Kohtulahend

koputust. X väitel lükkas Y teda korduvalt ukse eest ära vastu seina, tegelikult suhtlesid X ja Y trepikojas. Ka on helifaili järgi tuvastatav, et nende vahel ei olnud mingit füüsilist kontakti. W ja Y ütluste kohaselt ei sisenenud Y kordagi korterisse ega puudutanud Xt. Helisalvestuselt kostuv kinnitab nende versiooni sündmuste algusest ning lükkab ümber X versiooni. Seetõttu on sündmuse alguse osas usaldusväärsed W ja Y ütlused ning X ja C versioon on ebausaldusväärne. Helifail lõppeb ajal, kui W oli veel korteris, mistõttu tuleb edasisi sündmusi hinnata isikute ütluste võrdlemise järgi. Kui arvestada taustinformatsiooni ja võrrelda seda isikute ütlustega, on peale helisalvestuse lõppu leidnud aset järgmine sündmuste käik. Q ema soovis koos lapsega korterist lahkuda, millele oli X kategooriliselt vastu. Wl oli õigus oma last korterist ära viia ning temaga suhelda seal, kus ta soovis. X seda õigust ei tunnistanud, seisis välisukse ees ning takistas füüsiliselt lapsel ja emal väljuda. Et ema ja Q saaksid väljuda, lükkas Y Xt ukse eest ära ning hoidis teda kinni. Kuna X rabeles, siis pidi Y lükkama teda korduvalt. Kui Wl ja Ql õnnestus korterist väljuda, laskis Y X kohe lahti. Selline sündmuste käik vastab ka C antud ütlustele. Y tegevus ei olnud õigusvastane. X takistas füüsiliselt tema korteris olnud Y elukaaslasel Wl koos pojaga korterist lahkuda, st ründas W õigushüvesid. Y takistas sellist X rünnet minimaalselt, lükates teda eest ja hoides kinni, et W saaks korterist lahkuda. Yl puudus tahtlus tekitada Xle valu. Tema eesmärk oli aidata enda elukaaslasel korterist lahkuda. Xt ukse eest lükates ja teda kinni hoides ei möönnud Y ega pidanudki möönma, et selliselt käitudes tekitab ta Xle kuriteokoosseisu täitvat valu, kuna selline tegevus ei vasta objektiivse kõrvaltvaataja seisukoha järgi valu tekitamisele. Y teos puudub ka objektiivne kuriteokoosseis. KarS §-le 121 ei vasta teod, mis tekitavad küll ebamugavustunnet ja negatiivseid emotsioone, kuid mille toimepanemise intensiivsus ning eesmärk ei olnud selline, mis võimaldaks seda hinnata väärkohtlemiseks. Riigikohtu 12. novembri 2019 lahendi 1-18-7833 p 27 kohaselt pole karistatava teona KarS § 121 mõttes alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Mitte igasugune ebamugavustunnet (võib-olla ka teatud ebatõsist-ebaolulist valuaistingut) tekitav käitumine ei ole kvalifitseeritav kuriteona. Kaebus kriminaalmenetluse lõpetamise peale

kuriteoteate 29. veebruaril 2024 ning selleks ajaks ei olnud kannatanu kehal nähtavaid jälgi ründest. Vahetult pärast sündmust helistas kannatanu ka hädaabisse. Kannatanu tundis 1. märtsi 2024 hommikul, s.o 1,5 päeva pärast rünnakut, et tema keha on kange ja valus. Esialgu ei osanud ta seda seostada 28. veebruaril 2024 toimunud ründega. 2. märtsil 2024, kui kannatanu tundis jätkuvalt valu kohtades, kust Y oli teda tõuganud, märkas peeglist tekkinud jälgi nahal ning pildistas neid. 4. märtsil 2024, s.o pärast nädalavahetust, pöördus kannatanu ka perearsti poole, kirjeldades, et sattus rünnaku ohvriks ning et tunneb füüsilist valu kohtades, kuhu teda löödi, kuid avaldas arvamust, et löökide valu kaob aja jooksul. Kannatanu tundis pärast füüsilist rünnakut ärevust ja paanilist hirmu ning soovis saada arstiabi. Menetluses on jäänud üle kuulamata Saaremaa Valla lastekaitsetöötaja F, kes oleks andnud ütlusi selle kohta, kas laps soovis minna emaga koos Pärnusse või kas emal on õigus laps vastu tahtmist ja erinevalt kokku lepitud suhtluskorrast siiski Pärnusse viia. Ka ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et menetleja oleks võtnud seisukoha kõikide kaebuses viidatud kuriteokoosseisude suhtes. Y, kes korduvalt ja jõuliselt tõmbas lahti koduukse ning jättis täitmata lahkumisnõude ega lubanud kannatanul ust sulgeda, on toime pannud ka sissetungimise eluruumi. Y tegevus vastab lisaks KarS § 137 lg 1 koosseisule, kuna ta salvestas kannatanu korteri ukse taga kolmandate isikute omavahelist vestlust andmete kogumise eesmärgil. Riigiprokuratuuri määrus

Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning tõendeid tuleb hinnata kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab muuhulgas seda, et kannatanu ütlused ei ole tema menetlusseisundi tõttu rohkem usaldusväärsed kui muud tõendid, sh kahtlustatava ütlused. Kohtueelset menetlust on teostatud erapooletult, tõendeid on hinnatud objektiivselt nende kogumis, eelistamata ühtesid tõendeid põhjendamatult teistele, ning kannatanu ütlusi pole jäetud tähelepanuta. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu muude tõenditega kõrvaldada, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus kahtlustatava kasuks, mitte aga teha kahtlustatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel. Nii on ka antud juhul toimitud. Kaebaja pole esitanud ühtki argumenti, miks peaksid tema ütlused olema sedavõrd usaldusväärsed, et kaaluksid tingimusteta üle vastupidist kinnitavad tõendid, pigem on vastupidi. Kaebaja ütlustesse on alust suhtuda kriitiliselt ning nende usaldusväärsust kahandab nende vastuolulisus. Isiku ütlusi tuleb hinnata ka nende elulise usutavuse aspektist. Sündmuse toimumine kaebaja kirjeldatud viisil ei ole eluliselt usutav. X ütluste kohaselt tõukas ja väänas Y teda umbes kümme minutit. Tõendid sellise kestvusega füüsilist konflikti X ja Y vahel ei kinnita ning pole ka eluliselt usutav, et isik laseb end 10 minutit valu tekitavalt tõugata-väänata. Eeldada võiks, et isik eemaldub vägivallatsejast (see võimalus oli kaebajal olemas kasvõi ukse juurest eemale liikudes), kutsub politsei vms. Ka pole eluliselt usutav, et kannatanu abikaasa vaatab oma naise kallal vägivallatsemist üle 10 minuti pealt ega reageeri kuidagi. Ka ei kinnita kriminaalasja materjalides miski Xl sellise valutunde esinemist, mis täidaks KarS § 121 koosseisu. Kaebaja ei reageerinud kordagi selliselt, mis kõrvalseisja poolt hinnatuna viitaks valuaistingule – ei karjatanud, ei väljendanud sõnaliselt, et tal on valus jne. Ka kaebaja käitumine väidetava kehalise väärkohtlemise järgselt ei ole omane isikule, kelle suhtes on äsja kuritegu toime pandud. Tema ütluste kohaselt järgnes ta Yle, Wle ja lapselapsele õue, mille tagajärjeks oli kriminaalasjas nr 24274050047 (kohtueelses menetluses) Xle kahtlustuse esitamine KarS § 121 lg 1 järgi, s.o Y kehalises väärkohtlemises. Isik, keda on äsja kehaliselt väärkoheldud, ei järgne vabatahtlikult oma väärkohtlejale ega (Xle esitatud kahtlustuse kohaselt) peksa teda „korduvalt jalaga kubeme piirkonda, vastu vasakut põlve ja säärt ja ühel korral käega kubeme piirkonda, põhjustades kannatanule valu, vasaku põlve ja välissuguelundite põrutuse“. Terviseportaali väljavõttest nähtuvalt ei pöördunud X arstile valu ega tervisekahjustuse tõttu. Ka kaebusest ei nähtu, et ta oleks sündmuse järgselt olnud sunnitud kasutama valuvaigisteid. Kahtlustatava väidetavad löögid tabasid kaela ja rindkeret. Mitu päeva hiljem tehtud fotodelt ei nähtu ühtki vigastust kaela ega rindkere piirkonnas. Eelmärgitust saab järeldada, et mingit sellist kehalist väärkohtlemist, mis täidaks KarS § 121 koosseisu, ei ole Y X suhtes toime pannud. Ei saa välistada, et füüsiline kontakt kannatanu ja kahtlustatava vahel oli ning välistatud pole ka, et Y Xt minimaalselt tõukas või kinni hoidis, kuid sellisel juhul on tegemist nn bagatellründega, mis kuriteokoossisu ei täida. Valu põhjustamise KarS § 121 teise alternatiivi mõttes saab isikule omistada vaid juhul, kui selle põhjustamine tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. See võiks tulla kõne alla olukorras, kus tõukamine või kinnihoidmine oli sedavõrd intensiivne, et põhjustas ka mingi objektiivselt tuvastatava tagajärje, nt punetuse või hematoomi mõjutatud piirkonnas. Antud juhul seda tuvastatud pole.

X ei vajanud valuravi ning arstile pöördus ta mitu päeva hiljem ärevushäire tõttu ravimi saamiseks. Kuna pole tuvastatud, et Y oleks pannud X suhtes toime kuriteo, puudub vajadus arutleda võimaliku hädakaitse teemal. Lähtuvalt F ütlustest, kes on kriminaalasjas nr 24274050047 üle kuulatud, ning hiljem Q ja ta ema vahel toimunust pole asjakohane rääkida sellest, et laps keeldus Pärnusse minemast ning W üritas teda Y abil jõuga ja seadusevastaselt endaga kaasa viia. Kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad pigem vastupidist – laps suhtles korterisse tulnud emaga, lahkus temaga vabatahtlikult korterist ning kinnitas sündmuse järgselt temaga suhelnud politseitöötajaile (tuvastatav vormikaamera salvestistelt), et soovib emaga koos Pärnusse minna. Kusjuures F ütluste kohaselt oli I W ise lapsele järgi kutsunud, küll aga lapse emale üleandmisest kõrvale hoides selleks ajaks kodust lahkunud. Konflikt korteris oli X tekitatud, kel polnud mingit õigust takistada lapsel oma emaga rääkida ega temaga kaasa minna, kuna ema järgis kohtu poolt kindlaks määratud suhtluskorda. Y tegevus ei täida ka KarS 266 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu. Puuduvad tõendid selle kohta, et Y oleks üldse korterisse sisenenud. X ütluste põhjal saab väita pigem vastupidist. Kaebuses märgitu, et eluruumi puhul saab rääkida kodu puutumatuse ja privaatsuse rikkumisest ka juhul, kui süüdlane ise füüsiliselt sinna ei sisene, aga nt paneb toime varguse läbi avatud akna, pole riigiprokuröri hinnangul antud kaasuse asjaolusid arvestades asjakohane. Ehkki kaebuses rõhutatakse, et sissetungimisena on käsitatav ka olukord, kus isiku eluruumi uks tõmmatakse tema tahte vastaselt korduvalt lahti ja seda ei ole võimalik enda privaatsuse huvides ka sulgeda, siis taolist olukorda tuvastatud pole. Tunnistaja C ütluste kohaselt avas Y ukse vähemalt kolm korda. Samas ei nähtu, kes selle vahepeal sulges – kas Y või X. Ka ei nähtu kellegi ütlusest ega salvestisest, et X või C oleks Yl sõnaselgelt keelanud ust avada või käskinud tal üldse lahkuda. Vastuoluline on kaebaja seisukoht asjas esitatud helisalvestise kohta. Osas, kus kriminaalmenetluse lõpetamisel käsitleti salvestist kui X ütlusi ümber lükkavat ja kahtlustatavat õigustavat tõendit, pidas kaebaja seda ebausaldusväärseks tõendiks; küll aga sobib see tõend siis, kui selles sisalduvat on võimalik tõlgendada kahtlustatavat süüstavalt. Lisaks esitas riigiprokurör põhjendused selle kohta, miks ei täida Y tegevus KarS § 137 koosseisu. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale

lastekaitsespetsialisti F täiendavat ülekuulamist, et selgitada välja sündmustes märgilist tähtsust omavad asjaolud seoses kannatanu õiguste ja kohustustega; lapse isa I ülekuulamist selgitamaks välja 28. veebruaril 2024 hommikul sõlmitud kokkuleppe sisu; kaebuse esitamisega seotud menetluskulude riigi kanda jätmist. Kaebuse esitaja heidab ette, et kriminaalasja on menetletud poolikult. Kõnealune kriminaalmenetlus on tihedalt seotud kriminaalmenetlusega nr 24274050047, milles on tähtsust omavaid tõendeid, kuid neid ei ole selle kriminaalasja raames hinnatud. Riigiprokurör on teises kriminaalasjas kogutud tõendeid hinnanud osaliselt ning erapoolikult, jättes kannatanu sõnu kinnitavad tõendid teadlikult kõrvale. Tõele ei vasta Riigiprokuratuuri seisukoht, et kriminaalasjades kogutud tõendite kohaselt pole tuvastatud, et Y tõmbas korduvalt kannatanule kuuluva ja Q koduks oleva korteri ukse vastu kannatanu tahtmist lahti. Kriminaalasjas nr 24274050047 on Y süüteoteate esitamisel öelnud: „Uks löödi kinni ja mina jäin trepikotta“. Seega on Y öelnud, et ta ei sulgenud korteri ust ise. Samuti peegeldub Y sõnadest mõistmine selles osas, et teda ei soovitud korterisse ega korteri ukse vahele. Tõendatud on, et Y avas ukse korduvalt, et ta ise seda ei sulgenud ning ta sai aru, et tal keelatakse korterisse minna ja palutakse sealt lahkuda. Salvestiselt „Hääl005“ kuulduva näol on kriminaalasjas kogutud selge tõend sissetungimise kohta. Kriminaalasja juurde esitatud salvestisest „Hääl005“ on kuulda järgmist: kostub ukse sulgemise klõps, seejärel koputus (kannatanu on arvamusel, et koputus on salvestisele lisatud tagantjärele), seejärel on kuulda kannatanu häält, mis ütleb „ei ole tarvis tulla“, misjärel tõmmatakse uks jõuga lahti, kuna kannatanu oli ukse äsja Y nina ees kinni tõmmanud, misjärel ütleb W „tule siia, ta ei lase mul last kaasa võtta“, ning kannatanu ütleb uuesti „ei ole tarvis tulla“, seejärel kostub C hääl „ei ole tarvis tulla“. Samuti ütleb kannatanu hiljem Yle „ma ütlesin, sa ei ava seda ust“. Seejärel tõmbab Y ikkagi jõuliselt ukse lahti ja kannatanu ütleb uuesti „ei ole tarvis tulla“. Kuna Y jätkuvalt ei lahkunud ega sulgenud ust, ütles kannatanu selgelt taaskord „Pane uks kinni. Ma ütlesin, sa ei ava seda ust“. Salvestisel on kuulda, kuidas kannatanu ütleb selgelt „Kuule, sa võid lahkuda. Võõrast korterist lahkuda[...] Pange uks kinni ja minge minema“. Riigiprokuratuur kohaldab valesti materiaalõigust, leides, et seesugune käitumine, kus kannatanu jaoks võõras meesterahvas tõmbab korteri ukse korduvalt lahti ning keeldub korduvatest nõuetest hoolimata lahkumast, ei täida sissetungimise koosseisu. Sissetungimise koosseis kaitseb eraelu puutumastust ja isikute privaatsust. On ilmne, et võõra isiku poolt kellegi koduukse korduv avamine ja lahkumisnõude täitmata jätmine on isiku privaatsuse ja eraelu puutumatuse tugev rikkumine. Seega on täidetud KarS § 266 lg 2 p 1 koosseis, s.o Y tungis sisse kannatanule kuuluvasse eluruumi ning jättis täitmata lahkumisnõude, seda korduvalt. Kui kahtlustatav väidab, et helisalvestise „Hääl005“ puhul on tegemist sündmuste algusega, tuleb tema ütlused jätta tähelepanuta. Kriminaalasjas nr 24274050047 kogutud tõendid kinnitavad, et tegemist ei ole mitte sündmuste tervikliku käiguga, vaid valitud katkendiga sündmustest. Y on salvestise alguse ajaks olnud korteri ukse taga juba vähemalt kaks minutit ning salvestis lõppeb hetkel, kui Y uuesti korteri ukse avab, et W saaks lapsega põgeneda. W

esitatud salvestist („New Recording 5“) ega Y ütlusi, mille kohaselt kulus tal autost korterisse minekuks jalutades 30 sekundit, ei ole käesolevas kriminaalasjas analüüsitud. Õiguskirjanduse kohaselt täidab sissetungimise koosseisu see, kui vähemalt ühele isikule on sissetungimine vastumeelne. Ka ei ole eluliselt usutav, et kui ukse taha saabub tundmatu võõras meesterahvas, kes räägib ja käitub agressiivselt toas viibivate isikute suhtes, kutsutakse ta tuppa. Lisaks on salvestiselt „Hääl005“ kuulda, kuidas ka C ütleb Yle „ei ole tarvis tulla“. Täidetud on ka kehalise väärkohtlemise koosseis. Arvestades kriminaalasjas kogutud tõendeid, on selge, et rünne ei kestnud 10 minutit, vaid lühemat aega, kuid see ei muuda kannatanu ütluseid ebausaldusväärseks. Võib üldteadaolevaks pidada asjaolu, et kui keegi satub füüsilise rünnaku ohvriks, on tema fookus suunatud konfliktile ja sellest väljumisele ning ajataju on ründe ajal moonutatud. Kannatanu on oma ütlustes viidanud, et ta arvab, et rünne kestis nii pikalt, mis näitab tegelikult üksnes ründe tõsidust kannatanu jaoks. Ka on Y suuremat kasvu 40-aastane meessportlane ning kannatanu puhul on tegemist 65-aastase naisterahvas Seega on nende jõud väga erinev. Leides, et kannatanu saanuks eemalduda ründajast, jätab riigiprokurör tähelepanuta, et kannatanu kaitses rünnaku ajal lapse õigusi, et last ei viidaks vastu tema tahtmist Pärnusse, ning ka oma kodu puutumatust ja privaatsust. Y väljendas selgelt, et ta ei kavatse lahkuda. Seega ei olnud kannatanul isegi oma kodus turvaline ning tal ei olnud võimalust mitte kuhugi lahkuda. Ta oli oma kodus, ta sulges ukse, kuid sellest ei piisanud. Arusaamatuks jääb, millistele tõenditele tugineb riigiprokuröri väide, et kannatanu ei karjatanud kordagi ega väljendanud sõnaliselt, et tal on valus. Salvestis kestab täpselt sinnani, kus kannatanu ja tunnistaja kirjeldavad, et Y tõukas korduvalt jõuga kannatanut vastu seina ning hoidis teda kinni, et W saaks lapsega korterist väljuda. Eluliselt on usutav, et Y, keda on varem süüdi mõistetud kehalises väärkohtlemises ning kes sündmusi salvestas, lülitas salvestuse kinni ning seejärel avas taas korteri ukse, et W saaks koos pojaga lahkuda ning selleks pidi ta kannatanu kannatanule endale kuuluva korteri ukse eest jõuga eemale lükkama. Kriminaalasja nr24274050047 materjalide hulgas on ekspertiisiaktid nii kannatanu kui kahtlustatava vigastustest. Kohtuarstlikult sedastatavad vigastused on ekspert tuvastanud vaid Xl. X on kirjeldanud, kuidas Y teda korduvalt ja jõuliselt rinnaalusest ja kõhu piirkonnast tõukas ning teda selja tagant jõuga kinni hoidis ja teda kägarasse surus ning et ta rabeles end Y haardest vabaks – seda nii õues kui ka korteris toimunud rünnakute puhul. Seda, et Y kannatanut ründas ja et X rabeles end vabaks, kinnitab ka C. Kriminaalasjas nr 24274050047 on kogutud tõendid kannatanu kehal tekkinud punetuste kohta, mille osas ekspert ei välista, et need võisid tekkida Y jõuliste tõugete tulemusena. Riigiprokurör on terviseportaali väljavõttele tuginedes märkinud, et kannatanu ei pöördunud arsti poole seoses valuga, eemaldades kannatanu pöördumisest olnud lause „küllap löökide valu kaob ajajooksul“, rikkudes selgelt kriminaalmenetlusõigust ausale ja õiglasele menetlusele. Riigiprokurör ei ole tõendeid hinnanud erapooletult ja objektiivselt. Valuvaigistid on saadaval käsimüügiravimina ning nende saamiseks ei ole tarvis pöörduda arsti vastuvõtule. Siiski, ka sellest tõendist nähtuvalt on kannatanu tundnud valu ning see valu on kestev, s.o kannatanu

tundis kehal valusaid kohti ka 4. märtsil 2024 pöördumises arstile. Puudub mõistlik alus kahelda, et kannatanu tundis rünnaku tulemusel valu. Y rünnak ei ole nn bagatellrünnak. Bagatellrünnakuna nähakse tõuklemisi ja nügimisi, mida objektiivne kõrvaltvaataja ei pea valu tekitavateks rünnakuteks. Ei saa kuidagi öelda, et kui 40aastane tugev sportlik suurekasvuline mees korduvalt jõuliselt tõukab 65-aastast lühikest kasvu naisterahvast kõhu ja rinnaalusest piirkonnast, hoiab teda jõuliselt kinni, surudes vastu ust ja surudes selja tagant hoides kägarasse, oleks tegemist väheintensiivse ründega, millega ei põhjustata valuaistingut. Seega on kriminaalasjas nr 24274050047 kogutud tõendid selle kohta, et Y on toime pannud kehalise väärkohtlemise. Kuna Y on toime pannud korduvad ründed kannatanu vastu, sh ka kannatanu korteris, siis on Y toime pannud ka KarS § 266 lg 2 p 2 koosseisu. Lisaks esitatakse kaebuses põhjendused selle kohta, miks ei esine Y teos õigusvastasust välistavaid asjaolusid, miks tuleks üle kuulata I, täiendavalt üle kuulata lastekaitsespetsialist F ning viia KrMS § 77 lg 1 alusel läbi vastastamine. Kaebuse rahuldamise korral palutakse jätta menetluskulud jätta riigi kanda. Menetluskulude täpse suuruse esitab kannatanu esindaja pärast arve esitamist kannatanule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

saab loa minna esikust tuppa, et lapsega omaette rääkida, ja suundub seda tegema. Seejärel kostab ukse sulgemise heli, pärast mida selgub, et samale poole suletud ust ehk trepikotta jäid X ja Y – järgneb nendevaheline sõnavahetus. Lõpuks on kuulda ukse avamist ja sulgemist – X läheb korterisse – ja eemalt on summutatult, st läbi ukse taas kuulda sõnelust. Seega oli sündmuste käik ka helisalvestise järgi selline, nagu seda on oma ütlustes kirjeldanud Y. Salvestise põhjal võib järeldada, et sellel kajastatud ajavahemikul Y korterisse ei sisenenud. Kaebuses on rõhutatud, et salvestis ei hõlma kogu sündmuste käiku. Vastupidist ei ole väitnud ka prokuratuur. Prokuratuur on tõdenud, et helisalvestis katkeb ajal, kui W on alles korteris, mistõttu saab seda, mis edasi toimus, tuvastada vaid ütluste alusel. Tõdeda tuleb aga seda, et kaebuses ei ole toodud välja tõendeid, mis viitaks sellele, et Y oleks sisenenud korterisse pärast salvestisel kajastatud sündmusi. Lisaks sellele, et salvestis ei kajasta sündmuste lõppu, st W koos lapsega korterist lahkumist, see ka ei alga kohe, kui Y korteri juurde jõudis. Kaebuses on esitatud väide, et salvestis hakkab umbes kaks minutit pärast seda, kui Y korteri juurde jõudis. See põhineb väitel, et W helistas Yle ja kutsus teda endale appi kell 17.46, Yl kulus autost korteri juurde jõudmiseks umbes pool minutit, salvestamine algas aga alles kell 17.49. Need kellaajad põhinevad Y politseile edastatud mobiiltelefoni screenshot’ide vaatlusprotokollidest nähtuvatel andmetel, mida on seostatud Y ja W ütlustega. Y telefoniga tehtud kõnesid kajastava screenshot’i kohaselt on toimunud sissetulev kõne kell 17.46 kestusega 10 sekundit ja väljuv kõne ilma kestuseta kell

oli talle kallale tuldud. Ei ole loogiline, et W hakkab Yle selgitama, miks ta teda kutsus, alles mitu minutit pärast seda, kui Y tema kutsumise peale kohale tuleb. Nentida tuleb, et kui 17.49 oli salvestise lõpuaeg, sobib salvestis ka ajalises mõttes igati W ja Y ütlustega. Nagu kaebuses rõhutatud, helistas W Yle kell 17.46 ja Y jõudis korteri ukse taha kiiresti – tema enda hinnangul umbes poole minutiga. Salvestis kestis ligi kaks minutit. Kui Y jõudis korteri ukse taha kell 17.47, saigi salvestis lõppeda kell 17.49 ja kaebuses kirjeldatud ajalist lõtku ei ole. Märkimata ei saa jätta, et kuigi kaebuse kohaselt kujutab salvestis Hääl 005 endast vaid valitud katket sündmusest, ei ole kaebuses kirjeldatud mingit Y varasemat tegevust ega esitatud mingitel tõenditel põhinevat oma versiooni sellest, mis toimus selle kahe minuti jooksul, mida salvestis väidetavalt ei hõlma. Ka ei ole toodud välja mõnda tõendit, mis näitaks, et Y sisenes korterisse pärast salvestamise lõppu. Niisiis ei ole kaebuses ümber lükatud Riigiprokuratuuri määruses väljendatud seisukohta, et Y korterisse ei sisenenud. Tegelikult ongi kaebuse põhirõhk mitte väitel, et Y sisenes korterisse ilma selle valdajate loata, vaid sellel, et ta avas mitu korda ilma loata selle korteri ukse. Ka Riigiprokuratuuri määruses on tõdetud, et kannatanu esindaja peab KarS § 266 lg 2 p-le 1 vastavaks juba võõra eluruumi ukse loata avamist: „Kaebuses rõhutatakse ka, et „seega sissetungimisena on käsitatav ka olukord, kus isiku eluruumi uks tõmmatakse tema tahte vastaselt korduvalt lahti ja seda ei ole võimalik enda privaatsuse huvides ka sulgeda“.“ Riigiprokuratuuri määruses ei ole võetud seisukohta, kas selline tegu vastab KarS § 266 lg 2 p 1 koosseisule, vaid on nenditud, et „taolist olukorda kriminaalasja materjalidest nähtuvalt aga tuvastatud pole“. Ringkonnakohus on seisukohal, et üksnes ukse avamine KarS § 266 lg 2 p 1 koosseisule ei vasta. Ringkonnakohus möönab, et korteri valdaja tahte vastaselt võõra korteri välisukse avamine, avatud uksel viibimine ja ukse sulgemisest keeldumine riivavad kodu puutumatust. Ka on selge, et KarS § 266 lg 2 p 1 kaitseb (lisaks avalikule korrale) kodu puutumatust. See ei tähenda aga, et igasugune kodu puutumatuse riive oleks käsitatav KarS § 266 lg 2 p-le 1 vastava teona. KarS § 266 näeb ette vastutuse omavolilise sissetungi eest ning selle esimene lõige loetleb ruumid või alad, millesse või millele ebaseaduslik tungimine või kust lahkumise nõude täitmata jätmine on karistatav. Sama paragrahvi teise lõike esimene punkt näeb ette vastutuse sama teo eest, kui see on pandud toime elamiseks kasutatavasse ruumi tungimisega. Seega on KarS § 266 lg 2 p 1 koosseisule vastav tegu elamiseks kasutatavasse ruumi tungimine või sealt lahkumise nõude täitmata jätmine. Üldkeeleliselt tähendab tungimine kuhugi minemist vastupanu või takistust ületades, KarS § 266 lg-te 1 ja 2 kontekstis neis nimetatud ruumi või alale sisenemist, kusjuures sisenemisest teeb sissetungimise valdaja nõusoleku puudumine. Seda, et kõnealune kuriteokoosseis eeldab mingisse ruumi või alale sisenemist, näitab ringkonnakohtu hinnangul teine koosseisualternatiivgi – lahkuda saab ruumist või alalt, kus ollakse. Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et omavoliline sissetung algab kaitstud alale sisenemisega ning lõpeb sealt väljumisega (KarS. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2021. § 266 komm 2; autor N. Aas). Sisenemisest saab rääkida kuriteokoosseisuga kaitstava ruumi või ala piiri ületamise korral. Õiguskirjanduses on vaidlusküsimus olnud vaid see, millises ulatuses peab isik olema piiri ületanud, näidetena on toodud käe või (nt millegi võtmiseks) spetsiaalse abivahendi sirutamist aknast sisse (samas, § 266 komm 3.6.2.). Ukse avamine annab küll võimaluse ruumi siseneda, kuid see tegu ise veel ruumi sisenemist ei tähenda. Arvestada tuleb, et karistusõiguse puhul ei või kohaldada laiendavat tõlgendust, millega antaks seadusele sisu, mis asub selle loomulikust tähendussisust väljaspool (J. Sootak. Karistusõigus: Üldosa. Tallinn 2010, lk 100).

Eelnevast tulenevalt võib ukse avamisega vastu ruumi valdaja tahtmist alata KarS § 266 lg 2 p-le 1 vastava teo katse, kuid seda juhul, kui uks avatakse valdaja tahte vastaselt ruumi sisenemise eesmärgil. See, et Yl oleks selline eesmärk olnud, tuvastatav ei ole: kuigi pärast ukse avamist oleks tal olnud võimalus korterisse siseneda, ei nähtu tõenditest, et ta oleks seda teinud. Vastupidi, kui talle anti teada, et ta ei ole korterisse oodatud, kinnitas ta, et on trepikojas. Ülal toodu tõttu ei pea ringkonnakohus asjassepuutuvaks vaidlust selle üle, kas Y tõmbas korduvalt korteri ukse vastu kannatanu tahtmist lahti. Kuivõrd tuvastatav pole, et Y oleks üldse eluruumi sisenenud, on asjakohatu ka kaebaja väide, et Y jättis täitmata lahkumisnõude.

X ütluste kohaselt seisis tema uksele ette, et W ei saaks lapsega õue minna. W püüdis teda eest ära lükata, aga ei suutnud. Seejärel võttis W kellegagi ühendust. Äkki avanes uks ja ukse taga oli W elukaaslane, st Y. X sõnul ütles ta Yle, et too ei tohi siseneda. Viimane vastas, et ei tahagi korterisse tulla, aga viib Q ja W ära. Sellele järgneski eespool nimetatud 10-minutiline väänamine-tõukamine, mille tulemusel X korduvalt vastu seina põrkas. Siis tulid teisest toast välja W ja Q (ütlustest ei selgu, millal nad sinna läksid). W käskis Ql öelda, et ta on nõus emmega õues rääkima. X astus ukse eest kõrvale ja võttis mantli, sest ei olnud nõus Qt üksi välja laskma. Y takistas teda, lükkas ta kahe käega tuppa tagasi, sulges ukse ja hoidis seda mingi aja kinni. Kirjeldatud olukord ei lähe kokku Hääl 005 helisalvestiselt kostuvaga isegi siis, kui lähtuda kaebuses esitatud versioonist, et salvestis kajastab vaid katket sündmuste käigust. X kirjelduse kohaselt väänas-tõukas Y teda kogu selle aja, mil W ja Q teises toas olid. Salvestise kohaselt see ilmselgelt nii ei olnud, muu hulgas mahtus sündmuste kulgu ka trepikojas toimunud sõnelus X ja Y vahel ja Y üksi trepikotta jätmine. Nagu eespool märgitud, on kohus erinevalt kaebuse esitajast seisukohal, et salvestis kajastab sündmuste käiku alates Y saabumisest korteri ukse taha. Salvestiselt midagi, mis võiks viidata sellele, et Y Xt kuidagi tõukab või väänab, kuulda ei ole. Seega kummutab salvestis täielikult X väite selle kohta, et tema suhtes 10 minutit vägivalda tarvitati. Kõnealune salvestis ei kajasta küll kogu sündmuste käiku – sellest jääb välja Q ja W ja Y lahkumine, kuid rõhutada tuleb, et X on oma ütlustes rääkinud kahest eri tõukamisest korteri uksel. Tema ütluste kohaselt tõukas-väänas Y teda 10 minutit sel ajal, kui W ja Q olid teises toas, ning siis, kui ta tahtis W ja Q lahkumisel neile järele minna, tõukas Y teda uuesti. Kohus tõdeb, et viimast tõukamist ei saa välistada, sest see osa sündmuste käigust jääb salvestiselt välja, kuid seda põhilist vägivallatsemist, mida X on kirjeldanud, ei saanud salvestise kohaselt toimuda. Selle vägivalla osas lähevad omavahel lahku ka X ja C ütlused. Nimelt on C paigutanud X jõuga vastu seina tõukamise aega, kui W ja Q olid tulnud teisest toast tagasi ja olid valmis välja minema (Ql olid õueriided seljas). X ise seda, et teda siis tugevalt vastu seina oleks tõugatud, väitnud ei ole. Tema kirjelduse kohaselt piirdus Y tegevus siis vaid sellega, et ta tõukas X ukse vahelt kahe käega tuppa tagasi ja sulges ukse. Tegemist ei ole väheolulise erinevusega, vaid sisuliselt on kirjeldatud kahte eri sündmuste kulgu. Ka C ütlused on olulises osas Hääl 005 helisalvestiselt ilmnevaga vastuolus. C ütluste kohaselt läks W pärast seda, kui oli kellelegi helistanud, Qga teise tuppa rääkima. Sel ajal, kui ta oli teises toas, läks järsku uks lahti ja ukse taga oli W elukaaslane. X ütles talle, et ei tohi korterisse tulla ja tõmbas ukse kinni. C väitel võis Y korteriukse kolm korda lahti tõmmata, kusjuures tema tegevust saatis sõimamine ja ähvardamine. Samas väitis C, et kui X tõmbas ukse kinni, arvas tema, et konflikt on lõppenud ja läks kööki tabletti võtma. Sealt tagasi tuli ta alles siis, kui W ja Q olid valmis lahkuma. Salvestiselt Hääl 005 on kuulda, et kui Y korteri ukse taha jõudis, ei olnud W läinud pojaga teise tuppa rääkima. Salvestise kohaselt kostab tema hääl pärast ukse avamist salvestaja, st Y lähedalt, ta hüüab: „Tule siia, ta ei lase mul last kaasa võtta!“ Kui W nõuab, et tahab oma pojaga omaette rääkida, vastab sellele just C, et mingu ja rääkigu toas (salvestise 40–45 sekund). Sellele järgnevalt võib salvestiselt järeldada, et W läheb tõesti Qga tuppa rääkima, X aga suleb korteri ukse, jäädes ise koos Yga trepikotta, kus toimub nendevaheline sõnavahetus. Seega annab salvestis alust järelduseks, et W läks pojaga tuppa rääkima siis, kui Y oli juba korteri

juurde saabunud, mitte ei ilmunud Y ootamatult uksele sel ajal, kui W oli pojaga toas rääkimas. Lisada tuleb, et seegi asjaolu räägib vastu kaebuses esitatud versioonile, et failis Hääl 005 kajastatud sündmuste ajaks oli Y juba kaks minutit korteri juures olnud. Keegi ütlusi andnutest ei ole väitnud, et W oleks mitu korda käinud pojaga toas rääkimas. Seega on salvestiselt kostuv esimene ja ainus kord, kui W nende sündmuste ajal pojaga tuppa rääkima läks. Järelikult ei saanud salvestisel kajastatud sündmustele eelneda ajavahemikku, mil W on pojaga teises toas, Y aga väänab ja tõukab korteri välisuksel Xt. Ühtlasi tähendab see, et salvestiselt on kuulda, kuidas C vaidlusesse sekkub, et paika ei pea tema väide, et tema läks pärast seda, kui Y korteri uksele oli ilmunud, kööki tabletti võtma. Seega ei ole seni kogutud tõendite alusel võimalik tuvastada, et selline tegevus, mida on kannatanu kirjeldanud peamise tema suhtes toime pandud kehalise väärkohtlemisena, oleks üldse aset leidnud. Kannatanu ütlused on sündmuste käigus tehtud helisalvestistega nii selgelt vastuolus, et nende sündmuste osas, mille kohta on ka salvestised, tuleb kannatanu ütlusi pidada tegelikku olukorda moonutavateks. See omakorda muudab võimatuks sellegi tuvastamise, et kannatanu suhtes oleks tarvitatud KarS § 121 lg 1 koosseisule vastavat vägivalda sel ajavahemikul kogu sündmusest, mille kohta salvestist ei ole. Kuna salvestistelt kuuldava sündmuste käigu osas on X kirjeldus vastaspoole käitumisest äärmiselt liialdav, et mitte öelda salvestiselt mittetuvastatavaid detaile lisav, ei saa olla kindel, et sama ei kehti muu sündmuste käigu kohta. Seega isegi kui Y selleks, et võimaldada W ja Ql korterist lahkuda, tõukas Xt või pani mingi muu sarnase teo toime salvestisel kajastatud sündmustele järgneval ajal, ei ole võimalik tuvastada, et tegu võiks vastata kehalise väärkohtlemise tunnustele. Mis puutub isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti, mille kohaselt on ekspert kannatanu esindaja väitel tuvastanud Xl vigastused, siis ringkonnakohtu hinnangul lükkab ka kõnealune tõend kannatanu väited pigem ümber. Ekspertiisiakti kohaselt on ekspertiisiks esitatud fotodel sedastatav vigastus paremal pool kehal ja vigastus näo piirkonnas. Neist esimese kohta on ekspert öelnud, et tegemist on mittespetsiifilise vigastusega, mille tekkimise aega ja tekkemehhanismi pole võimalik tuvastada. Seega ei olnud ekspertiisi kohaselt tuvastatav, et selle vigastuse on tekitanud just Y. Näovigastuse koha on ekspert aga öelnud lausa, et sellise vägivallaga, mida kannatanu on kirjeldanud, ei ole võimalik tekitada vigastust näo piirkonnas. Niisiis näitab ekspertiisiakt, et kannatanu väited tema vastu tarvitatud vägivalla ja selle tulemusel tekkinud vigastuste kohta ei lähe kokku. Niisiis näitab ka ekspertiisiakt pigem seda, et kannatanu ütlused selle kohta, millist vägivalda Y tema suhtes tarvitas, on ebausaldusväärsed. Seega ei ole Y käitumises KarS § 121 lg 1 tunnused tuvastatavad. Ringkonnakohus ei näe, et olukorda muudaks uued menetlustoimingud, sest endiselt jääks üles kahtlus, mis ulatuses saab X ja C ütlusi usaldada.

17. mai 2024 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad ringkonnakohtu menetluses tekkinud esindaja kulud X kanda.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.