Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
RIIGIKOHUS MÄÄRAB
1-25-4382 15. aprill 2026 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett, Hannes Kiris, Paavo Randma, Juhan Sarv ja Heili Sepp Kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamine Tallinna Ringkonnkohtu 11. septembri 2025. a määrus A, B, D, G, H, K, L, M, N, R, S, esindajad vandeadvokaadid Oliver Nääs, Olavi-Jüri Luik ja Elise Altroff; määruskaebus Prokuratuur, esindaja juhtiv riigiprokurör Dilaila Nahkur-Tammiksaar 18. veebruar 2026, kirjalik menetlus
Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. septembri 2025. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A, B, D, G, H, K, L, M, N, R ja S (edaspidi kaebajad) esitasid 16. juunil 2025 kuriteokaebuse kriminaalmenetluse alustamiseks Pihlakodu AS-i (edaspidi Pihlakodu) suhtes karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 3 – § 13 lg 1 – § 22 lg 3 tunnustel. Kaebuse kohaselt vägistas abihooldustöötaja Pihlakodule kuuluvas Tabasalu hooldekodus (edaspidi Tabasalu Pihlakodu) mitut hoolealust, sh kaebajate emasid. Pihlakodu võis vägistamistele tegevusetusega kaasa aidata. Kuriteokaebuses märgiti, et abihooldustöötaja P töötas Tabasalu Pihlakodus alates 2020. a detsembrist. 2022. a veebruaris külastas T Tabasalu Pihlakodus oma ema ning hooldekodu juhataja teavitas tütart, et ema arvates on teda vägistatud. T esitas nende asjaolude kohta kuriteoteate. 2023. aastal rääkis teise kliendi tütar Pihlakodu juhatusele ema etteheidetest, et üks meestöötaja proovis teda vägistada. Pihlakodu vastas talle, et süüdistustel pole alust. Kaebajate väitel kuulis üks hooldaja 2022. a detsembris, kuidas P üritas üht klienti vägistada, aga kui ta rääkis sellest hooldusjuhile, naeris viimane selle jutu peale. 2023. a novembris sattusid abihooldustöötajad kahel korral peale sellele, kui P klienti vägistas. Sotsiaalkindlustusamet tuvastas Tabasalu Pihlakodus mitmeid puudusi. Näiteks oli P seaduse keelust hoolimata regulaarselt tööl hooldustöötaja juhendamiseta. Üks abihooldustöötaja selgitas, et tema ja Tabasalu Pihlakodu juhtivtöötajad teadsid P seksuoloogilisest probleemist ja hoolealuste kaebustest P kohta, kuid juhid andsid korralduse neid kaebusi eirata.
2.Riigiprokuratuur koostas 24. juunil 2025 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate. Riigiprokuröri hinnangul ei ole P tegu Pihlakodule objektiivselt omistatav ning viimasele ei saa ette heita ka sellele tahtlikku kaasaaitamist. Pihlakodu töökorraldus oli puudulik, kuid sellest tingitud rikkumised ei olnud vägistamistega „hüpoteetiliselt põhjuslikud“ (kirjaviis muutmata). Miski ei viita sellele, et Pihlakodu juhatus teadis P seksuoloogilisest probleemist ja tema kohta esitatud kaebustest.
1-25-4382 Paljasõnaline on kaebajate väide, et Pihlakodu juhtkond eiras nendeni jõudnud kahtlusi ja kaebusi võimalike väärkohtlemiste kohta.
3.Kuriteokaebuse esitajad vaidlustasid kriminaalmenetluse alustamata jätmise Riigiprokuratuuris, kes jättis nende kaebuse 21. juulil 2025 läbi vaatamata. Vägistamise kuriteokoosseisuga (KarS § 141) kaitstakse seksuaalse enesemääramise õigust. Kaebuse esitajad on väidetavate vägistamisohvrite lapsed. Neid ei saa käsitada vägistamises kannatanuna. Kaebuse esitajatele ei tekkinud kahju, mis oleks faktiliselt ja õiguslikult seotud Pihlakodu väidetava kaasaaitamisega vägistamisele. Järelikult puudub neil kaebeõigus.
4.Kaebajad esitasid Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse ringkonnakohtule, taotledes määruse tühistamist ja prokuratuuri kohustamist Pihlakodu suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks. Vajadusel palusid kaebajad tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 37 lg 1 osas, milles see ei võimalda kaebajatel kasutada KrMS § 38 lg-s 1 ja §-des 207-208 sätestatud õigusi.
5.Tallinna Ringkonnakohtu 11. septembri 2025. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Väidetava kuriteoga ei riivatud vahetult kaebajate õigushüvesid. Võimalik kahju, sealhulgas vaimse tervise probleemid, tekkis vahendlikult, s.o lähedaste vastu toime pandud kuritegudest teada saades. Lähedased on kannatanuks üksnes inimese surma põhjustamise korral. Vägistamise kuriteokoosseis kaitseb vägistamise ohvriks langenud inimese õigushüvesid. Kaudset või vahendatud kahju kandnud isik ei ole vägistamises kannatanu. Kaebajate käsitlus muudaks KrMS § 37 lg 1 sisutühjaks. Kui inimene ei suuda vaimse seisundi tõttu oma õigusi kaitsta, saab seda teha tema eestkostja. Praegusel juhul ei ole kaebajad kannatanute seaduslikud esindajad. Väga kõrges eas või haige kannatanu õigused ei jää kaitseta. Esiteks ei tähenda kõrge iga või haigus alati automaatselt seda, et isik ei suudaks ise oma kaebeõigust teostada. Teiseks on kõrgemalseisev prokurör alati pädev hindama alustamata jätmise seaduslikkust omal algatusel ka siis, kui võimalikule kuriteole viitav teave pärineb KrMS §-des 207–208 nimetamata isikult. KrMS § 37 lg 1 ei ole põhiseadusega vastuolus.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUS RIIGIKOHTUS
6.Ringkonnakohtu määruse vaidlustasid kaebajad, taotledes määruse tühistamist ning vajadusel KrMS § 37 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Kaebuses märgitakse kokkuvõtlikult järgmist.
7.Isikuvastaste kuritegude koosseisud kaitsevad ka ohvri lähedaste õigushüvesid. Ringkonnakohus ei arvestanud piisavalt kuriteokaebuses kirjeldatud erandlikke asjaolusid, mis nõuavad kannatanu mõiste senisest laiemat tõlgendamist. Kuriteoga tekitatud vaimse kahju ülekandumine lähedastele on võimalik ning näiteks laste ja raske terviseseisundiga eakate puhul on selline side eriliselt äratuntav. Terve ja täiemõistusliku lähedase arusaam kuriteost võib olla sügavamgi dementsussündroomiga vahetu ohvri arusaamast. KarS §-ga 141 kaitstav õigushüve on mh vaimne tervis. Vägistamise puhul võib vaimne valu kanduda üle lähedastele, kellega ohver on eriliselt tihedalt seotud. Sel juhul tuleb edasikaebeõigusega kannatanutena käsitada ka surnud ohvri lähedasi. Ringkonnakohus ei analüüsinud KrMS § 37 lg 1 põhiseaduspärasust. Tuleb hinnata, kas on põhjendatud eristada kuriteo tagajärjel surnud ohvri lähedasi nendest, kelle lähedase vastu pandi toime raske isikuvastane kuritegu, kuid kes on enne kriminaalmenetlust surnud.
8.Prokuratuur leiab kirjalikus vastuses, et kannatanu kaebeõigust ei peaks laiendavalt tõlgendama. Kaebajad ei ole kannatanud KrMS § 37 lg 1 tähenduses ning seega ei ole neil süüdistuskohustusmenetluses kaebeõigust. Ohvri lähedaste kaebeõiguse puudumine ei jäta kõrges eas või raskelt haiget kannatanut kaitseta. Legaliteedipõhimõtte kohaselt kontrollib prokuratuur ka 2(7)
1-25-4382 kaebuse läbi vaatamata jätmise korral alati kriminaalmenetluse lõpetamise või alustamata jätmise seaduslikkust.
9.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis määruskaebuse KrMS § 390 lg 1 ja § 354 lg 1 alusel läbivaatamiseks kolleegiumi kogu koosseisule. Lisaks palus kolleegium prokuratuuril edastada Riigikohtule kõik vaidlustatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates tehtud otsustuste aluseks olnud materjalid.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium lahendab esmalt määruskaebuse (I) ning käsitleb seejärel legaliteedipõhimõtet, lähtudes kuriteoteates esitatud asjaoludest (II). I
11.KrMS §-de 207 ja 208 kohaselt võib süüdistuskohustuskaebuse esitada vaid kannatanu. Kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud (KrMS § 37 lg 1). Seejuures peab õigushüve kahjustamine olema kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo või õigusvastase teoga seotud nii faktiliselt kui õiguslikult. Õiguslik seos eeldab, et etteheidetava kuriteo koosseis peab kaitsma vähemalt muu hulgas kannatanu individuaalõigushüve, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga kahjustati. Vägistamiskoosseis (KarS § 141) kaitseb selle inimese seksuaalse enesemääramise õigust ja kehalist puutumatust ning füüsilist ja vaimset tervist, kellega tema tahte vastaselt suguühtesse astutakse.
12.Kuriteokaebuses märgitud asjaoludel said kuriteos vahetuks kannatanuks olla üksnes kaebajate nüüdseks surnud emad. Nende vastu toime pandud seksuaalkuriteod ei kahjustanud kaebajate seksuaalse enesemääramise õigust, samuti ei kahjustanud need vahetult kaebajate tervist. Järelikult ei ole nad KrMS § 37 lg 1 tähenduses kannatanud. Seejuures ei saa neid kannatanuna käsitada ka KrMS § 37 lg 1 neljanda lause järgi, kuna väidetava kuriteoga ei põhjustatud kaebajate emade surma. (Vt ka RKKK 18.06.2021, 1-21-1591/11, p-d 10–14.) Ühtlasi ei lähe kannatanu menetlusseisund kriminaalmenetluses üle tema üldõigusjärglasele (RKKK 18.04.2023, 1-22-7076/23, p 32). Kirjeldatud põhjustel ei ole kaebajatel süüdistuskohustusmenetluses kaebeõigust.
13.Kaebajate hinnangul on KrMS § 37 lg 1 osas, milles see ei võimalda neil esitada süüdistuskohustuskaebust, vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 15.
14.PS § 15 lg 1 esimese lause järgi on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Seda õigust on riivatud, kui isik ei saa enda õiguste kaitsmiseks kohtusse pöörduda (RKPJK 19.12.2019, 5-19-38/15, p 99). Õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (RKKK 15.05.2012, 3-1-1-43-12, p 34). PS § 15 lg 1 kohaselt on niisiis kohtukaebeõiguse eelduseks isiku subjektiivsete õiguste ja vabaduste rikkumine. Kaebepõhiõiguse esemelises kaitsealas ei ole olukorrad, kus kaebus esitatakse kellegi teise õiguste kaitseks (RKPJK 07.11.2022, 5-22-2/12, p 69, RKKK 23.04.2024, 1-23-7139/7, p 15 ja RKPJK 22.01.2025, 5-24-28/22, p-d 59 ja 60).
15.Süüdistuskohustusmenetluses tagab kohtukaebeõiguse lünkadeta kaitse tõlgendus, mille järgi võib süüdistuskohustuskaebuse läbi vaatamata jätta üksnes juhul, kui on ilmselge, et väidetava kuriteoga ei saanud kaebaja individuaalõigushüvesid vahetult kahjustada (viidatud 1-23-7139/7, p 15). Kõnesoleval juhul on kaebajate kriminaalmenetluses kaitstavate õiguste riive välistatud (vt p 12). 3(7)
1-25-4382 Järelikult ei ole nad PS § 15 lg 1 kaitsealas ning kohtukaebeõiguse rikkumisele ei saa tugineda. Taotlus tunnistada kriminaalmenetluse seadustik osaliselt põhiseadusvastaseks jääb rahuldamata.
16.Kokkuvõtvalt jättis ringkonnakohus kaebuse põhjendatult rahuldamata. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab kolleegium seetõttu ringkonnakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. II
17.Järgnevalt selgitab kolleegium seaduse ühetaolise kohaldamise huvides prokuratuuri rolli legaliteedipõhimõtte järgimisel.
18.Uurimisasutus ja prokuratuur peavad toimetama kuriteo asjaolude ilmnedes kriminaalmenetlust, kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või seaduslik alus kriminaalmenetlust lõpetada (KrMS § 6). Kriminaalmenetluse alustamise lävend on madal (RKKK 31.05.2022, 4-21-3478/29, p 27). Menetleja ei või eirata kuriteo tunnuste olemasolu ning peab tõlgendama kuriteokahtlust kriminaalmenetluse alustamise kasuks (RKKK 09.12.2024, 1-21-5115/53, p 46). Kuriteokaebust läbi vaadates ei anta teole lõplikku hinnangut, vaid võetakse seisukoht, kas kaebuses märgitu annab piisava aluse jaatada võimalike kuriteo asjaolude ilmnemise kahtlust (vt ka RKKK 13.01.2014, 3-1-1-129-13, p 7). Seejuures rikub legaliteedipõhimõtet seegi, kui vaatamata põhjendatud kahtlusele, et kuriteo pani toime mitu eri isikut, toimetatakse kriminaalmenetlust nendest vaid ühe suhtes (RKKK 21.05.2020, 1-20-79/9, p 28).
19.Kriminaalmenetluse alustamise üle otsustamisel tuleb menetlejal lähtuda esmajoones kuriteoteates kirjeldatud asjaoludest, eeldades üldjuhul nende õigsust. Selle kontrollimine, kas väidetava kuriteo kohta leidub ka tõendeid, on kriminaalmenetluse ülesanne. Viidet tõendusteabe puudulikkusele ei saa kasutada ettekäändena jätta legaliteedipõhimõte järgimata. (Viidatud 4-21-3478/29, p-d 28–29) Kuigi menetlejal on õigus nõuda kuriteoteate esitajalt kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks täiendavaid andmeid (KrMS § 198 lg 11), ei tohi panna kuriteo tõendamise kohustust kuriteoteate esitajale. Seega ei saa kriminaalmenetluse alustamata jätmist põhjendada sellega, et kaebaja pole esitanud tõendeid. Kelleltki muult peale kuriteoteate esitaja (nt võimalikult tunnistajalt või kahtlusaluselt) seadus kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks andmete küsimist ette ei näe. See tähendab, et kui kuriteoteate asjaolude täpsustamiseks on vaja kedagi küsitleda, tuleb alustada kriminaalmenetlust ja see inimene üle kuulata (KrMS § 68 ja § 193 lg 1).
20.Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas rõhutatakse, et hooldekodu vanuritest kliendid on eriti haavatavad ega pruugi olla võimelised juhtima tähelepanu võimalikele vajakajäämistele hooldusteenuse kvaliteedis (EIK 21.07.2011, Heinisch vs. Saksamaa, p 71). Eakate seksuaalse väärkohtlemise juhtumid kuuluvad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklite 3 ja 8 kohaldamisalasse. Nii ohvri vanus kui ka terviseseisund on olulised asjaolud, mida tuleb väärkohtlemise tõsiduse hindamisel konventsiooni art 3 tähenduses arvesse võtta (EIK 20.10.2016, Muršic vs. Horvaatia, p 97). Haavatavatel ohvritel on õigus tõhusale kaitsele, mis tähendab muu hulgas riigi kõrgendatud kohustust korraldada (seksuaal)kuritegude puhul efektiivne uurimine ja kriminaalmenetlus (EIK 04.12.2003, M.C. vs. Bulgaaria, p-d 148–153; 22.06.2021, R.B. vs. Eesti, p-d 78–79). Lisaks tuleb arvestada, et sellised kannatanud ei tarvitse east ja tervisest tulenevalt menetluse lõpuni elada ega saa oma õigusi kasutada. Ometi on sedalaadi kuritegude uurimine vajalik teiste potentsiaalsete ohvrite kaitseks. Järelikult tuleb kahtlusi eakate hooldekodu klientide seksuaalse väärkohtlemise kohta uurida iseäranis põhjalikult.
21.Praegusel juhtumil ei ole prokuratuur oma kohustusi õigesti mõistnud.
4(7)
1-25-4382
22.Kaebajad esitasid prokuratuurile märkimisväärse koguse teavet, mis nende hinnangul võib Pihlakodu süüstada. Kuriteoteatest ja selle lisadest ilmneb, et enne P kinnipidamist jõudsid võimaliku seksuaalse väärkohtlemise kahtlused Tabasalu Pihlakodu juhtkonnani vähemalt kolmel korral. Veel viidati süüteoteates abihooldustöötaja väidetele, et Tabasalu Pihlakodu juhtidele olid teada nii P seksuoloogiline probleem kui ka hoolealuste kaebused P kohta, kuid juhtkond käskis neid kaebusi eirata. Kuriteokaebusele lisati 21 tõendit, mis viitasid kaebajate hinnangul Pihlakodu rollile vägistamiste võimaldamisel, ning kolmeteistkümne võimaliku tunnistaja nimed. Kaebuses esitati seega mitu asjaolu, mis tõstatasid kahtluse, et Pihlakodul võis olla osa vägistamiste võimalikuks saamisel.
23.Sellisest kuriteokaebusest hoolimata välistas prokuratuur Pihlakodu teadmise vägistamiskahtlustest, kuid jättis jälgitavalt põhjendamata, millistele asjaoludele tuginedes sellele järeldusele jõuti. Seejuures osutas prokuratuur teates muu hulgas, et viide vägistamisele on „kontekstist väljas“, ehkki oli enam kui pool aastat varem (30. novembril 2024) esitanud Tabasalu Pihlakodu abihooldustöötajale P-le süüdistuse vanurite korduvas seksuaalses väärkohtlemises.
24.Prokuratuur ei uurinud Pihlakodu vastutust hoolimata sellest, et oli kogunud enda hinnangul piisavalt tõendeid, süüdistamaks abihooldustöötajat kaheksa hoolealuse seksuaalses väärkohtlemises mitme aasta kestel, ning kuriteokaebuses osutati mitme asjaolu toel, et võimalikest väärkohtlemistest võisid teada ka hooldekodu pidaja juhtivtöötajad. Kui kuriteoteates on sedastatavad kuriteo tunnused, peab menetleja alustama kriminaalmenetlust (KrMS § 194 lg 2). Praegusel juhul nähtusid kuriteokaebusest KarS § 141 lg-le 3, § 13 lg-le 1 ja § 22 lg-le 3 vastava kuriteo tunnused. Seega oli kriminaalmenetluse alustamiseks nii ajend kui ka alus.
25.Kahtlemata ei saa ainuüksi kuriteoteate põhjal teha lõplikke järeldusi Pihlakodu karistusõigusliku vastutuse kohta. Kriminaalmenetluse alustamiseks sisaldas kuriteokaebus aga küllaldaselt andmeid. Prokuratuuri etteheide, et kaebajad ei esitanud oma väiteid kinnitavaid tõendeid, oli asjakohatu. Nagu öeldud, on kuriteokahtluse uurimise kohustus menetlejal ning tõendamiskoormist ei saa panna kannatanule.
26.Seda, kas ja mil määral on kaebajate kirjeldatud asjaolud tõendatavad ning kas tõendusteavet Pihlakodu võimaliku osaluse või selle puudumise kohta vägistamistele kaasaaitamises on veel, pidanuks prokuratuur kontrollima kriminaalmenetluses, sealhulgas P kolleegide ülekuulamisel. Seda ei tehtud. Hoolimata kaebajate esitatud tõenditest selle kohta, et Tabasalu Pihlakodu juhtkond võis olla teadlik võimalikest vägistamiskahtlustest, ei kuulanud prokuratuur üle ühtki tunnistajat, kes võinuks anda selle kohta ütlusi. Sealhulgas jäeti tuvastamata, kas Pihlakodu oli teadlik P seksuoloogilisest häirest ning kas see andnuks alust kahelda tema sobivuses hooldustöötajana töötamiseks. Seevastu tugines prokurör kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates korduvalt uurija „vestlustele osapooltega“, mis viidi läbi varasemas kuriteoteates esitatud „asjaolude täpsustamiseks.“ Tunnistajate ja kahtlustatavate ülekuulamise asendamine mitteformaalsete vestluste ja seletustega – iseäranis eesmärgiga vältida kriminaalmenetluse alustamist – ei ole kohane praktika.
27.Küll kuulati tunnistajaid üle P kuriteokahtlust puudutavas kriminaalasjas. Prokuratuuri kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates tehtud viited selles kriminaalasjas tuvastatule on aga nii ainetud, et lasevad järeldada üht: P tegusid uurides ei pööratud Pihlakodu võimalikule kriminaalvastutusele tähelepanu.
28.Kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisel peab kõrgemalseisev prokurör hindama omal algatusel ja olenemata kaebajate kaebeõigusest kriminaalmenetluse alustamata jätmise seaduslikkust (viidatud 1-21-1591/11, p 19). Praeguse juhtumi asjaoludel oleks kõrgemalseisev
5(7)
1-25-4382 prokurör pidanud vaatamata kaebuse esitajatel kaebeõiguse puudumisele selgitama, miks ta pidas kriminaalmenetluse alustamata jätmist põhjendatuks.
29.Lisaks vajakajäämistele menetlusõiguse järgimisel ja faktiliste asjaolude tuvastamisel ei ole jälgitavad prokuratuuri seisukohad materiaalõiguse tõlgendamisel. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates leitakse, et P tegu ei ole Pihlakodule objektiivselt omistatav, mistõttu ei saa heita Pihlakodule ette sellele kaasaaitamist. Sedavõrd lõplikku järeldust juriidilise isiku vastutuse võimatuse kohta ei võimalda kuriteokaebuses sisalduv teha. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine on materiaalõiguslikel kaalutlustel põhjendatud siis, kui kuriteoteates kirjeldatud tegu ei vastaks isegi selle tõendatuse korral ühegi kuriteokoosseisu tunnustele (vt viidatud 4-21-3478/29, p 29). Seda olukorda praegu ei ole.
30.Prokuratuur süüdistab P-d hooldekodu klientide seksuaalses väärkohtlemises 2020. a jaanuarist kuni 2023. a detsembrini. Enne 1. novembrit 2023 toime pandud tegude puhul eeldas KarS § 14 lg 1 alusel juriidilise isiku vastutuse tuvastamine, et tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinesid kõik deliktistruktuuri elemendid ning tegu pandi toime juriidilise isiku huvides (RKKK 08.03.2017, 3-1-1-84-16, p-d 27–29). Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse redaktsioonist (RKKK 04.11.2022, 1-20-8694/55, p 42). Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatest ei selgu, miks on enne 1. novembrit 2023 kehtinud KarS § 14 lg 1 järgi isegi teoreetiliselt välistatud Pihlakodu vastutus seksuaalkuritegudele kaasaaitamises tegevusetuse (vrd RKKK 10.10.2019, 1-17-7111/81, p-d 9–18) ja/või tegevusega.
31.Alates 1. novembrist 2023 kehtiv KarS § 14 avardab juriidilise isiku süüditunnistamise ja karistamise aluseid. Asjakohaste faktide tuvastamise korral ei ole välistatud, et juriidilisest isikust hooldekodu pidaja võib pärast nimetatud kuupäeva toime pandud tegude eest vastutada KarS § 14 lg 1 p 2 alusel, kui tema töötaja paneb vägistamise toime hooldekodu pidaja õiguslikke kohustusi rikkudes, tehes seda juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu. Lisaks võimaldab KarS § 14 lg 2 võtta hooldekodu pidaja vastutusele ka siis, kui KarS § 14 lg-s 1 nimetatud organ või isik jääb tegevusetuks ning viimaste garandiseisundit ei tuvastata. Seega võib juriidilisest isikust hooldekodu pidaja vastutada ka siis, kui ta ei ole oma tööd nõuetekohaselt korraldanud või võtnud vaevaks võimalike väärkohtlemise kahtlustega tegeleda, isegi kui ükski KarS § 14 lg 1 p-s 1 nimetatud füüsiline isik ise süütegu toime ei pane. Juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuseni võib viia ka mitme inimese käitumine kogumis, mis tähendab, et tuvastama ei pea alati vaid üht konkreetset isikut, kellele organisatsioonilisi puudusi ette heita. Puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu juriidilise isiku vastutuse tuvastamiseks piisab, kui juriidilisel isikul on tahtlus organisatsioonilise puuduse suhtes, st tema tahtlus ei pea hõlmama nende puuduste tõttu toime pandud kuritegu.
32.Põhimõtteliselt ei saa välistada juriidilisest isikust hooldekodu pidaja karistusõiguslikku vastutust ka juhul, kui ükski juhtivtöötaja ei tea võimalikest hooldekodus toimuvatest väärkohtlemistest, kuid puudujäägid töökorralduses ja järelevalves (nt töötajate vähesus, abihooldustöötaja töötamine juhendava hooldustöötajata, kvaliteedinõuete eiramine, puudulik järelevalve töötajate üle) võimaldavad KarS § 14 lg 1 p-s 2 nimetatud isikul hooldekodu kliente väärkohelda. Hooldekodu pidaja ei vabane vastutusest ainuüksi argumendil, et ükski organi liige, juhtivtöötaja ega pädev esindaja ei teadnud väärkohtlemise kahtlusest. KarS § 14 lg-s 1 sätestatud eeldust „õiguslikke kohustusi rikkudes“ tuleb mõista seadusega juriidilisele isikule pandud nõuete rikkumisena. Puudulikku töökorraldust või järelevalvet saab sisustada nii valdkonnaspetsiifiliste nõuete ja standardite kui ka näiteks korraliku ettevõtja hoolsuskohustusega. Puuduliku järelevalvena on käsitatav seegi, kui juriidiline isik teab tema huvides toimepandavatest õigusrikkumistest, kuid ei ürita neid ära hoida.
6(7)
1-25-4382
33.Hooldekodu kliendi väärkohtlemine rikub mitmeid hooldekodu pidaja õiguslikke kohustusi, eeskätt kohustust tagada klientide õiguste kaitse ja turvalisus (sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 3 lg 2, § 20 lg 1). Väidetavate rikkumiste asjaolusid ja ulatust nõuetekohaselt uurimata ei saanud prokuratuur eitada võimalikku õiguslikku seost hooldekodu pidaja puuduliku töökorralduse ja järelevalve ning hooldekodus aset leidnud väärkohtlemiste vahel. Väljaspool kodu osutatavale üldhooldusteenusele kehtestatud nõuded aitavad tagada nõutava kvaliteediga hooldusteenust, kuid on samal ajal suunatud ka sellele, et vältida võimalikke rikkumisi, sh klientide väärkohtlemise juhtumeid (vt nt SHS § 3 lg 2, § 20 lg 1, § 22 lg 3 ja § 20 lg 4 alusel kehtestatud nõuded koosmõjus korraliku ettevõtja hoolsuskohustusega). Konkreetsel juhul saab seda, kas puuduliku töökorralduse või järelevalve ning rikkumise vahel oli ka õigusvastasusseos (s.o kas korrakohase hoolsuse korral ei oleks kuritegu toime pandud), põhjendatult hinnata alles kriminaalmenetluses, mitte seda juba menetluse alustamise üle otsustamisel eos välistades (vrd RKKK 27.09.2022, 1-22-1015/7, p 10). (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.