Kohtulahend

ning kõrvalteelt peateele lähenev sõiduauto põrkas peateele vasakpööret tehes kokku Xxx tänava ja A.H. Tammsaare puiestee ristmikul diagonaalselt teed ületava jalgratturiga. Menetleja leidis, et pimedal ajal sõiduteel olles lõi tervisekahju saanud jalgrattur liiklusnõudeid rikkudes mootorsõidukijuhi jaoks ootamatu takistuse ja seadis end ise ohtu. Samal ajal ei veendunud kõrvalteelt peateele suundunud mootorsõidukijuht täielikult enda manöövri ohutuses ehk ei täitnud korrektselt LS § 57 nõudeid, mille kohaselt peab kõrvalteel sõitev juht andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed või sõidueesõigusega teed, sõltumata tema sõidusuunast. Mõlemal õnnetusel osalenul oli kohustus liiklusohtu ära hoida ning ilma liiklusnõudeid rikkuva käitumiseta ei oleks liiklusõnnetust sellisel kujul juhtunud. T F ei veendunud kõrvalteelt peateele keerates manöövri ohutuses, kuid sõitis XXle otsa sellepärast, et naine juhtis jalgratast sõidutee keskel, olles asetsetud diagonaalselt sõiduteega ja jäädes seetõttu autojuhile märkamatuks. Kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale

lähenev sõiduauto põrkas kõrvalteelt peateele vasakpööret tehes ristmikul kokku jalgratturi juhitava jalgrattaga. Ringkonnaprokurör märkis, et jalgratturi esitule põlemine/mittepõlemine õnnetuse eel on jäänud väärteomenetluse käigus küsitavaks. Samas ei oma see asjaolu liiklustehnilise ekspertiisi tulemust silmas pidades suurt tähendust, sest jalgratturi sõidutrajektoor ei olnud sõiduteega paralleelne, vaid diagonaalis, mistõttu esitulede põlemine ja sõiduteega diagonaalselt kumav valgusvihk ning helkurite helkimine jäid kõrvalteelt peateele sõitvale autojuhile seetõttu suure tõenäosusega märkamata. Ka olid õnnetuse olud (halb ilm, pimedus jne) sellised, mis ei võimaldanud autojuhil jalgratturit märgata. Kannatanu ei mäleta liiklusõnnetuse toimumist ning on oma paiknemise kohta sõiduteel andnud vastuolulisi ütlusi. Seetõttu ei ole nende pinnalt võimalik objektiivselt tuvastada, kas ta liikus enne kokkupõrget sõidutee parema ääre lähedal, oma sõiduraja keskel või sõidutee keskosa piirkonnas. Kriminaalasja alustamise/alustamata jätmise otsustamisel ei saa menetleja tugineda oletustele, nagu on seda teinud kannatanu esindaja. Ainsa objektiivse tõendiga – liiklustehnilise ekspertiisiga – on üheselt tuvastatud, et kokkupõrge toimus sõidutee keskosa piirkonnas ja jalgratas paiknes auto suhtes diagonaalselt, mitte nõuetekohaselt paremas ääres. Edasiste menetlustoimingutega ei oleks võimalik välja selgitada, kas jalgrattur liikus enne kokkupõrget just sõidutee paremas ääres või mitte. Ka kannatanu täiendav ülekuulamine ei annaks esialgse paiknemise osas usaldusväärset teavet, sest liiklusõnnetuse toimumist kannatanu ei mäleta ning eelnevatel ülekuulamistel on ta andnud vastuolulisi ütlusi. Tõsikindlalt on tõendatud, et kannatanu oli õnnetuse toimumise ajal keset sõiduteed mootorsõiduki suhtes diagonaalselt (mitte ei liikunud nõuetekohaselt sõidutee paremas ääres) ja ületas jalgrattaga teed kohas, kus puudus ülekäigurada. Kokkuvõttes oli ringkonnaprokurör seisukohal, et pole alust omistada saabunud tagajärge üksnes mootorsõiduki juhile, kui samal ajal saab tõsikindlalt väita, et vaatamata õnnetuse põhjustamisele tema poolt oleks kannatanu isikukahju olnud sootuks olemata või olnuks oluliselt väiksema raskusastmega, kui kannatanu oleks jalgrattaga kõrvaltee ja peatee ristumisel samuti veendunud, et teedel ei liigu mootorsõidukeid, samuti ületanud sõiduteed selleks ettenähtud kohas ja mitte diagonaalselt liikudes või kui kannatanu oleks vähemalt kasutanud ka lisaks nõuetekohast turvavarustust-kiivrit, mis oleks selgelt võinud vähendada või vältida ekspertiisiaktis kirjeldatud peapiirkonnaga seotud vigastuste tekkimist.

oletada. Tõsikindlalt on tuvastamata, kuidas sattus jalgrattur vahetult enne liiklusõnnetust sõidutee keskele ning kas enne tee keskossa pööramist sõitis kannatanu liiklusreegleid järgides just sõidutee pärisuunavööndis, tee servas ja justnimelt piki teed. Kannatanu ei oska ise selgitada, kuidas ta keset teed sattus. Ka autojuht ei ole võimeline selgitama, et millistel asjaoludel jalgrattur tee keskele sattus – autojuhi sõnul ei näinud ta jalgratturit enne kokkupõrget üldse. Liiklustehnilises ekspertiisis on vaieldamatult tuvastatud, et kokkupõrge toimus tee keskosas. Seda, kuidas sattus jalgrattur keset teed, pole ekspertiisiaktis tõsikindlalt öeldud ega saagi antud juhul allikmaterjalile tuginedes öelda, nagu sedagi, kus sõitis jalgrattur enne seda. Kriminaalmenetluses tuleb aga kõik oluline tõsikindlalt tuvastada. Ka täiendav liiklustehniline ekspertiis ei annaks mitte mingit tõsikindlat teavet liiklusõnnetuses osalenud jalgratturi õnnetusele eelnenud liikumise osas. Sündmuskohal ei ole fikseeritud mingeid jälgi, mis annaksid teavet liiklusvahendite õnnetusele eelnenud liikumise osas, mistõttu ei ole eksperdil võimalik teha selles küsimuses mingeid tõsikindlaid tähelepanekuid ning temagi (s.o ekspert) saaks selles osas piirduda parimal juhul vaid oletustega. Oletus on ka kaebuse esitaja väide, et kokkupõrge toimunuks ka siis, kui jalgrattur oleks jätkanud otse liikumist (sellise väite eelduseks on see, et jalgrattur sõitis enne kokkupõrget sõidutee (Xxx tänava) pärisuunavööndis tee paremal serval), mida ei ole võimalik tuvastada ega tõenditega kinnitada. Isegi juhul kui jalgrattur täitis liiklusreegleid ja sõitis enne kokkupõrget sõidutee pärisuunavööndis tee parempoolsel serval (kuigi tõenditest nähtuvalt pole sugugi välistatud tee diagonaalne ületamine jalgratturi poolt või mõni muu liiklusreeglite vastane tegevus, sest kokkupõrke toimumine sõidutee keskosas on fakt), puudub igasugune alus väita, et ka siis oleks liiklusõnnetus toimunud. Materjalidest (sündmuskoha vaatlusprotokollist, liiklustehnika ekspertiisi aktist ja sellele lisatud skeemist, autojuhi seletustest) nähtuvalt toimus kokkupõrge ajal, mil autojuht oli vasakpöörde peateele praktiliselt ära teinud ning väidetavalt tee paremal serval liikuval jalgratturil olnuks ainus võimalus autole n-ö pihta saada järsu manöövri (vasakule pööramise abil). Kui väidetavalt tee paremal serval liikuv jalgrattur oleks jätkanud sama trajektooriga (ja sama kiirusega, mis oli ligikaudu 13 km/h) otsejoones liikumist, siis tõenäoliselt ei oleks mingit kokkupõrget toimunud. Kirjeldatu kehtiks vaid siis, kui oleks tõsikindlalt tuvastatud see, et kuni järsult vasakule ehk auto suunas pööramiseni liikus jalgrattur pärisuunavööndis tee paremal serval. Paraku on jalgratturi liiklusreegleid järgiv liikumine pärisuunavööndis Xxx tänava paremal serval üksnes jalgratturi esindaja oletus. Kriminaalmenetlust ei saa alustada kaebuse esitaja subjektiivse ja meelevaldse hinnangu põhjal, et tema arvates on keegi pannud toime kuriteotunnustega teo. Antud juhul sisaldab kaebus üksnes oletusi, st pole piisavalt kuriteole viitavat usaldusväärset teavet, mistõttu ei ole kriminaalmenetluse alustamine seaduslik ega lubatav. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale

Kaebuse esitaja on jätkuvalt seisukohal, et XX ei rikkunud LS § 32 lg 1 p 4 nõudeid, vaid liikus sõidutee parema ääre lähedal ning tegi järsu vasakpöörde tee keskosa suunas ootamatu liiklusohtliku olukorra tõttu, et vältida kokkupõrget kõrvalteelt peateele sõitnud sõiduautoga. Kokkupõrge sõiduautoga oleks toimunud ka siis, kui jalgrattur oleks jätkanud otse liikumist. Tegemist ei ole mitte oletuse, vaid uurimisversiooniga, mida tuleb kontrollida. Eluohtlikke tervisekahjustusi saanud kannatanu on väärt riigipoolset sekkumist, et liiklusõnnetuse tekkemehhanism välja selgitada selle algpõhjusest alates. Eriti olukorras, kus kannatanut väärteomenetluses süüdistati täiesti põhjendamatult ja ebaseaduslikult sõidutee vasakus ääres sõitmises. Prokuratuur on keeldunud täiendavate tõendite kogumisest, et selgitada lisaks kokkupõrke kohale välja, kuidas liikusid sõidukid enne kokkupõrget. Tavateadmiste põhjal on ilmne, et kastiga jalgrattaga ei ole võimalik sõita diagonaalselt külg ees mööda tee keskosa. See tähendab, et enne kokkupõrget pidi piki teed liikuv jalgrattur kusagil mööda teed liikuma tee äärega paralleelselt. Analüüsimata on aga jäetud põhjusliku seose ahel enne kokkupõrke toimumist. Liiklustehnika eriteadmistega isikul on võimalik ekspertiisi käigus välja arvutada ja tehniliselt põhjendada, millises asendis oli jalgrattur sõiduteel ajal, kui ta liikus veel otse piki teed. Samuti on liiklustehnika ekspertiisiga võimalik tuvastada see, kui kaua liikus kõrvalteelt peateele sõitnud auto peateel ehk jalgratturi eesõigust takistades. Eksperdi arvamusest saadud tõendite põhjal on võimalik järeldada, kas jalgrattur täitis liiklusnõudeid (st kas ta liikus sõidutee parempoolse ääre lähedal) ning kui ta ka oli mõningal määral paremast äärest kaugemal, siis kas autojuhil oli tõepoolest võimatu teda näha ja kas liiklusõnnetus jäänuks toimumata, kui jalgrattur oleks olnud rohkem paremal pool. Ekspertiisiga saab tuvastada jalgratturi asendi ohu tekkimisel ja kas otse piki teed liikuva jalgratturi esituli oli tõepoolest mittenähtav autojuhi jaoks. Kannatanu poolt liiklusnõuete rikkumine ei välista teeandmise kohustust rikkuva sõidukijuhi poolt kuriteokoosseisu täitmist. Ühtegi tõendit, mis annaksid alust asuda seisukohale, et kannatanu ei liikunud sõidutee paremas ääres ning kannatanu poolt ootamatult tekkinud ohtlikus olukorras (hädaseisundis) vasakule pööramine ei olnud õigusvastane. Ka juhul kui kannatanu oleks jätkanud otse liikumist, oleks kokkupõrge toimunud. Kannatanule ei saa ette heita, et kui ta näeb autojuhi poolt teeandmise kohustuse eiramist, siis ta suudaks analüüsida, kas auto jõuab napilt eest läbi ja ta meelekindlalt jätkab otse sõitmist, mitte ei pööra end ohust eemale. Seni on keskendutud sellele, et autojuhil oli kohustus kõrvalteelt peateele sõites anda teed peateel liikuvale jalgratturile. Täielikult analüüsimata on jäetud autojuhile pöördel kehtestatud õiguslike kohustuste normid. Liiklusseaduse § 33 lg 2 p 8 kohaselt on igal juhil kohustus veenduda manöövri ohutuses ning manöövrit teostades mitte ohustada teisi liiklejaid. Pööre vasakule on liiklusseaduse § 2 p 37 ja 61 kohaselt manööver. Lisaks on prokuratuuri versiooni jaatades jalgrattur selles kohas ristmiku kõrval ületamas sõiduteed suunaga paremalt vasakule. Sellises olukorras kohustab liiklusseaduse § 17 lg 5 p 2 mitterööbassõidukijuhti andma teed jalakäijale, jalgratturile, kergliikurijuhile, robotliikurile ning mopeedi- ja pisimopeedijuhile, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab, kui teeandmise kohustus ei ole

liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti. Kui käsitada kannatanut sellel ristmikul sõiduteed ületava jalgratturina, siis oli autojuhil kohustus talle pööret lõpetades teed anda. Igal juhul ja mistahes viisil käesolevat sündmust analüüsides oli autojuhil kohustus jalgratturile teed anda ja seetõttu on kriminaalmenetluse alustamata jätmine ebaseaduslik. Autojuhil ei ole mitte mingit õigustust mitte näha jalgratturit ning XX oli teinud ennast ka igati nähtavaks, kuna tema jalgrattal olid helkurid ning kasutusel ettenähtud tuled. Autojuhil oli kohustus anda peateele sõites teed igale peateel liikuvale juhile ja neid mitte takistada. Samuti oli pöörde sooritamisel autojuhil kohustus veenduda selle ohutuses ning anda teed jalgratturile, kes ületab teed, millele autojuht pööras.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kaebuse rahuldamiseks ja Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks alust ei ole.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.