks, mille tõttu saaks kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Seda seisukohta ei muuda ka Eesti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduse § 11 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt võis rahvakapitali obligatsioone kinkide vanematele jne, samuti et vastavas registris ülekandeid kinkena kajastati. Eelnimetatud seadus muutis lubatavaks RKO-de kinkimise, registrikanne ei oma aga õiguslikku tähendust tehingu iseloomu osas. Samas ei saa hageja tugineda kinkelepingu tühisusele, sest ta ei ole lepingu pooleks. Nimetatud seisukohad tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta. Vaidluse lahendamisel ei oma tähendust kostja ja tema vanaema vahelise RKO-de üleandmise õiguspärasus. Kuivõrd tõendamist ei leidnud, et kooperatiivkorteri osamaks saadi kostja lahusvara arvel, ei ole võimalik kõrvale kalduda ka abikaasade osade võrdsusest ühisvara jagamisel (PKS § 19 lg 2 p 3). Kuni

7(8)

01.07.2010 kehtinud seaduses puudus alus kalduda abikaasade osade võrdusest kõrvale põhjusel, et abikaasad käituvad üksteise suhtes pahatahtlikult, mistõttu maakohus ei pidanud sellele väitele hinnangut andma. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174).

Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.